Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

väidetavalt R. V. (surnud 2014) hageja nimel kinnitamaks, et kostja tasus 26.08.2011 sularahas 17 948 eurot 71 senti, oli võltsitud. Kuna kinnituskirja ärakiri esitati algselt loetamatul kujul, hiljem aga loetavalt, kuigi väidetavalt säilitati dokumenti vaid elektroonselt, tekkis kohtul kinnituskirja visuaalsel vaatlusel kahtlus, et kinnituskiri on võltsitud. Kinnituskiri võis olla koostatud kostja poolt selliselt, et R. V-i allkiri kopeeriti kinnituskirja tekstile mõnelt teiselt dokumendilt, millele viitas kinnituskirja koostamiseks ja allkirja andmiseks kasutatud erinev kirjutusvahend ja allkirja ebaloogiline paigutus kinnistuskirja muu teksti suhtes, aga samuti asjaolu, et allkiri oli muu tekstiga võrreldes oluliselt heledama tooniga. Seega ei saanud otsuse tegemisel 26.08.2011 kinnituskirja ärakirja arvesse võtta. Kostja ei tõendanud usaldusväärselt vande all antud ütlustega, et ta tasus hagejale 17 895 eurot 26 senti. Usutav ei olnud, et R. V., kes allkirjastas hageja majandusaastaaruanded ajal, mil väidetav laen oli tagastatud, ei oleks hageja raamatupidamises lasknud kostja tagasimakstud laenu kajastada. Asjaolu, et kostja alles menetluse käigus ja peale R. V-i surma väitis, et täitis laenukohustuse, seadis kahtluse alla kostja väited laenu tagasimaksmise kohta 26.08.2011. Kuna pooled vaidlesid, kas kostjal oli 26.08.2011 sularaha, mida ta laenu tagastamise katteks R. V-ile väidetavalt andis, kuid kostja täiendavaid tõendeid peale vande alla antud seletuse ei esitanud, ei olnud tõendatud, et kostjal oli sularaha, mille ta tasus R. V-ile laenu katteks. Seega ei tõendanud kostja, et ta tagastas hagejale laenu 17 895 eurot 26 senti. Tõendatud oli, et pooled leppisid laenu andmisel kokku, et kostja ei pea laenult maksma intressi. Pooled vaidlesid, kas laenuleping oli tähtajaline või tähtajatu. Kostja vande all antud seletuste kohaselt tema poolt kinnituskirjas kirjutatu, et laenuleping sõlmiti tähtajatult, olevat vale, mis seadis kahtluse alla kostja seletuse usaldusväärsuse istungil, mille kohaselt osa kinnituskirjast, mille järgi kostja tagastas hagejale laenu, oli õige ja osa, kus laenuleping oli sõlmitud tähtajatult, oli vale. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid tähtajatu laenulepingu. Pooled vaidlesid, kas ja millal on hageja laenulepingu üles öelnud. Hagi kohaselt saatis hageja 20.10.2014 kostja elukohta tähitud kirjaga laenulepingu korralise ülesütlemiseavalduse, kuid kiri tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu. Kuna kostja ei saanud 20.10.2014 avaldust kätte, ei olnud võimalik tuvastada, et leping lõppes 20.10.2014 kirjas märgitud tähtajal. Hageja väidetel saatis ta 22.10.2014 kostjale raamatupidamisalase saldoteavituse laenu tagastamiseks tähitud kirjaga äriregistrisse kantud kostjaga seotud ettevõtte aadressile Vabaduse pst 73A-3. Kohus leidis, et saldoteatist ei olnud võimalik võrdsustada lepingu ülesütlemise teatisega. Kuna hageja esitas tõendi, et tähtsaadetis saldoteatise kohta adresseeriti A. P-le, mitte kostjale ja anti üle Vabaduse pst 73A majahoidjale T. F. ning aadress, kuhu saldoteatis saadeti, ei ole kostja elukoht, ei olnud tõendatud, et hageja saatis mingeid dokumente seoses laenulepingust tuleneva võlgnevusega või andis üle kostjale. Seega ei olnud võimalik järeldada, et kostja tunnistas hageja nõudeid, sest kostja ei saanud hageja nõudest esitada vastuväited 31.10.2014 teadagi. Põhjust ei olnud kahelda, et hageja saatis 15.12.2014 kostjale kostjaga seotud ettevõtte e-mailile laenulepingu ülesütlemise avalduse ja hageja sai kinnituse e-maili lugemisest 15.12.2014, kuid nimetatud aadress kuulub OÜ-le Efficient Accounting ja ei ole kostja isiklikuks meiliks. Seega ei olnud võimalik lugeda sellele aadressile kättetoimetatuks hageja tahteavaldust kostjale lepingu ülesütlemise kohta. Hageja ei tõendanud, et kostja sai meiliaadressilt, kuhu ülesütlemiseavaldus saadeti, avalduse kätte. Tõendatud ei olnud, et hageja ütles lepingu üles alates 16.02.2015 ja hageja nõue kostjalt välja mõista seoses laenulepingu lõppemisega põhivõlg ja viivis tuleks jätta rahuldamata. Tõendatud ei olnud, et kostjal tekkis kohustus tagastada laen 16.02.2015. Kostja ei viivitanud kohustuse täitmisega.

