2-15-118133/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE (tl 17-20) Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit.ee OÜ (hageja) ja Urmas Puhm (kostja) 08.04.2015. a laenulepingu nr 20150408/17, mille alusel kostja sai laenu 200 eurot ja kohustus laenu tagastama kahe osamaksena vastavalt graafikule hiljemalt 07.06.2015. a. Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud. Hageja pikendas 08.05.2015. a laenu tagasimakse tähtaega ning uue graafiku alusel tuli laen tagastada hiljemalt 07.07.2015. a. Üldtingimuste p 3.1 kohaselt oli viivise määraks kohustuse mittetähtaegse täitmise korral lepingus kokku lepitud intressimäär päevas tähtajaks tasumata summalt päevas. Hageja vähendab krediidikulukuse määra 68,34%-le ja intressimäära 53 %-le aastas, seega on viivise määraks 0,1472 % päevas. Hagiavalduse esitamise seisuga s.o 17.11.2015. a on viivise suurus 43,44 eurot ja intressi suurus 13,39 eurot. Üldtingimuste p 4.6 kohaselt on hagejal õigus nõuda kulusid, mis on seotud lepingu rikkumisest tuleneva toimingute eest, sh järelepäringutega maksevõime alase informatsiooni kohta, võlateatise (võlanõude), hoiatuse, lepingu ülesütlemise teate esitamisega m, igakordse toimingu kohta 15 eurot. Hageja edastas kostjale 17.07.2015. a võlateatise, 03.08.2015. a hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja 21.08.2015. a lepingu ülesütlemisteate. Hageja vähendab võla sissenõude kulusid 30 eurole. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 200 eurot, intressid 13,39 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 30 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga s.o 17.11.2015. a 43,44 eurot ja edasi 0,1472 % päevas põhivõlalt kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja täiendavalt 0,1472 % põhivõlalt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGILE (tl 65-67) Kostja hagi ei tunnista ja palub hagi jätta rahuldamata. Kostja märgib, et võttis laenu, et lahendada raha probleeme. Kostja väitel oli ta sattunud kiirlaenu pakkujate ohvriks ning vajas laenu teistele laenuandjatele laenu tagasimaksmiseks. Kokku oli võlgnevus kaheteistkümnele firmale. Kostja sissetulekuks oli ja on ka praegu töövõimetuspension XXX eurot. Laenuavaldusele märkis kostja töökohaks XXXX, mis oli viimane töökoht enne töötuks jäämist. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud küsima arvelduskonto väljavõtet, millest oleks näha, et kostjal ei ole regulaarset piisavat sissetulekut, et laenu tagastada. Samuti oleks sealt selgunud ka teised laenud kiirlaenu andjatelt ning ka asjaolu, et kostja on sõltuvuses internetikasiinodest. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja TsÜS § 86 lg 2,3, mis sätestab laenu andmise erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest tingituna. Krediidikulukuse määr lepingus oli 116,98%, mis ei olnud laenu andmise hetkel kooskõlas heade

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja sai hagejalt 8.04.2015. a laenu summas 200 eurot. Kohtule esitatud laenulepingust nr 20150408/17 lisast 8.05.2015 (tl 25-26) nähtuvalt kohustus kostja laenu tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 07.07.2015. a kokku summas 220,21 eurot, mis koosnes põhisummast 200 eurot ja intressist 20,21 eurot. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenuleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 ja 3 alusel ning kostjal on tekkinud TsÜS § 101 lõikest 1 tulenevalt kahju nõutava summa ulatuses. VÕS § 4032 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.

