2-15-15533/9 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

1.Arve RP OÜ esitas kohtusse hagi Kallaste linna vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt korraldas Kallaste linn 2014. aastal riigihanke (viitenumber 148952) „Kallaste linnale osutatav raamatupidamise ja finantsjuhtimise teenus“, milles eduka pakkumuse esitanud Arve RP OÜ-ga sõlmiti 03.09.2014 töövõtuleping nr 6-10.2/647 Leping Finants- ja raamatupidamisteenuse osutamiseks. Leping sõlmiti tähtajalisena 01.09.2014 kuni 01.09.2016. 06.07.2015 andis Kallaste Linnavalitsus korralduse nr 110, milles öeldi eelnimetatud tähtajaline leping ennetähtaegselt üles alates 7. septembrist 2015. Hageja esitas Kallaste Linnavalitsusele vaide, milles juhtis tähelepanu asjaoludele, mis teevad tähtaegse lepingu ülesütlemise lubamatuks, nõudis vähem etteteatatud aja eest teenuse eest tasumist ning ühtlasi teatas lepingukohase leppetrahvi tasumise kohustusest. Kallaste Linnavalitsus jättis vaide läbi vaatamata ega tasunud ka nõutud tasu. Lepingu ülesütlemise osas hagejal käesolevas kohtumenetluses vastuväited puuduvad ning hageja ei taotle lepingu jätkamist. Hageja taotleb kokkuleppelise täiendava ülesütlemistähtaja rikkumise eest leppetrahvi väljamõistmist löepingu p 8.2 alusel summas 7800 eurot. Lepingu punktis 8.2 on ilmselgelt tegemist kirjaveaga, kuna etteütlemistähtaeg on väljendatud järgmiselt: „8.2. Pooltel on õigus Leping ühepoolselt üles öelda, teatades teisele Poolele Lepingu ülesütlemisest kirjalikult ette 2 (kuus) kuud.“ Hankedokumentides, mille Kallaste Linnavalitsus on lepingu sõlmimise eelselt esitanud riigihangete registrile, on lepingu punkt 8.2. väljendatud järgmiselt: „8.2. Pooltel on õigus Leping ühepoolselt üles öelda, teatades teisele Poolele Lepingu ülesütlemisest kirjalikult ette 6 (kuus) kuud.“ Seega ei oleks saanud Kallaste Linnavalitsuse ja ARVE RP OÜ vahel sõlmitud lepingut korralduse 110 alusel üles öelda mitte alates 7. septembrist 2015, vaid alles alates 7. jaanuarist 2016. Vastuseks kostja väidetele märkis hageja, et tähtajalise lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus mõlemapoolseid huvisid ja kõiki asjaolusid arvestav mõjuv põhjus. Kostja vastuväited hagile

4.2.Kohus ei nõustu kostja seisukohtadega, mille kohaselt on ta lepingu erakorraliselt üles öelnud ning erakorralise ülesütlemise tõttu ei pidanud VÕS § 631 kohaselt ülesütlemistähtaegu järgima. VÕS § 631 kohaselt võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda käesoleva seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Kohtu hinnangul ei ole lepingu erakorralise ülesütlemise alused täidetud. Kostja ei ole tõendanud kohtule niivõrd erakordsete ja eriliste asjaolude esinemist, mis annaksid aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja ülesütlemisavalduse (tlk 10) kohaselt on ülesütlemise põhjuseks Kallaste Linnavolikogu otsus loobuda raha säästmiseks ja finants- ja raamatupidamisteenuste sisseostmisest ja rakendada konkreetne isik tegeliku kassapidamise ülevõtmiseks. Samuti märgiti, et eelarve tulude vähenemise tõttu on hetkel makstav teenuse tasu linna 2015. aasta eelarvele majanduslikult koormav. Vaidlusalune leping sõlmiti kaheaastase tähtajaga. Kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse üksus peaks suutma kahe aasta perspektiivis eelarveprognoose ette näha. Arvestades kokku lepitud igakuist tasu (2600 eurot) ei oleks lepingu jätkamisega kuni p-s 8.2 sätestatud kokkuleppelise ülesütlemistähtaja saabumiseni kaasnenud rahaline koormus kostjale talumatult suur. Kaaludes ühelt poolt hageja huvi lepingu täitmise vastu ja teiselt poolt kostja huvi säästa linnavalitsuse eelarvevahendeid, ei saa pidada seda niivõrd erakordseks asjaoluks, mis võimaldaks lepingu erakorralist ülesütlemist ilma kokkulepitud ülesütlemistähtaega järgimata. Kohtu hinnangul olid pooled võimalike riskide vähendamiseks ja vajadusel lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks lepingu p-s 8.2 kokku leppinud täiendava võimaluse tähtajalise lepingu ülesütlemiseks. Ehkki seadus ei näe otsesõnu ette võimalust tähtajalise käsunduslepingu ülesütlemiseks täiendavate aluste kokkuleppimises, ei ole see ka seaduse kohaselt keelatud. Seega puudus kostjal ka eluline vajadus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks eelarvevahendite vähenemise tõttu, kuna tal oli võimalik kasutada lepingu p-st 8.2 tulenevat täiendavat ülesütlemisõigust.

