Tsiviilasja number
2-15-105030
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.04.2016, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal
Tsiviilasi
Korteriühistu Narva mnt 19/21/23 hagi osaühingu Hesian vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.12.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Korteriühistu Narva mnt 19/21/23 apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2808,10 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Hesian apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Korteriühistu Narva mnt 19/21/23 (registrikood 80010171, asukoht Narva mnt 23 V boks, 10120 Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Urmas Murre, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Kostja: osaühing Hesian (registrikood 10097756, asukoht Narva mnt 19, 10120 Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Andre Matsov, lepinguline esindaja advokaat Martin Kirsipuu
Kohtuistungi toimumise aeg
23.03.2016
Hagiavalduse kohaselt on kostja mitteeluruumi asukohaga Narva mnt 19/21/23-65, Tallinn (registriosa nr 15936701) omanik. Hooldus- ja kommunaalteenuseid osutab ja vahendab kinnistu Narva mnt 19/21/23 ruumide omanikele Korteriühistu Narva mnt 19/21/23, mille eest on ruumide omanikud kohustatud hagejale regulaarselt arvete alusel maksma. Kostja ei ole oma kohustusi korrapäraselt täitnud. Kostja on jätnud tasumata 18 hageja poolt 31.10.2013 kuni 31.03.2015 esitatud arvet, kokku summas 11 914,64 eurot. 07.09.2015 ja 06.11.2015 kohtule esitatud menetlusdokumentides on hageja nii põhi- kui ka viivisenõuet täiendanud ja suurendanud, paludes kostjalt välja mõista võlgnevuse ka 31.01.2015 kuni 30.09.2015 esitatud arvete alusel. Hagi täiendustest nähtub, et põhinõudeks on kokku 15 118,06 eurot. 06.11.2015 ja 27.11.2015 esitas hageja kohtule taotluse hagist osaliselt, s.o põhinõudest summas 13 998,14 eurot, loobumiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1119,92 eurot (arvete alusel perioodi 31.07.2015 kuni 30.09.2015 eest) ning viivise määraga 0,07% päevas, alates 01.11.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei ületaks 15 118,06 eurot. Hageja 10.06.2015 üldkoosolekul võeti vastu otsus, millega kinnitati raamatupidamise siseeeskirjad tagasiulatuvalt kehtivaks, s.o alates 01.01.2008. Nimetatud eeskirjade kohaselt loetakse võlglaselt raha laekumisega täidetuks kõige varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused. Hageja on sellest lähtunud ka kostja maksete arvestamisel. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tasus arvete alusel võlgnevuse osaliselt juba enne hagi kohtusse esitamist ning osaliselt pärast hagi esitamist. Kostja on põhivõlgnevuse täies ulatuses tasunud. Kostja leidis, et hageja viivise arvestus ei ole õige ning esitas omapoolse viivise arvestuse. Hageja on arvestanud viiviselt viivist. Kostja hinnangul on hageja 10.06.2015 üldkoosoleku otsus, millega kinnitati raamatupidamise siseeeskirjad tagasiulatuvalt kehtivaks, s.o alates 01.01.2008, heade kommetega vastuolus. Kostja on arvete tasumisel lähtunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-st 1, mille alusel on kostjal õigus määrata, millise arve eest ta tasub. Kostja on arvete tasumisel maksekorralduse selgitusse vastava arve numbri märkimisega määranud, millise arve ta tasus. Maakohtu otsus 21.12.2015 otsusega võttis Harju Maakohus vastu osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse põhinõude summas 13 998,14 eurot väljamõistmise osas. Kohus rahuldas hagi osaliselt, jättes hagi rahuldamata põhivõlgnevuse summas 1119,92 euro väljamõistmise osas. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 1946,98 eurot ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3578,40 eurot ja määras, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3578,40 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 06.11.2015 ja 27.11.2015 esitas hageja kohtule taotluse hagist osaliselt, s.o põhinõudest summas 13 998,14 eurot, loobumiseks. Kuivõrd hageja on selgelt väljendanud oma soovi ja tahet hagist osaliselt loobuda, tuleb antud juhul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 ning teistest hagist loobumist reguleerivatest sätetest. Osalise loobumise kohta seaduses erisätted puuduvad. TsMS § 429 lg 1 alusel võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus, tutvunud tsiviilasja
materjalidega, leiab et hageja taotlus hagist osaliseks loobumiseks on seaduslik, ei riku kellegi seaduslikke õigusi ega huve ega avalikku huvi ning kuulub rahuldamisele. Kohus märkis, et võtab hagist osalise loobumise vastu ning lõpetab menetluse põhinõude summas 13 998,14 eurot väljamõistmise osas. Poolte vahel ei ole vaidlust, et mitteeluruum asukohaga Narva mnt 19/21/23-65, Tallinn kuulub kostjale ja hageja vahendab elamu Narva mnt 19/21/23 eluruumide ja mitteeluruumide omanikele kommunaalteenuseid. Hageja väitel on kostja jätnud osutatud teenuste eest tasumata ning võlgneb hagejale perioodil 31.07.2015 kuni 30.09.2015 esitatud arvete alusel kokku 1119,92 eurot, millele lisandub viivis määraga 0,07% päevas (II kd tl 110, 111). Kostja on seisukohal, et ta on põhivõlgnevuse täies ulatuses tasunud ning hageja viivise arvestus ei ole õige. Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud maksekorraldused, millelt nähtub 31.07.2015 arve nr 20150562 tasumine summas 516,83 eurot (II kd tl 138), 31.08.2015 arve nr 20150861 tasumine summas 439,25 eurot (II kd tl 141) ja 30.09.2015 arve nr 20150962 tasumine summas 526,49 eurot (II kd tl 136). VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Kohus on seisukohal, et kostja kohustus tasuda hageja poolt osutatud teenuste eest tuleneb seega seadusest. Hageja on kostja maksete laekumisel lähtunud 10.06.2015 üldkoosoleku otsusega kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjadest, mis kinnitati tagasiulatuvalt kehtivaks, s.o alates 01.01.2008. Nimetatud eeskirjade kohaselt loetakse võlglaselt raha laekumisega täidetuks kõige varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused. Hageja kinnitusel on vaidlusalused juuli, august, september 2015 arved tasutud, kuid hagejal on õigus arvestada need tasumised 2012 maksmata arvete katteks (II kd tl 162, 163). Kohus siinkohal hagejaga ei nõustunud. Hageja on väidetavalt kinnitanud üldkoosolekul raamatupidamise sise-eeskirjad tagasiulatuvalt kehtivaks, s.o alates 01.01.2008. Seega väidab hageja, et maksete tasumise arvestus on heakskiidetud tagasiulatuvalt. Otsus võeti vastu pärast hagi kohtusse esitamist ning see on kohtu hinnangul kostja suhtes, asjaolusid arvestades, pahatahtlik. Kohus märkis, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja on arvete tasumisel lähtunud VÕS § 88 lg 1, mille alusel on kostjal õigus määrata, millise arve eest ta tasub. Kostja on arvete tasumisel maksekorralduse selgitusse vastava arve numbri märkimisega määranud millise arve ta tasus (II kd tlk 8-26, tlk 135-141). Kostja on oma kohustusi täitnud vastavalt varasemalt väljakujunenud tavale ning järjekorrale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas menetluses tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjat vastavalt VÕS § 88 lg 4 p 1 teavitanud kohustuse täitmise järjekorra määramisest. Kostja kinnitusel viitas hageja sellele esmakordselt hagiavalduses (I kd tl 131). Kohtule esitatud maksekorraldustega on kostja tõendanud, et kõik hageja poolt esitatud nõude aluseks olevad arved on küll osaliselt hilinemisega, kuid siiski tasutud ning hageja põhivõlgnevuse nõue summas 1119,92 eurot on kohtu hinnangul seega alusetu ja põhjendamatu. Kohus jättis seega hagi põhivõlgnevuse osas, s.o summas 1119,92 eurot, eelnevast tulenevalt rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda
võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 4 järgi võib majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja on arvete tasumisega viivitanud. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise määraga 0,07% päevas, alates 01.11.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei ületaks 15 118,06 eurot. Hageja on korduvalt oma viivise arvestust muutnud ning täiendanud, selgitades, et selline tema poolt esitatud viivise arvestus on raamatupidamise programmi omapäraga seotud. Ka kostja on omapoolse viivise arvestuse kohtule esitanud. Kostja on nõus tasuma viivist tema poolt esitatud arvestuse alusel, summas kokku 1 946.98 eurot. Kohus, tutvunud nii hageja kui ka kostja esitatud viivise arvestustega, on jõudnud järeldusele, et kostja poolt esitatud arvestus (II kd tlk 143) on õige ja põhjendatud. Hageja poolt esitatud viivise arvestused on aga kohtu hinnangul ebaselged ning osaliselt ka põhjendamatud. Kohus nõustub kostjaga selles, et viivisenõude tagasiulatuvalt ümberkujundamine nõudeks tähendab sisuliselt viiviselt viivise arvestamist (II kd tl 161). Kohus rahuldas seega hageja viivisenõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 1946,98 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele seega võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulude jaotuse osas tugines kohus TsMS § 162 lg-le 1 ja märkis, et vaatamata sellele, et hageja loobus osaliselt hagist ning kohus rahuldas hagi osaliselt, on kohtu hinnangul põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud siiski täies ulatuses kostja kanda, kuivõrd kostja asus suuremas osas võlgnevusi likvideerima alles peale hagi kohtusse esitamist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 6516 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 900 eurot ja lepingulise esindaja kulu 5616 eurot). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seetõttu tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus leidis, et hageja on tasunud riigilõivu kooskõlas seadusega ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 900 eurot. Hageja kasutas esindaja teenust kokku 48,75 tundi, tunnitasuga 96 eurot (lisandub käibemaks 19,20 eurot). Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul osaliselt põhjendamatud ja mittevajalikud. Hageja esindaja poolt esitatud arvest 1624 nähtub, et dokumentide ja asjaolude läbitöötamisele ning hagiavalduse koostamisele/edastamisele on kulunud kokku 16,75 tundi (II kd tlk 125). Kohus oli seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas olev vaidlus ei ole juriidiliselt keeruline. Küsimus taandub sisuliselt arvete ja nende tasumise kontrollimisele. Sellise hagi koostamiseks ja õiguslikuks analüüsiks ning hagi esitamiseks (koos lisadega) võiks kohtu arvates kuluda maksimaalselt 6 tundi. Hageja esindaja poolt esitatud arvest 1653 nähtub, et kostja 28.06.2015 menetlusdokumendi läbitöötamisele, kliendiga suhtlemisele, asjaolude ja dokumentide läbitöötamisele ja 07.09.2015 menetlusdokumendi koostamisele/edastamisele on kulunud kokku 17,75 tundi (07.09.2015 menetlusdokumendiga seoses 16,25 tundi) (II kd tlk 126). Kohus leidis, et ka antud ajakulu on põhjendamatult suur. Arvestades 07.09.2015 dokumendi sisu, mis kordab juba eelnevalt hagiavalduses esitatud ning kus on enamjaolt väljatoodud arvete loetelu koos tasumistega, on selline dokumendi koostamise ajakulu põhjendamatu. Sellise dokumendi koostamiseks ja kostja 28.06.2015 vastuse analüüsiks, kliendiga suhtlemiseks, asjaolude ja dokumentide läbitöötamiseks võiks kohtu arvates kuluda samuti maksimaalselt 6
tundi. Hageja esindaja poolt esitatud arvest 1681 nähtub, et kohtu ja kliendiga suhtlemisele, täiendavate asjaolude ja dokumentide läbitöötamisele, 06.11.2015 menetlusdokumendi koostamisele/ edastamisele (06.11.2015 menetlusdokumendiga seoses 6,5 tundi) ja 30.11.2015 kohtuistungiks ettevalmistamisele on kulunud kokku 8 tundi (II kd tlk 155). Kohus leidis, et ka antud ajakulu on põhjendamatult suur. Arvestades 06.11.2015 dokumendi sisu, mis kordab juba eelnevalt nii hagiavalduses kui ka 07.09.2015 menetlusdokumendis esitatut, on selline dokumendi koostamise ajakulu põhjendamatu. Arves 1681 märgitud toimingute põhjendatud ajakulu võiks kohtu arvates olla maksimaalselt 5 tundi. Kohus oli seisukohal, et ülejäänud hageja lepingulise esindaja kulud on olnud aga vajalikud ja põhjendatud. Arvestades käesoleva tsiviilasja suhteliselt madalat keerukust, on keskmine tasu õigusteenuste eest (s.o 96 eurot tunnis (lisandub käibemaks 19,20 eurot)) kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 3578,40 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv 900 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2678,40 eurot (23,25 * 115,20). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Antud juhul esitas hageja TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse, mistõttu märkis kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja apellatsioonkaebus 15.01.2016 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 21.12.2015 otsuse resolutsiooni punktid 2-4 ja 7-8 osas, milles hageja nõuded jäid rahuldamata. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 1119,92 eurot, lisaks väljamõistetud 1946,98 eurole viivis korteriühistuseaduse järgses määras põhinõudelt alates 01.11.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni, viivise korteriühistuseaduse järgses määras põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei ületa 15 118,06 eurot. Samuti palub hageja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista kostjalt hageja kasuks lisaks väljamõistetud 3578,40 eurole täiendavalt välja menetluskulud vastavalt 02.12.2015 menetluskulude nimekirjale. Hageja palub menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja vastavalt menetluskulude nimekirjale ning märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsusega rikuti TsMS § 436 lg-t 1. Samuti viitab hageja kaebuses TsMS § 232 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8. Kohus jättis põhjendusi esitamata kindlaks tegemata, kas kostja on hagejale tasunud kõigi arvete eest, millele on hageja menetluses tuginenud, st alates 30.09.2012 arvest (vt ka hagiavalduse p 2.10.), ning kui jah, siis täpselt millal. Kohus pidi mõistma, et hageja lõppeesmärgiks on olnud saada kostjalt raha absoluutselt kõigi kostjale esitatud arvete katteks seoses põhinõudega. Kui kohus asus seisukohale, et hagejapoolsed 2015 juuli-septembri arved on kostjapoolselt tasutud (arvestades kostjapoolseid selgitusi ülekannetel), siis pidanuks kohus jõudma järelduseni, et 1119,92 euro ulatuses seoses põhinõudega pole kostja hagejale alates 30.09.2012 arvest (hagi lisa 57) tasunud (arvestades ka hagejapoolselt varasemalt sissenõutavaks muutunud võlgnevussummade tasutuks lugemisi). Sisuliselt asus kohus seisukohale, põhjendamatult, et kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale kõigi hagejapoolselt