Hageja palus alternatiivselt lugeda avaldus kostja poolt kättesaaduks koos hagimaterjalidega 06.04.2015 ning laenuleping üles öelduks alates 06.06.2015. Kuigi 23.02.2015 hagi ei sisaldanud hageja 29.06.2015 menetlusdokumendis esitatud alternatiivset käsitlust, et ülesütlemisavaldus tuleks lugeda kostja poolt kätte saaduks 06.04.2015, kuid vaidlust ei olnud, et hagis soovis hageja lugeda lepingu lõppenuks ja nõuda kostjalt laenu tagastamist. 23.02.2015 hagist võis järeldada, et hageja sooviks on, et kostja tagastaks laenu pärast kahe kuu möödumist. Seega ütles hageja lepingu üles 06.06.2015. Kostja käsitlus, et lepingu ülesütlemise tahteavalduse kättetoimetamisel hagiga peaks eeldama, et hagejal puudus hagi esitamisel nõudeõigus, ei omanud tähtsust. Kohus võttis hageja nõude menetlusse ja kostja ei tasunud laenu peale lepingu ülesütlemisavalduse kättesaamist. Kuna kostja rikkus oma kohustust, oli hageja nõue laenu tagastamiseks tõendatud ja kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista 17 895 eurot 26 senti (VÕS § 108 lg 1). Hageja intressinõue 721 eurot 39 senti oli tõendamata ja jäi rahuldamata. Kuna kostja oli laenu tagasimaksmisega viivituses 07.06.2015 - 29.06.2015, mil hageja esitas kohtule alternatiivse nõude arvestuse 23 päeva VÕS §-st 113 tulenevalt viivise määraga 8,05% aastas, oli hageja viivisenõue 90 eurot 78 senti põhjendatud ja tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista ka viivis alates 30.06.2015 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni (TsMS § 367). Kohus ei hinnanud kohtuotsust kriminaalasjas nr 1-07-13703. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kostja oli süüdimõistetud maksukuriteos. Kohus ei hinnanud ka tõendeid, et OÜ Largohold ja Lintal Invest OÜ ei teinud 2011 kostjale mingeid väljamakseid. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäid menetluskulud, arvestades hagi rahuldamise ulatust (17 895,26+90,78+1441,75), 7% ulatuses hageja kanda ja 93% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja menetluskulu enne viimast istungit 2577 eurot (k/m-ta), hagi esitamisel tasutud riigilõiv 900 eurot ja menetluskulud 03.09.2015 istungiga seoses vastavalt istungi kestvusele 150 eurot/h (k/m-ta). Kostja arvates oli hageja ajakulu 18,5 h liiga suur. Kuna ka kostja esindaja kulutas õigusteenuse osutamisele 25 h 50 min, olid hageja toimingud kooskõlas menetluse käiguga ja vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu oli mõistlik. Hagejale osutati õigusteenust tunnihinnaga 150 eurot (k/m-ta). Kohtu hinnangul oli tunnihinnana põhjendatud 120 eurot/h. Hageja põhjendatud õigusabikulu oli 2220 eurot (k/m-ta). Kostjalt tuli menetluskuluna välja mõista äriregistri väljavõtete tegemise kulu 6 eurot (k/m-ta) TsMS § 143 p 2 järgi. Seega oli hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 3126 eurot (900+2220+6). Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskulu õigusabikulu 3565 eurot (3105+460). Hageja ei nõustunud osaliselt kostja menetluskuludega. Kohus leidis, et kostja esindaja kulud 03.09.2015 istungiks ettevalmistamisega ja kliendiga kohtumisega 1 h 50 min esitati hilinemisega. Kuna 03.09.2015 istung kestis 1 h 25 min, ei olnud põhjendatud kostja istungil osalemise ajakulu 5 min. 15.06.2015 istungil kostja esindamine oli põhjendatud 45 min. Ülejäänud kostja toimingud olid kooskõlas menetluse käiguga ja vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu oli mõistlik. Seega oli kostja põhjendatud ajakulu 23 h 40 min. Õigusteenust osutati kostjale tunnihinnaga 115 eurot (k/m-ta), mis oli põhjendatud. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja põhjendatud õigusabikulu oli 1538 eurot 16 senti, põhjendatud ja vajalik menetluskulu 3265 eurot 80 senti. Võttes arvesse kulude jaotust, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 2907 eurot (3126x93%) ja hagejalt kostja kasuks 228 eurot 60 senti (3265,80x7%). TsMS § 445 lg 1 kohaselt tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 2678 eurot 40 senti (2907-228,60). Apellatsioonkaebus

