Võlaõigus › Töövõtulepingud

Kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt on 21.02.2011 Nordecon AS ja AS Ilmarine vahel sõlmitud ehituse alltöövõtuleping nr 02.10.091A.52 ning 31.08.2011 on samade poolte vahel sõlmitud ehituse alltöövõtulepingu nr 02.10.091A.052 lisakokkulepe. 21.02.2011 sõlmitud alltöövõtulepingu punkti 3.1 kohaselt kohustus töövõtja alustama töödega 28.02.2011 ja andma lepingu tingimustele vastavad tööd tellijale üle hiljemalt 16.09.2011. Tööde alustamiseks peab poolte vahel olema sõlmitud tööfrondi üleandmise vastuvõtmise akt. Alltöövõtulepingu lisa nr 8 järgi on 21.02.2011 antud töövõtjale üle tööfront. Nimetatud lepingujärgsed tööd pidid olema lõpetatud ja teostusdokumentatsioon esitatud 16.09.2011. 31.08.2011 on töövõtja ja kostja sõlminud alltöövõtulepingu lisakokkuleppe, milles leppisid pooled kokku, et kõik lepingujärgsed tööd lõpetatakse, s.h sild, trepid, ühendussillad viimistletud ja teostusdokumentatsioon tellijale 6 eksemplaris paberkandjal ja 1 eksemplaris elektroonselt edastatud, 08.11.2011. Samuti on lisakokkuleppele lisatud põrandatööde graafik, millest nähtub, et põrand 6 (telg B.3-1/1-3) betoneerimine pidi lõppema 13.11.2011. Osundatud lisakokkuleppe punkti 1.1 kohaselt tasub tellija töövõtjale kõikide tööde täitmiseks ja lõpetamiseks ning kõikide lepinguliste kohustuste täitmiseks täiendavalt 178 000 eurot, millele lisandub käibemaks, tingimusel, et töövõtja teostab tööd käesolevas kokkuleppe punktis 1.4.2 toodud tähtajaks ja vastavalt kokkuleppe lisas nr 1 toodud tööde teostamise graafikule. Kohtule esitatud kostja 22.07.2011 e- kirjast nähtub, et kostja on ise pakkunud välja sildade hilisema paigalduse 22.10.2011. Töövõtja 29.09.2011 e-kirjast nähtub, et sildade paigaldus on võimalik 44. nädalal, kuivõrd põrandalõigu betoneerimist alustati 30.09.2011. Ka tuleneb hageja 13.10.2011 e-kirjast kostjale, et sildade monteerimist ei olnud võimalik teostada vastavalt lisakokkuleppes märgitule betoneerimistööde tõttu. Kostja esindaja 25.10.2011 e-kirjast töövõtjale nähtub, et sildade montaaž pidi toimuma ajavahemikul 24.10. - 20.11.2011. Seega tuleneb viidatud e-kirjadest, et töid ei saanud lõpetada lisakokkuleppe punktis 1.4.2 kokkulepitud tähtajal ning pooled leppisid kokku täiendava tähtaja tööde teostamiseks ning lõpetamiseks. Nimetatud e-kirjadega on tõendatud, et töövõtja alustas kostja teadmisel sildade paigaldamist 24.10.2011. Vaidlust ei ole selles, et tööd võeti lõplikult kostja poolt vastu 14.12.2011, s.o peale lisakokkuleppes märgitud tähtaega. Lisakokkuleppe lisast nr 3 nähtub aeg, mis on ettenähtud töövõtjale ühe silla paigaldamiseks. Asja materjalidest nähtub, et töövõtja sai kostjalt loa alustada sildade paigaldamist 24.10.2011. Seega ei saanud töövõtja oma töödega valmis olla 08.11.2011, kuivõrd paigaldamist vajasid 6 silda. Ka nähtub tsiviilasjas nr 2-12-36887 tunnistaja M. V-i antud ütlustest, et tööde lõpetamise tähtaega pikendati kuni 20.11.2011. Vaidlust ei ole selles, et alltöövõtu lõppülevaatus toimus 30.11.2011 ning järgmine kontrolli kuupäev oli 05.12.2011. Lõppülevaatuse käigus avastatud puudused kõrvaldati ja tööd võeti kostja poolt vastu 14.12.2011. Ehituse alltöövõtulepingu punkti 5.2 kohaselt lepingu hinna tasumine töövõtjale toimub vastavalt üldtingimuste punktis 2 toodud maksetingimustele ja tööde finantseerimisgraafikule. Üldtingimuste punkti 2.1 järgi on maksete tasumise aluseks töövõtja poolt koostatud ja tellija poolt aktsepteeritud teostatud tööde akt, mh vaheakt ja/või lõppakt ja originaalarve. Tellijale arve esitamise eelduseks on mõlema poole poolt allkirjastatud akt. Ehituse alltöövõtulepingu lisakokkuleppe punkti 1.4.1

