Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kasuks väljamõistmisele kuuluvaks

kasuks väljamõistmisele kuuluvaks

maksegraafiku sõlmimiseks ning on suhtunud kohustuse täitmisesse passiivselt. Samuti ei ole kostja esitanud mõjuvaid põhjuseid kohustuse mittetäitmiseks. Hagi esitamise päeva seisuga on lepingu 1 alusel tasumata viivised summas 8542,34 eurot ning lepingu 2 alusel summas 6794,87 eurot. Seega kogu võlgnevus hageja ees moodustub kokku 114 205,31 eurot, millest 98 560 eurot on põhivõlgnevus ja 15 645,31 eurot viivised. Pärast hagi esitamist lisanduvad ühe aasta jooksul viivised 8130,21 eurot. Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 2 teises lauses nimetatud määras. Lepingu 1 alusel arvestab hageja viivist alates 15.02.2013. a ning lepingu 2 alusel alates 15.08.2011. a. Kostja seisukoht Kostja tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista, vaidleb hagile täies ulatuses vastu ning palub jätta hageja nõue täielikult rahuldamata. Kostja võtab omaks, et on 13.07.2011. a sõlminud M.P.ga (laenuandja) notariaalselt tõestatud käenduslepingud, mille kohaselt kostja võttis kohustuse vastutada A.S. (laenusaaja) ning laenuandja vahel sõlmitud laenulepingutest nr XXX ja XXX tulenevate laenusaaja kohustuste, sh nii põhi- kui ka kõrvalnõuete nõuetekohase täitmise eest. Kostja leiab, et käenduslepingute näol on tegemist tarbijakäenduslepingutega, mis on VÕS § 143 lg 2 alusel tühised, kuna nendes ei ole käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma kindlaks määratud. Hageja viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt ei piisa käendaja vastutuse maksimumsumma määratlemiseks ainuüksi asjaolust, et käendaja on kirjutanud koos põhivõlgnikuga alla samale dokumendile – käendaja peab ka soovima käendusega seotud tagajärgi. Kostja leiab, et ta ei ole käendusega seotud tagajärgi soovinud. Lisaks hageja nimetatud laenu- ja käenduslepingutele on 13.07.2011. a Tartu notar Andres Ott koostanud ja tõestanud ka osaühingu osa müügilepingu (ametitoimingu nr XXX) ja osaühingu osa tasuta võõrandamise lepingu (ametitoimingu nr XXX), mis on laenu- ja käenduslepingutega lahutamatult seotud. 13.07.2011. a sõlmisid pooled esimese tehinguna osaühingu osa müügilepingu, mille kohaselt kostja võõrandas M.P.le Water Stop OÜ 16 000 kroonise (1022,58 eurot) nimiväärtusega osa, mis moodustas 40% osaühingu osakapitalist. Teise tehinguga andis M.P. A.S.le laenu 64 000 euro ulatuses ning kolmanda tehinguga on M.P. andnud A.S.le laenu 34 560 euro ulatuses. Neljanda tehinguga on M.P. andnud A.S.le võimaluse omandada Water Stop OÜ 16 000 kroonise nimiväärtusega osa, mis moodustas 40% osaühingu osakapitalist. M.P.le kuuluv osaühingu osa pidi lepingu p 3 kohaselt A.S.le üle minema tingimusel, et A.S. või kolmanda isiku poolt on täielikult täidetud laenulepingutest nr XXX ja nr XXX tulenevad A.S. kohustused M.P. ees. Kostja leiab, et eeltoodud tehingute jada sõlmiti poolte vahel eesmärgiga näidata osaühingu osa müügihinnaks tegelikust hinnast oluliselt madalam hind, andes samas osapooltele garantii suuliselt kokku lepitud müügihinna tasumise ja osaühingu osa omandiõiguse ülemineku osas. Kuna A.S.l osaühingu osa ostuks vajaminev summa puudus, tasus kostjale osaühingu osa ostuhinna läbi A.S.ga 13.07.2011. a sõlmitud laenulepingute M.P., kes osaühingu osa müügilepingu järgi sai ka osaühingu osa omanikuks. Asjaolu, et poolte vahel sõlmitud laenulepingute tegelikuks eesmärgiks oli osaühingu osa müügilepingus sätestamata jäänud müügihinna tasumine, tõendab fakt, et osaühingu soa müügihinnast 64 000 eurot kandis M.P. otse kostja kontole, mitte A.S.le, kes lepingu kohaselt oli tegelik laenusaaja. A.S. oleks suulise osaühingu osa müügilepingu kohaselt osa omanikuks saanud vaid tingimusel, et ta tasub M.P.le 98 560 eurot.

