Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

1(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 liiklusõnnetuste riskiga. Hagejale väidetav kahju tekkimine on tingitud hageja enda süülisest (raskelt hooletust) käitumisest. Kostja hinnangul ei olnud ta antud situatsioonis isegi mitte hooletu, sest kostja käitumine vastas täielikult veoautojuhi tavapärasele käitumisele antud olukorras. Kostja järgis tsiviilkäibes nõutavat tavapärast hoolt ja õnnetuse põhjustasid kiiresti muutunud ilmastikuolud, mille üle kostjal puudus kontroll. Kuivõrd kostja ei ole töölepingu võimalikus rikkumises süüdi, ei ole kostja kohustatud ka tööandjale tekkinud kahju hüvitama. Kostja leidis, et kui kohus peaks kostja süüd jaatama, siis esinevad TLS § 74 lg-st 1 tulenevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks nullini. Antud veoauto seisis pärast õnnetust hageja territooriumil, kust võeti teiste veoautode remondiks varuosasid. Seega ei ole tõenäoline, et hageja vaidlusalust sõidukit üldse remontis. Kostjale jääb arusaamatuks, mis töid tehti ja miks niivõrd suures mahus, seega vaidles kostja vastu ka hageja nõude suurusele. Vastuseks hageja väidetele märkis kostja, et ta ei rikkunud töölepingulisi kohustusi. Sõiduki kiirus oli 70 km/h, kuid lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Liiklustihedus ei olnud suur. Jäisel teel osutus kõige suuremaks riskifaktoriks tühi poolhaagis, mis hakkas koorma puudumise (kerguse) tõttu teel vibama. Ilm muutus ruttu ja jäide tekkis teele ootamatult. Kostja otsustas sõiduki koheselt peatada ja võttis viivitamatult tarvitusele meetmed sõiduki peatamiseks. Veoauto peatamine jäisel teel on keeruline. Kostjal ei olnud pikk tööstaaž autojuhina, kuna kostja sai C1E ja CE kategooria load alles 10.10.2011.a. Kostjal oli avarii toimumise hetkel umbes 1-aastane tööstaaž veoauto ja järelhaagise juhtimisel. On üldtuntud, et erioskusi nõudval elukutsel töötamiseks vajaliku praktilise vilumuse omandamiseks kulub keskmisel viis aastat. Kostja brutotöötasu oli 319,56 eurot (239,67 eurot netotasuna). Kahju suuruse osas märkis kostja, et ta sõitis pärast avariid autoga omal käel Eestisse, ostes oma raha eest kaks akut. Kostja sõitis Eestisse mööda autoteed M9 ja läbis edukalt kõik Vene Föderatsiooni liikluspolitsei kontrollpunktid, ületades kahte riigipiiri (Venemaa-Läti ja Läti-Eesti) ja jõudis autoga hageja Suur-Sõjamäe autoparklasse. Kui autol oleks esinenud nii ulatuslikud kahjustused, oleks väheusutav, et kostja oleks eelkirjeldatud tee suutnud läbida. Arvetel on sellised tööd ja materjalid, millel pole seost aset leidnud õnnetusega (nt kütusefilter ja õlivahetus). Edasine menetluse käik

