Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kohustuse täitmist. Hageja nõuded tasumata liisingumaksete osas 1529,09 euro nõudmiseks arvete nr 023595-21 ja nr 023595-22 alusel on aegunud. Kostja palus arvestada TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hageja ei ole hagiavalduses esitatud väiteid lepingu erakorralise ülesütlemise kohta tõendanud, liisingleping nr 023595 on lõpetatud poolte kokkuleppel, mistõttu pole hagejal õigus võlgnikult nõuda lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid. Hageja nõuded sõiduki müügikorda seadmise kuludest, sõiduki müügikuludest ja nõudejäägist, millest on maha arvatud sõiduki müügist saadud tulu, ei kuulu rahuldamisele juba ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole sõidukit müünud. 08.10.2009 anti liisinguandjale 10.07.2009 tagastatud sõiduk hageja poolt kasutusse uuele isikule, mistõttu vahetunud on vaid rentnik ja hageja ning uue rentniku kokkulepe liisingueseme maksumuse osas ei tõenda sama vara turuväärtust eelmiselt rentnikult tagasisaamisel. Kuivõrd hageja ei ole vara ära müünud, siis ei ole ta selle müügist kahju saanud ega saanud ka kulusid kanda. Viivise tasumise nõuet ei ole hageja mitte kordagi esitanud. Hageja 29.06.2010 võlateatistele on kostja 27.07.2010 vastanud ja hageja on vastuse samal päeval kätte saanud. Kostja keeldus hageja põhjendamatuid nõudeid rahuldamast juba 27.07.2010 ja mitte miski ei ole teda takistanud juba siis hagi esitamast. Eeltoodut arvestades ei ole hageja käitunud heas usus ja mõistlikult. Juhul kui mingiski osas hageja nõue on põhjendatud, taotles kostja VÕS § 162 lõikest 1 tulenevalt viivisenõuete vähendamist ja viiviseid mitte välja mõista. Hageja nõue on lõppenud kompromissilepingu, mitte pankroti väljakuulutamise tõttu, ja käenduslepingu nr 023595 p-s 2 ei ole piirangut kohustuse lõppemisest tuleneva vastuväite esitamiseks. Hageja ei ole lepingut põhivõlgniku poolse rikkumise tõttu üles öelnud, mistõttu pole sellest saanud lisakulusid tekkida ja hageja need nõuded rahuldamisele ei kuulu. Arvestades asjaolu, et kostjal oli hagejaga sõlmitud kaks käenduslepingut sama võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks, millest tulenevate nõuete sissenõudmiseks on hageja esitanud erinevad hagid ja neid menetlevad erinevad kohtud (tsiviilasjad nr 2-12-23771 ja nr 2-1223777), siis kostjal ei ole teada, millistest lepingutest, milliste põhivõlgniku kohustuste rikkumistest ja kui suures summas on hageja nõuded Eesti Teede Grupp osaühingu pankrotimenetluses esitanud. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.2 ja 05.06.2009 teatise kohaselt oli teatis täiendava tähtaja andmine võlgnikule liisingulepingust tulenevate võlgnevuste täitmiseks, alles misjärel tekib hagejal õigus liisinguleping üles öelda. Puudub norm, mis võimaldaks täiendava tähtaja andmist samaaegselt käsitleda ka tingimusliku ülesütlemise avaldusena. Liisingueseme väärtus oli lepingu lõpetamisel suurem kui lepingujärgsed kohustused, mistõttu liisinguvõtja ja kostja eeldasid põhjendatult, et hagejal puuduvad võimalikud nõuded. Hageja lähtus ebaõigest liisingueseme jääkmaksumusest ja jääkväärtusest. Liisingueseme jääkväärtus oli 10.07.2009 seisuga 28 268,80 eurot ja liisingulõpetamise hetkeks liisinguvõtja poolt tasumata osamaksete summa oli 22 021,90 eurot, seega ületas liisingueseme väärtus võlgniku poolt tasumisele kuuluvaid summasid. Ka portaali auto24.ee avaldatud müügikuulutuse kohaselt on 04.10.2009 kuupäeva seisuga keskmiseks sõiduki müügihinnaks 25 031,66 eurot ilma käibemaksuta. Hageja äririsk on see, et ta liisis liisingueseme kolmandale isikule edasi lähtudes hinnast 21 303,82 eurot, mistõttu jääkväärtus erineb müügihinnast umbes 25%. Hageja on esitanud kostja vastu nõude suuremas ulatuses kui on pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu põhjendatuks peetud 2211,20 eurot.

Võlgnik tagastas sõiduki ise 10.07.2009, mistõttu on sõiduki tagastamisega seotud kulud 159,78 eurot põhjendamatud. Sõiduki realiseerimise eest makstud sõiduki müügikulu 1065,19 eurot ei ole kontrollitav, tegemist on hageja riisikoga ja sõiduki müüki ei ole toimunud, hageja on sõiduki edasi liisinud kolmandale isikule. Sõiduki müügikorda seadmise kulud 69,92 eurot on põhjendamatud, tegemist on sõiduki väärtust tõstvate kuludega, mis ei ole vajalikud. Liisingueseme 10.07.2009 üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõiduk tagastati hagejale ilma igasuguse hagejapoolse surveta, sõiduk oli tehniliselt korras ja nii seest kui väljast pestud. Hageja nõue võiks teoreetiliselt seisneda selles, mis hagejal jäi pankrotimenetluses saamata ehk 7492,53 eurot, millest on lahutatud kompromissi alusel saadud summa 10% ning nõue, mis tulenes liisingulepingust nr 065184 (s.o 5281,33 eurot). Väide, et hageja kliendihaldur on püüdnud kostjaga ühendust saada seoses liisingulepingu esemega, on paljasõnaline. Aktronte Grupp OÜ tagastusteenuse ja konsultatsioonikulu 159,78 eurot peaks hõlmama rohkemat kui kõne tegemist. Kostja hinnangul tehniline ülevaatus ongi liisinguvõtja risk ja remonttööde maksumus sisaldub ka sõiduki müügihinnas, seega nõutakse seda summat topelt. Sõiduki realiseerimise kulu on liisinguandja risk ja on põhjendamatu selle sissenõudmine kostjalt. Kuivõrd hageja ei ole liisingueset edasi müünud, siis müügikahju ei ole tekkinud. Hinnavahe hüvitamise riisiko on hagejal, kostja soodushinnast ei teadnud ja hinna alandamist on hagejal õigus teha juhul, kui oleks sellest teavitatud käendajat. OÜ Eesti Teede Grupp pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet 2295,12 euro ulatuses. Hageja väide tasaarvestatava nõude aegumise kohta ei ole asjakohane, kuna kostja tasaarvelduse avaldus põhineb VÕS § 146 lg 2 järgse kohustuse rikkumises ja sellest tulenevas kahjus ning määrav on see, kas õigus oma nõuet tasaarvestada tekkis enne selle väidetavat aegumist või mitte. VÕS § 197 lg 1 järgne tasaarvestuse olukord oli vaieldamatult olemas enne nõude väidetavat aegumist. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi 10.10.2014 otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1776,14 eurot ja intressid 307,21 eurot ning viivise 447,56 eurot ja viivise põhinõudelt alates 15.06.2010 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud 83% ulatuses hageja ja 17% ulatuses kostja kanda. Kohus tugines VÕS § 101 lg 1 p-dele 1, 4 ja 6, § 145 lg-le 1, § 196 lg-le 1, §-le 361, § 367 lg-tele 1 ja 4. Pooled vaidlesid selle üle, kas liisinguleping on lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega või poolte kokkuleppel. Vaidlust ei olnud, et Eesti Teede Grupp osaühingul oli hageja ees arvete nr 023595-21, 023595-22 ja 023595-23 osas võlgnevus ja täidetud oli liisingulepingu üldtingimuste p. 10.1.3. sätestatud ülesütlemise alus. Hageja koostas 05.06.2009 teatise, mille kohaselt hageja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles juhul, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Liisinguvõtja sai 05.06.2009 teatise kätte 09.06.2009. Hageja arvates lõppes liisinguleping nr 023595 hagejapoolse ülesütlemisega ja kostja leidis, et liisinguleping on lõpetatud poolte kokkuleppel. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.1 ei näe ette liisingulepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. VÕS § 13 lg 1 ja 2 kohaselt võib lepingu lõpetada ka poolte kokkuleppel ning kui leping on sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.

Lepingu üldtingimuste p-dest 16.4 ja 16.5 tuleneb, et pooltevaheline suhtlus toimub kirjalikult või erandkorras faksi või e-postiga. Kohus leidis, et nimetatud punktidest lähtuvalt tuleb 05.06.2009 teatise alusel tõendatuks pidada asjaolu, et liisinguleping on lõpetatud Eesti Teede Grupp osaühingu poolse lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu hageja poolt lepingu ülesütlemisega. Tunnistaja MM ütlustega leidis tõendamist, et 2009. a juulis hageja ja Eesti Teede Grupp osaühing suhtlesid liisingulepingu lõpetamise ja liisingueseme tagastamisega seonduvalt, kuid tõendamata on kostja väide, et liisingulepingu ülesütlemiseks oli konkreetne vorm, mille esitamine oleks saanud olla ainus hagejapoolset ülesütlemist tõendav asjaolu. Eeltoodust tulenevalt oli liisingulepingu nr 023595 lõpetamiseks hageja poolt erakorralise ülesütlemisega VÕS § 196 lg 1 kohaselt alus üldtingimuste p-st 10.1.3 tulenevalt lepingu rikkumise tõttu. Kohus leidis, et liisinguvõtja ei ole tarbija VÕS § 34 tähenduses ning liisinguleping nr 023595 ei ole tarbijaleping. Eeltoodust tulenevalt ei saa määravaks pidada asjaolu, et 05.06.2009 kiri on pealkirjastatud kui „teatis“, mitte kui „ülesütlemisavaldus“. 05.06.2009 teatisest on selgelt tuvastatav hageja tahe lõpetada leping kui liisinguvõtja ei tasu hageja poolt määratud tähtajaks osamaksete võlgnevust. Üldtingimuste p-ga 10.2 on kooskõlas liisinguandja õigus öelda liisinguleping üles pärast 14-päevase tähtaja möödumist. Kohus leidis, et 05.06.2009 teatises sisaldub VÕS § 196 lg 1 ja TsÜS § 102 lg 2 kohane tingimuslik tahteavaldus liisingulepingu ülesütlemiseks ja tulenevalt asjaolust, et 05.06.2009 teatis on liisinguvõtja poolt kätte saadud 09.06.2009, tuleb pidada liisinguleping üles öelduks alates 24.06.2009. Kohus leidis, et kuivõrd liisingulepingu üldtingimuste p-s 10.4 on sätestatud liisinguvõtja kohustus liisingulepingu ülesütlemise korral viivitamatult liisinguese tagastada, siis saaks liisingueseme tagastamise asjaolude ja korra kokkuleppimist 2009. a juulis pidada hagejapoolseks kaudseks tahteavalduseks liisingulepingu ülesütlemiseks. 08.08.2007 käenduslepingus on käendaja vastutuse maksimumsummaks määratud 51 129,32 eurot ja käenduslepingu p 2 kohaselt käendaja ei või esitada kliendi kohustuste lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses. Kohus leidis, et VÕS § 149 lg-st 2 tulenevalt ja kooskõlas käenduslepingu p-ga 2 ei või käendaja esitada vastuväidet põhivõlgniku tema pankrotimenetluses kohustuse lõppemise või vähendamise. Poolte vahel puudus vaidlus, et Eesti Teede Grupp osaühingul oli arvete nr 023595-21, 02359522 ja 023595-23 alusel võlgnevus ja nõue ei ole aegunud, kuivõrd kostja loobus aegumise vastuväitest. Samuti puudus vaidlus, et hageja nõuet tunnustati põhivõlgniku pankrotimenetluses 2295,12 euro ulatuses, millest tasumata lepingulised maksed olid 2211,20 eurot. Kuivõrd kostja ei esitanud vastuväidet hageja poolt 05.02.2014 kohtuistungil esitatud väitele, et pankrotimenetluses saadud raha 749,25 eurot on maha arvestatud tsiviilasjas nr 2-1223771, leidis kohus, et Eesti Teede Grupp