Kostja leiab, et 13.07.2011. a sõlmitud lepingute eesmärgiks oli varjata suulist osaühingu osa müügilepingut. Seega on laenulepingute näol tegemist näilike tehingutega, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi tühised. Hageja seisukohad kostja vastuväidete osas Hageja ei nõustu, et käenduslepingud on VÕS § 143 lg 2 järgi tühised, kuna kokku ei ole lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, mille punktis 25 on Riigikohus märkinud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks. Hageja on veendunud, et kostja sai aru käendatava kohustuse ulatusest ja on kahes notariaalses lepingus kinnitanud oma soovi käenduse andmiseks, st soovinud käendusest tekkivaid õiguslikke tagajärgi. Seetõttu tuleb lepingutes väljendatud summasid (vastavalt 64 000 eurot ja 34 000 eurot) pidada käendaja vastutuse maksimumsummaks. Hageja ei nõustu, et laenulepingud on TsÜS § 89 lg 1 järgi tühised. Hageja leiab, et M.P. omandas laenuandjana Water Stop OÜ 40% osaluse eesmärgiga tagada laenulepingute täitmine, see oli laenu tagatiseks ja see on ka 13.07.2011. a osaluse tasuta võõrandamise lepingus selgesõnaliselt kirjas. Seda asjaolu on kinnitanud ka tunnistajad M.P., A.S. ja Andres Ott. Kostja väide, et Water Stop OÜ osaluse müügihind oli varjatud ja see oli tegelikult laenulepingutes näidatud summad, st ca 100 000 eurot, ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et Water Stop OÜ 40% osalus oleks maksnud või olnud väärt 100 000 eurot. Tegelikkuses on osalus omandatud M.P. poolt 1022,58 euro eest ja müüdud 4.06.2012. a lepingu alusel M. Uleksinile 1022,58 euro eest, st sama hinnaga.

KOHTU SEISUKOHT

Hageja on esitanud kohtule hagi, milles nõuab laenulepingutest tulenevate kohustuste (põhivõlgnevus ja viivis) täitmist käendajalt. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlus puudub selles, et nõude aluseks olevad lepingud on sõlmitud, laenusummad on üle antud, laenulepingu nr XXX alusel antud laenusumma 64 000 eurot on vastavalt lepingule kantud kostja (käendaja) kontole. Laenulepingu nr XXX punkti 1.2.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma tagastama ühekordse maksena hiljemalt 15.02.2013. a; laenulepingu nr XXX punkti 1.3.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenu (34 560 eurot) tagastama igakuiste maksetena summas vähemalt 1 920 eurot hiljemalt iga kalendrikuu 15. kuupäevaks, lepingu punkti 1.3.2 kohaselt pidi laenusaaja esimese laenumakse tasuma 15.08.2011. a. Seega kogu laenusumma pidi olema tagastatud hiljemalt 15.01.2013. a. Laenusumma on tagastamata. Kohtuistungil on viidatud, et mingeid summasid on tagasi makstud, hageja ei ole sellega nõustunud, kirjalikes seisukohtades kostja sellele ei ole tuginenud, et osaliselt on laen tagastatud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja vastu ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 teise lause kohaselt vastutab käendaja muu hulgas viivise maksmise eest. Laenu- ja käenduslepingute punktis 3.2 oli kokku