4.3.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on vaidlusaluse lepingu üles öelnud. Kumbki pool ei taotle lepingu jätkamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud lepingu ülesütlemise tähtaega ja peab seetõttu maksma hagejale lepingu p-i 8.2 kohaselt leppetrahvi. Lepingu p-i 8.2 kohaselt: „Pooltel on õigus Leping ühepoolselt üles öelda, teatades teisele Poolele Lepingu ülesütlemisest kirjalikult ette 2 (kuus) kuud. Juhul, kui Pool rikub etteteatamise tähtaja nõuet, on teisel Poolel õigus nõuda leppetrahvi 3 (kolme) kuu tasu suuruses lähtudes viimase kolme kuu keskmisest tasust.“ Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu p-s 8.2 kokkulepitud tähtaja kestvuse määramisel tuleb lähtuda numbriliselt väljendatud ajamäärusest 2 kuud või sõnaliselt väljendatud ajamäärusest kuus kuud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesolevalt erinevad poolte seisukohad selles, milline oli nende ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel ning kummast tähtajast tuleks lähtuda numbrilise ja sõnalise tähtaja lahknemisel. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Konkreetsemad juhised, millest lepingu tõlgendamisel lähtuda, annab sama paragrahvi lg 5. VÕS § 29 lg 5 p 6 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks tavaks olnud leppida kokku lühemas tähtajas. Samade poolte vahel 04.02.2014 sõlmitud samasisulise lepingu (tlk 43-46) p-s 8.2 on ülesütlemistähtaeg määratud samuti vastuoluliselt (2 (kuus) kuud). Seega ei tõenda varasem leping üheselt, kas pooltevaheline praktika täiendava ülesütlemistähtaja pikkuse osas oli 2 kuud või 6 kuud. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamaks, et vähemalt lepingu sõlmimise protsessi algfaasis oli poolte tahe suunatud kuuekuulisele ülesütlemistähtajale, on hageja esitanud kohtule hankemenetluses esitatud lepingu projekti. Kohtu hinnangul on hankemenetluses esitatud dokumendid käsitletavad lepingueelsete läbirääkimistena ning kajastavad lepingu sõlmimise ajaolusid. Hankedokumentidega koos esitatud lepingu p-s 8.2 on ülesütlemise tähtaeg nii sõnaliselt kui ka numbriliselt määratletud kuuekuulisena (vorming: 6 (kuus) kuud). Hankemenetluses esitatud lepingu projekti (tlk 25-27) p-st 8.2 nähtub, et alguses oli poolte tahe leppida kokku kuuekuulises ülesütlemise tähtajas. Kostja ei ole suutnud kohtule tõendada, et pooled oleksid hilisemalt kokku leppinud tähtaja lühendamises kahe kuuni. Ka kostja esindaja on kohtuistungil kinnitanud, et vastavasisuliste läbirääkimiste toimumist ei saa tõendada (tlk 156 pöördel). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostja vahel 03.09.2014 lepingu p-s 8.2 kokku lepitud täiendava ülesütlemistähtaja pikkuseks oli kuus kuud. Kuna kostja ütles lepingu üles etteteatamistähtajaga kaks kuud, on kostja lepingut rikkunud.