Vastustaja (hageja): AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832), esindaja Aase Sammelselg
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.septembri 2014 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta AS-i Eesti Krediidipank menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 50% ulatuses Kaspar Killaku kanda ja 50% ulatuses Lehar Leetsaare kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Eesti Krediidipank (hageja) esitas 30. oktoobril 2013 hagi Kaspar Killaku (kostja I) ja Lehar Leetsaare (kostja II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Targad Insenerid (endise ärinimega Green Building Development OÜ) 27.09.2006 laenulepingu nr 17224, mida on muudetud 04.03.2008, 13.03.2009, 16.09.2009 ja 25.03.2010 kokkulepetega. Lepingu täitmiseks andis hageja laenusaajale üle 134 214,46 eurot (2 100 000 krooni) investeerimislaenu. Laenu tagastamine ja intresside tasumine pidi toimuma kooskõlas lepingu osaks oleva maksegraafikuga, viimase maksega 15.09.2010. Hageja ja kostja I sõlmisid 27.09.2006 laenulepingust tekkinud laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu (käendaja vastutuse piirmääraga 31 995,82 eurot). Hageja ja kostja II sõlmisid 27.09.2006 laenulepingust tekkinud laenusaaja kohustuse täitmise tagamiseks käenduslepingu (käendaja vastutuse piirmääraga 31 995,82 eurot). Ennetamaks kostjate vastuväiteid ühisest käendusest juhtis hageja tähelepanu käenduslepingute p-s 2 sisalduvatele selgetele kokkulepetele selles, et käendaja vastutab käendatava kohustuse täitmise eest solidaarselt üksnes võlgnikuga. Kostjate käendused on antud eraldi. Hageja ja laenusaaja sõlmisid 27.09.2006 notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu Tartus XXX asuva kinnistu hüpoteegiga koormamiseks (täitemenetluses võõrandatud) ning 11.02.2009 notariaalse asjaõiguslepingu Kohtla-Järve XXX ja XXX asuvate kinnistute hüpoteegiga koormamiseks (täitemenetlus jätkub). Laenusaaja on lepingut rikkunud ning 18.10.2013 seisuga on täitmata kohustus summas 105 764,15 eurot (tagastamata laen 81 960,61 eurot ja viivitusintress 23 803,54 eurot). Maist 2013 kuni 8. oktoobrini 2013 pidasid hageja ja kostjad läbirääkimisi. Hageja palus mõista välja kummaltki kostjalt põhivõlgnevuse summas 31 955,82 eurot, 31.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 915,86 eurot ning tuvastada kummagi kostja kohustus maksta hagejale viivist seadusjärgse viivitusintressi määras täitmata põhikohustuselt alates 01.11.2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on käenduslepingu p-s 2 märgitud solidaarvastutus võlgnikuga VÕS § 145 lg-st 1 tulenev vastutus. Nimetatud punktist saab teha järeldusi üksnes käendaja ja võlgniku vastutuse osas, mitte aga käendajate omavahelise vastutuse osas. Käenduslepingutest ei ole võimalik järeldada seda, et pooltel puudus tahe käendajate
omavahelise solidaarvastutuse tekkimiseks. VÕS §-st 150 tulenevalt on eelduslikult kaaskäendajate puhul alati tegemist solidaarvastutusega ning osavastutuse tekkimiseks peab osavastutuse kohaldumine nähtuma selgelt ja üheselt käenduslepingust. Käenduslepingu p 3 kinnitab käendajate solidaarvastutuse tekkimist, kuna käendajad käendavad sama kohustust ning samasugustel tingimustel. Riigikohtu praktikast tulenevalt vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt piirmäära 31 955,82 eurot ulatuses. Viivisearvestus enne hagi esitamist on põhjendamatu ja pahatahtlik.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue kostja II vastu aegunud. Käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg algas 16.09.2010 ja nõue aegus 15.09.2013 (TsÜS § 146 lg 1). Hagi on esitatud alles 29.10.2013. Antud juhul ei kohaldu TsMS § 167 lg 1, kuna läbirääkimisi on pidanud üksnes kostja I. Kostjate vastutus on solidaarne, sest nad on mõlemad käendanud korraga sama kohustust, s.o laenulepingust nr 17224 tulenevat võlgniku kohustust, täies ulatuses ja samas piirmääras. Hageja argument, et osavastutusele viitab käenduslepingute eraldi sõlmimine, ei ole VÕS §-st 150 tulenevalt asjakohane, kuivõrd solidaarse vastutusega võib olla tegemist ka siis, kui käendust ei antud ühiselt. Hageja ja kostja I vahel peetud kirjavahetusest nähtub, et hageja ei ole välistanud solidaarvastutuse olemasolu. Käendaja võib VÕS § 149 lg-le 5 viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel.