3(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 temale hoidmiseks või teisteks eesmärkideks antud materiaalsetesse väärtustesse ja võtma tarvitusele abinõud kahju tekkimise vältimiseks. Kohus märkis, et hageja päringu vastus maantee piirkiiruse osas on esitatud 22.05.2013.a, s.o ca pool aastat peale õnnetust ning sellest ei nähtu, kas piirkiirus 70 km/h kehtis ka õnnetuse toimumise ajal vaidlusalusel maanteel M-9 „Baltija“. Seega ei ole hageja esitatud tõendite pinnalt võimalik tuvastada lubatud sõidukiirust õnnetuse toimumise ajal. Samuti nähtus kostja esitatud tõendist, et teatud tingimustel on piirkiiruse tõstmine lubatud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et antud juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on lubatud piirkiirust ületanud. Kohus märkis, et kostja vande all antud seletus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 kohaselt tõend, ning hinnates tõendeid kogumis, tuvastas kohus, et ei ole välistatud, et lubatud piirkiirus võis olla ka 90 km/h. Hageja esitatud tõendist ei ole kohtu hinnangul üheselt tuvastatav, et piirkiirus vastaval teelõigul oli 70 km/h. Seega ei ole hageja tõendanud kostjapoolset rikkumist, mistõttu ei esine alust asuda seisukohale, et kostja oli sõidukiirust valides hooletu. Kohus leidis, et kostja on vastavalt tee- ja ilmastikuoludele käitunud hoolsalt, sealhulgas valinud teeoludele vastava kiiruse ning valitsenud sõidukit enda parima arusaama järgi, kahjustades hageja ja kolmandate isikute vara võimalikult väheses ulatuses. Kohtu hinnangul kinnitab eelnimetatud asjaolu ka see, et Vene Föderatsioon kostja suhtes väärteomenetlust ei alustatud. Tõendite pinnalt ei olnud võimalik asuda seisukohale, et kostja oleks süüliselt rikkunud töölepingu seaduses sätestatud hoolsuskohustust. Kostja käitus õnnetuse toimumise hetkel vastavalt enda parimale teadmisele ning oskustele, lähtuvalt enda võimetest, ning vaatamata eeltoodule ei olnud kostjal võimalik sõidukit jäistes teeoludes teel hoida. Samuti puudus alus asuda seisukohale, et kostja on õnnetuse tahtlikult põhjustanud ja seeläbi soovinud hagejale tekitada kahju, selliseid asjaolusid kohtu ette ei toodud. Kohus leidis, et kostja, täites, tööülesandeid, ei käitunud õnnetuse toimumise ajal hooletult. Asjaolu, et tee- ja ilmastikuolud muutusid ootamatult kehvaks, ei saa panna kostjale süüks, sest ilmastikuolude järsk muutumine on väljaspool kostja võimeid, mida ei saa pidada hooletuks või süüliseks käitumiseks. Kohtu hinnangul arvestas kostja õnnetuse toimumise hetkel liikluse tihedust, asjaolu, et veos oli tühi, tee- ja ilmastikuolusid, sh nähtavust, lähtuvalt enda tööalastest teadmistest ja oskustest, järgides töö tegemisel oodatavat vajalikku hoolt. Kostja võttis koheselt tarvidusele ilmatikuoludele vastavad meetmed – vähendas sõidukiirust, kontrollis ümbrisevat olukorda, arvestas veoauto massiga pidurdamisel ning otsis võimalust veoauto esimesel võimaluse peatada. Kohtu hinnangul ei ole kostja eelnimetatud käitumine käsitletav töölepingu seadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumisena, sest kostja käitumises ei ole tuvastatav hooletus. Samuti leidis kohus, et hageja kui transporditeenust osutav ettevõte peab arvestama tegevusega seonduva kahju tekkimise riskiga, sh asjaoluga, et ka kõige kogenum veoautojuht ei suuda järsku muutuvates ilmastikuoludes veokit kontrollida. Sellises olukorras tuleks hagejal rakendada täiendavaid meetmeid enda riskide maandamiseks enda vara kindlustamise kaudu. Kohus leidis, et antud juhul ei ole kostja käitumises võimalik hooletust tuvastada ka tulenevalt kostja senisest sõidukogemusest. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja on hageja korraldusel juhtinud CE või C1E kategooria sõidukeid, ning tegi seda ka õnnetuse toimumise hetkel. Seega oli kostjal CE ja C1E kategooria sõidukite ca 1 aastane juhtimiskogemus. Kohus märkis, et C kategooria ning CE ja C1E kategooriad ei ole liiklusseaduses järgi samastatavad kategooriad (§ 93) ning nendeks kategooriateks on eraldi juhtimisõigust tarvis. Võttes arvesse, et kostjal oli antud kategooria sõidukite juhtimisõigus olnud ühe aasta vältel, ei saa teda pidada selliste sõidukite osas kogenud juhiks. Seega arvestades teeolusid, kostja valitud sõidukiirust, kostja käitumist õnnetuse toimumisel ning kostja sõidukogemust taolise kategooria autodega, leidis kohus, et kostja on olnud piisavalt hoolas TLS § 16 kohaselt. Olukorras, kus teeolud muutuvad järsult, kuid veokit ei ole võimalik koheselt peatada, saab asuda seisukohale, et kostja on siiski käibes vajalikku hoolsust järginud andes endast parima, et vähendada tekkinud kahju ulatust.