hageja vastav kulu 2,4 h põhjendamatu. Äriregistri väljavõtete tegemisele kulunud 6 eurot (k/mta) oli mittevajalik kulu. Seoses kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega kohaldas kohus ebaõigesti TsMS § 176 lg-t 1 ja luges alusetult põhjendamatuks kostja esindaja 1 h 50 min ulatuses ettevalmistuse 03.09.2015 istungiks. TsMS § 176 lg 1 ei piira istungil osalemisega seonduvate menetluskulude nimekirja esitamist asjaoluga, kas nimekirja oli võimalik esitada enne istungit. Määrav on nende seotus istungil osalemisega. Istungiks ettevalmistumine seondub istungil osalemisega ning on põhjendatud ja vajalik. Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja esitas 20.04.2015 maakohtule 26.08.2011 kinnituskirja ärakirja. Kuna kinnituskirja ärakirjal olev R. V-i allkiri oli sisuliselt loetamatu, palus maakohus 15.06.2015 istungil kostjal esitada kinnituskirja originaaldokument või põhistada asjaolusid, miks algdokumenti kohtule esitada ei saa. Kostja kinnituskirja originaali ei esitanud, kuid 25.06.2015 esitas ta sama kinnituskirja ärakirja uuesti kohtule loetaval kujul, põhjendades ärakirjade kvaliteedi erinevust sellega, et e-toimikusse sisestamiseks tuli fail viia sobivasse formaati ja mahtu ning korduvalt ühelt andmekandjalt teisele edastada, mis halvendas tõendi kvaliteeti. Kuivõrd e-toimikust nähtub, et nii 20.04.2015 kui ka 25.06.2015 on kinnituskirja ärakirja kohtu infosüsteemi üles laadinud kostja lepinguline esindaja ise, ei selgita see kahe kinnituskirja olulist kvaliteedierinevust, vaid pigem tekitab põhjendatud kahtlusi, et dokumenti on hilisemalt lubamatult töödeldud. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et kohtul ja hagejal puuduvad eriteadmised dokumendi võltsituse hindamiseks ning kuna seda tuvastada võimaldavat ekspertiisi ei ole korraldatud, ei ole kinnituskirja võltsitus tuvastatud. Samas ei nõustu kolleegium kostjaga, et laenu tagasimaksmine sularahas on tuvastatud üksnes sellega, et kostja on esitanud kinnituskirja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Originaaldokumendi esitamata jätmist põhistas kostja ajalise faktoriga – laen tagastati neli aastat tagasi ning mugavam on säilitada dokumente elektroonsel kujul. Kuigi kostjal füüsilise isikuna puudub dokumentide säilitamise kohustus, lasub kostjal praegusel juhul kohustus tõendada, et laen on hagejale sularahas tagasi makstud. Kostja tõendamiskoormist on menetlusosalistele selgitanud ka maakohus 15.06.2015 istungil (I kd, tl 171), sealhulgas tegi kohus kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kostja oleks saanud laenu sularahas tagasimaksmist tõendada lisaks vande all antud ütlustele ning 26.08.2011 kinnituskirjale, mis ei ole originaaldokument ja millel olev allkiri on antud hageja endise juhatuse liikme poolt, kes on surnud, ka muude asjakohaste tõenditega. Muuhulgas oleks kostja saanud tõendada sularaha olemasolu 2011 augustis. Kostja on vande all antud ütlustes väitnud, et kostja kogus sularaha laenu tagasimaksmiseks aja jooksul oma üürituludest, mis laekuvad kostja abikaasa pangakontole, ja töötasust, mis maksti kostja arvelduskontole (kd II, tl 14, 21). Seega saanuks kostja tõendada sellises ulatuses (17 895 eurot 26 senti) sularahas laenu tagasimaksmist ka oma abikaasa ja enda kontoväljavõtetega. Sularaha olemasolu tõendamata jätmine, tekitab kahtlust sellises suuruses laenu tagastamisel, millele vastaspool menetluses põhjendatult tähelepanu juhtis, väites, et võlg on tagastamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja teinud ringkonnakohtule usutavaks väidet nagu oleks laen 17 895 eurot 26 senti hagejale 26.08.2011 tagasimakstud sularahas. VÕS § 398 lg 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kostja kohustus on tõendada oma väidet laenulepingu tähtajalisuse kohta (TsMS § 230 lg 1). Maakohus tegi kostjale 15.06.2015 istungil ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid tõendamaks, et leping oli tähtajaline (I kd, tl 168). Kostja soovis laenulepingu tähtajalisust tõendada üksnes vande all antud ütlustega ning selgitas 03.09.2015 istungil, et laenu tagasimaksmine 2011 augustis lepiti kokku lepingut sõlmides. Kuivõrd suuline laenuleping oli sõlmitud kostja ja R. V.i vahel, kes on surnud, ei ole üksnes kostja vande all antud ütlustele tuginedes võimalik lugeda sõlmituks tähtajaline laenuleping. Ringkonnakohus leiab, et kostja vande all antud ütlustega pole piisavalt tõendatud, et suuline laenuleping sõlmiti tähtajalisena.