lepitud, et käendaja vastutab laenuandja ees käendatava kohustuse rikkumise korral solidaarselt laenusaajaga. Laenuandja on loovutanud laenulepingutest tulenevad nõuded summas 64 000 eurot ja 34 650 eurot hagejale. VÕS § 167 lg 1 näeb ette, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Kostja tugineb sellele, et käenduslepingud on VÕS § 143 lg 1 järgi tühised, kuna neis ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas; samuti tugineb kostja sellele, et laenulepingute näol oli tegemist näilike tehingutega, mis on TsÜS § 89 lg 1 järgi tühised. VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohus on 30.09.2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14 p-s 25 märkinud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks. Kostja leiab, et lepingute eesmärk oli varjata teist tehingut, siis ta ei soovinud käenduskohustusega seotud tagajärgi. Kostja leiab, et 13.07.2011. a lepingud sõlmiti selleks, et varjata suulist osaühingu müügilepingut. Hageja sellega ei nõustu. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel teatud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. TsMS § 230 lg 1 I lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi kostja tõendama, et poolte tegelik tahe erines lepingus kokku lepitust. Kohus leiab, et 13.07.2011. a sõlmitud laenulepingud nr XXX ja XXX ei ole TsÜS § 89 lg 1 järgi tühised. Vaidlus puudub selles, et laenulepingute alusel on laenusummad 64 000 eurot ja 34 650 eurot reaalselt üle antud, sellest 64 000 eurot on kantud kostja kontole. A.S. vande all antud ütluste kohaselt (tl 98) on ta saanud laenu 34 650 eurot ning paigutanud selle investeeringutesse. Kostja leiab, et üle antud 64 000 eurot oli mõeldud tasuna osaühingu osa eest. Kostja ei ole väitnud, et ka 34 650 eurot oli mõeldud tasuna osaühingu osa eest; raha oli üle antud A.S.le, kes ei olnud osaühingu osanik. Asjaoludest ei nähtu, et 34 650 eurot saanuks olla mõeldud tasuna osaühingu osa eest. Eeltoodud asjaoludel ei ole laenulepingu nr XXX näol, mille alusel anti laenu 34 650 eurot, tegemist näiliku tehinguga. Kohus leiab, et A.S. vande all antud ütlustest (tl 98) nähtub, et 64 000 eurot oli mõeldud paigutamiseks ettevõttesse, Water Stop OÜ võlgnevuste likvideerimiseks. Sellega on kooskõlas ka M.P. vande all antud ütlused (tl 94, 98), mille kohaselt laenu tagasimaksed pidid tulema Water Stop OÜ majandustegevusest. Samamoodi sai tehingu eesmärgist aru ka lepingud tõestanud notar Andres Ott, kelle vande all antud ütluste kohaselt (tl 105) sai ta aru, et tehingud olid mõeldud äriühingu finantseerimiseks, et M.P. andis Water Stop OÜ tagatisel laenu, laenusaajaks on A.S., käendab Margus Uleksin (kostja), M.P. pidi loobuma osalusest A.S. kasuks, kui ta laenu tagasi maksab. Tõendatud ei ole kostja väide, et 64 000 eurot oli

mõeldud tasuna osaühingu osa eest. Seega ei ole kohtu hinnangul ka laenulepingu nr XXX näol tegemist näiliku tehinguga. Arvestades et kohtu hinnangul ei olnud laenulepingute näol tegemist näilike tehingutega ning kooskõlas eelviidatud Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14 saab käendaja vastutuse maksimumsummaks pidada laenulepingutes kokku lepitud laenusummasid kokku 98 560 eurot. Riigikohus on 27.11.2012. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 p-s 15 selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Hageja nõuab viivist tulenevalt põhivõlgniku kohustuse täitmisega viivitamisest, mitte käendaja enda viivitusest. Seega ei saa hageja nõuet piirsummat ületavas osas rahuldada. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 98 560 eurot. Viivisenõude osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Arvestades hagi rahuldamist 80% ulatuses jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 80% ulatuses kostja kanda ning 20% ulatuses hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõigetele 1 ja 2 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 1500 eurot ning õigusabikuludest summas 795 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud õigusabiarvetest nähtub, et hageja lepingulise esindaja ajakulu on kokku 7 tundi ja 30 minutit ning teenuse hind 100 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi hõlmas järgmisi toiminguid: -

26.08.2015. a nõupidamine, ettevalmistus istungiks, osalemine Tartu Maakohtu istungil (3 h);

-

26.10.2015. a ettevalmistus istungiks, nõupidamine, osalemine Tartu Maakohtu istungil.

Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kostja menetluskuluks on õigusabikulu 2400 eurot (sh käibemaks). Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub õigusabikulu hüvitada koos käibemaksuga. Menetluskulude nimekirjale lisatud arve spetsifikatsioonist nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 16 tundi ja 40 minutit ning teenuse hind 120 eurot tunnis + käibemaks 20%. Osutatud õigusabi hõlmas järgmisi toiminguid: -

nõupidamine kliendiga ja õiguslikku konsultatisooni andmine (2 h 40 min);

-

materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine, vastaspoolele vastuse koostamine ja esitamine (2 h);

-

kirjalikud läbirääkimised vastaspoolega (2 h);

-

nõupidamised ja kooskõlastamine kliendiga (1 h);

-

materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine, kohtule vastuse koostamine ja esitamine (2 h);

-

kohtuistungiks ettevalmistumine ja kliendi esindus eelistungil (3 h)

-

nõupidamised kliendiga (2 h);

-

kohtuistungiks ettevalmistumine ja kostja esindamine (2 h);

Hageja leiab, et kostja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Hageja peab mõistlikuks ajakuluks kokku 9 tundi ja sellele vastavaks kuluks 1296 eurot. Hageja arvates on kõik T. Pilve poolt esitatud seisukohad sarnased varasema lepingulise esindaja seisukohtadega ning uusi seisukohti ei ole esitatud. Seetõttu ei pea hageja mõistlikuks nõupidamistele ning seisukohtade vormistamiseks kulunud aega 9 tundi ja 40 minutit – mõistlikuks ajaks võiks pidada kokku 4 tundi. Hageja märgib, et ei ole saanud kostja poolelt ühtegi kirjalikku ettepanekut kompromissi sõlmimiseks, mistõttu märgitud kulu seoses kirjalike läbirääkimistega vastaspoolega on põhjendamatu. Kohtuistungil osalemise ja selleks valmistumise aja osas hagejal vastuväiteid ei ole. Kohus leiab, et hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses, mistõttu riigilõivu osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Vastavalt TsMS § 175 lõike 1 esimesele lausele, mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja lepingulise esindaja kulu on seotud üksnes kohtuistungitel esindamisega. Hagejat esindas 25.08.2015. a eelistungil ja 26.10.2015. a kohtuistungil vandeadvokaat Rene Varul. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja õigusabikulu on põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt. Kostjat on menetluses esindanud kaks lepingulist esindajat: Advokaadibüroo Lentsius & CASUS vandeadvokaadi abi Andi Tubin ning Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Tarmo Pilv. Kostja palub lepingulise esindaja kuluna hüvitada neist viimase poolt osutatud õigusteenuse kulu. Vandeadvokaat Tarmo Pilv on esindanud kostjat kolmel kohtuistungil ning esitanud kohtule lõppseisukohad. Kohus nõustub hagejaga, et kostja lepingulise esindaja mõistlikuks ajakuluks võib pidada 9 tundi ning sellele vastavaks kuluks 1296 eurot. Ülejäänud 1104 euro (2400 eurot – 1296 eurot) osas jätab kohus taotluse rahuldamata. Arvestades menetluskulude jaotust, mille kohaselt kohus jättis menetluskulud 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda, tuleks hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 259,20 eurot (1296 eurot x 20%). Kostjalt tuleks hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1836 eurot ((1500 eurot + 795 eurot) x 80%). Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete osas tasaarvestuse ja mõistab lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja 1576,80 eurot (1836 eurot – 259,20 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.