igakuiselt kostjale väljastatud arvete eest seoses majandamiskuludega (tasuda võib justkui osaliselt, kostja äranägemisel), kohaldades seeläbi ebaõigesti mh KÜS § § 151 ja VÕS § 76 lg
käsitada tehingulise suhtena, samuti, et korteriühistu organi otsus on käsitatav korteriomanike mitmepoolse tehinguna (vt ka Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-113-03, otsuse p 12, mis tõlgenduslikult kohaldatav ka mittetulundusühingu kohta). Põhjendusi esitamata jättis kohus kohaldamata VÕS § 5, mis võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Kohus ei vastanud hagejale, et järelikult pole olnud keeldu kehtestada hagejasiseselt kõnealused raamatupidamise sise-eeskirjad ning et kostja pole toonud esile midagi sellist, mis annaks alust järeldada vastupidist. Põhjendusi esitamata jättis kohus kohaldamata VÕS § 88 dispositiivsuse mõttes ehk et asjaosalistel on võimalik ka selles normis sätestatust teisiti kokku leppida. Õiguslikult jääb arusaamatuks kohtu tõdemus, et asjaolusid arvestades oli 10.06.2015 üldkoosoleku otsus kostja suhtes pahatahtlik – puudub selline õiguslik kategooria nagu pahatahtlik korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsus. Kõnealust üldkoosoleku otsust ei ole kohtulikult vaidlustatud, seda ei ole tühistatud. See ühistu kõrgeima organi otsus on õiguspärane, kehtiv ja täitmiseks kohustuslik – vastupidist ei järeldanud tegelikult ka maakohus. Kohus jättis millegipärast kohaldamata KÜS § 13 lg 4. Õiguslikult pole võimalik olukord, kus üldkoosoleku otsus on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, kuid samas seda siiski ei täideta; iseäranis kummaline ja õigusvastane oleks olukord, kus kõnealust otsust ei täidetaks vaid hageja ühe liikme (kostja) suhtes, samas kui kõigi ülejäänute suhtes saaks seda rakendada. Põhjendusi esitamata jättis kohus tuvastamata järgmised asjaolud: alates 01.01.2008 kehtivad raamatupidamise sise-eeskirjad (hagi lisa 21), mis on kinnitatud juhatuse otsusega 31.12.2007, reguleerivad täiendavalt raamatupidamisega seonduvat ja sellest on hageja lähtunud; eeskirjade 5.punktis, kus reguleeritud arveldused ostjatega (ka korteriomanditega), on samuti ette nähtud, et korteriomaniku poolt võlgnevuse tasumisel suletakse esimeses järjekorras korteriomanikule esitatud arve nende tekkimise ajalises järjekorras ehk esmalt kõige varasemalt tasumata arved ning siis uuemad arved; võlgnevuselt arvestatud viivised suletakse laekumiste summade arvelt viimases järjekorras (alapunkt 6). Otsuse põhjal pole mõistetav, mida tähendab, et kostja on oma kohustusi täitnud vastavalt varasemalt väljakujunenud tavale ning järjekorrale. Kohus pidi vastavalt 10.06.2015 korduvüldkoosoleku protokollile tuvastama, et see otsus seondus võlgade väljanõudmise varasema praktikaga ning alates ühistu asutamisest kehtinud-kohaldatud ühistu võlglaste võlgade menetlemise põhimõtetega, mille kohaselt loetakse võlglaselt raha laekumisega täidetuks kõige varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustus(ed). Et hageja liikmed nõustusid hageja juhatuse ettepanduga, siis järelikult nõustuti ka sellega, et eelmärgitud praktika ja eelmärgitud põhimõtted on varasemalt kehtinud, et seda kõike on faktiliselt kohaldatud. Vastasel juhul poleks ju üldkoosolek sellist otsust vastu võtnud. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja arvestas kostja poolt hageja 2015 juuli kuni septembri arvete katteks tasutut tegelikult hageja 2012 arvete katteks. Hagejapoolsed varasemalt sissenõutavaks muutunud kostjapoolse võla katmised (tasutuks lugemised, tingituna hagejasiseselt kehtivatest raamatupidamise sise-eeskirjadest) olid avatud hagiavalduse p-s 2.10, hageja 07.09.2015 menetlusdokumendi p-s 1 ja hageja 27.11.2015 menetlusdokumendi p-s 2.2. Miks kohus jättis viidatud asjaolud tuvastamata ja nendega seonduvad tõendid hindamata, pole kohus põhjendanud. Lisaks taotles hageja 09.12.2015 30.11.2015 kohtuistungi protokolli parandamist seonduvalt 2012 arvete katteks arvestamisega (vt parandustaotluse lk 2 viimane parandustaotlus). Järelikult on olnud õige hageja arusaam, et endiselt on osaliselt tasumata ehk summas 154,18 eurot 31.07.2015 arve, täielikult 31.08.2015 arve summas 439,25 eurot ja täielikult 30.09.2015 arve summas 526,49 eurot – kokku on põhinõue seega 1119,92 eurot.
Kohus jättis tähelepanuta hageja vastuväite, mille järgi tõendavad kostja 26.11.2015 menetlusdokumendile lisatud 22.11.2015 maksekorraldused maksete tegemist, mitte aga rahasummadega hageja pangakonto krediteerimist, ning et just raha reaalne hageja pangakontole jõudmine tähendab maksekohustuse täitmist. Miks jättis kohus kohaldamata VÕS § 91 lg 3, otsusest ei selgu. Otsuse põhjal pole mõistetav, miks pidanuks ja/või kuidas saanuks hageja toimida vastavalt VÕS § 88 lg 4 p-le 1, sh et hageja oleks pidanud menetluses esitama selles osas mingeid tõendeid. Samuti ei ole otsuse kohaselt hoomatav, millel tugineb versioon, justkui sai kostja teada hagejasisestest arveldamispõhimõtetest alles läbi hagiavalduse. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja ei esitanud mingeid tõendeid enda väite kinnituseks. Lisaks jättis kohus tuvastamata hagi p-s 2.11. märgitu puutumuses hagi lisadega 71-74. Seega ei vasta tõele kostja väide, et ta pole teadnud, kuidas on hagejasiseselt toimunud varasema võla kustutamine (sh et lähtutakse raamatupidamise sise-eeskirjadest). Hakanud kohtumenetluses sisuliselt väitma vastupidist, on kostja olnud hageja suhtes pahauskne. Kohus ei andnud hinnangut hagi p-le 2.11., et hageja esitas kostjale 26.04.2015 elektrooniliselt võlanõude seoses kohtuhagi ettevalmistamisega ning et lisatud dokumentide kommentaariks lisas hageja, et vastavalt hageja raamatupidamise eeskirjadele suletakse iga laekumisega võlgnevused alates kõige varasemast tasumata arvest arvete loomise ajalises järjekorras ning et viivisarved loetakse tasutuks viimases järjekorras. Et hagi esitati 12.05.2015, siis pidanuks kohus võtma seisukoha ka selles, et kuivõrd kostja ei pöördunud – ajendatuna hageja 26.04.2015 e-kirjast – hageja poole mingite küsimuste ja/või vastuväidetega seonduvalt hageja viidatud raamatupidamise eeskirjadega, siis järelikult oli kostja hagejasisestest raamatupidamise eeskirjadest, nendest lähtumisest teadlik. Kohus oleks pidanud tuvastama, et 26.04.2015 kirjas palus hageja kostjal teatada, kas kostjal on põhjendatud nõudeid hageja vastu ja kui on, siis need nõuded esitada hiljemalt 28.04.2015, samuti, et 26.04.2015 e-kirjas palus hageja, et kostja kinnitaks võlanõude kättesaamist ja vastaks nõudele võimalikult kiiresti. Motiive esitamata jättis kohus kindlaks tegemata, et kostja hageja äsjaviidatud üleskutsetele ei reageerinud ehk et mingeid vastuväiteid hageja nõutava suhtes kostja ei esitanud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu asjaolule, et kostja ei vastanud ka hageja 29.04.2015 e-kirjale, millel samuti hageja hagi p-s 2.11 peatus. Järelikult oli hagejapoolselt hagi esitamise eelselt väljatoodu õige, mille õigust mõistis ka kostja. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite suhtes, et kostja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kunagi pöördunud hageja poole küsimuste ja/või pretensioonidega, kuivõrd ta ei saa aru, kuidas ja millisel alusel toimub hagejasiseselt toimunud laekumiste arvestamine. Järelikult oli kõik kostjale mõistetav. Kohus jättis tuvastamata, et kostja pole arveid, millistel hageja nõuded on rajanenud ja millised on kostja reaalajas kätte saanud, kunagi varasemalt vaidlustanud. Sellest pidanuks kohus järeldama, et kostja on olnud teadlik oma võlgnevusest hageja ees. Otsusest ei selgu, mida täpselt tähendab, et hageja on korduvalt oma viivise arvestust muutnud ning täiendanud, selgitades, et selline tema poolt esitatud viivise arvestus on raamatupidamise programmi omapäraga seotud, ning kuidas see mõjutab käesoleval juhul hageja viivisnõude lahendamist. Kohus pole põhjendanud, millel tugineb kohtu järeldus, et hageja poolt esitatud viivise arvestused on ebaselged ning osaliselt ka põhjendamatud. Ka ei ole otsuse kohaselt jälgitav, mis mõttes on hageja viivisnõude tagasiulatuvalt ümber kujundanud ning milles väljendub viiviselt viivise arvestamine. Ümberkujundamist ega topelt arvestamist-nõudmist pole olnud. Kohus ei süvenenud hagi p-s 2.10.1., hageja 07.09.2015 menetlusdokumendi p-s 12.2. ja 06.11.2015 menetlusdokumendi p-s 4.2. märgitusse seoses raamatupidamisprogrammi eripäraga. Ei ole mõistetav, mis on olnud justkui valesti seoses järgmiste hageja väidetega, teades samas, et hagejapoolsed arvestused käesolevas menetluses on olnud objektiivselt
õiged: - tingituna raamatupidamisprogrammi vastavast eripärast, on viivisarvetel märgitud summade hagejale laekumine üks päev varasem, kui tegelikult oli; nt seonduvalt viivisarvega nr 57 oli 1.laekumine tegelikult 09.05.2013, mitte 08.05.2013, nagu viivisarvel märgitud; hageja selgitab, et 01.09.2015 viivisarvel figureeriv „maksetähtaeg 12.05.2015“ on tingitud raamatupidamisprogrammi eripärast. Eelmine viivisarve oli tehtud arvete võlaperioodiga vastavalt kuni 12.05.2015 ning uuel viivisarvel näidatakse eelmisel viivisarvel kajastatud arvestuslik seis (12.05.2015), programm arvutab uue viivise alates uuest võlaperioodist, st alates 13.05.2015. Sellega välditakse viiviste topelt arvestamist; - hageja selgitab, et 06.11.2015 viivisarvel figureeriv „maksetähtaeg 01.09.2015“ on tingitud raamatupidamisprogrammi eripärast. Eelmine viivisarve oli tehtud arvete võlaperioodiga vastavalt kuni 01.09.2015 ning uuel viivisarvel näidatakse eelmisel viivisarvel kajastatud arvestuslik seis (01.09.2015), programm arvutab uue viivise alates uuest võlaperioodist, st alates 02.09.2015. Sellega välditakse viiviste topelt arvestamist. Otsuses puuduvad põhjendused, miks ei olnud õiged järgmised hageja poolt esiletoodud asjaolud:- kostja ei ole tõendanud enda vastuväidete, nendes sisalduvate asjaolude õigsust. Samuti ei ole kostja piisavalt avanud oma vastuväidete sisu, mistõttu ei ole kõik kostja vastuväited ka faktiliselt mõistetavad; - kostja jätab arvestamata, et tema võlgnevus hageja ees pärineb ka arvetest, millised on väljastatud enne 2013 oktoobrit. Kostja pole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et enne 31.10.2013 hagejapoolset arvet olnuks alati õigel ajal ja õiges summas korteriomaniku poolt tasutud. Järelikult – kostja ei toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et hagile lisatud viivisarveil märgitud, enne 31.10.2013 väljastatud põhiarved (st alates 30.09.2012 arvest kuni 30.09.2013 arveni) olnuks nõuetekohaselt kostjapoolselt tasutud; - oma hagivastusega üritab kostja varjata enda varasemat võlgnevust hageja ees. Kummutamaks hageja esiletoodu õigsuse, peaks kostja esitama oma igakuiste maksete tõenduseks dokumendid, et selliselt tõendada, et juba kaugemast ajast pole kostjal olnud hageja ees võlgnevust ehk kostja on kõik ettenähtu hagejale tasunud. See pole aga kostjal objektiivselt võimalik; - arvestades, et hageja on asjas tõenditele tuginevalt väitnud, et kostjal on olnud varasemast ajast hageja ees võlgnevus (mistõttu ongi hageja lugenud hilisemad laekumised vastavalt varasemalt tekkinud võlgnevuse katteks), on just kostjal olnud tõendamiskoormis ehk kohustus asjaoludeletõenditele tuginevalt näidata, et tegelikult on kostja hageja arved, millistele viidatud ka hagi p-s 2.10., õigeaegselt korrektselt tasunud; - hagi aluses on kajastatud ka nn põhiarved, millised puudutavad hageja viivisnõuet ja millised on väljastatud kostjale enne 31.10.2013; kostja menetlusdokumentide, sh lisatud tõendite, põhjal on tuvastatav, millal on vastav kostjapoolne tasumiskohustus muutunud sissenõutavaks, kuidas ja millal on hageja kostjapoolset võlgnevust kustutanud. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja väidetu, mille järgi kostjapoolne tabel (26.11.2015 menetlusdokumendi lisa 8) viivise arvestusest on ekslik. Millal on olnud kostjapoolsed laekumised hagejale, tulnuks kohtul tuvastada hageja 07.09.2015 menetlusdokumendi lisa 1 (hageja pangakonto perioodi kohta 01.10.2014-24.08.2015), lisa 2 (hageja pangakonto perioodi kohta 29.11.2012-30.11.2014), lisa 3 (hageja pangakonto perioodi kohta 01.05.2013-31.05.2013), lisa 4 (hageja pangakonto perioodi kohta 01.11.201330.11.2013), ja hageja 27.11.2015 menetlusdokumendi lisa 1 (hageja pangakonto perioodi kohta 01.11.2015-26.11.2015) põhjal (vastavalt VÕS § 91 lg 3), mitte pole määrav tasumise aeg. Otsuses puuduvad põhjendused, kuidas saab kostjapoolse tasumise ajaks alati pidada kostja 26.11.2015 menetlusdokumendi lisa 8 olevas tabelis märgitud kuupäevi, samas, kui kostja on tabeli allosas ka ise märkinud, et hagejale võis raha laekuda mõne päevase hilinemisega. Seega ei ole kohus hinnanud nõuetekohaselt tõendeid. Kuna kostjapoolselt märgitud tasumised ei lange vastavalt kokku tegeliku hageja pangakonto(de)
