Aktiva Finance Group OÜ hagi S. O. A. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
2646,97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post XXX Kostja S. O. A. (isikukood XXX, elukoht kohtule teadmata)
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt S. O. A. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 676,72 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 47,10 eurot ja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (676,72 eurot) alates 29.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta menetluskuludest 32% kostja kanda ja 68% hageja kanda.
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 244,80 eurot (käibemaksuta).
Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile
kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse S. O. A.’lt (kostja) 2269,10 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 28.07.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1 958,74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 277,77 eurot, jooksvat viivist põhinõude jäägi täieliku tasumiseni määraga 0,065% päevas, menetluskulusid 912 eurot ning viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.07.2022 võlatunnistuse nr xxxx ja maksekokkuleppe, milles kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, sh põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 2008,74 eurot, sh põhivõlg 1730,09 eurot, viivis 72,87 eurot, intress 155,78 eurot ja kahjuhüvitis 50 eurot. Eelnevale lisandus ühekordne lepingutasu 20 eurot. Kostja kohustus võla tagastama kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.08.2022–20.11.2025 jooksul. Kostja on kokkuleppe alusel tasunud hagejale 80 eurot, millest hageja arvestas 20 eurot lepingutasu katteks, 50 eurot kahjuhüvitise katteks ja 10 eurot viivise katteks. Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras 0,065% iga kalendripäeva eest. Kokkuleppe alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1730,09 eurot viimase laekumise järgnevast päevast, s.o 24.11.2022 kuni hagi esitamiseni kokkuleppe kohases viivisemääras, s.o 0,065% päevas.
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 28.10.2023 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus märkis 13.12.2023 kohtunõudes, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine, ning palus hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
5.Hageja selgitas 04.01.2024 vastuses kohtunõudele, et kostjale laenu andmisel lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema
suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad kui kliendi sissetulekud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita ühekordse osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
6.Kohus teatas 26.04.2024 määruses, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Kohus palus hagejal ühtlasi täpsustada algset laenu puudutavaid asjaolusid ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
7.Hageja selgitas 20.05.2024 seisukohas, et krediidiandja P OÜ ja kostja sõlmisid krediidikontolepingu nr xxxx, millega võimaldati kostjale krediiti 2000 euro ulatuses. Lepingu krediidi kulukuse määr on 34,91%. Kostjal jäi võlgnevusse 20.03.2022, 20.04.2022 ja 20.05.2022 osamaksete tasumisega, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 20.05.2022 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja hoiatusest hoolimata võlgnevust ei tasunud, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 04.06.2022. Lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 04.06.2022 oli kostjal tagastamata krediit 1725,09 eurot. Lepingu põhitingimustes on kokku lepitud intressimääras 29,9% aastas (0,08% päevas). Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi makseteatiste alusel.
8.Hageja esitas 30.08.2024 täiendavad selgitused, milles märgib, et kostja sai lepingu nr xxxx alusel krediiti kokku 4220 eurot ning on teinud tagasimakseid algsele krediidiandjale 3463,28 eurot ja hagejale 80 eurot. Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 676,72 eurot (4220–3463,28–80) ning viivis alates viimasele laekumisele järgnevast päevast, s.o alates 24.11.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1 958,74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 277,77 eurot ja jooksvat viivist põhinõude jäägi täieliku tasumiseni määraga 0,065% päevas.
10.Kohus tuvastas, et P OÜ ja kostja sõlmisid 16.05.2020 krediidikontolepingu nr xxxx, millega võimaldati kostjale tähtajatult krediiti limiidiga 2000 eurot (dtl 122). Kostjale on nimetatud lepingu alusel krediiti antud kokku 4220 eurot (dtl 226, 230–232). Viimati väljastati kostjale täiendavat krediiti 27.08.2021. Kostja pidi laenu tagasi maksma 36 kuu jooksul igakuiste osamaksetega. Kostja on 28.07.2022 digitaalselt allkirjastanud võlatunnistuse ja maksekokkuleppe (dtl 32–40), mistõttu ei ole kohtul alust kahelda, et kostjale on laenusumma välja makstud. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiselt krediidiandja esitatud makseteatiste alusel. 28.07.2022 võlatunnistus ja maksekokkulepe on sõlmitud hagejaga, millest järeldub, et kostjale oli teatavaks tehtud nõude loovutamine hagejale.
