Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
K.O. hagi N.J. ja B.J. vastu elatise vähendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.O. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
N.J. osas 1278 eurot ja B.J. osas 1278 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja K.O., lepinguline esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli Kostja N.J. Kostja B.J. Kostjate seadusjärgne esindaja T.M. ning lepinguline esindaja vandeadvokaat Terje Eipre
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2022. a otsus ja Harju Maakohtu
26.veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571 osaliselt, alates 1. jaanuarist 2022 K.O-lt N.J-le ja B.J-le väljamõistetud elatise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571 ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Rahuldada K.O. kassatsioonkaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.O. (hageja) esitas 2. juulil 2020 N.J. ja B.J. (kostjad) vastu hagi elatise vähendamiseks kuni 150 eurot kuus kummagi kostja kohta.
2-20-9571 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. oktoobril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-9878 kompromissi (kompromiss), mille kohaselt kohustus hageja kostjatele tasuma elatist alates 1. novembrist 2018 seadusega ette nähtud miinimummääras ning kui seadusega ette nähtud miinimummäära kohta nähakse selgelt ette, et sellest tuleb maha arvata peretoetuste osa, mis langeb elatist maksma kohustatud vanemale, siis rakendatakse seda korda ka kompromissi alusel tasutavale elatisele alates vastava õigusmuudatuse jõustumisest. Hageja sõnul on tema majanduslik olukord pärast kompromissi sõlmimist ning COVID-19 tagajärjel oluliselt halvenenud. Viimane töötasu laekus talle mais 2020, tal puuduvad kohustustest vabad vahendid ning talle sündis 17. aprillil 2020 uus laps, mistõttu ei piisa tema sissetulekust ja varast kostjatele endises mahus elatise maksmiseks. Hageja planeeritav sissetulek (1500 kuni 2000 eurot kuus) võimaldab tal tasuda eraldi elavate kostjate elatiseks maksimaalselt 150 eurot kuus kummagi kostja kohta. Arvestades, et kostjatega koos elav vanem (ema) katab vähemalt samas mahus kostjate kulusid, on nende tegelikud vajadused hageja arvates kaetud. Kostjate pangakontode väljavõtete kohaselt on nende viimase kuue kuu keskmised kulud olnud ca 300 ja 230 eurot. Seega kataks 150 eurot vähemalt 1⁄2 kostjate tavapärasest vajadusest. Hageja jättis kostjate emaga kooselu lõppemisel kostjate kasutusse hageja kuludega soetatud kinnisasja koos kõige selle juurde kuuluva vallasvaraga (kokku väärtuses 107 400 eurot) tingimisel, et kostjad loevad hageja elatise maksmise kohustuse sellega täidetuks. Hagejalt elatise andmiseks tuleb lugeda vähemalt 1⁄2 kooselu jooksul soetatud vara väärtusest.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad väitsid, et kinnisasi, millele hageja viitab, oli ema ainuomandis ning hagejal puudusid igasugused õigused sellele. Samuti ei välistaks ühisvara jagamine kostjate õigust nõuda hagejalt enda ülalpidamiseks elatist. Hageja arvutuskäik kostjate igakuiste ülalpidamiskulude kohta on eksitav, kuna kostjate arvelduskontodelt nähtuvad eelkõige kulud, mis ei ole seotud eluaseme, toidu jms-ga. Tsiviilasjas nr 2-17-9878 lepiti kokku, et eluaseme-, toidu- jms üldisi kulusid ei ole võimalik ega ka vajadust kanda kostjate kontodelt, kuna ema kannab need jooksvalt oma kontolt. Seega on vale hageja väide, et ema kohustus tegema kõik kostjatega seotud kulud nende pangakontode kaudu või et pangakontod kajastavad kostjate kõiki kulusid. Hageja väidetust võib järeldada, et ta ei ole