4.Kostjad esitasid 12.05.2014 kohtuistungil tasaarvestusavaldused, millele hageja vastu vaidles.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 8. septembri 2014 otsusega hagi ja mõistis kummaltki kostjalt AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja 35 132,54 eurot (sh 31 955,82 eurot 27.09.2006 sõlmitud käenduslepingust tuleneva võla katteks ning 3176,72 eurot viiviste katteks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ajavahemiku 01.11.2013 – 08.09.2014 eest). Maakohus määras, et kumbki kostja on kohustatud maksma hagejale viivist täitmata põhikohustuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (käesoleval ajal 0,022% päevas) alates 09.09.2014 kuni põhikohustuse täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades, st kumbki kostja peab hüvitama 50% hageja menetluskuludest. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust käenduse aluseks kohustuse olemasolu üle ning selle üle, et põhivõlgnik ei ole kohustust täitnud. Hageja on esitanud nimetatud asjaolu tõendamiseks laenusaaja laenukonto, intressikonto ja maksekonto väljavõtted, kostjad ei ole hageja andmeid põhivõlgniku võla suuruse kohta ümber lükanud. Vaidluse all ei ole samuti asjaolu, et kostjad on käendajatena vastutavad võlausaldaja ees põhivõlgniku poolt täitmata kohustuse ees. Kuivõrd laenu tagastamise tähtaeg oli 15.09.2010, algas aegumistähtaja kulgemine 16.09.2010 ning kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 15.09.2013 (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 146 lg 1). Hagi on esitatud 29.10.2013. Poolte vahel on toimunud läbirääkimised võla tasumiseks kokkuleppe saavutamiseks ning muuhulgas asjaolu üle, kas käendajate vastutus on solidaarne või osavastutus, millest sõltub nõude ulatus. Seega oli aegumine läbirääkimiste toimumise ajal peatanud (TsÜS § 167 lg 1, § 168 lg 1). Aegumise peatumise alguseks tuleb lugeda 22.07.2013, s.o päev, kui võlausaldaja edastas mõlemale käendajale võlatunnistuse tingimused, mille alusel käendajad hakkaksid täitma põhivõlgniku täitmata kohustust. Läbirääkimiste lõppemise ajaks tuleb pidada hagi esitamise aega, so 29.10.2013. Maakohus leidis, et nõue L. Leetsaare vastu ei ole aegunud. Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et käendajate vastutus on solidaarne tulenevalt VÕS §-st 150. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 osundanud, et VÕS § 150 ei välista käendajate
kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad igaüks käendatud kohustuse eest osavõlgnikena VÕS § 63 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses ning keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, seega tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Sama kohustuse käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust, teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Käesolevas asjas on mõlema käenduslepingu p 1 märgitud käendusega tagatav nõue – põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu nr 17224 järgne laen summas 2 100 000 krooni. Käenduslepingute p 2 on märgitud, et käendaja vastutab panga ees punktis 1 nimetatud kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 500 000 krooni. Seega nähtub käenduslepingutest üksnes käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutus. Käendajate omavahelist suhet ei ole lepingutes reguleeritud. Lepingute tekstides ei ole märgitud, et käendajad vastutaks hageja ees kokku 500 000 krooni ulatuses. Maakohtu hinnangul järeldub käenduslepingute tekstidest poolte tahe, et mõlemad käendajad vastutavad 500 000 krooni (31 955,82 euro) ulatuses. Maakohus leidis, et eeltoodut kinnitab ka laenuleping, milles on käendused loetletud tagatiste hulgas eraldi, viitamata käendajate solidaarsele vastutusele. Lisaks käendustele on 27.09.2006 laenulepingus tagatisena märgitud I järjekoha hüpoteek panga kasuks moodustatavale kinnistule summas 2 730 000 krooni, seega käendused koos hüpoteegiga tagasid laenu eeldatavalt ca 3,7 miljoni krooni ulatuses. 