11.Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (p-d 27–29) asunud seisukohale, et kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine (VÕS § 421, VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11) ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Kui võlausaldaja
tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.
12.P OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
13.Kohus tuvastas, et 16.05.2020 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,83%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (34,91%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
14.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud
andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb
vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
15.Kohus selgitas 23.12.2023 kohtunõudes hagejale, et tal lasub sõltumata võlatunnistusest kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 55–58). 26.04.2024 kohtunõudes andis kohus hagejale täiendava tähtaja algse laenu asjaolude esitamiseks ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta selgituste ja tõendite esitamiseks (dtl 137–139).
16.Hagiavaldusest ja hageja 04.01.2024, 20.05.2024 ja 30.08.2024 vastusest ning neile lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale.
16.1.Hageja tugineb krediidiandja selgitustele (dtl 153–154), mille kohaselt analüüsis laenuandja laenutaotlust ja kontoväljavõtet ning tegi päringud taust.ee, creditinfo.ee, PPA dokumentide registrisse, kinnisvararegistrisse ja Ametlikesse Teadaannetesse. Krediidiandja kogus kostja AS S konto väljavõtte perioodi 18.11.2019–16.05.2020 kohta (dtl 155–174) ja AS S konto väljavõtte perioodi 01.11.2019–16.05.2020 kohta (dtl 175–182). Kostja AS S konto väljavõttelt nähtusid töötasu laekumised AS-ilt S. Krediidiandja selgituse kohaselt arvestati kostja majapidamiskulude suuruseks 210 eurot. Laenutaotluse kohaselt oli kostja sissetulek 800 eurot kuus (dtl 183). Krediidiandja on arvestanud kostja sissetulekuks reaalseid laekumisi arvestades 620,81 eurot ning krediidiandja arvestuse kohaselt oli kostja kliendi reserv 84,09 eurot. Kliendi reservi on krediidiandja leidnud järgmise tehtega: 620,81 eurot (igakuine sissetulek) – 251,49 eurot (igakuised väljaminekud finantskohustuste täitmiseks) – 200 eurot (elamiskulud, sh majapidamiskulud) – 85,23 eurot (taotletava laenu tagasimakse) (dtl 186).
16.2.Nagu krediidiandja on oma selgitustes EBA juhendile viidates märkinud, peab krediidiandja laenuotsuse tegemiseks koguma ja hindama mh andmeid tarbija regulaarsete kulude kohta. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei piisa üksnes teabe, sh pangakonto väljavõtete kogumisest, vaid kogutud teavet tuleb ka analüüsida. Praegusel juhul ei ole krediidiandja arvestanud kostja tegelike kulude ja nende suurusega. Kostja AS S kontolt nähtuvad maksed MTÜ T, mis taotluse esitamisele eelneval neljal kuul olid 210 eurot kuus. Lisaks eluasemekuludele tuleb krediidiandjal arvestada ka mõistlikke kulusid toidule, sideteenusele ja transpordile. Kostja AS S kontolt nähtuvad regulaarsed kulutused toidukauplustes, sideteenusele (Telia 8 eurot kuus) ja transpordile, samuti õppeteenustasu maksed Tallinna Tehnikaülikoolile (praegune TalTech) kokku 825 eurot. Lisaks nähtuvad sagedased rahvusvahelised ülekanded (Transferwise), sh mitmed neist Trustly makseteenuse kaudu, kokku 34 makset 7436,86 euro ulatuses (sh AS S kontol 7182,86 eurot ja AS S kontol 254 eurot). Seejuures on teadmata, mille katteks kostja tegi rahvusvahelisi ülekandeid, kuivõrd ülekannete kirjetest ei nähtu ei makse saaja ega selgitus. Kontode väljavõtetel kajastuva perioodi jooksul oli kostja palgatulu (sh haigushüvitis) kokku 4724,46, st rahvusvaheliste ülekannete summa nimetatud ajavahemikus ületab oluliselt kostja palgatulu. Hageja ja krediidiandja selgitustest ei nähtu, et krediidiandja oleks arvestanud rahvusvaheliste maksetega. Kohtule esitatud konto väljavõtete põhjal on ilmne, et kostja regulaarsed väljaminekud ületavad tema regulaarseid sissetulekuid. See oleks pidanud kogutud teabe korrektsel analüüsimisel selguma ka krediidiandjale.
