2.Välja mõista A. P.lt AS Kiviõli Soojus kasuks 2 768 (kaks tuhat seitsesada kuuskümmend kaheksa) eurot 45 senti.
Viivise nõue jätta rahuldamata.
Poolte menetluskulud jätta kostja A. P. kanda.
4.1 Välja mõista A. P.lt AS Kiviõli Soojus kasuks hageja menetluskulude katteks 572 (viissada seitsekümmend kaks) eurot 04 senti. 4.2 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4.3 A. P.le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
MENETLUSE VARASEM KÄIK JA HAGEJA NÕUE
1.AS Kiviõli Soojus esitas 23.12.2014.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. P.lt 2 962, 61 euro väljamõistmiseks. Kohus tegi 19.01.2015.a makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Pärnu Maakohtu 03.03.2015.a määrusega anti avaldaja nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja A. P. alates 16.02.2010.a xxx omanik. Hageja ja kostja vahel on 01.02.2010.a. sõlmitud soojusenergia ostu-müügileping nr S_0101, mille kohaselt kohustus hageja müüma kostjale soojusenergiat ning kostja selle eest hagejale tasuma lepingus ettenähtud korras. A. P. on ajavahemikus 01.01.2011-17.03.2015.a jätnud tasumata arveid kokku 2 768, 45 euro eest. Hageja on arvestanud ajavahemikus 26.02.2011-17.03.2015.a tasumata arvetelt viivist lepingujärgses määras (0,2% päevas) kokku summas 4 384, 66 eurot. Hea usu põhimõttest lähtuvalt loobub hageja põhivõlga ületavast viise nõudest ja nõuab viivist põhivõlaga võrdses ulatuses (2 768, 45 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 2 768, 45 eurot, viivise 2 768, 45 eurot ning menetluskulud jätta kostja kanda.
3.Selgituseks kostja vastuväidetele märkis hageja kohtuistungil 07.10.2015.a, et viivist on hageja arvestanud igalt arvel, mis on jäänud kostjal tähtajaks tasumata (arvete loetelu on esitatud hagiavalduses). Viivisemäär on sätestatud poolte vahel sõlmitud lepingus – 0,2% tasumata arvelt päevas. Hageja on viivist arvestanud põhinõudelt ning vähendanud seda kokkuvõttes kuni põhinõudeni. 2014.a aastal on kostja teinud hagejale kaks makset 15 eurot (kokku 30 eurot, mida on hagiavalduses põhinõude arvestamisel arvestatud) ja sellega on tema maksed hagis viidatud ajavahemiku eest piirdunud, lisaks ei tasu kostja ka jooksvaid arveid.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja märgib maakohtule esitatud kirjalikus vastuse hagile, et põhimõtteliselt ei eita ta võlgnevuse olemasolu, kuid ei nõustu hageja esitatud arvestustega. Kostja esitas esialgselt aegumise vastuväite, kuid kohtuistungil 07.10.2015.a loobus aegumise vastuväitest (tl 151 pöördel). Kostja märgib, et talle jääb hageja võla arvestus selgusetuks (põhivõla ja viivise suuruse kujunemine). Kostja ei vaidle vastu, et võlgnevus soojusenergia tarbimise eest hageja ees on, kuid võlgnevus ei tekkinud mitte kostja pahatahtlikkusest, vaid töökoha kaotuse tõttu muutus oluliselt kostja materiaalne olukord. Kostja ülalpidamisel on alaealine laps. Vastuse esitamise ajal on kostja sisstulekuks töötasu 270 eurot kuus, millele lisandub töövõimetuspension 158 eurot- kokku 428 eurot. Kostjal on kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Mingisuguseid arveid on kostja hagejale tasunud, kuid kostjal puudub ülevaade, kas hageja on arvestanud need maksed põhivõla või kõrvalnõuete katteks.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et - A. P. on xxx korteri omanik alates 08.02.2010.a. (tl 18) - AS Kiviõli Soojus ja A. P. vahel on 01.02.2010.a sõlmitud soojusenergia ostu-müügileping nr S_0101 (tl 19-20).
7.Hageja on kostja vastu esitanud võlasuhte rikkumisest tuleneva nõude ning palub kostjalt välja mõista kokku 5 356, 90 eurot, millest 2 768, 45 eurot on põhinõue ja 2 768, 45 eurot viivis.
8.Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et poolte vaheline õigussuhe ning kostja kohustus tasuda soojusenergia eest tuleneb lepingust (soojusenergia ostu-müügilepingust nr S_0101).
