28. veebruar 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-6542
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagiavaldus S.V (S.V) vastu raha tasumise nõudes
Tsiviilasja hind
11 044,90 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja
Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, aadress XXX 83, 10115 Tallinn) Lepinguline esindaja X.C
Kostja
S.V (isikukood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja riigi õigusabi korras Tiina Mare Hiob
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) osaline loobumine hagist ja lõpetada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagiavalduse S.V (S.V, isikukood XXX) vastu menetlus põhinõude 1731,18 eurot, põhinõudelt alates 16.02.2019 kuni 26.04.2021 arvestatud viivise 832,01 eurot ja sissenõudmiskulude 35 eurot tasumise nõuetes.
2.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V (S.V, isikukood XXX) vastu osaliselt.
3.Välja mõista S.V (S.V, isikukood XXX) Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kasuks 3577 (kolm tuhat viissada seitsekümmend seitse) eurot 76 (seitsekümmend kuus) senti.
4.Välja mõista S.V (S.V, isikukood XXX) Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kasuks viivis põhinõude 2841 (kaks tuhat kaheksasada nelikümmend üks) eurot 10 (kümme) senti tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 27.04.2021.a (kahekümne seitsmendast aprillist kahe tuhande kahekümne esimesel aastal) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2104 (kaks tuhat ükssada neli) eurot 44 (nelikümmend neli) senti.
5.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V (S.V, isikukood XXX) vastu põhinõude 1461,82 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja ajavahemiku 16.02.2019.a kuni 26.04.2021.a eest arvestatud viivise 1331,32 eurot tasumise nõuetes. 1 (9)
6.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V (S.V, isikukood XXX) vastu järgmistes alternatiivsetes nõuetes: põhinõude 2841,10 eurot ja põhinõudelt 2841,10 eurot alates 17.10.2019 kuni 26.04.2021 arvestatud viivise 346,85 eurot tasumise nõuded ning põhinõudelt 2841,10 eurot alates 27.04.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses viivise tasumise nõue. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
8.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 26.04.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse S.V (kostja) vastu raha tasumise nõudes (dtl-d 1-4). Kohus võttis hagi 13.05.2021 menetlusse (dtl 22). Kostja esitas 25.05.2021 kohtule võõrkeelse hagi vastuse (dtl-d 26-27). Kohus jättis menetlusdokumendi 25.06.2021 käiguta (dtl 29). Kostja esitas 29.07.2021 riigi õigusabi taotluse (dtl-d 41-46). Kohus rahuldas 02.11.2021 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse ja andis kostjale riigi õigusabi isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus (dtl 54). Advokatuur määras kostja esindajaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiobi (dtl 61). Kostja vastas hagile 03.12.2021 (dtl-d 62-72). Hageja esitas 07.12.2021 arvamuse kostja vastuse kohta (dtl-d 73-77). Kohus määras 05.12.2024 asja lahendamise kirjalikus menetluses ning määras avalduste ja dokumentide esitamise tähtajad ning otsuse teatavakstegemise aja 28.02.2025 (dtl 86). Hageja esitas 14.01.2025 hagiavalduse täienduse, mis sisaldas hagist osalise loobumise avaldust ning avaldust alternatiivse nõude esitamiseks (dtl-d 94-100). Kostja esitas vastuse 06.02.2025 (dtl-d 182-185).
2.Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Swedbank AS (krediidiandja) loovutas hagejale nõuded kostja vastu, mis tulenevad kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud 18.04.2016 laenulepingust nr xxx. Hageja ja kostja sõlmisid 17.12.2018 kompromissilepingu / võlatunnistuse nr xxx (võlatunnistus), millega kostja tunnustas deklaratiivse võlatunnistusega krediidiandja poolt hagejale loovutatud põhinõude 6034,10 eurot ja viivise 1798,44 eurot tasumise nõudeid. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja võlgneb nimetatud summad hagejale kompromissisummana, mis tuleb kostjal osamaksetega hagejale tasuda maksegraafiku alusel. Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,06% päevas, lepingu sõlmimise tasus ja lepingu muutmise tasus. Kostja ja krediidiandja sõlmisid18.04.2016 laenulepingu nr xxx ja seda asendava 10.12.2016 laenulepingu nr xxx, mille alusel anti kostjale üle krediidisumma 6000 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale krediidi tagastama ja intressimaksed tasuma annuiteetmaksetega hiljemalt 16.09.2019. Kostja jäi osamaksete täitmisega viivitusse ning krediidiandja ütles laenulepingu üles. 2 (9)
Krediidiandja järgis krediidilepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ja krediidiandja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingutest tulenev nõue ei ole aegunud.