pankrotimenetluses 08.09.2011 maksekorraldusega hagejale tasutud 749,25 eurot ei ole arvestatud liisingulepingust nr 023595 tulenevate nõuete rahuldamiseks. Kohus leidis, et kostja vastutab VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel arvetest nr 023595-21, 023595-22 ja 023595-23 tulenevate lepinguliste maksete, intressi ja viivise võlgnevuse tasumise eest ning hageja nõue ei kuulu vähendamisele Eesti Teede Grupp osaühingu pankrotimenetluses tasutud summa võrra, kuivõrd tegemist ei ole kohustuse teistkordse täitmise nõudega. Samuti ei ole hageja rikkunud VÕS § 146 lg 2 sätestatud kohustust ja puudub alus käendaja vastu esitatud nõude vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse, et pooled ei vaielnud lepinguliste perioodiliste kohustuste osas võlgnevuse tekkimise üle, on põhjendatud

kostjalt VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 ning 06.04.2009 arve nr 023595-21, 06.05.2009 arve nr 023595-22 ja 02.06.2009 arve nr 023595-23 alusel välja mõista võlgnevus 2211,20 eurot. Hageja esitas nõude müügikahjumi (nõudejääk 28 268,80 eurot – sõiduki müügist saadud tulu 21 303,82 eurot) 6964,98 euro hüvitamiseks. Hageja leidis, et majandussituatsiooni arvestades oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel reaalne müügihind. Kostja ei ole huvi tundnud sõiduki müügi vastu ja ei ole hagejaga koostööd teinud. Tähtsust ei oma, kas hageja sõlmis uue ostjaga liisingu- või müügilepingu. Kostja hageja nõudega ei nõustunud, kuivõrd hageja ei ole liisingueset edasi müünud, siis müügikahju ei ole tekkinud. Hinnavahe hüvitamise riisiko oli hagejal, kostja soodushinnast ei teadnud ja hinna alandamist on hagejal õigus teha juhul, kui sellest oleks teavitatud käendajat. Liisingulepingu nr 023595 üldtingimuste p 10.5 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel (välja arvatud kui liisinguvõtja on liisingulepingu üles öelnud kasutades omandamise õigust, kui liisinguleping öeldi üles müügilepingust taganemise tõttu või kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks), võõrandab liisinguandja liisingueseme. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja esitas 08.10.2012, 27.06.2013 ja 17.01.2014 taotlused ekspertiisi määramiseks, mille kohus jättis rahuldamata, juhtides hageja tähelepanu asjaolule, et sarnaste sõidukite keskmise turuhinna kohta või ligilähedase väärtuse osas on hagejal võimalik ka ise tõendeid esitada. Kohus märkis, et hageja võib esitada soovi korral kohtule vastava asjatundja arvamuse. Kohus leidis, et käesolevas tsiviilasjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis võimaldavad VÕS § 367 lg 3 kohaselt määratleda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 14.04.2008 liisingulepingu nr 023595 kohaselt liisinguandja oli hageja, liisinguvõtja Eesti Teede Grupp osaühing (endise nimega osaühing MHG Baltic) ja müüja osaühing Saranomic, mistõttu tegemist on VÕS § 361 sätestatud nõuetele vastava liisingulepinguga. 08.10.2009 sõlmitud liisingulepingu nr 135108 kohaselt on hageja nii liisinguandja kui müüja ning liisinguvõtja on kolmas isik, mistõttu ei saa 08.10.2009 lepingut pidada VÕS § 361 nõuetele vastavaks liisingulepinguks, kuivõrd puudub liisingulepingule iseloomulik kolmnurksuhe, sest müüja ja liisinguandja on sama isik. 08.10.2009 leping sisaldab mitmeid tarbijalepingule iseloomulikke elemente (liisinguvõtja on füüsiline isik, lepingus on sätestatud krediidikulukuse määr, on sätestatud tarbijast liisinguvõtja taganemisõigus), samuti nähtub lepingust, et liisinguvõtjale võimaldatud krediidi netosumma 18 108,25 euro ja lepingu tähtaja järgse vara käibemaksuta jääkväärtuse 3195,57 euro summa on 21 303,82 eurot ehk liisingueseme maksumus, millele lisandub käibemaks. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse, et 08.10.2009 leping nr 135108 sisaldab kinnitust, et liisinguvõtja on tutvunud liisinguandja juhatuse poolt 04.03.2008 kinnitatud liisingulepingu üldtingimustega (kasutusrent), leidis kohus, et 08.10.2009 liisinguleping nr 135108 vastab VÕS § 29 lg 5 p 4 ja TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kasutuslepingu tunnustele, kuid tegemist on pigem üürilepingule vastava tehinguga, mitte liisingu- või müügilepinguga. 08.10.2009 lepingust nr 135108 ei nähtu kokkulepet lepingu eseme võõrandamise kohta, samuti ei kata võimaldatud krediidisumma (lepingu alusel tehtavad maksed) lepingu eseme väärtust. Kuna liisinguese jäi pärast lepingu nr 023595 lõppemist hageja omandisse ja hageja ei ole liisingueset võõrandanud, ei saa kohaldada üldtingimuste p 10.5, mis reguleerib liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kulutuste ja kohustuste kustutamist. Seetõttu ei ole ka alust Riigikohtu