16.3.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.
17.Hageja 30.08.2024 selgituse (dtl 225–226) kohaselt sai kostja lepingu nr xxxx alusel krediiti kokku 4220 eurot ning on tegi algsele võlausaldajale tagasimakseid 3463,28 eurot ja hagejale 80 eurot, s.o kokku 3543,28. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär alates laenu väljastamisest 16.05.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni (04.06.2022) oli 0. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 29,9% aastas. Krediidiandja sai kostjalt seega nõuda VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest. Kui lugeda kostja tehtud maksed põhivõla katteks, ei olnud kostja 04.06.2022 seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemiseks puudus alus. Kuivõrd viimati väljastati kostjale täiendavat krediiti 27.08.2021 ja kostja pidi laenu tagasi maksma 36 igakuise osamaksega, on praeguseks saabunud algse lepingu alusel kogu laenatud summa tasumise tähtaeg. Võlatunnistusega sõlmiti uus maksegraafik, mille alusel kohustus kostja võla tagastama kokkulepitud perioodi 20.08.2022–20.11.2025 jooksul. Kostja tasus maksegraafiku alusel hagejale 80 eurot. Seega on kostjal tasumata põhivõlg 676,72 eurot (4220 – 3463,28 – 80).
18.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
19.Hagiavalduses nõudis hageja viivist määraga 0,065% päevas võlasummalt 1730,09 eurot alates viimase makse laekumisele järgnevast päevast, s.o alates 24.11.2022.
19.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.2.Praegusel juhul on algse krediidilepinguga ette nähtud intressiga võrdne viivisemäär. Intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Võlatunnistusega kokku lepitud viivise määr 0,065% päevas on VÕS § 415 lg 1 alusel tühine. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast.
19.3.Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 24.11.2022 kuni 31.12.2022 viivisemäär 8% aastas (0% + 8% = 8%), 01.01.2023 kuni 30.06.2023 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 28.07.2023 12% aastas (4% + 8% = 12%). Kohus arvestab viivist põhivõlalt 676,72 eurot. Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised: 1) 24.11.2022–31.12.2022: 676,72 × 8% ÷ 365 × 38 päeva = 5,64 eurot; 2) 01.01.2023–30.06.2023: 676,72 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 35,24 eurot; 3) 01.07.2023–28.07.2023: 676,72 × 12% ÷ 365 × 28 päeva = 6,23 eurot.
19.4.Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 28.07.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 47,10 eurot.
20.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 676,72 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 47,10 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (676,72 eurot) alates 29.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 1282,02 euro ulatuses (1958,74 – 676,72) ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 230,67 euro ulatuses (277,77 – 47,10).
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
21.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
21.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 32% (723,82 ÷ 2236,51 eurot × 100% = 32,36%). Seega jäävad menetluskulud 32% ulatuses kostja kanda ning 68% ulatuses hageja kanda (100% – 32% = 68%).
22.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
23.Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 42) kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 507 eurot, kokku 912 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
23.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 2646,97 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 300 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 385 eurot. Tasutud riigilõiv 385 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
23.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 484 2 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
23.3.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 507 eurot (3 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud
tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot. Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist ja menetluskulude nimekirja koostamist. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 3 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 380 eurot (3 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).
23.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 385 + 380 = 765 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 32%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 244,80 eurot (765 × 32%).
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
26.Kohus toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.