teadlik, et kostjad vajavad elamiseks ka toitu, elamispinda (sh vett, elektrit, kütet, internetti), hügieenivahendeid, ravimeid, perega ühisüritusi ja väljasõite, kütust transpordiks jms, kuna sellised kulud kostjate kontodelt ei kajastu. Sellised kulud kannab ema oma arvelduskontolt. Hageja on avaldanud, et tema majapidamises kulub üürile kuus 690 eurot ja kommunaalkuludeks 140 eurot, temaga koos elavate laste kulud on 600 eurot ja talle endale kulub 300 eurot. Kuna hageja elab koos abikaasaga, siis eelduslikult kannavad nad viimasega elamise ja lastega seotud kulud pooleks, sest ka hageja abikaasal on sissetulek ja kohustus lapsi ülal pidada. Võttes arvesse, et hageja enda kinnitusel on tema netosissetulekuks kuus 2000 eurot, peaks sellest piisama, et katta kõik ülalpidamiseks vajalikud kulud. Hageja saab ka Sotsiaalkindlustusametilt kahe lapse pealt peretoetust 120 eurot kuus, mis on jäänud tuluna märkimata. Hageja ei ole teadaolevalt töövõimetu ega muul põhjusel võimetu lisasissetulekut teenima. Tuginedes hageja avaldatud andmetele, ei muuda uue lapse sünd tema majanduslikku olukorda jäädavalt nii keeruliseks, et see tingiks vajaduse vähendada varem sündinud laste elatist. Hageja on tegelenud erinevat sorti äritegevusega, seega ei peaks olema keeruline sissetulekut kasvatada. 2(8)
2-20-9571 Hageja suhtleb kostjatega vaid üks kuni kaks korda aastas paar tundi ega kanna seetõttu nendega seotud muid kulusid. Seega hageja panus kostjate suhtes on juba absoluutne miinimum, mida seadus ette näeb. Hagiavalduses esitatud asjaolud, hageja majanduslik olukord ja eraeluline korraldus ei anna alust hageja lastele määratud elatise absoluutse miinimumi vähendamiseks.
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning jagas poolte menetluskulud, jättes need hageja kanda. Maakohus selgitas, et perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse (VV) kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 1. jaanuarist 2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot (VV 21. detsembri 2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“).
11.oktoobril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-9878 toimunud kohtuistungil Tallinna Ringkonnakohtus sõlmiti kompromiss, mille kohaselt oli hageja nõus tasuma kostjatele elatist miinimummääras. 2018 oli elatise miinimummääraks 250 eurot. Seega saab eeldada, et kostjate igakuised kulud vastasid 2018. a vähemalt miinimumile ning hageja oli majanduslikult võimeline iga kuu tasuma mõlemale kostjale elatist miinimumsummas. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostjate igakuised vajadused oleksid vähenenud võrreldes 2018. a-ga. Kompromissis leppisid pooled kokku, et eluaseme-, toidu- jms üldised kulud kannab ema jooksvalt oma kontolt. Seega ei pidanud kostjate pangakontodelt nähtuma nende kõiki igakuiseid vajalikke kulutusi, sh kulusid eluasemele, toidule, hügieenile, tervishoiule jms. Maakohus nõustus kostjatega, et kostjad vajavad elamiseks toitu, elamispinda (sh vett, elektrit, kütet, internetti), hügieenivahendeid, ravimeid, perega ühisüritusi ja väljasõite, kütust transpordiks jms. Ei ole mõistlik, et ema peaks nimetatud kulusid kandma eraldi kostjate pangakontodelt. Seega sai eeldada, et kostjate igakuised kulud vastasid ka maakohtu lahendi tegemise ajal kahekordsele elatise miinimummäärale. Kuna pooled sõlmisid kompromissi, oli hageja eelduslikult majanduslikult võimeline tasuma iga kuu kummalegi kostjale elatist miinimumsummas. Hageja esitas oma sissetulekute tõendamiseks konto väljavõtte ajavahemiku kohta 21. september 2018 kuni 20. veebruar 2019. Valitud ajavahemiku sissetulekuks