4(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804

Kohus leidis menetluskulude osas, et kostja esindaja poolt tehtud toiminguid saab pidada põhjendatuks lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust ja sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohtu hinnangul sisaldasid kostja seisukohad õiguslikku argumentatsiooni, samuti viiteid Riigikohtu praktikale. Kohtu hinnangul tuli esindajal valmistuda ka kohtuistungiks, seega pidas kohus kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud ajalist kulu kostja esindaja poolt märgitud ulatuses põhjendatuks. Eeltooduga leidis kohus, et toiminguid ja nendeks kulunud aeg on põhjendatud 19 tunni ja 50 minuti ulatuses. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kohus leidis, et kostja esindaja töötunni hind 130 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, võttes arvesse, et kostja esindaja omab kõrgeimat erialast kvalifikatsiooni. Apellatsioonkaebus

5(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804

Muus osas jäi hageja enda 24.07.2015.a täpsustatud nõude juurde. Hageja hinnangul on tõendatud, et hagejale tekkis otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes kaotsiläinud vara tähenduses (7843,52 eurot). Pooltevaheline võlasuhe tulenes töölepingust, mille alusel kostja täitis töölähetusel veoautojuhi tööülesandeid. Seega on käesolevas asjas arvestatavad üksnes väited, mis keskenduvad pooltevahelisele lepingulisele suhtele. Kostja on C-kategooria sõiduki juhtimisõigust omanud 41 aastat. Seega ei tohiks poolte vahel olla vaidlust, et kostja on tuttav liikluses vajamineva hoolsuse reeglitega ning samuti ei saa võtta arvesse väidet, et kostja ei oska käituda libedal teel. Kostja ise väitis, et teeolud muutusid justnimelt ootamatult. Sündmuste tagajärjel oli kostja alandanud veoki sõidukiirust väidetavalt 70 km/h, kusjuures Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi poolt esitatud vastusest nähtub, et teelõigul, millel liiklusõnnetus toimus, oligi piirkiirus 70 km/h. Kostja tegevusest ei piisanud kõigest hoolimata liiklusõnnetuse vältimiseks. Olukorras, kus teeolud muutuvad ootamatult, oleks võinud kostja veelgi rohkem alandada oma kiirust, näiteks 50 kilomeetrini tunnis, kuid paraku kostja ei teinud kõike vajaminevat, et vältida liiklusõnnetust. Põhjendamatu on kostja väide, et tal ei olnud võimalik liiklusõnnetust vältida, kuna alati on võimalik aeglasemalt ja ettevaatlikumalt sõita ning kostja pidi seda ka teadma, olles oma ala professionaal. Põhjendamatu on ka kostja väide, et ta ei ole veonduses professionaal, kellel oleks olemas teadmised, kuidas käituda libedal teel. Lisaks faktile, et kostjal on C-kategooria sõidukite juhtimisõigus olnud 41 aastat, töötas ta justnimelt veoauto juhina aasta aega hageja juures. Nii Eestis kui ka Eesti naaberriikides on paratamatult suurem osa aastast ilmastik külm ja märg, mistõttu pidi kostjal olema küllalt kogemust libedate teedega. Professionaalina on käsitletav iga inimene, kes on oma alal omandanud kogemusi ja teadmisi. Kostjapoolne seadusest tuleneva nõutava hoolsuse järgimine oleks igal juhul hoidnud liiklusõnnetuse ära. Kuna töölähetuse iseloom oli veoki juhtimine hilissügisesel ajal Vene Föderatsiooni territooriumil, oleks pidanud kostja kohustuse täitmisel arvestama ka faktiga, et teeolud võivad olla halvad ning valima ka selleks vastava sõidukiiruse. Kostja on rikkunud TLS § 16 lg-st 1 tulenevat nõuet täita töökohustusi vajamineva hoolega ning samuti on ta rikkunud VÕS § 2 lg-st 2 tulenevat üldist hoolsuskohustust arvestada teise võlasuhte poole huvidega. Seega leiab hageja, et kostja on põhjendatult rikkunud oma seadusest tulenevat kohustust VÕS § 100 mõttes ning täidetud on õiguskaitsevahendite rakendamise teine eeldus. Töötaja süüd tuleb hinnata VÕS § 104 lg 1 alusel. Töötaja hoolsuse arvestamisel on erinorm TLS § 16 lg 2, mille kohaselt võetakse arvesse ka töö iseloomu, töötaja võimeid ja omadusi, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi jms. Kostjal olid olemas kõik isikuomadused, et vältida liiklusõnnetust ning sellega saabuvaid tagajärgi. Kostja ei olnud piisavalt hoolikas sõidukiiruse ja -viisi valimisel ning igasugune vastupidine väide on põhjendamatu. Õnnetus oleks olnud TLS § 16 lg-s 2 sätestatud töötaja tööga seotud tavaline risk, kui liiklusõnnetuse oleks põhjustanud keegi teine kui kostja, näiteks kui kostja poolt juhitud sõidukile oleks tagant sisse sõidetud. Sätte eesmärk on välistada töötaja vastutus kahju tekkimise korral, kui kahju ei tulene töötaja käitumisest. Käesolevas asjas on aga põhjendatult omistatav kahju tekkimine kostjale, kuna asjas olid osalised üksnes sõiduk, sõidutee ja kostja. Kahju tekkimine oli omistatav tavapärasele riskile, kui kostja oleks vedanud näiteks ohtlikku veost, mis veoautos loksumisele väga hästi ei reageeri või kui kahju oleks tekkinud seetõttu, et kahju oleks võinud tekkida liiga aeglase sõidu korral. Tavapärase sõidu korral ei saa väita, et tööandja vastutaks riski eest, et ilmselt juhtub liiklusõnnetus. Seega on põhjendatud, et kostja vastutas kohustuse rikkumise eest süüliselt, st hooletusest. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on hagejale enim lähedane olukord enne liiklusõnnetust toimuvale, kui talle tagastataks kostja süül toimunud liiklusõnnetuse likvideerimise kulud, st 7843,52