krediteerimisajaga, siis on ainuüksi sel põhjusel kostjapoolne viivisarvestus ja viivissumma, mida kohus õigeks pidas, väär. 30.04.2015 arve nr 20150462 tasumistähtajaga 31.05.2015 summas 609,72 eurot (hageja 07.09.2015 menetlusdokumendi lisa 10) ei kajastu kostja 26.11.2015 menetlusdokumendi lisaks 8 olevas tabelis. Ainuüksi seetõttu jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et kostjapoolne viivisarvestus on õige. Kui kohus luges kostja viivisarvestuse õigeks, siis pidanuks ta sellise kontrollimisel tuvastama, et 2013 septembri arvega haakuvalt peab viivissumma olema 291,52 eurot (mitte 291,14 eurot), 2015 mai arvega seoses 57,88 eurot (mitte 39,92 eurot) ja 2015 augusti arvega seonduvalt 16,30 eurot (mitte 16,27 eurot). Kohus on pidanud õigeks kostjapoolset viivisarvestust seoses hageja 31.05.2013 arvega (hagi lisa 64) ja 30.09.2013 arvega (hagi lisa 70), kuigi need arved eelnevad hageja 31.10.2013 arvele. Et osaliselt pidas kohus õigeks viivise arvestamist enne 31.10.2013 väljastatud arvet, siis ei selgu otsusest, miks ei ole kohus pidanud põhjendatuks viivise arvestamist seoses ülejäänud hagejapoolselt esiletoodud arvetega (seonduvalt majandamiskuludega), st alates 30.09.2012 (vt ka hagi p 2.10.). Kohus oleks saanud jätta ajavahemikus 30.09.2012-30.09.2013 väljastatud põhiarvetelt viivise arvestamata vaid siis, kui oleks tõenditele tuginevalt tuvastanud, et kõik need arved olid kostjapoolselt hagejale nõuetekohaselt tasutud. Kostja aga puutumuses eelviidatud perioodiga asjaolusid ja tõendeid ei esitanud (va 2 eelviidatud 201 arvet), mistõttu ei saanud kohus jätta hagejapoolset viivisarvestust tunnustamata ning vastavalt viivist välja mõistmata. Lisaks on seoses vaatlusaluse lisaga 8 oluline see, et hageja oli õigustatud arvestama kostjapoolseid tasumisi varasemalt sissenõutavaks muutunud summade katteks, mistõttu ei ole kostjapoolne arvestus ja selle kohtupoolne aktseptimine ka seetõttu õiguspärane. Hageja lepingulise esindaja tööaja/kulude vastav vähendamine oli meelevaldne ning põhjendamatu. Kui mahutada end kohtupoolselt mõistlikuks-vajalikuks peetud ajalistesse raamidesse, tähendanuks see sisuliselt seda, et hageja lepinguline esindaja pidanuks oma tööd tegema n-ö üle põlve (kirjutatakse valikuliselt natuke sellest ja teisest, mis muudab tulemi episoodiliseks, lünklikuks jne). Taoline õigusteenuse osutamine olnuks otseselt vastuolus AdvS § 40 lg-ga 2 ja § 44 lg 1 p-ga 1. Sisuliselt heidetakse hagejale ette seda, et hagejapoolselt on oldud liiga põhjalik ja detailne. Kaevatava otsuse põhjal pole mõistetav, millist õigusnormi on hageja lepinguline esindaja käesoleval juhul rikkunud. Otsusest ei selgu, milliseid kordusi hagejale seoses tema menetlusdokumentidega ette heidetakse. Samas pole kohus teinud hagejale etteheiteid selles osas, et see miski, mis olnuks objektiivselt esiletoodav-esitatav (hagi aluse sisustamine, tõendite esitamine jne), oleks jäänud tegemata – järelikult polnud selles osas hagejapoolses tegevuses minetusi. Kui teha erialast tööd pühendatult, põhjalikult jne, siis üldtuntud asjaoluna see võtabki aega. Ainuüksi nt viivisarvestuste lahtikirjutamine on olnud ajamahukas, näitamaks täpselt ära asjassepuutuva (tasumistähtpäevad, summad, päevade arvud jne). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, v.a osas, mis puudutab menetluskulude jaotust, mille osas on kostja esitanud apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus 20.01.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 21.12.2015 otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga: 39,76% hageja ja 61,24% kostja kanda. Juhul kui kohus leiab, et kostja menetluskulude jaotuse protsent/arvestus on väär, palub kostja kohtul arvestada vastav hagi rahuldamise protsent kohtu äranägemise järgi arvestades TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
Hageja on loobunud hagist summas 13 998,14 eurot. Loobumise põhjuseks on asjaolu, et kostja on tasunud hageja poolt esitatud ning hagi aluseks olevad arved. Oluline on menetluskulude jaotamise seisukohalt asjaolu, et kostja on tasunud esialgses hagis (12.05.2015, punkt 2.1.) esitatud arvetest 7 arvet kokku summas 4521,69 eurot enne hagi esitamist, mida kostja on selgitanud nii 28.06.2015 menetlusdokumendis kui ka kohtuistungil. Enne hagi esitamist on kostja tasunud järgmised arved: arve 20131062 summas 597,68 eurot tasutud 20.11.2013; arve 20131162 summas 565,32 eurot tasutud 14.12.2013; arve 20131260 summas 697,38 eurot tasutud 31.01.2014; arve 20140260 summas 812,96 eurot tasutud 29.03.2014; arve 20140360 summas 716,11 eurot tasutud 30.04.2014 (kviitungi selgituses on ekslikult arve nr-ks 145097, kuid summa ja tasumise tähtaja ning saaja järgi on selge, et see on tasutud tegelikkuses arve 20140360 eest); arve 20140460 summas 588,96 eurot tasutud 25.05.2014 ja arve 20140860 summas 543,28 eurot tasutud 28.09.2014. Koos vastusega hagile on kostja esitanud ka nimetatud arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Samuti on kostja esitanud täiendavalt oma 26.11.2015 menetlusdokumendiga koos lisa 8, kus on kajastatud hageja poolt esitatud arved ning nende tasumisega seotud informatsioon. TsMS § 168 lg 4 on sätestatud, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostja on hagi esemeks olevad 7 arvet summas 4521,69 eurot tasunud enne hagi esitamist. Seega on õiglane ja TsMS § 168 lg 4 kohaselt õigustatud jätta kostja menetluskulud osaliselt hageja kanda. Riigikohus on antud õigusnormi kohaldanud just nimelt selliselt (3-2-1-37-15, p 9). Maakohus on aga jätnud antud asjaolud tähelepanuta ning selle tulemusena ei ole kohus kohaldanud TsMS § 168 lg-t 4. Kohus ei ole menetluskulude jaotamise küsimuses arvestanud asjaoluga, et kostja on tasunud enne hagi esitamist hagi esemeks olevad arved. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja nõue jäi teatud ulatuses rahuldamata (nii viivise kui põhinõude osas). Tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-10 p-le 10 märgib kostja, et seega on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi TsMS § 162 lg 4 kohaldamisel. Maakohus on leidnud, et ebaõiglus seisneb selles, et kostja asus suuremas osas võlgnevusi tasuma alles peale hagi kohtusse esitamist. Kostja on aga seisukohal, et antud põhjus ei ole piisav selleks, et kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Nimelt on kohus lisaks loobumise küsimusele rahuldanud hagi osaliselt ja jätnud seejuures hagi rahuldamata summas 1119,92 eurot, mis puudutab põhinõuet ja summas 1896,92 eurot, mis puudutab viivist. Kohus on jätnud seega hageja nõuetest rahuldamata kokku 3016,84 eurot. Eelnevaid asjaolusid arvestades ei ole ilmselgelt õiglane jätta kõiki hageja menetluskulusid kostja kanda. Maakohus oleks pidanud menetluskulude jaotusel lähtuma TsMS § 163 lg-st 1. Hagi jäi rahuldamata summas 7538,53 eurot, mis tuleb võtta aluseks menetluskulude jaotamise protsendi määramisel. Kogu arvestuse kohaselt oli hageja nõude summaks 18 961,96 eurot (viivis ja põhinõue), millest kohus jättis rahuldamata ja kostja tasus nõude enne hagi esitamist summas 7538,53 eurot. 7538,53 eurot moodustab 18 961,96 eurost 39,76 protsenti. Seega rahuldas kohus sisuliselt hagi 61,24 protsendi ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse vastavalt selles apellatsioonkaebuses taotletule rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 21.12.2015 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 1946,98 eurot, ja menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised summas 1974,23 eurot ja
