Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare
Kohtuasi
K.M. hagi A ja B vastu täiteasjades nr 022/2022/5425 ja nr 022/2022/5426 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.M. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
K.M. kassatsioonkaebuse hind kummagi kostja osas 243 eurot 60 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja K.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Kostja A Kostja B Kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-13312. Jätta jõusse Harju Maakohtu 25. oktoobri 2022. a otsus samas tsiviilasjas.
3.Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda, välja arvatud A-le ja Ble riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis tuleb jätta riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.M. (hageja) esitas 7. septembril 2022 Harju Maakohtule hagi A (kostja I) ja B (kostja II) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2022/5425 ja nr 022/2022/5426.
2-22-13312 Varem oli Tallinna Ringkonnakohus 31. jaanuari 2020. a otsusega (sundtäidetav otsus) tsiviilasjas nr 2-18-4914 mõistnud hagejalt kummagi kostja kasuks välja igakuise elatise, mis vastas 87%-le perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast. Kostja I avalduse alusel algatati hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 022/2022/5426 elatise võlgnevuse 243 eurot 60 senti sissenõudmiseks perioodi 1. jaanuar 2022 kuni 24. august 2022 eest ning kostja II avalduse alusel täitemenetlus täiteasjas nr 022/2022/5425 elatise võlgnevuse 243 eurot 60 senti sissenõudmiseks perioodi 1. jaanuar 2022 kuni 24. august 2022 eest. Harju Maakohus tagas 3. oktoobri 2020. a määrusega hagi ja peatas täitemenetlused täiteasjades nr 022/2022/5425 ja nr 022/2022/5426 kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Hageja arvates oli ta, lähtudes sundtäidetavast otsusest ja kehtivast seadusest, kohustatud maksma kostjatele igakuist elatist 196 eurot 31 senti lapse kohta ehk kokku 392 eurot 62 senti. PKS § 101 muudatus, mis jõustus 1. jaanuaril 2022, võtab elatise kindlaksmääramisel arvesse baassumma suurust, eelneva aasta keskmist brutokuupalka, lapsetoetusi, lapsega koosveedetavat aega ja mastaabisäästu. Kuna hageja jätkas igakuise elatise maksmist kogusummas 508 eurot 8 senti, oli ta elatise kohustust enda hinnangul täitnud korrektselt ning tal oli elatise maksmisel ettemakse.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate arvates ei rakendunud uus elatise kindlaksmääramise kord varasematele elatise asjadele ning varem välja mõistetud elatise summasid ei vähendata. Kui lastele oli elatis välja mõistetud muutuva suurusena erinevas summas kui pool kuupalga alammäära ühe lapse kohta, muutus elatise summa vastavalt kuupalga alammäära muutumisele senisel moel ka edaspidi. Sellisel juhul tuli arvutamisel aluseks võtta uus kuupalga alammäär. Sundtäidetavat otsust tuli täita selliselt, nagu elatis välja mõisteti, ehk lähtudes Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja pidi seega elatist tasuma 87% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi lapsele. 2022 oli kuupalga alammäär 654 eurot ning hageja kummalegi kostjale tasutav elatis oli vastavalt 654 ÷ 2 × 87% = 284 eurot 49 senti kuus ehk mõlemale kostjale kokku 568 eurot 98 senti.