lahendis nr 3-2-1-33-08 suunistest tulenevalt lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast. Üldtingimuste p-s 10.5 sätestatud kokkulepe hõlmab müügihinnast lähtumist vaid olukorras, kus liisinguese on võõrandatud. Kohus leidis, et põhjendatud on lähtuda VÕS § 367 sätestatud regulatsioonist, kuivõrd poolte vahel sõlmitud lepingu nr 023595 üldtingimused ei reguleeri olukorda, kus liisinguese jääb hageja omandisse pärast liisingueseme lõppu. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas tähtsust ka see, kas hageja teavitas kostjat ja Eesti Teede Grupp osaühingut müügitegevusest ja hinna alandamisest, kuivõrd müügihinda ei ole põhjendatud praegusel juhul samastada sõiduki väärtusega selle tagastamise hetkel. Portaali auto24.ee 04.10.2009 väljavõtte kohaselt oli liisinguese avalikult müüa komisjonimüügi korras alghinnaga 30 038 eurot (sisaldab käibemaksu) ja soodushinnaga 27 162 eurot (sisaldab käibemaksu). Müügikuulutuse kohaselt sõiduk oli broneeritud kuni 07.10.2009. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-124-08, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud sõiduki võimaliku väärtuse väljaselgitamisel pidada auto24.ee portaalis avaldatud liisingueseme alghinnaks vastavalt 25 031,67 eurot ja soodushinnaks 22 635 eurot ilma käibemaksuta. Liisingulepingu nr 023595 lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli sõiduki algne soetusmaksumus ilma käibemaksuta 43 329,93 eurot, 15.07.2009 kuupäeva seisuga oli osamaksetega tasumata liisingueseme jääkväärtus 28 268,80 eurot ja lepingujärgse tähtaja 60 kuu lõpuks oli liisingueseme jääkväärtuseks määratud 7718,16 eurot. 08.10.2009 sõlmitud kasutuslepingus oli liisingueseme maksumuseks märgitud 21 303,82 eurot. Kohus leidis, et kuivõrd auto24.ee portaalis avaldatud kuulutus oli liisingulepingu nr 023595 liisingueseme müügikuulutus, on põhjendatud asuda seisukohale, et müügikuulutuses kajastatud alghind 25 031,67 eurot on liisinguandja poolt määratud liisingueseme väärtus. Müügikuulutuse käibemaksuta alghind moodustab 88,55% liisingulepingu maksegraafikus 15.07.2009 kuupäeva seisuga kajastatud jääkväärtusest. Tsiviilasjas kogutud materjalidest ei nähtu liisingueseme müügikuulutuse avaldamise kuupäeva ja hageja poolt liisingueseme väärtuse määramise aega, samuti on teadmata periood, mille jooksul liisingueseme müügikuulutus oli avaldatud enne 08.10.2009 lepingu sõlmimist kolmanda isikuga. Tõendamata on hageja väited, et sõiduk oli müügis 4 kuud ja tegemist ei olnud kiirmüügiga. Kohtule teadaolevalt oli kolm kuud pärast liisingueseme tagastamist 04.10.2009 seisuga rakendatud soodushinda 22 635 eurot ja liisinguesemega seonduvalt sõlmiti 08.10.2009 leping vähem kui 3 kuud pärast liisingueseme tagastamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, kas tegemist oli piisavalt avalikustatud ja mõistliku perioodi vältel toimunud müügitegevusega, mitte kiirmüügiga. Põhjendatud ei ole pidada 08.10.2009 lepingus kajastatud liisingueseme hinda sõiduki liisinguandjale tagastamise hetkel olevaks harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 tähenduses. Kohus leidis, et kuivõrd liisingueseme tagastamisel ei ole liisingueseme seisukorra osas märkuseid tehtud, liisingueseme tagastamise hetkel ei ole sõlmitud poolte kokkulepet liisingueseme väärtuse osas ja hageja ei ole tõendanud asjaolu, et 08.10.2009 lepingus määratletud hind 21 303,82 eurot kajastab õiglaselt liisingueseme turuväärtust liisingueseme

tagastamise hetkel, on põhjendatud liisingueseme väärtuse määramisel lähtuda liisingulepingu nr 023595 lisaks olevas maksegraafikus kajastatud 15.07.2009 liisingueseme jääkväärtusest 28 268,80 eurot. Liisingulepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et liisingueseme osamaksete graafikust lähtuvalt on lepingu lõppedes liisingueseme väärtus 7718,16 eurot, mistõttu võib ka pidada liisingueseme väärtuse vähenemise (amortisatsiooni) arvestuse aluseks osamaksetega tasumata liisingueseme jääkväärtust. Maksegraafikus määratud tasumata jääkväärtuse summast lähtumine on täiendavalt kooskõlas asjaoluga, et sõiduki 15.07.2009 seisuga jääkväärtus 28 268,80 eurot ja teadmata kuupäeval määratud müügihind 25 031,67 eurot erinevad 11,45% ehk ligikaudu 10% võrra, mida võib pidada lubatavaks hinnaerinevuseks. Eeltoodust tulenevalt oli hageja nõudejääk liisingulepingu lõpetamisel 28 268,80 eurot, liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel oli VÕS § 367 lg 3 kohaselt maksegraafikust lähtuvalt samuti 28 268,80 eurot, liisingueset ei võõrandatud, mistõttu müügikahju kui sellist ei tekkinud. Kostja ei pea VÕS § 367 lõikest 1 tulenevalt täiendavalt hüvitama hagejale liisingueseme ostuhinna kulusid, kuivõrd VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt on liisingueseme ostuhinna kulutuste ja liisingueseme väärtuse vahe 0 eurot. Kohus leidis eeltoodust tulenevalt, et hageja nõue müügikahjumi hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu nõude sõiduki tagastamisega seotud kulude hüvitamiseks 159,78 eurot (ilma käibemaksuta) tulenevalt Aktronte Grupp osaühingu 10.07.2009 arvest nr 000412009. Arve sisaldab konsultatsiooniteenust vara valduse taastamisel SA platsile registreerimismärgiga 666MKI, liisinguese on 01.07.2009 otsusest lähtuvalt hageja valdusesse saadud inkassofirma abiga. Aktronte Grupp osaühingu tasu on fikseeritud ja ei sõltu sellest, milliste vahenditega ja kuidas sõiduki tagasisaamine käib. Kostja arvamuse kohaselt ei ole arusaadav, milles seisnes konsultatsiooniteenus vara valduse taastamisel, võlgnik tagastas sõiduki ise 10.07.2009 ilma igasuguse hagejapoolse surveta. Vara valduse tagastamise teenus peaks hõlmama rohkemat kui kõne tegemist. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjaga ei olnud võimalik kontakti saada, samuti ei ole hageja tõendanud nimetatud asjaolust tulenevalt 01.07.2009 otsuse vastuvõtmist inkassofirma poole pöördumiseks. Liisinguleping lõppes 24.06.2009, seega on hageja väidetavalt pöördunud inkassofirma poole 7 päeva pärast liisingulepingu lõppemist. Kohus leidis, et kuivõrd 05.06.2009 teatises ei olnud määratletud liisingueseme tagastamise tähtaega ja korda ning MM 05.02.2014 ütluste kohaselt võttis liisinguvõtja 2009. a juulis ise ühendust hagejaga liisingueseme tagastamise ja liisingulepingu lõppemisega seoses, ei ole hageja tõendanud, et liisinguvõtja on rikkunud lepingu üldtingimuste p-s 10.4 sätestatud kohustust ja esines alus 7 päeva pärast liisingulepingu lõppemist üldtingimuste p 10.9.1 kohaselt pöörduda liisingueseme tagastamisteenuse osutamiseks kolmanda isiku poole. Liisinguandja riisiko on vara tagastamise kulude tegemine 7 päeva pärast liisingulepingu lõppemist, kuna tõendamata on liisinguvõtjale vara tagastamiseks tähtaja ja korra määramine, samuti asjaolu, et liisinguvõtjaga ei ole ühendust saadud. Kuivõrd Akronte Grupp osaühing ei ole ka isik, kes on hageja poolt volitatud vara tagastamist vastu võtma või kes oleks muul täiendaval moel seotud vara tagastamisega hagejale, siis ei saa tegemist olla ka vara tagastamisega seotud vältimatu erikuluga. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus nõude sõiduki tagastamisega seotud kulude hüvitamiseks rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu nõude sõiduki müügikorda seadmise kulude hüvitamiseks 69,92 eurot (ilma käibemaksuta) tulenevalt Saksa Auto aktsiaseltsi 29.07.2009 arvest nr 292603210. Arve sisaldab aku maksumust 14,89 eurot, kahe pirni vahetust kokku 1,62 eurot, müügieelset

tehnilist ülevaatust 1,5 tunni ulatuses 40,05 eurot, remontöösid 0,5 tunni ulatuses 13,35 eurot ja 100% allahindlusega pesuteenuseid summas 0 eurot. Müügieelse tehnilise ülevaatuse käigus vaadati, et sõiduk oleks tehniliselt korras, remonttööd on aeg, mis on kulunud pirni ja aku vahetamisele. Kostja hinnangul sõiduki müügikorda seadmise kulud on põhjendamatud, tegemist on sõiduki väärtust tõstvate kuludega, mis ei ole vajalikud. Sõiduk oli tehniliselt korras ja nii seest kui väljast pestud. Tehniline ülevaatus ongi liisinguvõtja risk ja remonttööde maksumus sisaldub ju ka sõiduki müügihinnas, seega nõutakse seda summat topelt. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt liisinguvõtja poolt liisinguandjale tagastatav liisinguese peab olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi ning läbima tehnilise ülevaatuse puudusteta. Liisinguvõtja poolt üleantaval liisinguesemel ei tohi olla kahjustusi ega puudusi, välja arvatud selline kulumus, mis tekib liisingueseme sihtotstarbekohasel heaperemehelikul kasutamisel. Kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud liisingueseme omal kulul vastavasse seisu viima. Kohus leidis, et liisingueseme üleandmise akti kohaselt puudusid sõiduki seisukorra kohta märkused, sõiduk oli tagastatud komplektselt ja hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemel oli kahjustusi või kulumisi, mis ei vasta liisingueseme sihtotstarbekohasele kasutamisele ja mis muudaks liisingueseme müügikõlbulikuks. Samuti ei ole hageja kohustanud liisinguvõtjat vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 7.5 kõrvaldama liisingueseme puuduseid, mistõttu kohus leiab, et remonttööde ja pirni ning aku vahetamise kulud ei ole liisingueseme müügikõlbulikuks seadmise kulud või lisakulud üldtingimuste p 10.9.2 ja VÕS § 367 lg 4 kohaselt. Eeltoodust ja tulenevalt jättis kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt aku maksumuse, kahe pirni kulu ja remonttööde kulu (14,89 + 1,62 + 13,35) 29,86 euro välja mõistmiseks. Kohus leidis, et müügieelne tehniline ülevaatus on VÕS § 367 lg 4 tähenduses lisakulu, mis on tekkinud seoses liisingulepingu ülesütlemisega, kuivõrd nimetatud kulu on suunatud liisinguandjale tagastatud sõiduki tehnilise seisukorra kindlakstegemiseks ja puuduste väljaselgitamiseks. Sõiduki tehnilise seisukorra väljaselgitamine liisingulepingu ülesütlemise korral on muu hulgas põhjendatud seetõttu, et kontrollida kasutatud sõiduki kui individuaaltunnustega eseme väärtuse vastavust liisingulepingu sõlmides maksegraafikuga määratud liisingueseme väärtuse vähenemise arvestusele. Olukorras, kus sõiduk vastab komplektsuselt ja tehniliselt seisukorralt lepingus sätestatule ja heaperemeheliku kasutamise kulumile, on tehnilise ülevaatuse kulu vältimatu lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõistes. Tehnilise ülevaatuse teostamist ei saa pidada liisinguandja riskiks, kuivõrd lepingu tähtaegselt lõppemisel või liisingueseme väljaostmisel liisinguvõtja poolt ei ole igal juhul vältimatult vajalik tehnilise ülevaatuse teostamisel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka asuda seisukohale, et liisingulepingu maksetega ja liisinguandja poolt rakendatava riskikoefitsendi sisse on arvestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasnev vajadus tehnilise ülevaatuse teostamiseks ja lisakulude tegemiseks. Tehniline ülevaatus on tarvilik lepingu ülesütlemisest ja VÕS § 367 lg-st 3 tuleneva sõiduki õiglase turuhinna väljaselgitamiseks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt välja mõista 29.07.2009 arvest nr 292603210 tulenevalt müügieelse tehnilise ülevaatuse kulu 40,05 eurot.

