Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

2015, et neil on ühine soov soetada X. kinnistu ühisvarasse. Abielu kestel müüdi ühisvara osaks olnud XX vallas XXXXXXXXX kinnistu (registriosa number XXXXXX), mille müümisest saadud raha investeeriti X. kinnistusse. Tunnistaja M.V. ütluste kohaselt laenas ta korduvalt hagejale raha, mis kulus X. kinnistu tarbeks. hageja panustas ka oma tööga X. kinnistu ehitiste renoveerimisse. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Vaidlusalune X. kinnistu omandati 21. juulil 2015, siis kehtinud PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse. PKS § 27 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara, mille moodustavad: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega oli kostja tõendamiskoormis tõendada, et X. kinnistu kuulub tema lahusvara hulka. Kostja Swedbank AS-i konto väljavõttest nähtub, et Advokaadibüroo Triniti OÜ on kandnud kostja kontole 19. juunil 2015 96 875 eurot, 22. juunil 2015 53 066 eurot 78 senti ja H.O. on kandnud kostja kontole 30. juunil 2015 120 000 eurot. Advokaadibüroo Triniti OÜ on täiendavalt kandnud kostja kontole 15. oktoobril 2015 14 800 eurot 48 senti. H.O. on kandnud kostja kontole 16. veebruaril 2016 15 000 eurot, 11. aprillil 2016 20 000 eurot ja 30. augustil 2016 10 000 eurot. Kostja kontolt on 1. juulil 2015 tehtud makse 75 000 eurot selgitusega SVSV. Hageja konto väljavõttest nähtub, et X. kinnistu ostmisel hageja kontol kinnistu müügihinnana 21. juuli 2015. a kinnistu müügilepingus näidatud ostuhinnale ega poolte ja tunnistajate poolt nimetatud ostuhinnale vastavat raha ei olnud. Müügilepingu p-s 7.1 kohaselt avaldavad ostjad soovi järgmiste sissekannete tegemiseks kinnistusraamatusse: Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 2595031 jagamise tulemusel tekkinud uue kinnistu, katastritunnus XXXXXXXXXXXXXX, pindala 4,32 ha, aadress XX., XXXXXXX maakond, maa sihtotstarve maatulundusmaa (100%), teises jaos kustutada senine kanne müüja kohta ning ühisomanikena sisse kanda abikaasad R.O., isikukood XXXXXXXXXXXX ja S.O., isikukood XXXXXXXXXXXX. Maakohus leidis, tuginedes tunnistajate H.O., S.O., T.O., S.T. ja J.O. ütlustele ning poolte pangakontode väljavõttetele, et kinnistu omandati pärandina Advokaadibüroo Triniti OÜ ja H.O. poolt kostja kontole kantud raha eest. Samas poolte kooselu lõppes tsiviilasjas nr 2-212439 tehtud otsuse kohaselt 2020. aasta oktoobris, s.o pooled elasid koos või kasutasid koos kinnistut enam kui viis aastat (alates 21. juulist 2015 kuni oktoobrini 2020, mil hageja lahkus poolte ühisest kodust). Vaatamata asjaolule, et kinnistu omandati esialgselt kostja lahusvara arvelt, oli pooltel soov omandada kinnistu ühisvaraks. Tunnistaja S.T. ütluste kohaselt pidi X. kinnistu saama poolte vanaduspõlve koduks. Kostja ei eita, et esialgselt elaski kinnistul alaliselt hageja, sest kostja sai seoses oma töökohustustega ja poeg J.O. õpingutega X. kinnistul käia peamiselt nädalavahetustel. Tunnistajad S.O., T.O., S.T., J.O., M.V. ja U.U. kinnitasid, et hageja panustas X. kinnistusse seal elatud aastatel (2015-2020) nii isikliku tööga, kui rahaliselt. Tunnistajate

S.O., T.O., S.T., J.O. ja U.U.i ütluste kohaselt renoveeriti või ehitati uusi hooneid X. kinnistul ka XXl asunud poolte ühisvaraks olnud kinnistu müügist saadud rahast. Tunnistaja M.V. ütluste kohaselt laenas hageja temalt raha kinnistu parendamiseks. Kuigi kinnistu omandati peamiselt kostja lahuvara arvelt, on oluline poolte tahe kinnistu omandamisel, s.o pooltel oli soov omandada kinnistu ühisvara hulka ja kooselu jooksul on kinnistut olulisel määral renoveeritud ühisvara arvelt, sh on hageja panustanud kinnistu parendamisse kinnistul elatud aastatega ka isikliku tööga. Kinnistut on parendanud ka poolte ühised lapsed S.O. ja J.O. oma isikliku tööga. Pooled leppisid kokku kummagi panuses ühisvara omandamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et seisukoht, mille kohaselt ei oma notari poolt tõestatud tehingus kajastatu tähendust, kuna pooled oleksid pidanud pealkirjastama oma tahte abieluvaralepinguna, kui nad oleksid tõesti soovinud PKS § 27 lg 2 p-st 3 erinevalt kokku leppida, on formaalne ning muudab sisutühjaks notaripoolsed seadusest tulenevad kohustused lepingupooli informeerida ning nende tahteavaldused välja selgitada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36 ja 28. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-4, p 32). Tehingu notariaalne tõestamine omab tsiviilkäibes äärmiselt olulist positsiooni õiguskindluse tagamisel ning praegusel juhul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et notar ei ole oma seadusest tulenevaid kohustusi (mh selgituskohustust) täitnud või tegemist oleks üksnes lepingu trafaretse sõnastusega, mis jääb tehingut tehes tehingupooltele tähelepanuta. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi (TõS § 18 lg 2). Isegi kui notaril puudus tehingu tegemisel teadmine, et raha kinnisasja omandamiseks oli ühe poole lahusvara, on notariaalses lepingus selgelt kirjas poolte soov vaidlusaluse kinnisasja edasise varaõigusliku kuuluvuse kohta. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et pooled teadsid, et kinnisasi omandatakse kostja lahusvara eest, samas puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks kostja oma soovi kinnistu lahusvarasse kuulumiseks tehingut tehes ei väljendanud. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult poolte tahte väljaselgitamiseks kuulanud ära tunnistajad, tunnistaja S.T. ütluste kohaselt X. kinnistu pidi saama isa ja ema vanaduspõlve koduks. PKS § 34 reguleerib vara kasutamise hüvitamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.