3.Harju Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2022. a otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmised täiteasjades nr 022/2022/5425 ja nr 022/2022/5426 lubamatuks. Ühtlasi jättis maakohus jõusse asjas taotletud hagi tagamise abinõu. Sundtäidetavast otsusest tulenevalt tuli hagejal tasuda kostjatele elatist 87% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast. Sundtäidetava otsuse tegemise ajal kehtis PKS § 101 lg 1, mis sidus elatise miinimummäära Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud PKS § 101 ei seo elatist kuupalga alammääraga, vaid kehtestab elatise baassumma koos sellele lisanduvate komponentidega (PKS § 101 lg 3 jj). Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et PKS § 101 muutumisega 1. jaanuarist 2022 peaks elatist ümber arvutama automaatselt lähtuvalt uuest regulatsioonist. Selline tõlgendus on vastuolus PKS § 2172 lg-ga 1, mille kohaselt muutub elatise arvutamine alates 1. jaanuarist 2022 üksnes kohtulahendite puhul, mille kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus. Ka sellisel juhul ei tehta ümberarvutusi uuest PKS §-s 101 sätestatud regulatsioonist lähtuvalt, vaid sellisel juhul loetakse elatise summaks 292 eurot kuus. Täitedokumendis viidati küll PKS § 101 lg-le 1, kuid see viide tehti enne 1. jaanuari 2022 kehtinud sättele. PKS § 2172 lg 1 järgi loetakse alates 1. jaanuarist 2022 elatise suuruseks 292 eurot kuus siis, kui kohtulahendi järgi on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära ulatuses kuus või kui kohtulahendi järgi on vanem kohustatud tasuma 2(6)
2-22-13312 alaealisele lapsele elatist poole töötasu alammäära ulatuses kuus. Praegusel juhul oli väljamõistetud elatis seotud elatise miinimummääraga, s.o hagejal oli täitedokumendi järgi kohustus maksta kostjatele elatist 87% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast. Järelikult tuli lähtuda PKS § 2172 lg-s 1 sätestatust. Eelnevast lähtudes tuli hagejal 2022. a tasuda kostjatele elatist 508 eurot 8 senti kuus (s.o 254 eurot 4 senti kuus ühele kostjale (292 × 87%)). Niimoodi oli elatise suurus kooskõlas sellega, millistest asjaoludest lähtuvalt täitedokumendiks oleva kohtulahendiga elatis hagejalt kostjate kasuks välja mõisteti. Kui hageja hinnangul tuli täitedokumendis väljamõistetud elatise suurust muuta lähtuvalt kehtiva PKS §-s 101 sätestatust, tuli hagejal esitada kohtusse elatise suuruse muutmise hagi (PKS § 2172 lg 2). Hageja kontoväljavõttest nähtuvalt oli ta kostjatele perioodil 1. jaanuar 2022 kuni 24. august 2022 elatist tasunud kokku 508 eurot 8 senti kuus, s.o 254 eurot 4 senti kostja kohta, mistõttu oli ta tasunud mõlemale kostjale sel ajavahemikul elatist nõuetekohaselt. Seega oli täiteasjades nr 022/2022/5425 ja nr 022/2022/5426 sundtäitmine lubamatu. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda sõltumata hagi rahuldamisest, kuna kostjateks olid lapsed, kes vajasid ise ülalpidamist, ning maakohtu hinnangul oleks olnud äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kui menetluskulud jäänuks nende kanda.
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate arvates tõlgendas maakohus PKS § 2172 lg-t 1 valesti. Kostjad leidsid, et kui elatis on välja mõistetud muutuva suurusena erinevas summas kui pool kuupalga alammäära ühe lapse kohta (nt 87% sellest alammäärast), muutub summa vastavalt kuupalga alammäära muutumisele senisel moel ka edaspidi ja sellisel juhul tuleb arvutamise aluseks võtta uus kuupalga alammäär.
5.Hageja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Maakohus kohaldas hageja arvates ebaõigesti TsMS § 162 lg-t 4. Hageja arvates tuli menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostjate kanda, kuna vaidlus oli sisuliselt vanematevaheline varaline vaidlus, mitte vanema ja laste vaheline vaidlus.