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid hagile järgmiselt. Hageja nõue ebaselge. Võlatunnistusega kujundatud viivisenõudest põhinõue, millelt omakorda on arvestatud viivist. Hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist. Kostjale ei selgitatud ega tõlgitud 17.12.2018 võlatunnistuse sisu. Kostjale ei antud võimalust ega aega lepinguga tutvuda, ning talle lihtsalt öeldi, et on tema huvides sellele alla kirjutada. Võlatunnistus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-de 1 ja 2 järgi tühine. Hageja nõue on aegunud. Hageja ja krediidiandja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Laenulepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja esitas 26.04.2021 kostja vastu hagiavalduse järgmistes nõuetes: põhinõue 6034,10 eurot, enne 17.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise tasumise nõue 724,34 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot, põhinõudelt 6034,10 eurot ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 2899,99 eurot tasumise nõue ja sissenõudekulu 35 eurot hüvitamise nõue (dtl 4). Kohus võttis hagi 13.05.2021 nimetatud nõuetes menetlusse (dtl 22). Hageja esitas 14.01.2025 menetlusdokumendis avalduse hagist osaliseks loobumiseks. Hageja loobus avalduse kohaselt 26.04.2021 hagiavalduses esitatud põhinõudest summas 1731,18 eurot, viivistest põhinõudelt alates 16.02.2019 kuni 26.04.2021 summas 832,01 eurot ja sissenõudmiskuludest summas 35 eurot (dtl 98). Kostja ei vaielnud hagist loobumisele vastu. Kohus leiab, et hagist loobumisega ei rikuta olulist avalikku huvi. Kohus võtab seetõttu hagist loobumise vastu ning lõpetab menetluse hageja nimetatud nõuete osas. Pärast hagist osalist loobumist on menetluses järgmised hageja nõuded kostja vastu: põhinõue 4302,92 eurot, enne 17.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise tasumise nõue 724,34 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot maksmise nõue, põhinõudelt 6034,10 eurot ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 2067,98 eurot tasumise nõue.
5.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja ja Swedbank AS (krediidiandja/pank) on sõlminud 18.04.2016 laenulepingu nr. xxx. Hageja on soovinud väidet tõendada laenulepingu dokumendiga (dtl-d 101-124, 125). Kostja ei ole vastu vaielnud lepingu sõlmimise väitele. Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingu sõlmimine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja ja krediidiandja on sõlminud 10.12.2016 kokkuleppe, millega lepingupooled asendasid senise 18.04.2016 laenulepingu nr. xxx uue 10.12.2016 sõlmitud laenulepinguga nr. xxx. Hageja on soovinud väidet tõendada laenulepingu dokumendiga (dtl-d 130-153, 154). Kostja ei ole vastu vaielnud lepingu sõlmimise väitele. Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingu sõlmimine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).
6.18.04.2016 laenulepingu lepingudokumendist nähtuvalt on krediidiandjal kohustus anda kostjale krediiti 6000 eurot intressimääraga 17% aastas, krediidi kulukuse aastamääraga 19,97% ning krediidi ja intressi tasumises 36 annuiteetmaksega iga kuu 16. päeval ning krediidi tagastamise tähtpäevaga 16.04.2019 (dtl 125). 10.12.2016 laenulepingu lepingudokumendist nähtuvalt on kostja kasutuses krediit 5058,80 eurot intressimääraga 17% aastas, krediidi kulukuse aastamääraga 19,9% ning krediidi ja intressi tasumises 36 annuiteetmaksega iga kuu 16. päeval ning krediidi tagastamise tähtpäevaga 16.10.2019 (dtl 154). Kohus leiab, et pooltevahelisel lepingul on tarbijakrediidilepingu 3 (9)
tunnused võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes, sest leping on sõlmitud majandus- või kutsetegevuses tegutseva Swedbank AS-i ja tarbijast kostja vahel ning Swedbank AS on lepinguga võtnud endale kohustuse anda kostjale krediiti. Kohus kohaldab pooltevahelisele lepingule seaduses tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut.