2009 - 2010 on kolmel korral sõlmitud kokkulepetes laenulepingu muutmiseks p-s 3 käendajad eraldi kinnitanud, et käendaja (mitte käendajate) vastutuse rahaline maksimumsumma on 500 000 krooni. Maakohus asus seisukohale, et hageja tahe sõlmida põhivõlgniku juhatuse liikmete ja osa omanikega käenduslepingud osavastutus põhimõttel on tõendatud lisaks lepingute tekstidest nähtuvale ka krediidikomitee otsuse ja tunnistaja J. L. ütlustega. Kostjate vande all antud seletused selle kohta, et nad allkirjastasid ühe ja sama käenduslepingu, on vastuolus kirjalike tõenditega. Üksnes kostjate väitest oma arusaama kohta, et nad peavad kahe peale maksma 0,5 miljonit krooni, kui põhivõlgnik laenu ei tagasta, ei piisa ümber lükkamaks lepingutes sätestatut. Ka poolte läbirääkimiste ajal tehtud ettepanekud võla tasumiseks kostjate poolt solidaarselt ei tõenda, et selline oli poolte tahe lepingute sõlmimise ajal. Kompromissi mõte ongi selles, et pooled teevad üksteisele järeleandmisi. Maakohus leidis, et antud juhul ei käendanud kostjad mitte sama kohustust, vaid sama kohustuse erinevate osade täitmist, seega ei ole nad kaaskäendajad, kelle vastutus on solidaarne. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjate vastuväidet, mis tugineb VÕS § 149 lg-le 5. Käendaja võib osundatud sättele viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Vaidlust ei ole selle üle, et 11.03.2009 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel hüpoteegiga koormatud Kohtla-Järve linnas XXX ja XXX asuv kinnistu on täitemenetluses müümata. Seni toimunud enampakkumised, viimane 2014 aprillikuus alghinnaga 28 000 eurot, on nurjunud. Seega võib järeldada, et eelduslikult võlausaldaja ei saa kogu nõuet, mis tal on käesoleval ajal põhivõlgniku vastu (111 025,98 eurot) pandi arvelt rahuldada. Hüpoteegi realiseerimisel ei saa olla käesolevas asjas mõju käendajate poolt oma kohustuste täitmisele, kostjate poolt oma kohustuste täitmisest keeldumine kuni pandi realiseerimiseni võib olla nende huvidega vastuolus, kuna viivitusintresside lisandumisega võlg suureneb. Maakohus leidis, et kostjate poolt esitatud nõude tasaarvestusest tulenev vastuväide ei ole kohane. Hageja on esitanud kostjate tasaarvestatavale nõudele vastuväite. Tulenevalt VÕS § 200 lg 4 ei
saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega kostjad ei saa oma väidetavat nõuet hageja nõuetega tasaarvestada. Hageja on arvestanud viivist kummagi kostja põhivõlgnevuselt 31 955,82 eurot alates 1. juulist 2013 kuni 15. augustini 2014 (kohtuistungi toimumise aeg) summas 3005,60 eurot. Kostjad ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus on täiendavalt arvestanud viivist kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. septembril 2014 summas 171,12 eurot, võttes aluseks viivise määra 8,15 % aastas (0,022 % päevas) ning viivitatud päevade arvu – 24. Seega tuleb mõlemalt kostjalt välja mõista viivitusintressidena kuni 08.09.2014 (kaasa arvatud) 3176,72 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.K. Killak ja L. Leetsaar esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