6.Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus rahuldas kostjate apellatsioonkaebuse ning jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu tõlgendusega PKS § 2172 lg 1 kohta. Maakohus leidis, et kuna sundtäidetavas otsuses oli väljamõistetud elatis seotud elatise miinimummääraga, siis tuli lähtuda PKS § 2172 lg-s 1 sätestatust ja hagejal tuli kummalegi kostjale tasuda elatist 254 eurot 4 senti kuus (87% 292 eurost). Ringkonnakohus asus seisukohale, et PKS § 2172 lg 1 kohaldub juhul, kui enne 1. jaanuari 2022 tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus. Praegusel juhul 3(6)
2-22-13312 see nii ei olnud. Sundtäidetava otsuse järgi oli hageja kohustatud tasuma kostjatele 87% elatise miinimummäärast kuus. Ringkonnakohus selgitas, et PKS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (474 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt puudutab rakendussäte vaid elatise lahendeid, milles on elatis välja mõistetud muutuva suurusena, mitte fikseeritud summana. Rakendussäte ei kohaldu ka olukordadele, kus elatise summa on küll seotud töötasu alammääraga, kuid väiksemas või suuremas ulatuses kui 50% (näiteks on välja mõistetud igakuine elatise summa 25% töötasu alammäärast). Seadusandja tahteks ei olnud ringkonnakohtu hinnangul kohaldada PKS § 2172 lg-t 1 olukorrale, kus elatis on välja mõistetud 87% ulatuses elatise miinimummäärast kuus. Sundtäidetava otsuse kohaselt oli hageja käesolevas asjas kohustatud tasuma kummalegi kostjale igakuist elatist 87% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast. Kohtuotsuse resolutsioonis viidati PKS § 101 lg 1 redaktsioonile, mis kehtis kuni 31.detsembrini 2021 ja mille kohaselt oli elatise miinimummäär pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuupalga alammäär oli 2022. a 654 eurot, millest pool oli 327 eurot ja sellest 87% omakorda 284 eurot 49 senti. Seega oli hagejal kohustus tasuda vaidlusalusel perioodil kummalegi kostjale elatist 284 eurot 49 senti kuus. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tasuma kummalegi kostjale perioodil 1. jaanuar 2022 kuni 24. august 2022 elatist kokku 2275 eurot 92 senti. Hageja tasus perioodil 16. jaanuar 2022 kuni 16. august 2022 elatist kummalegi kostjale kokku 2032 eurot 32 senti. Seega tasus hageja kummalegi kostjale nimetatud perioodi eest elatist 243 eurot 60 senti vähem, mistõttu olid kostjad õigustatud esitama täiteavaldused nimetatud summade sissenõudmiseks ning hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuli jätta rahuldamata. Hagi rahuldatama jätmise tõttu tühistas ringkonnakohus TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise. Ringkonnakohus jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse täielikult tühistada, maakohtu otsuse tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud täielikult kostjate kanda. Hageja arvates tõlgendas maakohus elatise arvutuse regulatsiooni õigesti. Olukorras, kus seadusandja muutis pärast sundtäidetava lahendi tegemist PKS-i regulatsiooni elatise arvutamise kohta, ei saanud hageja jaoks tekkida negatiivsemat tagajärge, kui sundtäidetava lahendi alusel oli hagejale tagatud. PKS § 2172 lg 1 muudatuse eesmärgiks ei olnud suurendada väljamõistetud elatist enam kui 292 eurot kuus. Kuna 292 eurot oli automaatne miinimummäär uue PKS-i kehtima hakkamisel, siis ei saanud hageja jaoks tekkida olukorda, kus teda karistatakse elatise suurendamisega, kuna sellisel juhul oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega, võrduspõhimõtte rikkumisega ja uue seadusega hageja jaoks negatiivsema olukorra tekitamisega. Hageja ei ole kohustatud tasuma elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummääras, vaid suuruses, mis vastab 87%-le otsuse tegemise ajal seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäärast ja mis 1. jaanuari 2022. a seisuga oli 292 eurot. Isegi kui lähtuda sellest, et elatise võlgnevuse summa on õige, siis formaalselt olid hageja arvates täitemenetluse avaldused esitatud ennatlikult, sest 24. augustil 2022 esitatud avaldustes sisaldus ka augusti nõue, mis ei olnud avalduste esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.