kokku oli 20 152,51 eurot, mis teeb viie kuu keskmiseks sissetulekuks 4030,50 eurot. Nimetatud sissetulek koosnes põhiliselt laenu tagasimaksetest. Keskmine kuusissetulek oli hagejal ca 1600 eurot. Hageja ei tõendanud, et ta oli maakohtu lahendi tegemise ajal töötu ning tal puudus võimalus saada igakuist sissetulekut. Hageja oli ise välja toonud, et ta lootis edaspidi teenida vähemalt 1500 kuni 2000 eurot kuus. Hagejale kuulus Harju maakonnas kinnisasi, millele oli seatud käsutamise keelumärge kostjate kasuks. Samuti oli hageja seotud erinevate äriühingutega. Sõidukeid hagejal ei olnud. Täitemenetluse algatamine hageja vastu ei olnud maakohtu arvates aluseks elatise vähendamiseks. Hageja oleks saanud täitemenetluse algatamist vältida, tasudes kompromissis määratud elatist. Maakohtu hinnangul võisid hageja igakuised endaga seotud kulud olla kokku ca 450 eurot. Hageja ei tõendanud, et tema majanduslik olukord oleks pärast kompromissi sõlmimist oluliselt halvenenud. Hageja ei olnud töövõimetu, töötu ega varatu. Samuti ei tõendanud hageja, et tal puudunuks võimalus saada töötasu või teenida lisatulu. Rahvastikuregistrist nähtuvalt oli hagejal kokku neli alaealist last, s.o lisaks kostjatele 2012. a sündinud laps ja 2020. a sündinud laps. Seega oli pärast kompromissi sõlmimist hageja ülalpeetavate 3(8)
2-20-9571 ring suurenenud. Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning eluliselt on usutav, et teiste lastega kaasnevad samuti kulutused. Samas ei esitanud hageja kulude kohta ühtegi tõendit ega tõendanud, et ta ei olnud suuteline võrdväärselt kõigi laste ülalpidamise kohustust täitma või et teised lapsed jäänuks elatise vähendamata jätmise korral halvemasse olukorda kui kostjad. Samuti ei tõendanud hageja, et ta pidi oma abikaasat ülal pidama. 25. augustil 2020 allkirjastatud menetlusabi taotluse kohaselt oli hageja abikaasa sissetulekuks vanemahüvitis 540 eurot kuus. Eelduslikult laekus ka lastetoetus hageja abikaasa arvelduskontole. Seega sai hageja abikaasa oma kulud ja osaliselt laste kulud katta saadavast vanemahüvitisest ja lastetoetusest. Hageja ei tõendanud, et tema abikaasal puudusid muud sissetulekud või et abikaasa oli varatu. Kuna hageja elas koos abikaasaga, siis eelduslikult kandsid nad elamise ja laste kulud pooleks. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja ei tõendanud, et tema igakuised väljaminekud oleksid oluliselt suurenenud ning sissetulekud oluliselt vähenenud. Arvestades hageja majandusliku seisundiga ja keskmise sissetulekuga (ca 1600 eurot), oli hageja suuteline kohtu hinnangul maksma kostjatele elatist miinimummääras. Maakohus märkis, et vanem ei vabane oma ülalpidamiskohustuse täitmisest ainuüksi COVID-19 tõttu. Ülalpidamiskohustust tuleb vanematel täita vähemalt kuni laste täiskasvanuks saamiseni olenemata eriolukorrast ja viiruse levikust. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus rahuldas kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning mõistis hagejalt välja menetluskulud 912,60 eurot solidaarselt kostjate kasuks.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtusse uuesti otsustamiseks, alternatiivselt maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2022 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt lähtus maakohus õigesti vaidluse lahendamisel TsMS § 459 lg-st 1, asudes hindama, kas hageja väidetud elulised asjaolud olid oluliselt muutunud võrreldes 15. oktoobri 2018 kompromissi sõlmimise seisuga või olid tekkinud pärast nimetatud kuupäeva. Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud redaktsioonis sätestas PKS § 102 lg 2, et elatise sai lapsele alla seaduses sätestatud miinimummäära välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama elatist tasuma kohustatud isik. Riigikohtu seisukohtade järgi (lahend asjas nr 3-2-1-35-17, p 28) võis mõjuvaks põhjuseks olla nt (1) vanema töövõimetus või (2) olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, (3) lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti (4) vanema halb varaline seisund. Eeltoodud loetelu ei ole lõplik, kuid seaduses sätestatud alammäärast väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema 4(8)
2-20-9571 piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse hindamisel peab kohus arvestama esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Hageja tõi 2020. a esmalt esile, et tema varaline olukord oli võrreldes 2018. a-ga oluliselt halvenenud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu ja kostjatega, et tsiviilasja materjalidest on veenvalt tuvastatav, et hageja ei toonud maakohtus esile ega tõendanud oma tegelikku varalist olukorda. Kuigi maakohus arvestas hageja varalise olukorra tuvastamisel täitemenetluses võõrandatud kinnistut ja pankrotistunud äriühingu osa, jõudis maakohus õigesti järeldusele, et kostja varaline seisund ei olnud võrreldes 2018. a-ga halvenenud sellisel määral, et ei võimaldanud hagejal kõiki oma lapsi ja ennast ning vajaduse korral ka abikaasat vastavalt nende vajadustele ülal pidada. Arvestades hageja võimalusi sissetulekut saada, ei olnud asjaolul, et ta pidi ülal pidama ka abikaasat, praeguses vaidluses olulist tähendust. Eelduslikult on vanemate kohustused lapsi ülal pidada võrdsed (PKS § 116 lg 1). Samas sätestab PKS § 111 lg 1, et lapse isa on kohustatud andma lapse emale ülalpidamist lapse sünnist kuni tema kolmeaastaseks saamiseni, kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada. Seega formaalselt on hagejal seadusest tulenev kohustus anda abikaasale ülalpidamist kuni 17. aprillini 2023. Samas ei esitanud hageja tõendeid abikaasa varalise olukorra kohta, mistõttu oli tõendamata, et noorima lapse emal ei olnud võimalik lapse hooldamise tõttu sissetulekut saada. Lisaks oli abikaasa kirjaliku seletusega tõendatud, et hageja pidas abikaasat ülal ka kompromissi sõlmimise ajal 2018. a, mistõttu see eluline asjaolu ei olnud tegelikult muutunud. Kirjaliku seletuse kohaselt oli hageja abikaasa olnud kodune juba 2012. a-st ja jaanuaris 2022 lõppes vanemahüvitis. Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud PKS § 101 redaktsiooni kohaldamisel kehtinud kohtupraktika kohaselt sai riiklikke toetusi arvestada juhul, kui muud mõjuvad põhjused andsid aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-174-16, punkt 14). Kuna maakohus ei tuvastanud mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks, ei oleks ta saanud riiklikku toetust võtta arvesse ka juhul, kui hageja oleks sellele väitele maakohtus tuginenud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei esitanud hageja maakohtus väidet kostjate emale laekuva riikliku toetuse kohta, mistõttu jättis ringkonnakohus hageja selle väite tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei suutnud veenvalt tõendada oma väidet, et kostjate igapäevased vajadused, mille katmiseks oli elatis ette nähtud, olid hagi esitamise seisuga 2. juulil 2020 võrreldes 15. oktoobri 2018 seisuga vähenenud. Kostjad olid vastavalt 2005. a sündinud tüdruk ja 2007. a sündinud poiss. Kuna pooled leppisid 2018. a kompromissis kokku, et elatist tuli tasuda seaduses ettenähtud miinimummääras ja samas ulatuses haginõude olid lapsed ka 2017. a esitanud, siis lähtus maakohus õigesti eeldusest, et laste tolleaegsed vajadused