kohaselt muudeti lepingu punkti 5.2 ja sõnastati see järgnevalt: „Lepingu punktis 4.1 toodud lepingu hinna tasumine töövõtjale toimub igakuiste tegelikult teostatud tööde akteerimise alusel.“ Töövõtja esitas kostjale 14.12.2011 arve nr 20110070 summas 175 132, 82 eurot. Vaidlust ei ole, et nimetatud arve on kostja poolt tasumata. Samuti puudub vaidlus poolte vahel selle üle, et töövõtja teostas lepingus märgitud tööd ning et töövõtja on oma nõude loovutanud hagejale. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-12-36887 on Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tunnustatud Nordecon AS nõuet AS Ilmarine (pankrotis) pankrotimenetluses 28 080 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 märgitud rahuldamisjärgus. Tegemist oli kostja leppetrahvi nõudega töövõtja vastu. Seega on kostja kasutanud töövõtja vastu lepingu rikkumisest tulenevalt õiguskaitsevahendit, s.o esitanud leppetrahvi tasumise nõude töö valmimisega viivitamise tõttu. Asjaolu, et töövõtja on tööd andnud kostjale üle peale 31.08.2011 sõlmitud lisakokkuleppe punkti 1.4.2 järgset tähtpäeva, ei vabasta kostjat tehtud töö eest tasu maksmisest. Kostja sellekohane järeldus on meelevaldne ega tulene poolte poolt kokkulepitust. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt oli pooltel suusõnaline kokkulepe, et sildade montaažitööde lõpetamise tähtaeg oli 20.11.2011 ja tulenevalt tööde teostamise graafikust (etapiviisilisusest) lisandus sellele tähtajale veel täiendav nädalane tähtaeg, seega oli lõpptähtaeg 27.11.2011. Nimetatud asjaolu on tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2013 otsusega tsiviilasjas nr 212-36887. Kostja käsitlus 31.08.2011 sõlmitud ehituse alltöövõtulepingu lisakokkuleppe punkti 1.1 osas ei ole õige, kuivõrd lisakokkuleppes sätestatud tähtaeg ning tööde teostamise graafik muutus vastavalt poolte kokkulepetele. Pooled sõlmisid lisakokkuleppe põhjusel, et töövõtja oli seadnud tööde edasiseks jätkamiseks lisafinantseerimise vajaduse 178 000 euro ulatuses. Kuivõrd kostjal puudusid alternatiivsed võimalused ning ta soovis tööde edasist teostamist ja lõpetamist töövõtja poolt, sõlmitigi poolte vahel lisakokkulepe. Asjaolu, et tööd lõpetati 08.11.2011 asemel 30.11.2011, ei kaalu üles sellises mahus ja maksumuses teostatud tööde eest tasu mittemaksmist. Selline kostja käsitlus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Seda enam, et tööde lõpetamise tähtaeg muutus pooltevahelisel kokkuleppel. Alltöövõtu lõppülevaatuse aktist nähtub, et kostja avastas lõppülevaatuse käigus 30.11.2011 puudused, mis tuli töövõtjal kõrvaldada 05.12.2011 ning seda on töövõtja ka teinud. Seejärel võttis kostja tööd vastu 14.12.2011. Seega on põhjendatud ka hageja lisakokkuleppest tulenev tasu nõue. Kostjal on kohustus tasuda hagejale arve nr 20110070 alusel 175 132, 80 eurot, kuivõrd töövõtja on omapoolsed tööd teostanud vastavalt poolte vahel kokkulepitule ning aluseid, mis vabastaks kostjat tasu maksmisest, ei esine. Ehituse alltöövõtulepingu punkti 5.1 kohaselt lepingus sätestatud maksete tasumisega viivitamisel tasub viivitav pool teisele poolele viivist 22% aastas tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja hagejapoolsele viivisnõudele vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb viivise väljamõistmisel lähtuda poolte kokkulepitud viivise määrast. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et lisakokkuleppe punktis 1.1 ette nähtud tingimus ei saabunud. Kohus ei põhjendanud aga seda, miks ta leidis, et tingimuse mittesaabumine ei välista hageja nõuet. Tõsiseltvõetavat vaidlust ei saa olla selle üle, et grammatiliselt sisaldab lisakokkuleppe punkt 1.1

edasilükkavat tingimust. Kohus ei ole välja toonud põhjendusi, mis õigustaksid sätte teistsugust tõlgendamist. Lisakokkuleppe preambul kinnitab poolte tahet siduda lisatasu maksmise kohustuse tekkimine edasilükkava tingimusega. Maakohus leidis ebaõigesti, et tööde hilinenud üleandmise fakt ei vabasta kostjat lisatasu maksmise kohustusest. Kohus tõlgendas lisakokkuleppe sätteid ebaõigesti. Lisakokkuleppe punkti 1.1 näol on tegemist edasilükkava tingimusega kokkuleppega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 mõttes. Kostjal oleks AS Ilmarine ees tekkinud täiendava tasu maksmise kohustus üksnes juhul, kui lisakokkuleppe punktis 1.1 sisalduv tingimus oleks saabunud – AS Ilmarine lõpetab tööd 08.11.2011 ning peab kinni lisakokkuleppe lisas olevast ajagraafikust. Nimetatud edasilükkavat tingimust ei saabunud, sest AS Ilmarine töid tähtaegselt ei lõpetanud. Seetõttu ei tekkinud AS-l Ilmarine lisakokkuleppe punktist 1.1 tulenevat lisatasu maksmise kohustust, mistõttu ei saa hagejal vastavat nõuet ka olla. Lisakokkuleppe punkti 1.1 sõnastuses sisaldub üheselt mõistetav tingimus: täiendav tasu makstakse tingimusel, et tööd lõpetatakse kokkulepitud tähtajaks ja vastavalt graafikule. Puuduvad igasugused põhjendused ja tõendid selle kohta, et poolte tegelik tahe lisakokkuleppe sõlmimisel oleks olnud leppida kokku milleski muus, kui see, mis nähtub lisakokkuleppe tekstist. Kohus on põhjendamatult leidnud, et lisakokkuleppes puudub edasilükkav tingimus. Lisaks on lisakokkuleppe preambulis eraldi välja toodud kostja erakordselt suur huvi tähtaegade järgimise vastu. Lisatasu oli algselt lepinguga kokkulepitule lisanduv täiendav motivaator, mis pidi tagama tähtaja järgimise AS Ilmarine poolt. Seega oli lisakokkuleppes kokku lepitud lisatasu täielikult seotud lisakokkuleppes sätestatud tähtaegadega. Lisatasu maksmise eesmärk oli kindlustada tööde valmimine lisakokkuleppes sätestatud tähtajaks ning sellele lisatud graafiku alusel. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kostja tasus AS-le Ilmarine kogu lepingus algselt kõigi tööde teostamiseks kokku lepitud tasu. AS Ilmarine ja kostja leppisid lepinguga kokku tööde lõplikus hinnas, mis ei kuulunud lepingu alusel suurendamisele. See, et tööd osutusid keerukamaks või mahukamaks, kui AS Ilmarine hinnapakkumist esitades hindas, oli AS Ilmarine riisiko. Sellest hoolimata nõustus kostja lisakokkuleppega tasuma AS-le Ilmarine lisatasu tingimusel, et tööd lõpetatakse lisakokkuleppes kokku lepitud tähtajal ning et töid teostatakse lisakokkuleppe-järgse graafiku alusel. Kostja käitus heas usus ning mõistlikult. Talle oli Lennusadama rekonstrueerimistööde peatöövõtjana ülioluline, et kõik alltöövõtjad peaksid kinni oma graafikutest ning tähtaegadest. Sel põhjusel tuli kostja AS-le Ilmarine vastu ning nõustus maksma lisatasu