Kohus ei nõustu kostja väitega, et pangakonto väljavõtte küsimata jätmisega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna laenulepingu üldtingimused (tl 28-35) ega võlaõigusseaduse regulatsioon näe ette laenuandjale kohustust küsida laenusaaja konto väljavõtet. Laenulepingu üldtingimuste p 2.7 sätestab, et vajadusel on laenuandjal õigus nõuda laenutaotlejalt tema sissetulekut, majanduslikku olukorda ning laenu teenindamise võimet tõendavate andmete ja dokumentide esitamist. Isikusamasuse tuvastamise ankeedist nähtuvalt (tl 21) on Urmas Puhm 9.03.2015. a märkinud oma töökohaks XXXX ja ametiks XXXX. Kostja on vastuses kohtule kinnitanud, et esitas hagejale valeandmed töökoha kohta. Kohtule esitatud ametlike teadaannete väljatrükist (tl 37), maksehäireregistri väljatrükist (tl 38) ja Politsei- ka Piirivalveameti finantssanktsiooni otsingu väljatrükist (tl 39-40) nähtuvalt on hageja teinud järelepäringuid kostja rahaliste kohustuste kohta. Kuivõrd esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja teinud kostja suhtes krediidivõimekuse analüüsi ning otsustanud laenu andmise tuginedes kostja esitatud ja hageja kogutud andmetele, ei ole hageja rikkunud VÕS § 4032 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja leiab, et laenuleping on tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 alusel. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lõike 3 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-186-13). Kostja väitel vajas ta laenu teiste laenude tagastamiseks. Kohtule esitatud kostja Swedbank AS-i konto väljavõttest perioodil 1.01.2015. a kuni 31.03.2015. a (tl 68-82) nähtub, et kostjal oli mitmeid kohustusi erinevate laenuandjate (AS Minicredit, Placet Group OÜ, 4Finance OÜ, MCB Finance Estonia OÜ, Euro Kreedex OÜ, SNEL Grupp OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Credit.ee OÜ) ees, lisaks nähtub väljavõttest, et kostja on eelnimetatud perioodil varasemalt võetud laene pikendanud, muutnud, laenu juurde võtnud ning midagi ka tagasi maksnud. Arvestades esitatud tõendeid ja seda, et kostja on suuremalt jaolt Eesti turul tegutsevatelt kiirlaenu firmadelt laenu võtnud, laenu võtmise ajal oli kostjal kohustusi mitmete kiirlaenu firmade ees ning kostja sissetulekuks laenu võtmise ajal oli üksnes pension ja sotsiaaltoetud kokku 280,76 eurot, on kohtus leidnud tõendamist, et kostja ei suutnud võetud laene oma sissetulekust tasuda ning oli kõnesoleva laenu võtmise ajal sundolukorras. Laenu kulukusemäär oli laenulepingu kohaselt 116,98 % aastas, mis ületas 2015. a mais (26,57 %) Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra 4,4 korda (116,98 % / 26,57 %). Hageja leiab, et kuna on hagis vähendanud krediidikulukuse määra 68,34 %-l ei ole vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus hageja sellekohase väitega ei nõustu ja märgib, krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406) mida ei ole võimalik kohtumenetluses, sarnaselt intressile või viivisele, vähendada. Riigikohus on leidnud, et lepinguvabaduse põhimõtet järgides on laenuandjal võimalik tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3

teises lauses nimetatud kulukuse määr (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-11). Hageja ei ole kohtule tõendanud, et laenulepingus kokkulepitud kulukuse määr 116,98 %, mis on suurem kui TsÜS § 86 lõikes 3 teises lauses sätestatud, ei ole heade kommetega vastuolus. Kohus, hinnates esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis, on seisukohal, et laenuleping on TsÜS § 86 lg 3 alusel tühine. Kuna kohus on eespool leidnud, et laenuleping on tühine, mitte ei ole TsÜS § 90 alusel tühistatud, ei kuulu kostja viidatud TsÜS § 101 lg 1 kohaldamisele. Riigikohus on märkinud, et kuna lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kolleegiumi arvates kohtul ka takistust lahendada samas menetluses võimalik lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-10). Arvestades hagi eset ja kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et kuna kostja sai hagejalt laenu 200 eurot tuleb kostjal saadud laen hagejale tagastada. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 4 nägi ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Kuna hageja pikendas esialgse laenu tagasimakse tähtaega, tuli laenulepingu nr. 20150408/17 lisa 08.05.2015 (tl 25-27) kohaselt kostjal laen tervikuna tagastada hiljemalt 07.07.2015. a. VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 1.01.2015. a 0,05 % ja enne 01.07.2015. a 0,05 %. Seega on VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intress perioodi eest 08.04.2015. a kuni 07.07.2015. a (91 päeva) summas 0,02 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 30 eurot, mis on üldtingimuste p 4.6 (tl. 32) kohaselt võlateatise eest 15 eurot ja ülesütlemise teatise eest 15 eurot. Kuna laenuleping oli tühine, ei ole hageja võla sissenõudmise kulude hüvitamine üldtingimuste p 4.6 alusel põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis lepingujärgses määras 0,1472 % päevas, mis on hagi esitamise seisuga 43,44 eurot, edasi kindla summana kohtuotsuse tegemiseni ja täiendavalt kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohus on leidnud, et laenuleping on tühine on hagejal õigus nõuda viivist seaduses sätestatud määras alates ajast, mil kostja pidi laenu tervikuna tagastama s.o alates 8.07.2015. a. Seadusjärgne viivisemäär oli perioodil 8.07.2015. a kuni 30.03.2016. a (kohtuotsuse tegemiseni) 8,05% aastas. Seega on viivis põhisummalt 200 eurolt perioodi 8.07.2015. a kuni 30.03.2016. a (267 päeva) eest kokku 11,78 eurot.

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 65 % ulatuses kostja kanda ning 35 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kantud menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 55 eurot ja õigusabikulu 50 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 27.08.2015. a riigilõivu 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel 17.11.2015. a riigilõivu 55 eurot, kokku 100 eurot. Kuna kohus jättis menetluskulud 65 % ulatuses kostja kanda, tuleb vastavalt menetluskulude proportsioonile mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud riigilõiv summas 65 eurot (65 % 100 eurost). TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja vastab TsMS § 218 nõuetele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulu summas 50 eurot on põhjendatud. Seega kuulub vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele õigusabikulud summas 32,50 eurot (65 % 50 eurost).