Kohtulahend

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 178 lg 2, 660 lg 1 ja 661 lg 1 ja 2 alusel

Määruse peale võib menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada määruskaebuse. Määruskaebus tuleb esitada 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Asjaolud Tartu Maakohtu 8.09.2014. a otsusega rahuldas kohus täielikult AS Eesti Krediidipank hagi K. K. ja L. L. vastu. Nimetatud kohtuotsus jõustus 10.06.2015. a Riigikohtu määrusega, millega jäeti kostjate kassatsioonkaebus ringkonnakohtu 2.03.2015. a otsuse peale menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu otsusega jäid menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 50% ulatuses K. K. ja 50% ulatuses L. L. kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohtuotsustes kindlaks ei määratud. Hageja on 15.09.2014. a esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, milles on näidatud kulude koosseis (II kd, tl 142-148). Taotluse kohaselt kandis hageja menetluskulusid kokku summas 1143,20 eurot, sealhulgas riigilõiv 950 eurot, tõendite saamise kulu 150 eurot ja esindaja sõidukulu 43,20 eurot. Lisaks palub hageja kostjatelt välja mõista viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Pärast asja menetluse lõppemist Riigikohtus ja 8.09.2014. a kohtuotsuse jõustumist on hageja esindaja 15.07.2015 kohtule kinnitanud, et ei soovi täiendada menetluskulude väljamõistmise taotlust. Kohus on edastanud hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks kostjatele. K. K. esindaja on 22.07.2015. a esitanud sellele oma vastuväited (II kd, tl 157-158). Kostja L. L. on 29.07.2015.a kohtule teatanud, et nõustub K. K. seisukohtadega hageja menetluskuludele esitatud vastuväidete osas. K. K. esindaja leiab, et kuivõrd menetlus asjas lõppes otsuse jõustumisega alles 10.06.2015. a, ei saa kohus menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda

2 (4)

juba 15.09.2014. a esitatud menetluskulude nimekirjast. Kui aga kohus peab võimalikuks esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust menetleda, leiab kostja K. K. , et avaldus on põhjendamata osas, millega taotletakse tõendite saamise kulu väljamõistmist, kuivõrd hageja pole esitanud ühtegi tõendit või dokumenti, mida poleks koostanud hageja ise. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud menetluskulude kindlaksmääramise avaldustega, kostjate vastuväidetega ning tsiviilasja toimikuga, leiab, et hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 174 lg 1 alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kuivõrd kohus on pärast asja menetluse lõppemist Riigikohtus ja 8.09.2014. a kohtuotsuse jõustumist palunud hagejal täpsustada, kas ta soovib 15.09.2014. a esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust täiendada, millele hageja esindaja on 15.07.2015 eitavalt vastanud, leiab kohus, et saab menetluskulude kindlaksmääramist menetleda ka enne kohtuotsuse jõustumist esitatud avalduse alusel ja pole otstarbekas nõuda hagejalt samasisulise avalduse teistkordset esitamist. TsMS § 174 lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus asjas nr 3-2-1-65-13). Hageja taotleb menetluskuludena hagi esitamisel tasutud riigilõivu – 950 eurot, tõendi saamise kulu 150 eurot ning esindaja sõidukulude- 43,20 eurot hüvitamist. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses nimetatud kinnituse andnud (II kd, tl 143). Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud mh ka dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. 3 (4)

Kostjad ei ole riigilõivu hüvitamise suhtes vastuväiteid esitanud. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivuna 950 eurot (I kd, tl 1), seega kuulub tasutud riigilõiv kostjatelt võrdsetes osades väljamõistmisele. Hageja esindaja on istungitel osalemisega seoses tekkinud sõidukulude tõendamiseks esitanud 12.05.2014. a ja 15.08.2014. a bussipiletid marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn, maksumusega kokku 43,20 eurot. Nii 12.05.2014. a eelistungi protokollist (I kd, tl 113-114) kui ka 15.08.2014. a kohtuistungi protokollist (II kd tl 60-68) nähtuvalt on hageja esindaja nendel istungitel osalenud. TsMS § 175 lg-st 2 tulenevalt kuuluvad menetlusosalist esindava töötaja sõidukulud hüvitamisele. Seega tuleb 43,20 eurot hageja sõidukuluna kostjatelt võrdsetes osades välja mõista. Kostja on vastuväitena hageja menetluskuludele juhtinud tähelepanu asjaolule, et hageja taotleb tõendite saamise kulu väljamõistmist, kuid pole esitanud ühtegi tõendit või dokumenti, mida ta poleks ise koostanud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kulu tekkinud seoses andmebaasidest ja arhiveeritud toimikutest andmete kogumise, analüüsimise ja sorteerimise ning kohtule esitamiseks ettevalmistamisega. Kostja hinnangul ei saa TsMS § 143 p 2 kohaselt dokumentaalse tõendi saamise kuluna arvestada ajakulu, vaid üksnes vastava tõendi saamise eest tasutud lõivusid. Kohus nõustub kostja seisukohaga ja leiab, et vastavalt TsMS § 175 lg 2 ei kuulu menetlusosalist esindava töötaja ajakulu menetluskuluna hüvitamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kokku kuulub hageja menetluskuludest hüvitamisele 993,20 eurot (950 eurot riigilõiv ning 43,20 eurot esindaja sõidukulud). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kummalgi kostjalt sellest hüvitada 496,60 eurot. Hageja taotluse menetluskulu summas 150 eurot väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avaldustes sellekohase taotluse esitanud (II kd, tl 143). TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.