jaotada menetluskulud vastavalt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega, arvestades seejuures hagist osalist loobumist. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 22.03.2016 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse hagist osaliselt, s.o põhinõudest summas 1119,92 eurot, loobumiseks. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja taotlus hagist osaliseks loobumiseks on seaduslik, ei riku kellegi seaduslikke õigusi ega huve ega avalikku huvi ning kuulub rahuldamisele. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ning lõpetab menetluse põhinõude summas 1119,92 eurot väljamõistmise osas. Pooltel puudub vaidlus selles, et käesolevaks hetkeks on kostja hagejale põhivõlgnevuse täies ulatuses tasunud, millest tulenevalt on hageja põhinõudest täies ulatuses loobunud ning vastavas osas on menetlus lõpetatud. Arvestades hageja poolt hagist osaliselt, s.o põhinõude osas, loobumist, on käesolevalt kohtu menetluses hageja viivisenõue ja võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõue. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise määraga 0,07% päevas alates 01.11.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei ületaks 15 118,06 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Esmalt annab ringkonnakohus vastuse hageja apellatsioonkaebuse väidetele, millede kohaselt oli hagejal õigus arvestada kostja poolt määratud arvete tasumised varasemate maksmata arvete katteks. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on hageja seisukohal, et hageja liikmete 10.06.2015 kordusüldkoosoleku otsusega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 tähenduses heaks kiidetud hageja juhatuse 31.12.2007 otsusega kinnitatud ja alates 01.01.2008 kehtivad raamatupidamise sise-eeskirjad, mille p-s 5 on samuti ette nähtud, et korteriomaniku poolt võlgnevuse tasumisel suletakse esimeses järjekorras korteriomanikule esitatud arve nende tekkimise ajalises järjekorras ehk esmalt kõige varasemalt tasumata arved ning siis uuemad arved. Hageja leiab, et vastavalt 10.06.2015 korduvüldkoosoleku protokollile pidi kohus tuvastama, et nimetatud otsus seondub võlgade väljanõudmise varasema praktikaga ning alates ühistu asutamisest kehtinud-kohaldatud ühistu võlglaste menetlemise põhimõtetega. Ringkonnakohus hageja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et 10.06.2015 kordusüldkoosoleku otsusest ei tulene hageja õigust lugeda kostja poolt määratud arvete tasumisega täidetuks kõige varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused. Korteriühistuseaduse (KÜS) § 13 lg 2 sätestab, et korteriühistu juhatuse otsus jõustub kümnendal päeval, arvates päevast, mil see tehti teatavaks kõigile korteriühistu liikmetele põhikirjas sätestatud korras. Hageja seisukoha kohaselt hakkasid 31.12.2007 juhatuse otsusega kinnitatud hageja raamatupidamise sise-eeskirjad kehtima alates 01.01.2008. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tulenevalt KÜS § 13 lg-s 2 sätestatust ei saanud hageja 31.12.2007 juhatuse otsusega kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjad hakata kehtima alates 01.01.2008, kuivõrd möödunud ei olnud osundatud sättes ettenähtud 10 päeva juhatuse otsuse korteriühistu liikmetele teatavaks tegemisest. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja juhatuse 31.12.2007 otsus on korteriühistu liikmetele üldse teatavaks tehtud. Hageja poolt ringkonnakohtu 23.03.2016 istungil avaldatu, et kõigil korteriühistu liikmetel oli õigus juhatuse otsusega juhatuse kontoris tutvuda, ei tõenda nimetatud juhatuse otsuse teatavaks tegemist kõigile korteriühistu liikmetele. Ka on hageja 23.03.2016 kohtuistungil möönnud, et teadet selle kohta, et juhatuse otsus oli teadetahvlil üleval, võimalik esitada ei ole. Eeltoodut arvestades ei saanud hageja juhatuse 31.12.2007 otsusega
kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjad seega hakata kehtima alates 01.01.2008. Sellest tulenevalt ei saa alates 01.01.2008 kehtinud praktikaks lugeda 31.12.2007 kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjade kohast võlgade menetlemise põhimõtet, mille kohaselt loetakse võlglastelt raha laekumisega täidetuks kõige varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused. Eeltoodut arvestades on põhjendamatud ka kaebuse väited sellest, et hageja liikmete 10.06.2015 kordusüldkoosoleku otsusega on TsÜS § 113 tähenduses heaks kiidetud hageja juhatuse 31.12.2007 otsusega kinnitatud ja alates 01.01.2008 kehtivad raamatupidamise sise-eeskirjad. TsÜS §-s 113 reguleeritud heakskiidu andmisega ei saa muuta tagasiulatuvalt kehtivaks võlgade sissenõudmise praktikat, mis on kinnitatud juhatuse otsusega, mida ei ole korteriühistu liikmetele teatavaks tehtud ja mis ei ole seega jõustunud. Seega oli kostjal õigus maksekorraldusse vastava arve numbri märkimisega määrata, millise arve ta tasus ning hageja ei olnud õigustatud arvestama kostja määratud arvete arvel tasutuks varasemaid arveid. Hagiavalduses on hageja nõudnud 18 arve tasumist, alates 31.10.2013 arvest nr 20131062. Et hagiavalduses ega selle täpsustustes ei ole hageja nõudnud kostjalt varasemate arvete eest võlgnevuse väljamõistmist, puudus kohtul erinevalt kaebuses väidetust ka alus ja vajadus teha kindlaks, kas kostja on hagejale tasunud alates 30.09.2012 arvest. Toodust tulenevalt on väär kaebusest nähtuv hageja käsitlus, justkui pidanuks kostja tõendama, et ta on enne 31.10.2013 väljastatud arved nõuetekohaselt tasunud. Maakohus on viivisenõude lahendamisel lähtunud kostja poolt esitatud viivisearvestusest (kd II tl 143), pidades vastavat arvestust õigeks ja põhjendatuks. Hageja poolt esitatud viivise arvestusi pidas maakohus ebaselgeks ja osaliselt ka põhjendamatuks. Ringkonnakohus nõustub hageja viivisearvestuse osas maakohtuga. Kuivõrd hageja on enda viivisearvestuses lähtunud sellest, et kostja maksetega on tasutud mitte kostja määratud arved, vaid hageja poolt osundatud varasemad arved, mis omakorda mõjutab viivisearvestust, siis ainuüksi sellest lähtudes ei saa viivise väljamõistmisel võtta aluseks hageja menetlusdokumentides esitatud viivisearvestusi. Ka on hageja viivise arvestused osaliselt põhjendamatud, kuna hageja on arvestanud viivist ka arvetelt, mis olid kostja poolt tähtaegselt tasutud (arve nr 20131162 summas 565,32 eurot, arve nr 20140260 summas 812,96 eurot, arve nr 20140460 summas 588,96 eurot, arve nr 20140860 summas 543,28 eurot). Samuti ei saa hageja esitatud viivise arvestusi pidada selgeteks. Lisaks asjaolule, et hageja on korduvalt oma viivise arvestust muutnud, selgitades seejuures, et tingituna raamatupidamisprogrammi eripärast on viivisarvetel märgitud summade hagejale laekumine üks päev varasem, kui tegelikult oli, ei olnud ka hageja ise suuteline 23.03.2016 toimunud ringkonnakohtu istungil avaldama viivisenõude suurust käesoleva hetke seisuga ega selle kujunemise asjaolusid. Hageja hinnangul on kostjapoolne viivisearvestus ekslik. Kuivõrd ringkonnakohus on otsuses varasemalt leidnud, et hageja ei olnud õigustatud arvestama kostjapoolseid tasumisi varasemalt sissenõutavaks muutunud arvete katteks, ei muuda kostja viivisearvestust ebaõigeks kaebuse vastupidine väide. Ka ei järeldu kostja viivisearvestuse ebaõigsus kaebuses esiletoodust, et 30.04.2015 arve nr 20150462 tasumistähtajaga 31.05.2015 summas 609,72 eurot ei kajastu kostja 26.11.2015 menetlusdokumendi lisaks 8 olevas viivisetabelis, millest maakohus viivise väljamõistmisel lähtus. Kostja on ringkonnakohtu 23.03.2016 istungil selgitanud, et eelnimetatud arve kostja viivisearvestuse tabelis ei kajastu, kuna hageja 07.09.2015 menetlusdokumendi lisaks olevalt pangakonto väljavõttelt on näha, millal vastav arve tasuti. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt (kd II tl 39) on kostja arve nr 20150462 tasumistähtajaga 31.05.2015 summas 609,72 eurot tasunud 29.05.2015, s.o tähtaegselt, ei ole hagejal õigus nõuda viivist vastava arve tasumisega viivitamise eest ning seega ei saa selle arve viivisearvestuses märkimata jätmine ka kuidagi tingida kostja viivisearvestuse ebaõigsust. Küll aga nõustub ringkonnakohus kaebuse väitega,