8.septembri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista K. Killakult ja L. Leetsaarelt solidaarselt AS-i Krediidipank kasuks välja käenduslepingutest tuleneva sissenõutavaks muutunud võla katteks 3 955,82 eurot. Alternatiivselt taotlesid apellandid uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista K. Killakult ja L. Leetsaarelt solidaarselt AS-i Krediidipank kasuks välja käenduslepingutest tuleneva võla ja viiviste katteks 34 960,88 eurot (põhikohustus 31 995,82 eurot ja viivis 3 009,60 eurot). Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole maakohus välja toonud ühtegi põhjendust, millest kohus järeldas 27.09.2006 käenduslepingute tekstidest lähtudes käendajate omavahelist osavastutust. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei ole käenduslepingutest käendajate omavahelist vastutust reguleeritud, tuleb lähtuda selle kohta seaduses sätestatud eeldustest. 27.09.2006 sõlmitud käenduslepingute tingimused on analoogsed Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10 esinenud asjaoludega. Tegemist on kahe eraldi sõlmitud käenduslepinguga, mille osas käendajad käendavad sama kohustust sama piirsumma ulatuses; 2) on maakohus teinud ebaõige järelduse, et kuivõrd käenduslepingust nähtub üksnes käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutus, on käendajate omavaheline vastutus sellest lähtudes osavastutus; 3) on maakohus tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et krediidikomitee otsus on panga sisedokument, mis ei mõjuta seda, milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid ja millega käendajad lepingut sõlmides nõustusid. Samuti ei näita panga poolt laenulepingus käendajate eraldi nimetatud osavastutuses kokkuleppimist. Käendajate eraldi väljatoomise eesmärk sai olla üksnes laenulepingu teksti selgus ning mõlemas käendajas ettevõtte juhtimisel vastutustunde tekitamine; 4) on maakohus asunud ekslikule seisukohale kostjate poolt tõendamist vajavates asjaoludes. Kuna käenduslepingutes käendajate omavahelist vastutust sätestatud ei olnud, pidi kohus lähtuma seaduses sätestatud eeldustest, mille ümberlükkamine on hageja ülesanne. Käenduslepingu sõlmimisel ja hilisemal tõlgendamisel on äärmiselt oluline käendajate kui lepingu osapoolte arusaam sõlmitava lepingu sisust. Kostjate vande all antud ütlused ühtivad kogumis tunnistaja J. L. selgitustega. Maakohus ei arvestanud kostjate seisukohti tagatise suuruse ja põhilaenusumma suhte osas. Laenulepingu tagatiste kogusuurusest lähtudes oli käendajate poolt mõistlik eeldada käendajate omavahelist solidaarvastutust; 5) on VÕS § 149 lg 5 tähenduses oluline vaadata üksnes käenduslepingus tuleneva kohustuse suurust ning mitte kogu laenulepingust nr 17244 tuleneva nõude suurust. Kuna pant ja käendus tagavad kogu põhikohustust, on seadusandja mõte olnud sundida võlausaldaja rakendama eraisikule tõsiste tagajärgedega käendust alles viimase abinõuna pärast kõigi teiste tagatiste
realiseerimist. Pandi eeldatav realiseerimise väärtus hetkel ei ületa 28 000 eurot, seega saab hageja kostjatelt kuni pandiõiguse realiseerimiseni nõuda 3 955,82 eurot (31 955,82 – 28 000); 6) on maakohus ületanud volituse piire (TsMS § 442 lg 5). Hageja on esitanud üksnes taotlus tuvastada käendajate kohustus tasuda viivitusintressi, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Kohus ei ole kostjate kohtuistungil esitatud vastuväidetest sõltumata andnud alternatiivset hinnangut sellele, millest lähtudes peab kohus tuvastustaotluse esitamisest sõltumata võimalikuks kostjatelt koheselt ka tuvastatud kohustus välja mõista. Kuna kohustamisja tuvastamistaotlus on erinevad taotlused, oli kohtul hageja taotlusest lähtudes võimalik mõista kostjatelt viivis välja üksnes kuni hageja poolt esitatud viivise arvestuses märgitud viimase kuupäevani ehk kuni 15.08.2014.