Hageja esitas kostja vastu nõude müügiga kaasnevate kulude 1065,19 euro (ilma käibemaksuta) hüvitamiseks tulenevalt Saksa Auto aktsiaseltsi 12.10.2009 arvest nr 292604377. Arve sisaldab sõiduki realiseerimise eest makstavat tasu 1065,19 eurot ja 100% allahindlusega teenust 0 eurot. Sõiduki realiseerimise kulu oli komisjonitasu, kokku oli lepitud konkreetne protsent sõiduki müügi korraldamise eest. Tegemist ei ole hageja riskiga, kuna kulu tekkis liisinguvõtja poolsest lepingu rikkumisest tulenevalt. Kostja leidis, et sõiduki realiseerimise eest makstud sõiduki müügikulu ei ole kontrollitav, tegemist on hageja riisikoga ja sõiduki müüki ei ole toimunud, hageja on sõiduki edasi liisinud kolmandale isikule. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-112-06, et kui kostja on esitanud väite müügikulude ebamõistliku suuruse kohta, tuleb hinnata, kas müügikulud on mõistlikult põhjendatud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt tuleb liisinguandjale hüvitada ülesütlemisest tulenevad lisakulud. Kostja on lepingut sõlmides nõustunud sellega, et kui hageja ütleb lepingu üles kostja rikkumise tõttu, müüb hageja auto ning kulud tuleb tasuda kostjal. Samas ei ole hageja vastavalt lepingule liisingueset võõrandanud, liisinguese jäi hageja omandisse ja 08.10.2009 sõlmiti sõiduki osas kasutusleping, mitte võõrandamisleping. Hageja ei ole sõidukite müügiga tegelev ettevõte, mistõttu on üldjuhul põhjendatud vahendusteenuse kasutamine liisingueseme müümisel ja nimetatud kulu ei oleks hagejal tekkinud, kui liisinguleping ei oleks üles öeldud. Sõiduki võõrandamise kulusid saab pidada põhjendatuks juhul, kui sõiduk on vastavalt lepingus sätestatule ka tegelikult teenuse tulemusena võõrandatud. Hageja poolt esitatud nõude kohaselt ei ole tegemist ka sõiduki hoiustamise kuludega ajavahemikul 10.07. - 08.10.2009. Olukorras, kus hagejale jääb vahendusteenuse kasutamise järgselt jätkuvalt sõiduki omand, on põhjendamata liisinguvõtja ja käendaja poolt teenuse kulutuste hüvitamine üldtingimuste p 10.9.2 kohaselt, kui liisingueset ei võõrandatud üldtingimuste p 10.5 kohaselt ja müügihinna arvelt ei arvestatud liisingulepingust tulenevate kohustuste katmist. Kohtu hinnangul ei ole liisingueseme müügikulud põhjendatud, kuivõrd liisinguese jäi ka pärast 08.10.2009 lepingu sõlmimist liisinguandja omandisse ning puudus alus liisingueseme väärtuse hindamisel lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue sõiduki realiseerimise kulu hüvitamiseks jätta rahuldamata, kuna asjaolusid arvestades ei ole tegemist põhjendatud kuluga VÕS § 367 lg 4 kohaselt. Liisingulepingust tulenevalt on lepinguline viivisemäär 0,25% ja hagiavaldustes esitatud arvutuste kohaselt oli 29.06.2010 - 14.06.2012 hagejal kostja vastu viivisenõue 17 917,76 eurot. Hageja vähendas viivisenõuet 10 471,07 euroni. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata muuhulgas viivisenõude osas. Kostja keeldus hageja põhjendamatuid nõudeid rahuldamast juba 27.07.2010 ja mitte miski ei ole teda takistanud juba siis hagi esitamast, viivise tasumise nõuet ei ole hageja kostjale varem esitanud. Juhul kui mingiski osas hageja nõue on põhjendatud, taotleb kostja VÕS § 162 lõikest 1 tulenevalt hageja viivisenõuete vähendamist ja viiviseid mitte välja mõista, kuna viivis ületab võimaliku tulu mitmekordselt, uus liisinguleping sõlmiti hageja jaoks kasulikuma intressimarginaaliga, lepingujärgne intressimäär oleks 91,25% aastas, viivis ei saa olla eraldi rikastumise allikas ja hageja ei ole oma õigusi teostanud krediidiasutuselt oodatava hoolsusega. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud summas (1736,09 + 307,21 + 167,90 + 40,05) 2251,25 eurot, millest põhinõue moodustab (1736,09 + 40,05) 1776,14 eurot. Hageja

viivisenõue põhinõudelt 1736,09 eurot muutus sissenõutavaks alates liisingulepingu ülesütlemisest 24.06.2009, samas kui kulutuste hüvitamise nõudest 40,05 eurot on hagejat teavitatud alles 29.06.2010 teatisega, mille kostja sai kätte 30.06.2010 ja millest tulenevalt hageja nõue 40,05 eurot muutus sissenõutavaks 14 päeva möödudes ehk 14.07.2010. Kohus leidis, et hageja ei ole põhjendanud vaatamata kostja poolt esitatud vastuväitele asjaolusid, mis tõendaksid seadusjärgsest viivisest suurema viivisenõude rahuldamist, mistõttu tuleb Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-87-10 avaldatud seisukohast tulenevalt ja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel rahuldada kostja taotlus viivise vähendamiseks ja kohaldada hageja nõudele seadusjärgset viivisemäära. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetest tulenevalt oli ajavahemikul 29.06.2009 - 30.06.2011 seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. 01.07. - 31.12.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25%, perioodil 01.01. - 31.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8%. Kohus leidis, et võlgnevustelt 1736,09 eurot ja 40,05 eurot on põhjendatud hageja taotluse alusel perioodi 29.06.2010 - 14.06.2012 eest välja mõista (1736,09 x 8% x 15 / 365 + 1776,14 x 8% x 350 / 365 + 1776,14 x 8,25% x 183 / 365 + 1776,14 x 8% x 165 / 365) 279,66 eurot. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 113 lg 1 ja 8 ning § 162 lg 1 alusel põhjendatud rahuldada hageja 14.06.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue seadusjärgse viivisemäära alusel ning põhjendatud ulatuses 279,66 eurot. Koos arvest nr 023595-21 tuleneva viivisenõudega tuleb kokku rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue (167,90 + 279,66) 447,56 eurot ning edasiulatuva viivise nõue rahuldada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel seadusjärgse viivisemäära alusel alates 15.06.2010 kuni nõude kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Hageja esitas maakohtule 08.10.2012, 27.06.2013 ja 17.01.2014 taotlused ekspertiisi määramiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Taotlused ekspertiisi määramiseks olid põhjendatud, kuivõrd VÕS § 367 lg 3 järgi on liisingueseme tagastamise hetke väärtus asjas olulist tähtsust omav asjaolu. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et liisingueseme väärtuse määramisel on põhjendatud lähtuda liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikus kajastatud 15.07.2009 liisingueseme jääkväärtusest 28 268,80 eurot. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu lõpetamisel ennetähtaegselt ei ole liisingeseme väärtust võimalik kuupäevaliselt hinnata, tuginedes liisingueseme maksgraafikule. Liisingulepingu lisaks olev maksegraafik võtab arvesse liisinguperioodi kestust ning on koostatud põhimõttel, et pärast esmasissemakset oleks igakuised tagasimaksesummad praktiliselt ühesuurused. Seega moodustas tasumisele kuuluv intress liisinguperioodi esimesel poolel (s.h kuni 15.07.2009) suurema osa igakuisest tagasimaksesummast kui liisinguperioodi teises pooles. Liisingulepingu alusel tasumisele kuuluv intress aga auto väärtust mõjutada ei saa. Lisaks sellele on maksegraafikus sisalduvad igakuised osamaksed arvutatud välja liisinguperioodi kestuse alusel. Igakuised osamaksete summad ei ole seega võrdelises seoses auto turuväärtuse vähenemisega.