et kostja viivisearvestust ei saa pidada õigeks põhjusel, et kostja poolt viivise tabelis märgitud arvete tasumise kuupäev ei lange kokku tegeliku hageja pangakonto krediteerimisajaga. Selles osas on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata VÕS § 91 lõikega 3, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega on kostja 26.11.2015 menetlusdokumendi lisaks nr 9 (kd II tl 143) olev viivisearvestus väär osas, milles kostja on arvete tasumisega viivitamise eest arvestanud viivist kuni arvete kostja poolt tasumiseni, mitte vastavate summade laekumiseni hageja kontole. Selles osas tuleb maakohtu otsus kostjalt väljamõistetud viivise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis arvestades kostja poolt tasutud summade laekumist hageja kontole. Ülejäänud osas on kostja viivisearvestus õige ning ringkonnakohus peab vastavas osas kostja viivisearvestusest lähtumist põhjendatuks. Kõrvutades hageja pangakonto väljavõtetest (kd II tl 39, 41, 43, 44 ja 154) nähtuvaid hageja pangakonto krediteerimiste kuupäevi vaidlusaluste arvete eest võlgnetavate summade ulatuses ja kostja esitatud viivisearvestuses (kd II tl 143) märgitud vastavate arvete tasumise kuupäevi, nähtub, et arvete tasumise ning vastava summa ulatuses hageja pangakonto krediteerimise kuupäevad lahknevad järgmiste arvete osas: arve nr 20131162 summas 565,32 eurot tasumistähtajaga 31.12.2013; arve nr 20131260 summas 697,38 eurot tasumistähtajaga 31.01.2014; arve nr 20140160 summas 989,72 eurot tasumistähtajaga 28.02.2014; arve nr 20140260 summas 812,96 eurot tasumistähtajaga 31.03.2014; arve nr 20140360 summas 716,11 eurot tasumistähtajaga 30.04.2014; arve nr 20140460 summas 588,96 eurot tasumistähtajaga 31.05.2014; arve nr 20140560 summas 591,76 eurot tasumistähtajaga 30.06.2014; arve nr 20140860 summas 543,28 eurot tasumistähtajaga 30.09.2014; arve nr 20141060 summas 597,86 eurot tasumistähtajaga 30.11.2014; arve nr 20150362 summas 776,22 eurot tasumistähtajaga 30.04.2015; arve nr 20130562 summas 796,94 eurot tasumistähtajaga 30.06.2013; arve nr 20130962 summas 553,08 eurot tasumistähtajaga 31.10.2013; arve nr 20150562 summas 570,28 eurot tasumistähtajaga 30.06.2015; arve nr 20150662 summas 540,85 eurot tasumistähtajaga 30.07.2015; arve nr 20150762 summas 516,83 eurot tasumistähtajaga 30.08.2015; arve nr 20150861 summas 439,25 eurot tasumistähtajaga 30.09.2015 ja arve nr 20150962 summas 526,49 eurot tasumistähtajaga 30.10.2015. Arvestades aga, et vaatamata kostja viivisearvestuses märgitud arve tasumise kuupäeva ja selle ulatuses hageja konto krediteerimise kuupäeva erinevusele on arve nr 20131162 summas 565,32 eurot, arve nr 20140260 summas 812,96 eurot, arve nr 20140460 summas 588,96 eurot ja arve nr 20140860 summas 543,28 eurot sellegipoolest tasutud tähtaegselt, on kostja enda arvestuses põhjendatult arvestanud nimetatud arvete puhul viivise summaks 0 eurot. Ülejäänud kostja viivise arvestuses kajastatud arvete puhul tuleb kostjal tasuda viivist KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud määraga 0,07% kuni kohustuse täitmiseni, arvestades seejuures, et vastavalt VÕS § 91 lg-le 3 loetakse kohustus käesoleval juhul täidetuks arvetest tuleneva võlgnevuse ulatuses hageja konto krediteerimisest. Nimetatud asjaolusid arvestades on kostja kohustatud tasuma viivist kokku summas 1974,23 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Arve nr
Alguspäev
Lõpp-päev
Põhivõlg
Viivisemäär
Viivitatud päevi
Viivis
20131260 20140160 20140360 20140560 20140660 20140760
01.02.2014 01.03.2014 01.05.2014 01.07.2014 01.08.2014 01.09.2014
03.02.2014 25.05.2015 02.05.2014 26.05.2015 22.05.2015 21.05.2015
697,38 989,72 716,11 591,76 600,10
0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07%
20140960 20141060 20141160 20141260 20150160 20150262 20150362 20130562 20130962 20150562 20150662 20150762 20150861 20150962
01.11.2014 01.12.2014 01.01.2015 01.02.2015 01.03.2015 01.04.2015 01.05.2015 01.07.2013 01.11.2013 01.07.2015 01.08.2015 01.09.2015 01.20.2015 01.11.2015
19.05.2015 18.05.2015 14.05.2015 13.05.2015 13.05.2015 13.05.2015 15.05.2015 23.11.2015 23.11.2015 23.11.2015 23.11.2015 23.11.2015 23.11.2015 23.11.2015
594,90 597,86 568,05 928,71 848,82 732,76 776,22 796,94 553,08 570,28 540,85 516,83 439,25 526,49
0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07% 0,07%
EUR 1974,23
Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti osundanud TsMS § 168 lg-le 4, mis sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Käesoleval juhul on kostja hagi esemeks olevad 7 arvet summas 4521,69 eurot tasunud enne hagi esitamist. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 168 lg 4, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Hagihinnaks maakohtus oli 21 792,08 eurot. Maakohus rahuldas hagi üksnes osaliselt, mõistes kostjalt välja viivise 1946,98 eurot ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Seoses hagist osalise loobumisega lõpetas kohus menetluse põhinõude summas 13 998,14 euro osas. Nimetatud summast 10 054,42 euro osas avaldas hageja loobumise tahet enda 07.09.2015 menetlusdokumendis. Seejuures on oluline märkida, et kostja maksetega kogusummas 10 054,42 eurot luges hageja vastavalt hageja raamatupidamise sise-eeskirjadele tasutuks muu hulgas need 7 arvet summas 4521,69 eurot, mis olid kostja poolt tasutud juba enne hagiavalduse esitamist. Toodu tõttu jagab ringkonnakohus kostja seisukohta ja leiab, et nende 7 arve osas kogusummas 4521,69 eurot, mis olid kostja poolt tasutud enne hagiavalduse esitamist, on õiglane jätta menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt eeltoodust ja hagi osalisest rahuldamisest, arvestades seejuures asjaolu, et ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit kostjalt väljamõistetud viivise summa osas, pidades põhjendatuks mõista kostjalt välja viivise summas 1974,23 eurot, ei pea ringkonnakohus erinevalt maakohtust õiglaseks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu menetluskulude jaotus. Lähtudes hagi rahuldatud ulatusest ja asjaolust, et summas 4521,69 eurot on kostja hagi esemeks olnud arved tasunud enne hagiavalduse esitamist, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus 52,73% ulatuses kostja ja 47,27% ulatuses hageja kanda.