7.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 406 2 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 406 1 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus on kohustatud kontrollima tarbijakrediidilepingu kehtivuse eeldusi, sh krediidi kulukuse määra märkimist lepingus ja kulukuse määra õigsust. Kohtu hinnangul oli laenulepingute dokumentides märgitud andmetest lähtuvalt krediidi kulukuse määr 16.04.2016 laenulepingu sõlmimise ajal 19,97% aastas ning 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel 19% aastas. VÕS § 406 2 lgs 1 nimetatud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr krediidi andmise ajal 16.04.2016 oli 64,95% ning 10.12.2016 lepingu sõlmimise ajal 56,85%. Seega ei ületanud kostjale antud krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg-s 1 nimetatud kolmekordset määra ning tarbijakrediidilepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised.
8.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on krediidiandja rikkunud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403 4 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja on kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet tarbijakrediidilepingu sõlmimisel (VÕS § 4034 lg 1). Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: (a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); (b) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); (c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); (d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); (e) krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023 221-13098, p 18).
4 (9)
Hageja põhjendab hagiavaldust sellega, et 18.04.2016 lepingu sõlmimisel krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja Swedbank AS-is avatud pangakonto väljavõttest ajavahemiku 18.10.2015-18.04.2016 kohta nähtuvaid andmeid ning maksehäirete registri andmete puudumist. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise tõendamiseks esitanud kostja Swedbank AS-is avatud pangakonto väljavõtte ajavahemiku 18.10.2015-18.04.2016 kohta (dtl-d 169-177). Kohtu hinnangul nähtub pangakonto väljavõttest, et kostja tegi regulaarseid makseid NORDEA FINANCE ESTONIA AS-ile liisingulepingu nr 201106143 alusel, mille suurus oli 260350 eurot (dtl-d 169-176). Hageja avaldatu kohaselt võttis krediidiandja kostja maksevõimelisuse hindamisel arvesse kostja ja NORDEA FINANCE ESTONIA AS-i vahel sõlmitud lepingut. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja selgitas kostja maksevõimelisuse hindamisel välja, milline on igakuiselt sissenõutavaks muutuvate osamaksete koosseis (st palju moodustavad igakuisest osamaksest põhiosa ja intress), milline on krediidi lõpptähtaeg ja põhiosa jäägi suurus. Eeltoodut arvestades ei ole krediidiandja sisuliselt hinnanud, milline on NORDEA FINANCE ESTONIA AS-i ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu mõju kostja maksevõimelisusele. Seega rikkus krediidiandja kohustus kontrollida kostja krediidivõimelisust ning on rikkunud 18.04.2016 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvad krediidiandja toimingud 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Seega ei ole hageja tõendanud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Krediidiandja on seega rikkunud 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et krediidiandja on rikkunud VÕS § 403 4 lg 1 p 1 sätestatud teabe omandamise kohustust ning VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise keeldu. Krediidiandja ei ole järginud nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja on seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja tahtlikult jätnud krediidiandjale teabe esitamata või on seda võltsinud. Hagejal on tulenevalt VÕS § 403 4 lg-st 13 koormis tõendada VÕS § 4034 lg 7 lauses 4 sätestatud eeldused VÕS § 403 4 lg 7 lausetes 1-3 kohaldamata jätmiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet krediidiandja kostjalt küsis ning mille kostja jättis tahtlikult krediidiandjale esitamata. Hageja ei ole kostjalt teabe küsimise ja kostja poolt vastamata jätmise kohta tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet kostja võltsis ning krediidiandjale esitas. Kohus leiab seetõttu, et pooltevahelisele võlasuhtele kohaldatakse VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatut. Kohus on tuvastanud krediidiandja ja kostja vahel tarbijakrediidilepingu sõlmimise ning krediidisumma 6000 eurot kasutusse võtmise kostja poolt. VÕS § 403 4 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt oli krediidiandjal õigus nõuda kostjalt krediidi tagastamist ning VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumist. Muid kulusid krediidiandjal kostjalt õigus nõuda ei ole. 10.12.2016 laenulepingu sõlmimise ajal oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimäära suuruseks 0% aastas. Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub seega intressimäär 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Seetõttu tuleb lugeda kostja tehtud tagasimaksed krediidisumma tagasimakseteks. 5 (9)
Kostja on tasunud krediidiandjale lepingutasu 90 eurot ja 25 eurot (dtl 161). Kuivõrd kostjal puudus VÕS § 4034 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt kohustus tasuda lepingutasu, tuleb makstud lepingutasud lugeda krediidi tagasimakseteks. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja on kostjale üle andnud krediidisumma 6000 eurot. Kohtu hinnangul on hageja väide tõendatud kostja pangakonto väljavõttega, millest nähtub 18.04.2016 6000 euro laekumine krediidiandjalt kostja kontole (dtl 177). Pooled ei vaidle selle üle, et 10.12.2016 kokkuleppe alusel ei antud kostjale üle täiendavat krediidisummat. Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja on hagiavaldust põhjendanud väitega, mille kohaselt on kostja laenulepingute alusel tasunud krediidiandjale krediiti, intressi ja lepingutasusid kokku 3158,90 eurot. Kohtu hinnangul tõendab hageja väidet Swedbank AS-i andmebaasi väljatrükk lepingute aluselt tehtud maksete kohta (dtl-d 160-161). Kostja ei ole tõendanud hageja avaldatust erineva suuruse maksete tegemist. Eeltoodut arvestades on kostjal krediidiandjaga sõlmitud laenulepingute alusel täitmata laenusumma 2841,10 eurot tasumise kohustus (6000-3158,90=2841,10).