said miinimumelatisega kaetud. Hageja ei toonud välja konkreetseid kulusid, mida tema arvates ei olnud laste arenguks igapäevaselt enam vaja teha võrreldes 2018. a-ga. Kui hageja oleks mõne kulu konkreetselt esile toonud ja oma seisukohta vähemalt TsMS § 235 mõttes põhistanud, oleks eelduslikult võinud kostjatel tekkida konkreetse kulu tõendamise kohustus. Praeguses asjas kostjatel enda kulude tõendamise kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohus oli seisukohal, et olulised muutused selles ei olnud ka eluliselt usutavad. Hageja väidete kohaselt tasus ta 2015 kuni 2017 ja 2018 kuni 2020 kostjate tegelikest kuludest nii palju rohkem elatist (9503 + 145 eurot), et selle arvel saab nendega koos elav vanem pidada lapsi ülal seni, kuni hageja sissetulekud taastuvad. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja tasus viidatud ajavahemikel elatist vastavalt kompromisse kinnitavatele jõustunud kohtulahenditele. Hageja ei tõendanud, et ta tasus rohkem, kui kokku lepitud. Isegi kui see nii oleks olnud, ei oleks VÕS § 200
5(8)
2-20-9571 lg 1 p 1 kohaselt lubatud tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sellisel tasaarvestuse avaldusel puudub õiguslik tagajärg. Ringkonnakohus nõustus kostjatega, et alates 1. jaanuarist 2022 õigusliku olukorra muutumisel ei olnud praeguses asjas tähtsust, kuna poolte vahel kehtivas 15. oktoobri 2018 kohtumääruses oli kokku lepitud elatise suuruseks mitte kindel rahasumma, vaid tasumine seaduses ettenähtud miinimummääras mh selliselt, et kui seadusega ettenähtud miinimummäära kohta nähakse selgelt ette peretoetuste mahaarvamine, siis rakendatakse seda korda ka kompromissi alusel tasutavale elatisele alates õigusmuudatuse jõustumisest. Kostjate 22. veebruari 2022 menetlusdokumendist nähtuvalt mõistsid kostjad kompromissi selliselt, et alates 1. jaanuarist 2022 tuli kohaldada uut elatise miinimumi, mitte ei loetud elatise määraks PKS § 2172 lg 1 alusel 292 eurot. Seega ei olnud pooltel vajadust pöörduda uuesti kohtusse sama paragrahvi teise lõike alusel. Kuna maakohtu otsus jäi hagi rahuldamata jäämise osas muutmata, ei olnud alust muuta ka maakohtu menetluse kulude jaotust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda ning määras kostjate vajalikuks ja põhjendatud õigusabitasuks apellatsiooniastmes 780 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja saata asi tagasi maakohtusse uuesti läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt materiaalõiguse normi, jättes põhjendamatult kohaldamata PKS § 102. Asjas esinesid mõjuvad põhjused elatise suuruse vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Hageja sissetulekud on märgatavalt vähenenud ning tema perre on sündinud 17. aprillil 2020 uus laps. Kohtud ei ole analüüsinud nende asjaolude mõju hageja võimele jätkata vastustajatele elatise maksmist endises suuruses. Selle asemel on põhjendamatult ja paljasõnaliselt asutud seisukohale, et hagejal on võimalik saada lisasissetulekut temale kuuluvatest äriühingutest. Samas ei ole hagejale antud võimalust selgitada, et tal pole nendest äriühingutest võimalik saada sellist sissetulekut, mis võimaldaks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses ülal pidada nelja last ja abikaasat. Ringkonnakohus on asja lahendamisel tuginenud hagi esitamise ajast (s.o 2. juulist 2020) hiljem tekkinud asjaoludele, leides, et hageja oleks pidanud kostjatele elatist maksma hagejale kuuluvate ettevõtete 31. detsembri 2020 seisuga tekkinud raamatupidamisliku kasumi arvel. Hagi esitamise seisuga 2. juulil 2020 puudusid hagejale kuluvatel ettevõtetel vahendid hagejale lisaraha väljamaksmiseks.