4(6)
2-22-13312 Kuna kohtulahend oli ebaselge, ei olnud täituril õigust sellist lahendit täitmisele võtta ning hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks oli kohane ja põhjendatud. Olukorras, kus elatisraha summa ja selle tasumine olid ebaselged, oleksid kostjad pidanud pöörduma tuvastushagiga kohtusse. Maakohus oleks menetluskulude jaotuse osas hageja arvates pidanud kohaldama TsMS § 162 lg-t 1 ning jätma menetluskulud kostjate kanda.
9.Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kolleegiumi hinnangul tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti PKS § 2172 lg-t 1. Eelnimetatud sätte kohaselt, kui enne 1. jaanuari 2022 tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 1. jaanuarist 2022 on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Kolleegiumi hinnangul tuleb PKS § 2172 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et juhul, kui kohus on enne selle sätte kehtima hakkamist mõistnud elatise välja protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast, saab lähtuda PKS § 2172 lg-s 1 sätestatust, olenemata konkreetse protsendi suurusest. Selliselt PKS § 2172 lg-t 1 tõlgendades ei satu elatisevõlgnikud, kellelt on elatis mõistetud välja enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, ebavõrdsesse olukorda võrreldes elatisevõlgnikega, kellelt on elatis välja mõistetud protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast. Põhjendatud ei ole fikseerida elatise suurus üksnes osal juhtudel, kui kohus on sidunud väljamõistetud elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määraga. Vastupidine lähenemine, kus PKS § 2172 lg 1 kohalduks üksnes juhtudele, kus elatis on välja mõistetud enne
1.jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud terves määras, tooks kaasa ebamõistliku olukorra, kus hageja, kellelt on välja mõistetud protsentuaalselt elatis väiksemas määras kui varem kehtinud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määr, peaks tasuma elatist suuremas summas kui isikud, kellelt mõisteti elatis välja PKS § 101 lg-s 1 sätestatud terves määras. Kolleegiumi hinnangul ei oleks mõistlik ning elatisevõlgnikke võrdselt kohtlev ka PKS § 2172 lg 1 selline tõlgendus, mille kohaselt sõltuks elatise suurus sellest, kas kohus on sundtäidetavas otsuses elatise mõistnud välja kindla protsendina (nt 87%) poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast või sama protsendina (87%) PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast, arvestades asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2022 need enam ei kattu. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (474 SE) eelnõu seletuskirjast ei tulene, et seadusandja mõtteks oli PKS § 2172 lg 1 kehtestamisel elatisevõlgnevuste jätkuv suurenemine Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära tõusu tõttu. Kuna hagejal oli käesolevas asjas täitedokumendi järgi kohustus maksta kostjatele elatist 87% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast, oli eelnevast tulenevalt õige maakohtu seisukoht, et tema elatisevõlgnevuses tuli lähtuda PKS § 2172 lg-s 1 sätestatust. Eeltoodu tõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati.
5(6)
2-22-13312
12.Kolleegium selgitab lisaks, et kui elatisevõlausaldaja või -võlgnik soovib täitedokumendis väljamõistetud elatise suurust muuta lähtuvalt kehtiva PKS §-s 101 sätestatust, peab ta esitama elatise suuruse muutmise hagi. PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu PKS § 2172 lg-s 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele (vt selle kohta ka RKTKo 30.11.2022, 2-20-9571/52, p 13).
13.Kolleegiumi arvates jättis maakohus õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Riigikohus nõustub ses osas maakohtu põhjendusega ning neid ei korda, kuid märgib siiski täiendavalt, et seaduse muutmisest tingitud elatise summa muutmise vaidluses ei peaks kohtukulusid jätma lapse kanda. Eelnevast tulenevalt jäävad ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse menetlemise kulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, välja arvatud kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.