9.Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud tasumata ajavahemikus 01.01.2015-17.03.2015 esitatud arvete eest kokku 2 768, 46 eurot (tl 13-16). Kostja ei eita võlgnevust hageja ees (tl 122-123, 151), kuid märgib, et selle suurus on talle selgusetu. TsMS § 230 lg 1 ja 2 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning tõendite esitamise kohustus lasub pooltel. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Tulenevalt TsMS § 5 lg 2 määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on omapoolsete väidete tõendamiseks esitanud kostjale hagiavalduses viidatud ajavahemiku eest esitatud arvete (tl 21-53) ja arvete ja laekumiste koondtabeli (tl 156).
Kostja on väitnud korduvalt, et ei eita iseenesest võla olemasolu, kuid selgusetuks jääb selle suurus ning aeg-ajalt on mingisuguseid makseid hagejale teinud, kuid nende osas puudub ülevaade. Kohus märgib, et kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Väited maksete kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus andis istungil mh kostjale tähtaja väidetavate maksete tõendamiseks (maksekorralduste või pangakonto väljavõtte esitamiseks, tl 152), kuid kostja seda ei teinud. Hageja esitatud tabelist nähtub, et ajavahemikus veebruar 2011-märts 2015 on kostja teinud 2 makset kokku 30 eurot (06.05.2014.a 15 eurot ja 09.11.2014.a 15 eurot) ning hageja on seda hagiavalduses põhivõla arvestamisel arvestanud. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et oleks hagiavalduses toodud ajavahemiku eest oma kohustused hageja ees täitnud või täitnud suuremas ulatuses, kui seda märgib hageja, seega on kohustusi hageja ees rikkunud, mis annab võlausaldajale seadusest tuleneva õiguse õiguskaitsevahendite kasutamiseks tema vastu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6) Kostjale esitatud arvete alusel on kostjal ajavahemiku 01.01.2011 – märts 2015.a tasumata soojusenergia eest 2 768, 45 eurot. Kohus mõistab A. P.lt välja põhivõlgnevuse 2 768, 45 eurot.
10.Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär Hageja nõuab kostjalt viivist vastavalt lepingu p 6 0,2% päevas alates arve tasumise tähtajale järgnevast päevast, kokku põhivõla ulatuses so 2768, 45 eurot (arvestus tl 13-16). Kostja leiab, et viivise nõue on hea usu põhimõtte vastane arvestades kostja majanduslikku seisundit. Kostja märgib, et ei ole jäänud hagejale võlgu mitte tahtlikult ja vastutustundetusest, vaid töökoha kaotuse ning raske majandusliku olukorra tõttu. Vastavalt VÕS § 6 lg 2, ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohus saab teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 05.01.2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-10, p 39, lahend tsiviilasjas 3-2-1-43-13 p 14). VÕS-i kõrval sätestab hea usu põhimõtte ka TsÜS § 138, mille lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus mitte ainult võlaõiguslikes suhetes, vaid ka teistes eraõiguse valdkondades. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
Kohus nõustub, et teatud juhtudel võib õiguskaitsevahendi kasutamine võib olla ebaproportsionaalne ja seega hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus võib hea usu põhimõtte järgimise eesmärgil piirata ka õiguskaitsevahendite kasutamist. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes kompensatsioonilist iseloomu. Viivise suurust tuleb võrrelda kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ning hinnata selle proportsionaalsust. Kostja on jätnud oma kohustused hageja ees täitmata. Teisest küljest puudub kohtul alus eeldada, et kostja on oma kohustused jätnud täitmata tahtlikult. Kohus tuvastas riigi õigusabi taotluse lahendamisel, et kostja majanduslik seisund on keeruline ning maksevõime sisuliselt puudub. Eeltoodust tulenevalt on kohus eisukohal, et viivise väljamõistmine hageja nõutud ulatuses oleks kostja jaoks põhjendamatult koormav, muudaks sisuliselt võimatuks kohustuse täitmise (ka põhivõla osas) ning kostja ja tema alaealise lapse igapäevase toimetuleku. Eeltoodu on kohtu arvates vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus jätab viivise nõude rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
11.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse kui kulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kuna kohus hagi põhinõude ulatuses rahuldab, viivise nõude osas kohaldab VÕS § 6 lg 1 ja 2, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 190 lg 2 järgi kostja A. P. kanda. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt, on antud tisviilasjas kandnud kulu kokku 572, 04 eurot, millest riigilõiv on 425 eurot ja õigusabikulud 147, 04 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulude hüvitamise nõue on põhjendatud. Kostja sai 07.05.2015.a määruse alusel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta (tl 117 jj). Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.