8.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostjate arvates ei ole alust muuta poolte vahel sõlmitud kompromissi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(8)
2-20-9571
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kohtud jätsid rahuldamata hageja nõude vähendada elatist alates 1. jaanuarist 2022 väljamõistetud elatise osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Hageja soovis, et maakohus määraks tema makstavaks elatiseks kummalegi kostjale 150 eurot kuus ning loeks elatise kohustuse kostjatega koos elavale vanemale elatise ettemaksena jäetud varade ja varem tegelikest kuludest rohkem makstud summade arvel täidetuks kuni hageja sissetuleku taastumiseni. Kohtud jätsid hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et tema igakuised väljaminekud oleksid olnud kompromissi sõlmimise seisuga oluliselt suurenenud ning sissetulekud oluliselt vähenenud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse jõusse ning selgitas lisaks, et hageja ei tõendanud, et ta tasus elatist rohkem, kui kokku lepitud, ning et isegi kui see nii oleks olnud, ei oleks VÕS § 200 lg 1 p 1 kohaselt lubatud tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sellisel tasaarvestuse avaldusel puuduks õiguslik tagajärg.
11.Kohtumenetluse käigus muutusid praeguses asjas kohaldatavad PKS-i sätted. Hageja esitas hagi
2.juulil 2020. 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Kohtud said PKS § 210 lg-st 2 tulenevalt mõista kuni 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuari 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 12). Seaduse mõtte kohaselt tuleb varasemaid sätteid kohaldada ka elatise suuruse muutmisel elatisenõuete osas kuni
31.detsembrini 2022. Maakohus tegi käesolevas asjas otsuse 26. veebruaril 2021 ning ringkonnakohus 14. märtsil 2022.
12.Kolleegium leiab, et elatisenõude osas kuni 31. detsembrini 2021 on kohtud oma otsuseid nõuetekohaselt põhjendanud. Seejuures ei rikkunud kohtud selles osas asja lahendades menetlus- ega materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta jõusse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus oli jätnud rahuldamata hageja nõude vähendada kostjate kasuks väljamõistetud elatist kuni 31. detsembrini 2021. Elatisenõude kohta alates 1. jaanuarist 2022 oleksid kohtud pidanud aga kohaldama 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 13).
13.PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. a 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Need sätted kohalduvad kolleegiumi arvates ka juhul, kui elatis on enne 1. jaanuari 2022 kokku lepitud kohtulikult kinnitatud kompromissiga selliselt, et vanem peab lapsele maksma igakuist elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus.
14.Kolleegium selgitab, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates
2-20-9571 Eelnevast tulenevalt pidi ringkonnakohus hageja elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kohaldama sellest kuupäevast kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Ringkonnakohus pidi juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel oli materiaalõigus muutunud, selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 13.1). Muutunud materiaalõiguse tõttu nõude täpsustamine on käsitatav nõude suurendamise või vähendamisena, mis ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on põhjendatud võimaldada pooltel esitada muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral uusi asjaolusid, väiteid ja tõendeid ka ringkonnakohtus. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuari 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 13.2).
15.Kolleegium leiab, et kuna hageja nõudis elatise vähendamist alla PKS § 2172 lg-s 1 sätestatud määra, tuleb tema hagi lugeda PKS § 2172 lg-st 2 tulenevaks nõudeks vähendada PKS § 2172 lg-st 1 tulenevat elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022. Kuna hageja on nõudnud elatise vähendamist niipalju, et ta peaks kostjatele maksma elatist vähem, kui on PKS § 101 lg-s 3 sätestatud baassumma (baassumma), siis peab maakohus asja uuel läbivaatamisel mh hindama, kas on PKS § 102 lg 2 järgi alust vähendada hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud elatist alla baassummat.
16.Kuigi kostjad avaldasid, et nad on nõus PKS § 2172 lg-s 1 sätestatud elatise suurusega, pidid nad olukorras, kus hageja oli pöördunud elatise vähendamiseks PKS § 2172 lg 2 alusel kohtusse (vt käesoleva otsuse p 15), tõendama, et baassummat (mis on väiksem PKS § 2172 lg-st 1 tulenevast elatise suurusest) tuleb, kohaldades PKS § 101 ja § 102, suurendada kuni PKS § 2172 lg-s 1 sätestatud suuruseni (vt PKS §-de 101 ja 102 kohaldamise kohta alates 1. jaanuarist 2022 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p-d 14, 15, 17, 18 ja 20).
17.Kuna kohtute otsused tühistatakse osaliselt põhinõude rahuldamata jätmise osas, tuleb otsused tühistada osaliselt ka menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramise osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.