6(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 eurot. Kahju ärahoidmine on ilmselgelt hoolsusnõuetest kinnipidamise kohustuse eesmärk. Seega on täidetud VÕS § 127 lg-st 2 tulenev kahju hüvitamise eeldus. Hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjena pidi kostjale olema ettenähtav, et vale sõidukiiruse valimisega võis tekkida hagejale kahju, kuna liiklusõnnetustes tavaliselt saavad sõidukid jms vara kahjustada. Kostja hoolsuskohustus oli otseselt seotud õige sõidukiiruse valimisega. Seega on täidetud VÕS § 127 lg-st 3 tulenev kahju hüvitamise eeldus. Kui kostja poleks hooletusest valinud vale sõidukiirust, poleks juhtunud ka liiklusõnnetust. Seega on kahju tekkimine hagejale otseses põhjuslikus seoses kostja tegevusega ning täidetud on VÕS § 127 lg-st 4 tulenev kahju hüvitamise eeldus. Vastustaja seisukoht

7(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 konkreetse, aeglasema, näiteks 50-kilomeetrilise tunnikiirusega või aeglasemalt ja sellise kiirusega sõites oleks saanud juhitavuse kaotamist vältida või kahju tagajärgi minimeerida. Kuigi maakohus jättis nendel alustel hagi rahuldamata, ei ole hageja selliste asjaolude kohtu ette toomist ka apellatsioonkaebuses üritanud. Kaebuses palub hageja hagi rahuldada põhjusel, et hageja hinnangul ei ole olemas halbu teeolusid, vaid sellise küsimuse tõusetumise korral on alati sõidukiirus valesti valitud ning juhul, kui auto kaotab juhitavuse, vastutab juht alati, välja arvatud, kui liiklusõnnetuse põhjustab teine liikleja. Sellise käsitlusega nõustuda ei saa. Töötajal ei lasu riskivastutust, st töötaja ei vastuta igal juhul ja alati kahjuliku tagajärje tekkimise eest. Töölepingu kohaselt peab töötaja tegema kohase pingutuse tööülesannete täitmiseks ja töölepingu rikkumine leiab aset siis, kui töötaja ei ole kohast pingutust teinud. Selleks tuleb tööandjal tõendada, mida oleks töötaja pidanud enne kahjuliku tagajärje saabumist tegema ja et töötaja seda ei teinud. Tööülesannete rikkumist lubamatu tagajärje saabumisest või kahju tekkimisest kui sellisest iseenesest järeldada ei saa.

8(9)

Tsiviilasi nr 2-13-49804 seda taotles, tuleb menetluskulude väljamõistmise juures märkida, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist.

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.