7.AS Eesti Krediidipank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamisele ettenähtud nõudeid. Arusaamatu on apellantide väide, nagu poleks kohus käenduslepingute tekste analüüsinud; 2) on otsuses sisalduvad järeldused kooskõlas esitatud tõenditega. Maakohus on õigesti järeldanud, et üksnes apellantide seletustes väljendatud arusaam käendajate solidaarvastutusest võlausaldaja ees ei ole piisav tuvastamaks sellise iseloomuga kohustuse tekkimist. Mitte ükski maakohtus uuritud dokumentaalne tõend ei kinnita, et lepingueelsetel läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel või hilisemalt korduvatel muutmistel oleks lepinguosalised avaldanud teineteisele tahet sõlmida lepingud käendajate solidaarvastutusega kogusummas 31 955,82 eurot; 3) ei ole apellantide soov rajada kohtuotsus üksnes poolte seletustele kooskõlas TsMS-is otsuse tegemiseks ettenähtud nõuetega. Poole vande all antud seletuse kasutamine tõendina on menetluses erandlik ning peaks olema lubatav üksnes juhul, kui puuduvad teised tõendid. Antud juhul ei olnud täidetud TsMS §-s 2681 sätestatud eeldused. Tõendi objektiivsuses on põhjust kahelda lähtuvalt seletuse andjate isiklikust huvitatusest vabaneda võetud kohustusest. Tõendi usaldusväärsuse seavad kahtluse alla apellantide seletustes esinenud ebatäpsused ja vastuolud teiste tõenditega, eelkõige apellandi poolt allkirjastatud dokumentidega; 4) on solidaarkäenduse eeldus tõenditega kummutatud. Käendajate vastutus on solidaarne üksnes laenusaajaga, kummagi käendaja käenduskohustus eksisteerib teistest käendajast sõltumata. Kui käendajatel oli soov anda käendust üksnes solidaarselt, tulnuks sellekohast tahet vastustajale hiljemalt lepingu sõlmimisel avaldada; 5) on maakohus õigesti leidnud, et pandiõiguse realiseerimine ei mõjuta apellantide vastutust. Vastuse koostamise ajaks on võlgniku varale seatud pandiõigus kogu ulatuses realiseerinud ning võlgnikul on täitmata kohustus summas 94 365,44 eurot; 6) on sisutu apellantide arutlus käendajatelt viivitusintressi väljamõistmise sõnastuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.septembri 2014 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis tasaarvestamata kostjate väidetava nõude hageja nõudega. Seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli seda, kas maakohtu poolt tasaarvestuse tegemata jätmine oli põhjendatud või mitte.
Kuna Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis kostjatega käenduslepingu, mille järgi kumbki neist käendas põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 31 955,82 euro ulatuses. Hageja väitel saab ta nõuda selle raha maksmist kummaltki kostjalt eraldi, st kokku saab ta nõuda 63 911,64 euro maksmist. Kostjate arvates tähendab see aga, et nad vastutavad põhivõlgniku kohustuste eest solidaarselt 31 955,82 euro ulatuses. Seega on eelkõige menetlusosaliste vahel vaidlus selles, ka kostjad käendajatena vastutavad hageja kui võlausaldaja ees VÕS § 150 alusel solidaarselt, või on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 mõttes.
10.Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad VÕS § 145 lg 2 järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral VÕS § 69 lg-te 5 ja 7 alusel tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on VÕS § 142 lg 3 järgi rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
11.Kui mitme kaaskäendaja vastutuse piirsumma on tagatavast võlast väiksem, ei saa üheltki neist nõuda raha piirsummat ületavas osas. Sama kohustust taganud kaaskäendajad vastutavad piirsumma ulatuses solidaarselt, erinevate piirsummade puhul vastutavad nad solidaarselt kattuvas osas. Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas.
12.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse p-s 16 asunud seisukohale, et „Kolleegiumi arvates ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Vastasel juhul oleks kogu kohustust võimalik tagada üksnes siis, kui kõik käendajad tagaksid kohustust täies ulatuses solidaarselt ja vastutuse piirsummat seetõttu suurendataks. See oleks aga käendajatele kahjulikum, kuna paneks neile tagasinõude osas ka kaaskäendajate maksejõuetuse riski.“
13.Tulenevalt eelnevast Riigikohtu seisukohast on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. See, millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel.
Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid ja tõlgendades VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglite kohaselt poolte tahet lepingu sõlmimisel, asunud seisukohale, et kostjatega sõlmiti käenduslepingud osavastutuse põhimõttel. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 25, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Alusetu on siinkohal apellantide väide, et maakohus ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, millest kohus järeldas 27.09.2006 käenduslepingute tekstidest lähtudes käendajate omavahelist osavastutust. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud.