Menetluskulud Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse täies ulatuses ja hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning hageja on apellatsioonimenetluses loobunud hagist põhinõude summas 1119,92 euro osas, siis on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg-st 1 ja § 168 lg-st 5 lähtudes 59,15% ulatuses hageja ja 40,85% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb ise uue otsuse, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Hageja poolt maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 900 eurot ja lepingulise esindaja kulu 5616 eurot. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seetõttu tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kasutas esindaja teenust kokku 48,75 tundi tunnitasuga 96 eurot (lisandub käibemaks 19,20 eurot). Maakohus leidis otsuses toodud põhjendustel, et hageja esindaja toimingud on osaliselt põhjendamatud ja mittevajalikud ning leidis, et hageja põhjendatud menetluskulud kokku on 3578,40 eurot, s.o tasutud riigilõiv 900 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2678,40 eurot. Nimetatud summa koos menetluskuludelt hüvitamisele kuuluva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse ka hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, leides, et hageja lepingulise esindaja kulude vähendamine oli meelevaldne ja põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kaevatava otsuse põhjal mõistetav, millist õigusnormi on hageja lepinguline esindaja rikkunud ja et otsusest ei selgu, milliseid kordusi hagejale seoses tema menetlusdokumentidega ette heidetakse. Vastuseks kaebuse eeltoodud väidetele selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus osutatud õigusabi ajakulu osas piisavalt põhjendatud ning arvestades esitatud menetlusdokumentide ja tehtud toimingute mahtu ning asjaolu, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega, õiglane ja põhjendatud ning selles osas ei saa maakohtule diskretsioonipiiride ületamist ette heita. Seega saab hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks maakohtu menetluses pidada maakohtu otsusega kostjalt välja mõistetud 3578,40 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud 52,73% ulatuses kostja ja 47,27% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1886,89 eurot. Apellatsiooniastmes on hageja menetluskuludeks 23.03.2016 nimekirja kohaselt 2665,40 eurot, mis koosneb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust summas 275 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 2390,40 eurot. Ringkonnakohtu 23.03.2016 istungil esindamisega seotud kuluna on hageja nimetatud istungil märkinud kokku 1,5 tundi, s.o 172,80 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on hagejale apellatsiooniastmes õigusabi osutatud kokku 21 tunni ulatuses tunnihinnaga 96 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitas, et kõik nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitas hageja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hagejale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: e-kirjavahetus kostja lepingulise esindajaga (menetluskulude aspekt), e-kirjad kliendile + e-kiri kohtuistungisekretärile – 0,25h; hageja 02.12.2015 menetlusdokumendi koostamine-esitamine – 0,5h; Harju Maakohtu 30.11.2015 kohtuistungi protokolli läbitöötamine, hageja 09.12.2015 menetlusdokumendi koostamine-esitamine, e.kirjad kliendile – 1,25h; Harju Maakohtu 21.12.2015 otsuse läbitöötamine, asjaolude-olukorra
analüüs, e-kirjavahetus kliendiga, hageja 15.01.2016 menetlusdokumendi koostamineesitamine – 11h; kostja 20.01.2016 menetlusdokumendi läbitöötamine, asjaolude-olukorra analüüs, hageja 10.02.2016 menetlusdokumendi koostamine-esitamine, e-kirjavahetus kliendiga – 2,5h; kostja 09.02.2016 menetlusdokumendi läbitöötamine, asjaolude-olukorra analüüs, e-kirjavahetus kliendiga, hageja 23.03.2016 menetlusdokumendi (kohtukõne kirjalikus seisukohad) koostamine – 1,75h; hageja 23.03.2016 menetlusdokumendi (täiendav menetluskulude nimekiri) koostamine-komplekteerimine – 0,75h; 23.03.2016 kohtuistungiks ettevalmistumine 1,5h ja kohtuistungil esindamine – 1,5h. Ringkonnakohtu 23.03.2016 istungil kostja hageja apellatsioonimenetluse kulude osas vastuväiteid ei esitanud, vaid palus kohtul hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus leiab, et hageja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 96 eurot (ilma käibemaksuta) saab pidada põhjendatuks. Samuti on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 275 eurot. Hagejale õigusabi osutamisel tehtud toimingud ja nende ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul osaliselt põhjendamatu. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 0,5 h hageja 02.02.2015 menetlusdokumendi (hageja menetluskulude nimekiri ja vastus kostja menetluskuludele) koostamiseks ja esitamiseks ei saa pidada täiel määral põhjendatud õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Eeldades nimetatud dokumendi mahtu arvestades, et hageja menetluskulude nimekirja koostamiseks kulus lepingulisel esindajal mitte enam kui 9 minutit, vähendab ringkonnakohus nimetatud toimingu ajakulu 9 minuti võrra (17,28 eurot koos käibemaksuga). Samuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada täiel määral põhjendatuks ajakulu 11 tundi hageja 15.01.2016 apellatsioonkaebuse koostamiseks, arvestades kaebuse sisu ja asjaolu, et tegemist ei ole keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks hageja apellatsioonkaebuse koostamiseks mitte enam kui 9 tundi (230,40 eurot koos käibemaksuga). Ülejäänud hageja lepingulise esindaja kulud on kooskõlas vaidluse keerukuse ning esitatud dokumentide ja tehtud toimingute mahu ja sisuga. Kokku on hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud vajalik ja põhjendatud menetluskulu 2446,52 eurot (riigilõiv 275 eurot + õigusabikulu 18,85 tunni ulatuses, s.o 2171,52 eurot koos käibemaksuga). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 999,40 eurot (40,85%). Mõlemas menetluses kantud hageja menetluskuluks on kokku 2886,29 eurot (1886,89 + 999,40). Kostja poolt maakohtule esitatud 29.11.2015 ja 01.12.2015 menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja kandnud õigusabikulusid kokku 1158,04 eurot. Kostja lepinguline esindaja on kostjat maakohtu menetluses esindanud kokku enam kui 17 tunni ulatuses tunnitasuga 65 eurot ilma käibemaksuta. Osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: maksekäsu kiirmenetluse avalduse analüüs, õiguslik hinnang ja juhised – 0,65h; hagiavalduse analüüs – 4,5h; hagile vastuse koostamine – 2,5h; hagiavalduse materjalidega tutvumine – 2h; kliendiga kohtumine – 0,666h; 26.11.2015 kostja seisukoha koostamine ja kohtule esitamine – 3,5h; 29.11.2015 kliendiga kohtumine istungi ettevalmistumise osas – 2h ja kliendi esindamine 30.11.2015 istungil – 2h. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et kõik kostja on käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 65 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja mõistlik. Pidades silmas vaidluse keerukust ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning maakohtus toimunud kohtuistungi kestust, leiab ringkonnakohus, et kostja lepingulise esindaja poolt maakohtu menetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht on
TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud 52,73% ulatuses kostja ja 47,27% ulatuses hageja kanda, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 547,41 eurot. Vastavalt kostja 22.03.2016 menetluskulude nimekirjale on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kokku 1043,46 eurot (ilma käibemaksuta), mis koosneb õigusabikuludest summas 993,46 eurot (ilma käibemaksuta) ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust summas 50 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja advokaadist lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 15 tunni ja 20 minuti ulatuses tunnihinnaga 65 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: 19.01.2016 kohtuotsuse õiguslik analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine – 1h 40min; 20.01.2016 apellatsioonkaebuse koostamine – 5h 30min; 04.02.2016 hageja apellatsioonkaebusega tutvumine, õiguslik hinnang – 2h; 08.02.2016 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 4h 20min ja 09.02.2016 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, vastuse edastamine kohtule – 1h 50min. Kostja kinnitas, et kõik nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega. Vastavalt ringkonnakohtu 23.03.2016 istungil avaldatule on kostja menetluskuluks seoses nimetatud istungiga 1,5h istungil osalemiseks ja 1,5h ettevalmistuseks istungiks, kokku 3h tunnitasuga 65 eurot (ilma käibemaksuta) summas 195 eurot. Hageja ei esitanud 23.03.2016 kohtuistungil kostja apellatsiooniastme kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendatud menetluskuluks on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele. Kostjale õigusabi osutamisel tehtud toimingud ja nende ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidluse keerukuse ega dokumendi sisu ja mahuga kooskõlas ajakulu enam kui 5 tundi ja 30 minutit kostja apellatsioonkaebuse koostamiseks. Kohus, pidades kohtuotsuse õigusliku analüüsi põhjendatud ajakuluks 1 tund, leiab, et põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebuse koostamisele ei saa olla enam kui 4 tundi. Seega vähendab ringkonnakohus kostja õigusabikulusid seoses apellatsioonkaebuse koostamisega 2 tunni ja 10 minuti ulatuses, mis kostja lepingulise esindaja tunnihinda arvestades teeb 140,83 eurot. Ülejäänud kostja lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas vaidluse keerukuse ning esitatud dokumentide ja tehtud toimingute mahu ja sisuga. Kokku on kostja poolt apellatsioonimenetluses kantud vajalik ja põhjendatud menetluskulu 1100,83 eurot (riigilõiv 50 eurot + õigusabikulu 16 tunni ja 10 minuti ulatuses, s.o 1050,83 eurot). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 651,14 eurot (59,15%). Mõlemas menetluses kantud kostja menetluskuluks on kokku 1198,55 eurot (547,41 + 651,14). TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1687,74 eurot (2886,29-1198,55). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.