Järelikult ei saa tasumata osamaksete suurus nende osamaksete tasumise tähtpäeval olla võrdeline liisingueseme tegeliku väärtusega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et apellant on püüdnud liisingueset pärast lepingu ülesütlemist maha müüa. Portaali auto24.ee 04.10.2009 müügikuulutuse väljavõtte kohaselt oli liisinguese avalikult müüa komisjonimüügi korras alghinnaga 30 038 eurot ja soodushinnaga 27 162 eurot. Liisingueseme müügikuulutuses avaldatud hinnad sisaldasid käibemaksu. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamise lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seega nähtub portaali auto24.ee väljavõttest, et sõiduk oli müügis soodushinnaga 22 635 eurot (km-ta) ning sellist müügihinda oleks eelnimetatud Riigikohtu lahendi valguses saanud lugeda ka liisingueseme väärtuseks, eeldusel, et sõidukile oleks leitud sellise hinnaga ostja. Kuna ka soodushinnaga müügis olnud liisinguesemele ostjat leida ei õnnestunud, pidi sõiduki tegelik tagastamise aegne väärtus olema veelgi madalam. Apellandil õnnestus 08.10.2009 sõlmida liisinguleping nr 2, kus sõiduki maksumuseks määrati 21 303,82 eurot (km-ta). Võttes arvesse Eesti autoturu olukorda 2009. a keskpaigas, oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel reaalne turuhind. Seega oli liisingueseme väärtuseks pärast liisingueseme tagastamist 21 303,82 eurot (km-ta), sest turuolukorda arvestades ei olnud apellandil võimalik liisingueset kallima hinnaga ei võõrandada ega ka uuesti liisingusse anda. Kuna liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu oli apellant sunnitud andma liisingueseme nõudejäägist tunduvalt madalama hinnaga uuesti liisingusse, on apellant kandnud kahjumit 6964,98 eurot (nõudejääk 28 268,80 eurot – sõiduki turuväärtus selle tagastamise hetkel 21 303,82 eurot). Seega on kahju apellandile tekkinud sõltumata sellest, kas liisinguese ka tegelikult võõrandati või mitte. Järelikult on apellandil VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 alusel õigus nõuda vastustajalt kahju 6964,98 euro hüvitamist. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et VÕS § 367 lg 4 alusel tuleb vastustajalt välja mõista vaid müügieelse tehnilise ülevaatuse kulu 40,05 eurot. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu lahutamatuks osaks olevate üldtingimuste p 10.5 kohaselt võõrandab liisinguandja liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme. Igasuguse võõrandamistegevusega kaasnevad teadupärast kulud. Seda nii juhul, mil liisinguandja müüks tagastatud sõidukeid ise kui ka siis, mil liisinguandja kasutab selleks kolmandate isikute müügiteenuseid. Müügikulude kvalifitseerumist lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 tähenduses kinnitab ka Riigikohtu senine praktika. Asjas puudus vaidlus selle üle, et apellant on ka tegelikult sõiduki realiseerimisega seonduvad kulud kandnud. Seda tõendavad hagiavaldusele lisatud arved teenuste osutamise eest. Seetõttu ei saa kulutuste hüvitamise nõude põhjendatust otsustada ainuüksi fakt, kas sõiduk ka tegelikult maha müüa õnnestus või mitte, eriti kui arvestada autoturu kehva olukorda 2009. a majandussurutise ajal. Lisaks on apellant senise menetluse kestel korduvalt märkinud, et vastustajal oli soovi korral võimalik korraldada iseseisvalt sõiduki müük. Apellant ei ole teinud vastustajale ühtegi takistust ostja leidmisel või sõiduki müügile kaasaaitamisel. Vastustaja ei ole apellandiga koostööd teinud, kuigi tal olid selleks kõik võimalused olemas. Apellandi puhul on tegemist äriühinguga, kelle majandustegevus ei hõlma tagastatud liisinguesemete müüki. Seega on põhjendatud, et apellant kasutas sõiduki tagastamisel, müügikorda seadmisel ja realiseerimisel kolmandatest isikutest teenuse osutajate abi. Seega ei saa kulutuste hüvitamisel olla määravaks asjaolu, kas apellandil sõiduk ka tegelikult maha müüa

õnnestus või mitte. Kuigi apellant jäi liisingulepingu nr 2 sõlmimise järgselt sõiduki omanikuks, tuleb lisada, et liisingulepingu nr 2 üldtingimuste p 8 kohaselt on liisinguvõtjal siiski võimalik liisinguese pärast lepingu lõppemist välja osta. Kuna liisinguleping öeldi üles liisinguvõtjast tulenevatel põhjustel ning liisinguandja oli liisingulepingu üldtingimuste p 10.5 kohaselt kohustatud liisingueseme võõrandama, peab vastustaja hüvitama apellandile liisingueseme realiseerimisest tulenevad kulud täies ulatuses kokku 1294,89 eurot (s.o sõiduki tagastamise, müügikorda seadmise ja müügikulud). Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole põhjendanud asjaolusid, mis tõendaksid seadusjärgsest viivisest suurema viivisenõude rahuldamist. Kokku lepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur ega kuulu vähendamisele. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Apellant on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist juba suures ulatuses vähendanud, sest ta nõuab viivist üksnes põhinõude ulatuses. Samuti tuleb arvestada, et apellant on viivise arvestamist alustanud alates 29.06.2010, mistõttu on viivise arvestus muutunud sellega vastustajale soodsamaks ehk apellant ei ole varasema aja eest viivist nõudnud. Kuna VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt prevalveerib lepingujärgne viivisemäär seadusjärgse viivisemäära ees ning tegemist ei ole ebamõistlikult suure viivisemääraga, on apellandil õigus nõuda lepingujärgset viivist 0,25% päevas arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada osaliselt. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus tuvastas, et hageja ja Eesti Teede Grupp osaühingu (end. OÜ MHG Baltic, likvideerimisel) vahel sõlmiti liisinguleping nr 023595, mille esemeks oli sõiduauto MercedesBenz R320 ning kostja vastutab liisinguvõtja kohustuse täitmata jätmise eest tulenevalt käenduslepingust. Eelnimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. Hageja esitas kostja vastu alljärgnevad liisingulepingust tulenevad nõuded: tähtajaks tasumata lepingujärgsed liisingumaksed 2211,20 eurot, sh viivis; sõiduki tagastamisega seotud kulud 159,78 eurot; vara müügikorda seadmise kulud 69,92 eurot; müügiga seotud kulud 1065,19 eurot ja nõudejääk 28 268,80 eurot. Liisinguandjale tagastatud vara realiseeriti hinnaga 21 303,82 eurot (ilma käibemaksuta), seega jäi hagi kohaselt kostja võla suuruseks 10 471,07 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingujärgse viivise põhinõude ulatuses. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistis välja kostjalt põhivõlgnevuse 1776,14 eurot, sh tasumata lepingulised maksed 1736,09 eurot ning sõiduki müügikorda seadmise kulu 40,05 eurot. Maakohus kohaldas viivise väljamõistmisel seadusjärgset viivisemäära. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis nõude rahuldamata. Hageja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks liisingueseme keskmise turuhinna välja selgitamiseks, ning tuvastas ebaõigesti sõiduki