14.Maakohus on jõudnud järeldusele, et käendajad vastutavad võlausaldaja ees osavõlgnikena, hinnates kõiki tõendeid kogumis ja alusetu on siinkohal apellantide väide, et maakohus ei ole käenduslepingute teksti analüüsinud. Maakohus on lepinguid tõlgendanud kogumis teiste tõenditega. Iseenesest on õige apellantide seisukoht, et krediidikomitee otsus (II kd tl 22-23) on panga sisedokument, kuid samas on ebaõige apellantide väide, et krediidikomitee otsus ei mõjuta seda, milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid. Viidatud otsusest nähtuvalt oli laenu tagatiseks muuhulgas K. Killaku isiklik käendus summas 500 000 krooni ning L. Leetsaare isiklik käendus summas 500 000 krooni. Kuna krediidikomitee otsus oli aluseks laenulepingu sõlmimisel, siis aitab see tõlgendada hageja tahet lepingu sõlmimisel ning krediidikomitee otsusest tulenevalt on kumbki käendaja käendanud isiklikult laenu summas 500 000 krooni, s.o hageja tahteks on olnud sõlmida käenduslepingud käendajatega kui osavõlgnikega (mitte kui kaaskäendajatega). Hageja tahet sõlmida käenduslepingud kostjatega kui osavõlgnikega kinnitab ka laenulepingu nr 17224 (I kd tl 19-20) p-de 2.11.2. ja 2.11.3. sõnastus, laenulepingu nr 17224 muutmise (I kd tl 30-35) kokkulepetel olev käendajate kinnituse sõnastus ning käenduslepingutes (I kd tl 36, 48) kokkulepitu. Käenduslepingu p-i 2 kohaselt vastutab käendaja panga ees kohustuse täitmise eest solidaarselt võlgnikuga ja käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 500 000 krooni. Lepingu p 9 järgi käendaja kinnitab, et ta on tutvunud lepingu p-s 1 nimetatud laenulepingu tingimustega ning oma kohustustest aru saanud. Käenduslepingu tekstist ei tulene, et käendaja vastutaks solidaarselt mõne teise käendajaga, solidaarne vastutus on vaid võlgnikuga. Kuna käendaja on ise käenduslepingus kinnitanud, et ta on oma kohustusest aru saanud, siis saab asuda seisukohale, et mõistlik isik, sõlmides käenduslepingut sellises sõnastuses, nagu see antud juhul on, pidi aru saama sellest, et ta vastutab kohustuse täitmise eest solidaarselt võlgnikuga (mitte teiste käendajatega).
15.Alusetu on apellantide väide, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale kostjate poolt tõendamist vajavates asjaoludes. Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 25 märkinud järgmist: „Hageja tahe sõlmida põhivõlgniku juhatuse liikmete ja osa omanikega käenduslepingud osavastutuse põhimõttel on tõendatud lisaks lepingute tekstidest nähtuvale ka krediidikomitee otsuse ja tunnistaja J. L ütlustega. Kostja vande all antud seletused selle kohta, et nad allkirjastasid ühe ja sama käenduslepingu, on vastuolus kirjalike tõenditega. Üksnes kostjate väitest oma arusaama kohta, et nad peavad kahe peale maksma 0,5 miljonit krooni, kui põhivõlgnik laenu ei tagasta, ei piisa ümber lükkamaks lepingutes sätestatut.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul on hageja tõendanud oma tahet sõlmida käendajatega käenduslepingud osavastutuse põhimõttel. Kuna hageja tõendas oma väidet, siis oli kostjate kohustus sellega mittenõustumisel esitada omapoolseid tõendeid vastuväite tõendamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei piisa ainult kostjate vande all antud ütlustest, mille kohaselt nad said aru, et peavad käendajatena tasuma kokku 500 000 krooni juhul, kui võlgnik kohustust ei täida, selleks, et käsitleda neid VÕS § 150 mõttes kaaskäendajatena. Samuti ei anna alust kostjate kaaskäendajatena käsitlemiseks laenulepingu tagatiste kogusuurus.