10.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja määras tagasimaksed uuesti ning tegi kostjale teatavaks. Seetõttu ei saanud krediidiandja tugineda tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel osamaksete tegemisega viivitamisele kostja poolt, sest puudus uus maksegraafik, mille järgi on võimalik kindlaks teha kostja igakuise tagasimakse suurus ning hinnata, kas kostja on tagasimakse tegemisega viivituses. Seetõttu ei oma krediidiandja 26.01.2018 ülesütlemisavaldus (dtl 163) õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd kostja pidi vastavalt 10.12.2016 laenulepingule laenusumma tagastama hiljemalt 16.10.2019, tuli kostjal tagastamata krediidi jääk 2841,10 eurot krediidiandjale tagastada hiljemalt 16.10.2019.
11.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja loovutas kostjaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded 25.04.2018 hagejale. Hageja on esitanud nõude loovutamise tõendamiseks Swedbank AS-i 19.12.2024 kinnituse (dtl-d 167-168). Kohtu hinnangul on krediidiandja kinnitusega tõendatud, et krediidiandja on tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded (sealhulgas krediidi tagastamise nõue) loovutanud hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingute alusel. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses ajavahemiku 17.10.2016 kuni 26.04.2021 (558 päeva) põhinõudelt 2841,10 eurot arvestatud viivise 736,66 eurot tasumist.
12.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja kostja on sõlminud 17.12.2018 deklaratiivse võlatunnistuse (dtl-d 48, 74). Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15-15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh 6 (9)
tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4). VÕS § 421 järgi on tarbijakrediidilepingu ja sellega seotud lepingute kohta seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. See kohaldub ka juhul, kui tarbija kaitseks kehtestatud sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib võlatunnistus kui leping olla tühine VÕS § 421 alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud vastuväidete esitamisest, millest tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27). Kohtu hinnangul nähtub võlatunnistusest, et kostja tunnustanud kohustust tasuda kompromissisumma koosseisus viivist 1798,44 eurot. VÕS § 4034 lg 7 ja § 415 lg 1 koosmõjus on krediidiandjal õigus nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses. Laenusumma 2841,10 eurot tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Seetõttu ei saanud krediidiandjal ja hagejal 17.12.2018 seisuga olla kostja vastu viivise 1798,44 euro tasumise nõuet. Seega on kostja võlatunnistusega tunnustanud tarbijakrediidilepingust tulenevat viivise nõuet, mida ei ole olemas. Sellega on VÕS § 421 mõistes tarbija kahjuks kõrvale kaldutud VÕS § 415 sätestatust. Võlatunnistusest nähtuvalt on hageja ja kostja kokku leppinud viivisemääras 0,06% päevas. Viivisemäära suurus ületab VÕS § 4034 lg 7 ja § 415 lg 1 järgset viivisemäära, mistõttu on kokkulepe tarbija kahjuks seadusest kõrvale kalduv. Võlatunnistus näeb ette kostja kohustuse tasuda lisatasusid. Kuivõrd kostjal puudub VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt kohustus maksta krediidiandjale lisatasusid, kaldub võlatunnistus seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale. Võlatunnistus paneb kostjale kohustuse tagastada krediit, mille tagastamise kohustust tal krediidiandjaga sõlmitud lepingute kohaselt ei olnud. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et võlatunnistus on VÕS §-st 421 tulenevalt tühine. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt võlatunnistuse alusel raha tasumist. Kohus jätab seetõttu rahuldamata hagiavalduse põhinõude 1461,82 eurot (põhinõue 4302,92 eurot – tagastamata krediit 2841,10 eurot = 1461,82 eurot) ning lepingu sõlmimise tasu 30 eurot tasumise nõuetes. Hagejal ei ole õigus nõuda ajavahemiku 16.02.2019 kuni 16.10.2019 eest viivise tasumist, sest krediidi tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Ajavahemikule 16.02.2019 kuni 16.10.2019 langev viivise summa on 626,94 eurot. Seetõttu jätab kohus rahuldamata nimetatud ajavahemiku eest arvestatud viivise 626,94 eurot tasumise nõudes. Hageja nõuab ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest seega viivise 1441,04 eurot tasumist (2067,98-626,94=1441,04). Võlatunnistuse tühisuse tõttu ei ole hagejal õigus nõuda viivise tasumist võlatunnistuses märgitud määras 0,06% päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele kuulub VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses tasumisele viivis 736,66 eurot (vt otsuse põhjendava osa p 11). Seetõttu on viivisenõue 1441,04 eurot nimetatud ajavahemiku eest põhjendamatu 704,38 euro ulatuses (1441,04-736,66=704,38). Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 704,38 euro tasumise nõudes. Kokkuvõtvalt, kohus jätab hagiavalduse ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 2067,98 eurot tasumise nõudes rahuldamata 1331,32 euro ulatuses.
13.Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus tuvastas eelnevalt, et krediidisumma 2841,10 eurot tuli krediidiandjale tagastada hiljemalt 16.10.2019. Seega algas TsÜS § 147 lg-de 1 ja 2 järgi aegumistähtaeg kulgema 16.10.2019. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt pidi nõue aeguma 16.10.2022. Hageja esitas hagiavalduse 26.04.2021. Seega on aegumine TsÜS § 160 lg 1 7 (9)
alusel peatunud alates 26.04.2021. Seetõttu ei ole hageja nõue aegunud ja kostjal puudub TsÜS § 142 lg 1 ls 2 sätestatud õigus keelduda nõude täitmisest.
14.Kostja on esitanud vastuväite, et talle ei antud võimalust ega aega lepinguga tutvuda, ning talle lihtsalt öeldi, et on tema huvides sellele alla kirjutada (dtl 67). Kohus on seisukohal, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti laenulepingud tüüptingimustel. Kohtu hinnangul ei ole pooltevahelisele võlasuhtele rakenduvad lepingutingimused tühised. Kohus leiab, et lepingute sõlmimine tüüptingimustel ei anna kostjale õigust keelduda krediidi tagastamisest ning tagastamisega viivitamise eest viivise tasumisest keeldumiseks.
15.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on võlatunnistus TsÜS § 86 lg-de 1 ja 2 järgi tühine. Kohus tuvastas eelnevalt võlatunnistuse tühisuse VÕS 421 alusel. Seetõttu ei hinda kohus eraldi võlatunnistuse tühisust TsÜS § 86 järgi.
16.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on nii krediidiandja kui ka hageja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud ega tõendanud krediidiandja ja hageja käitumist, millest nähtub krediidiandja või hageja selline pahauskne käitumine, mis annaks kostjale alust keelduda krediidi tagastamisest ja viivise tasumisest.
17.VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist. Seetõttu on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda kostjalt krediidisumma tagastamist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi. Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja krediidisumma 2841,10 eurot.
18.Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele kuulub VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses tasumisele viivis 736,66 eurot. Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 736,66 eurot.
19.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt alates 27.04.2021 põhinõudelt viivise tasumist protsendina ulatusega 0,06% päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et võlatunnistus on tühine, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda viivist määraga 0,06% päevas. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Seetõttu rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks alates 27.04.2021 välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses põhinõude 2841,10 eurot tasumata osalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 2104,44 eurot (2841,10-736,66=2104,44).
20.TsMS § 442 lg 8 ls 5 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kohus rahuldas osaliselt hageja esmase alternatiivse nõude. Seetõttu jätab kohus hageja esitatud teisese alternatiivse nõude rahuldamata ega märgi TsMS § 442 lg 8 ls 5 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamata jätmise põhjendusi.
21.Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 8 (9)
22.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus jätab hagi rahuldamise ulatust arvestades TsMS § 163 lg 1 ja 168 lg 4 järgi poolte menetluskulud poolte endi kanda.
23.Kohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Seetõttu jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.