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal puudus kohtusse pöördumisel nõue ja nõudeõigus kostja vastu. Riigikohus on 21.02.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-171-11 p-s 13 selgitanud, et esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus. Praegusel juhul väljendub hagiavalduses tähtajatu laenulepingu alusel antud laenu tagastamiseks üheselt hageja selge tahe, et ta soovib taganeda kostja suhtes laenulepingust. Kostja pidi mõistliku isikuna aru saama, et hageja soovib taganeda laenulepingust ja soovib saadud laenu tagastamist. Seoses kostja etteheidetega maakohtule menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus jättis õigesti TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud, arvestades hagi rahuldamise ulatust, 7% ulatuses hageja kanda ja 93% ulatuses kostja kanda. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Menetlusosalisel on õigus valida ise endale lepinguline esindaja ja lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel tuleb lähtuda konkreetsest esindussuhtest ja tekkinud kuludest. Maakohus on hageja menetluskulude nimekirja ja selles näidatud kulude koosseisu piisava põhjalikkusega analüüsinud ja apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt asja lahendamisel ja otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning põhjendatud ja seaduslik. Eespool käsitlemata kaebuse väited kordavad maakohtus esitatud seisukohti, millele on maakohus kolleegiumi arvates asjakohases ulatuses vastanud ja ringkonnakohus maakohtu põhjenduste kordamist vajalikuks ei pea. Menetluskulud

Hageja menetluskuludest nähtuvalt kulus tal apellatsioonkaebusele vastamiseks koos kaebuse analüüsiga, kliendiga suhtlemisega, taotluse esitamisega ja muude toimingutega kokku 12,1 h. Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud toimingutega seonduv ajakulu õigusabile on põhjendatud ja vajalik vastaspoolelt välja mõista 8 h ulatuses. Hageja vastus kostja kaebusele ei sisalda uusi väiteid ja asjaolusid ning kordab varem menetluses esitatud seisukohti. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 1,5 h 10.03.2016 istungi ettevalmistamiseks peab ringkonnakohus samuti ülemäära suureks, arvestades, et hageja lepinguline esindaja ei ole menetluse kestel vahetunud ning käesolev vaidlus ei ole sedavõrd mahukas, mis õigustaks istungiks ettevalmistumist 1,5 h ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks 10.03.2016 istungiks ettevalmistumiseks 0,5 h. Hageja esindaja ringkonnakohtu istungil osalemise aeg 1,2 h on põhjendatud, arvestades istungi kestvust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud menetluskulu ka hageja lepingulise esindaja kantseleikulu 15 eurot, kuivõrd tegemist on lepingulise esindaja vajaliku kuluga oma ülesannete täitmiseks, s.o menetluskulude nimekirja ja arvete kohtule paberkandjal 10.03.2016 istungil esitamiseks. Tutvunud menetluskulude nimekirjaga ja apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahu ja sisuga ning arvestades ringkonnakohtu istungi kestust, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud hageja poolt taotletud mahus on eeltoodust tulenevalt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kuna hageja esindaja on vandeadvokaat, vastab tema õigusabi tunnihind 150 eurot ilma k/m-ta asja keerukusele ning ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega on põhjendatud ja vajalik mõista kostjalt hageja apellatsioonimenetluse kulude hüvitiseks välja õigusabikulu ja kantseleikulu kokku 1575 eurot (150x10,4+15).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.