27.septembri 2006 laenulepingu kohaselt olid tagatisteks moodustatavat kinnistut koormav
hüpoteek 2 730 000 krooni; K. Killaku isiklik käendus 500 000 krooni ja L. Leesaare isiklik käendus 500 000 krooni. Kuna laenusumma oli 2 100 000 krooni, tagatiste kogusumma 3 730 000 krooni, suhe 1,8, siis ei ole tegemist ületagamisega ning puudub alus asuda seisukohale, et käendajad pidid kokku vastutama kohustuse täitmise eest summas 500 000 krooni (mitte eraldi).
13.märtsi 2009 kokkuleppe muutmisest (I kd tl 30-31) nähtub, et täiendavalt tagas laenulepingut ka Kohtla-Järvel Järve linnaosas XXX ja XXX asuvale kinnistule seatud hüpoteek summas 2 700 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et ka täiendava tagatise seadmine laenulepingu tagamiseks ei tõenda kostjate väidet, et nad on kaaskäendajad, sest täiendav tagatis on antud majandussurutise tingimustes.
16.Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et VÕS § 149 lg 5 tähenduses on oluline vaadata üksnes käenduslepingust tuleneva kohustuse suurust ning mitte kogu laenulepingust nr 17244 tuleneva nõude suurust. VÕS § 149 lg 5 kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja või teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Viidatud sättele tuginedes võib käendaja käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses, s.o ulatuses, milles võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Antud juhul oli võlausaldaja nõude suuruseks seisuga 18.10.2013 (s.o hagi esitamisel ja enne Kohtla-Järvel asuvat kinnistut koormava hüpoteegi realiseerimist) 105 764,15 eurot (sh põhivõlg 81 960,61 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivitusintress 23 803,54 eurot). Seega tulenevalt VÕS § 149 lg-st 5 oli käendajatel õigus keelduda käenduslepingu täitmisest 28 000 euro ulatuses (s.o ulatuses, milles võlausaldaja nõue eelduslikult oleks kuulunud pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel). Lähtudes eeltoodust oli hageja õigustatud hagi esitamise ajal ja enne pandi realiseerimist nõudma kostjatelt käenduslepingute täitmist summas 77 764,15 eurot ning hageja poolt nõutu mahub selle raamidesse.
17.Ringkonnakohus märgib, et Kohtla-Järvel Järve linnaosas XXXX ja XXX asuv kinnistu on müüdud 01.10.2014 enampakkumisel ja 30.10.2014 on laekunud hagejale täitemenetlusest 18 347,81 eurot. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et võlgniku täitmata kohustust on vähendatud pandi realiseerimisest saadu arvel ning täitmata kohustuse kogusummaks on 94 365,44 eurot. Seega on ära langenud kostjate VÕS § 149 lg-st 5 tuleneva vastuväite alus.
18.Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 5 sellega, et kohustas kostjaid tasuma viivitusintressi täitmata põhikohustuselt (otsuse resolutsiooni p-d 4,5), kuigi hageja on esitanud üksnes taotluse tuvastada kostjate kohustus tasuda viivitusintressi, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
Antud juhul on hageja nõudnud sissenõutavaks muutunud viivist kindla summana ning palunud tuvastada kostjate kohustus maksta viivitusintressi täitmata põhikohustuselt kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kuna hageja oli esitanud nõude sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks kostjatelt, siis oli maakohtus TsMS § 367 alusel õigustatud välja mõistma viivise kindla summana kuni otsuse tegemiseni. Vaatamata hageja poolt viivisenõude ebaõnnestunud sõnastusele (II kd tl 50 – hageja nõude p-d 2 ja 3), on siiski mõistetav, et hageja on soovinud TsMS § 367 kohaselt sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist kohtu poolt protsendina põhinõudest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Maakohus on, lähtudes hageja nõudest, resolutsioonis märkinud, et kostjad on kohustatud maksma hagejale viivitusintressi täitmata põhikohustuselt kuni põhikohustuse täitmiseni. Kuigi selline resolutsiooni sõnastus ei vasta TsMS §-s 367 sätestatule, on see siiski arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning seetõttu ei hakka ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutma.
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad vastustaja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 alusel apellantide kanda (50% kummagi kanda). Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna antud juhul on maakohtu lahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.