tagastamisaegse väärtuse. Hageja leiab, et sõiduki realiseerimisega seotud kulud on põhjendatud kulutused, mis tuleb kogu ulatuses kostjalt välja mõista. Viivisemäära osas leiab hageja, et poolte vahel lepingus kokku lepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur ega kuulu vähendamisele, seda enam, et hageja juba vähendas sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude summani. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis ekslikult, et liisingueseme väärtuse määramisel on põhjendatud lähtuda liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikus kajastatud liisingueseme jääkväärtusest. VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o. tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Kuna vaidlus oli liisingueseme väärtuse üle, määras ringkonnakohus asjas ekspertiisi sõiduki tegeliku väärtuse (turuväärtuse) kindlakstegemiseks selle liisinguandjale tagastamise hetke seisuga juulis 2009.a. Kolleegium leiab, et põhjendatud on võtta liisingueseme väärtuse määramisel aluseks kohtule 03.02.2016 esitatud riiklikult tunnustatud eksperdi arvamus, kuna selles on antud objektiivne hinnang sõiduki harilikule väärtusele ehk tõenäolise turuhinna võimalikule kujunemisele. Eksperdi arvamus on piisavalt usaldusväärne tõend ning kajastab liisingueseme tegelikku turuväärtust 2009. a. Et eksperdi arvamuse kohaselt oli sõiduauto MB R320, reg.numbriga XXX XXX, harilikuks väärtuseks 2009.aasta juulis 430 000 krooni ehk 27 482 eurot koos käibemaksuga, siis on sõiduki hinnaks ilma käibemaksuta 22 901,67 eurot, arvestades, et üldine käibemaksumäär on alates 2009. aasta 1. juulist 20 % kauba või teenuse maksustatavast väärtusest (KMS § 15 lg 1). Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 5367,13 eurot (nõudejääk 28 268,80 eurot – sõiduki turuväärtus 22 901,67 eurot). Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal oli hageja ees tasumata lepingulised maksed 1736,09 eurot ning arvetest nr. 023595-21, nr. 023595-22 ja nr. 023595-23 tulenev intress kokku 307,21 eurot ja viivis 447,56 eurot. Lisades sellele 40,05 eurot tehnilise ülevaatuse kulu ja nn. müügikahjumi 5367,13, eurot, saame 7 898,04 eurot. Ringkonnakohus peab otsust tehes arvesse võtma seda, et apellatsioonimenetluse jooksul on kostja maakohtu otsuse ulatuses, millises maakohus hagi rahuldas, täitnud: 10.11.2014 on tasutud hagejale 1 776,14 eurot ja 18.06.2015 intressi 307,21 eurot ja 447,56 eurot viivist. Seda arvestades tuleb kostjalt välja mõista vaid 5367,13 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis põhjendatult hageja kasuks välja mõistmata kogu ulatuses sõiduki tagastamisega seotud kulud 159,78 ja müügikulud 1065,19 eurot ning leidis, et põhjendatud on sõiduki müügikorda seadmise kuludest välja mõista tehnilise ülevaatuse kulu 40,05 eurot, Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 neid üle ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse sellekohastele väidetele märgib kolleegium järgmist. Kuna VÕS § 367 lg 4 järgi saab liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist, tuleb liisinguandjal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, millised

lisakulud tal liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkisid. Riigikohus on korduvalt märkinud, et liisinguandja peab piisavalt põhjendama ja tõendama taoliste lisakulude tegemist ning nende vajalikkust ja põhjuslikku seotust liisingulepingu ülesütlemisega. Lisakuludena ei saa hüvitada sõiduki remondikulusid, sest sõiduki remondivajadusega tuleb arvestada sõiduki tagastamisaegse väärtuse määramisel (vt nt RK otsus nr 3-2-1-52-11). Praegusel juhul, kus liisinguvõtja vaidles liisinguandja lisakulude nõudele vastu, leides, et need ei ole põhjendatud, ei ole liisinguandja piisavalt tõendanud, et iga lisakulu, mille hüvitamist ta nõuab, on põhjendatud ja tekkis liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Üldjuhul saab sõiduki võõrandamisega seotud kulusid pidada põhjendatud kuludeks, kuid olukorras, kus liisinguandja on liisingueseme üle andnud uuele liisinguvõtjale, ei saa lugeda põhjendatuks sõiduki realiseerimisega tegelevale äriettevõttele sõiduki müügi eest makstavat tasu. Maakohtu otsus on ebaõige viivise vähendamise põhjenduse osas. Lepinguline viivisemäär oli 0,25% päevas. Hageja nõudis viiviseid ulatuses, mis ei ületa põhivõlga. Kostja palus viivist vähendada VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel. Maakohus on ekslikult leidnud, et viivist saab vähendada selliselt, et kohaldatakse VÕS §-ist 113 lg. 1 teises lauses sätestatud viivisemäära: see oleks vastuolus nimetatud lõike kolmanda lausega, mis ütleb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivisemäär. Ringkonnakohus leiab, et perioodi eest alates lepingu ülesütlemisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemine tuleb kostjalt nõutavat viivist VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel vähendada 357,51 euroni, arvestades ei hageja ei teinud kohe ise kindlaks sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel, esitades põhjendamatult suure nõude, ning kostja heauskset käitumist, kes tasus pärast maakohtu otsust otsusega väljamõistetud summad hagejale. Kuna kostja tasus 18.06.2015 maksekorraldusega ka 357,51 eurot viivist, siis nimetatud perioodi eest jätab ringkonnakohus viivise välja mõistmata. TsMS § 367 alusel mõistab ringkonnakohus kostalt välja etteulatuva viivise 0,25% päevas võlamõistatavalt summalt 5367,13 eurot alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt, siis TsMS § 163 lg 1 järgi jätab kohus kõik menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.