Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 17.11.2015.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti XXX Ülikooli (edaspidi ülikool) ja kostja vahel 09.05.2006.a tähtajatu üürileping nr 4.3-6/92 (edaspidi üürileping või leping), mille alusel andis ülikool kostjale üürile ruumid asukohaga XXX (ruum nr 3 ja ruum nr 5). XXXasuv üüripind kuulus ülikoolile kuni 2013.a veebruarini, mil hoone müüdi uuele omanikule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 alusel läksid koos kinnistu müügiga uuele omanikule üle ka üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Kuni üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuni oli kostjal kohustus tasuda üürilepingust tulenevaid makseid XXX Ülikoolile. Ülikool on kostjale väljastanud arveid kuni 31.01.2013.a. Kostja on jätnud tasumata 30.11.2012.a, 31.12.2012.a ja 31.01.2013.a ülikooli poolt väljastatud arved, kokku summas 2 998.19 eurot. Ülikool ja XXXOÜ sõlmisid 05.03.2014.a nõuete loovutamise raamlepingu, mille alusel loovutas ülikool nõude kostja vastu hagejale. Hageja teavitas kostjat võlgnevusest ja nõudis võlgnevuse tasumist. Kostja võlgnevust ei tasunud. Lepingu punktis 3.5 leppisid ülikool ja kostja kokku, et arvete tasumisega viivitamisel on ülikoolil õigus nõuda kostjalt viivist määraga 0,15 % päevas. 04.11.2014.a seisuga moodustab kostja viivise võlgnevus 4 513.24 eurot. Hageja vähendas viivise nõuet ning nõuab kostjalt viiviseid põhivõla ulatuses, s.o summas 2 998.19 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 998.19 eurot ja viivise 2 998.19 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Vastavalt lepingule vahetas kostja XXXruumides nr 3 ja nr 5 enda kulul uksed, mille kohta sõlmiti 20.06.2006.a kokkulepe nr 2.1-10/1481 (edaspidi kokkulepe). Kostja tasus uste vahetamise eest kokku 42 784.45 krooni (s.o 2 734.00 eurot). Vastavalt 09.05.2006.a ülikooli ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu nr 4.3-6/92 lisale nr 1 pidi juhul, kui kostja teavitab lepingu ülesütlemisest või lõpetamisest muutuma kehtetuks ka poolte vahel 20.06.2006.a sõlmitud kokkulepe. Kostja ei ole lepingut lõpetanud ega üles öelnud. Kostja leiab, et poolte nõuded on tasaarvestatud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku

leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõue kostja vastu on hagejale loovutatud 05.03.2014.a (tlk 18). Poolte vahel ei ole vaidlust, et ülikool ja kostja sõlmisid 09.05.2006.a tähtajatu üürilepingu nr 4.3-6/92, mille alusel andis ülikool kostjale üürile ruumid asukohaga XXX(ruum nr 3 ja ruum nr 5), kostja kohustus tasuma ülikoolile ruumide kasutamise eest tasu (tlk 9-12). VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ülikool esitas kostjale ruumide kasutamise eest arved 30.11.2012.a, 31.12.2012.a ja 31.01.2013.a, kokku summas 2 998.19 eurot (tlk 15-17). Hageja väitel kostja nimetatud arveid tasunud ei ole. Kostja on seisukohal, et kuivõrd vastavalt lepingule ja 20.06.2006.a kokkuleppele (tlk 45) vahetas ta XXX ruumides nr 3 ja nr 5 enda kulul uksed, tasudes uste vahetamise eest kokku 42 784.45 krooni (s.o 2 734.00 eurot) ning ta ei ole lepingut üles öelnud, on poolte nõuded tasaarvestatud ning kostja vaidlusaluseid arveid tasuma ei pea. VÕS § 291 lg 1 kohaselt kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Hagiavaldusest nähtub, et XXX asuv üüripind kuulus ülikoolile kuni 2013.a veebruarini, mil hoone müüdi uuele omanikule. Pooled on kohtule teatanud, et ülikool ja kostja ei ole lepingut lõpetanud ning kostja on jäänud ka pärast kinnistu müüki vaidlusaluseid ruume kasutama. VÕS § 291 lg 1 alusel läksid koos kinnistu müügiga uuele omanikule üle ka lepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. VÕS § 186 p 2 sätestab, et võlasuhe lõpeb muuhulgas tasaarvestusega. Tasaarvestus on seega võlasuhte lõpetamise viis põhiliselt vastastikuste rahaliste nõuete lõpetamiseks kattuvas osas ühe poole tahteavalduse alusel kujundusõigusena. Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). Kohus on seisukohal, kuivõrd VÕS § 291 lg 1 alusel läksid koos kinnistu müügiga kinnistu uuele omanikule üle ka lepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused ning ülikooli ja kostja vahel käesoleval hetkel võlasuhe puudub, tuleb tasaarvestuse avaldus esitada pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist kinnistu uuele omanikule, mille hagejale. VÕS § 297 lg 1 järgi elu- või äriruumi üürnik võib talle kuuluva nõude tasaarvestada üürileandja üürinõudega või seaduses sätestatud

alusel keelduda üüri maksmisest, kui ta on sellest kavatsusest teatanud üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks tasaarvestuse avaldust kunagi esitanud. Kohus leiab, et kuni üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuni oli kostjal kohustus tasuda üürilepingust tulenevaid makseid XXX Ülikoolile. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid kostja poolt kohustuse täitmise kohta, on hageja nõue põhjendatud. Hageja on tõendanud kostja võlgnevuse olemasolu ja suuruse. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele arvete 30.11.2012.a, 31.12.2012.a ja 31.01.2013.a alusel tekkinud võlgnevus kokku summas 2 998.19 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu punkti 3.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist määraga 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (tlk 10). Seisuga 04.11.2014.a moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 5 996.38 eurot. Hageja vähendas viivise nõuet ning nõuab kostjalt viiviseid põhivõla ulatuses, s.o summas 2 998.19 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 2 998.19 eurot. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hagejal ei ole asjas lepingulist esindajat olnud. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 425.00 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud RLS lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 5 996.38 eurot tasumisele riigilõiv 425.00 eurot. Hageja on seega tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 425.00 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.