tingimusel, et tagatakse tähtaegadest tingimusteta kinnipidamine. Seega ei olnud lisatasu osa lepinguga kokku lepitud hinnast, mille täitmisest oleks kostja õiguskaitsevahendina keeldunud. Kostja ei jätnud märkimisväärses osas teostatud tööde eest maksmata. Kostja on kokkulepitud tasu täies ulatuses AS-le Ilmarine tasunud. Vaidlusalune summa on tingimuslik lisatasu, mille eelduseks olevat tingimust ei saabunud, mistõttu ei ole selle tasumise kohustust kostjal kunagi tekkinud. Järelikult ei ole asjaolu, et lisakokkuleppes märgitud tähtaegade järgimata jätmise tõttu ei tekkinud lisatasu maksmise kohustust, vastuolus hea usu ega ühegi muu tsiviilõiguse põhimõttega. Tähtaegade järgimise tagamine oli põhjuseks, miks kostja lisatasus üldse kokku leppis. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et tasu ei saanud maksmata jätta puuduste tõttu töödes, kuna tööd on vastu võetud. Kosja ei tuginenud sellele, et jättis tasu maksmata seetõttu, et töödes esinesid puudused. Nagu eespool toodud, jättis kostja tasu maksmata põhjusel, et tööd ei valminud tähtaegselt, mis välistas lisatasu maksmise kohustuse lisakokkuleppe punkti 1.1 alusel (st sellist kohustust kostjal ei tekkinud).

Asjakohatu on kohtu seisukoht, et kokkulepitud tasu maksmisest keeldumise õigus tekib üksnes juhul, kui tellijal on tasaarveldatav kahjunõue töövõtja vastu või kui ta alandab tööde hinda või kui ta taganeb lepingust. AS-l Ilmarine ei tekkinud kostja vastu lisatasu maksmise nõuet, sest ei saabunud edasilükkavat tingimust, mis oli sellise tasunõude eelduseks. Kuna lisatasu maksmise nõuet ei tekkinud, ei ole asjakohased viited sellele, millal on tellijal õigus olemasoleva tasunõude täitmisest keelduda. Maakohtu otsus on sisulises vastuolus ka Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendiga nr 2-1236887. Selles vaidluses leidis ringkonnakohus, et kostjal on õigus nõuda leppetrahvi, milline õiguskaitsevahend oli sõltuvuses tööde mittetähtaegsest teostamisest AS Ilmarine poolt. Maakohus ei ole seda vastuolu millegagi selgitanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub kaevatava kohtuotsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või piisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Praeguse tsiviilasja lahendamisel tähtsust omavate maakohtu tuvastatud faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole. Vaidlus puudub selles, et 31.08.2011 sõlmisid kostja ja AS Ilmarine 21.02.2011 alltöövõtulepingu lisakokkuleppe, milles lepiti muuhulgas kokku tööde teostamise lõpptähtaja muutmises ja täiendava tasu maksmises. Poolte vaheline vaidlus on taandunud eelkõige sellele, kas lisakokkuleppe punkt 1.1 välistab kokkuleppes märgitud tasu maksmise kohustuse, kui töid ei teostata kokkuleppes märgitud tähtajaks, s.o 08.11.2011 (punkt 1.4.2). Seega vaidlevad pooled selle üle, kas tellijal lasub kohustus maksta töö eest lisakokkuleppest tulenevat tasu või mitte. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlusalusest lisakokkuleppest tuleneva tööde valmimise lõpptähtaja ületamine ei vabastanud kostjat kohustusest maksta tehtud töö eest lisakokkuleppe järgset tasu. Õige ei ole kaebuse käsitlus, nagu oleks maakohus jätnud otsuses põhjendamata, miks ta leidis, et lisakokkuleppe punktis 1.1 märgitud tingimuse mittesaabumine ei välista hageja nõuet. Nõustudes apellandiga, et nimetatud lepingupunkti grammatilise tõlgenduse osas ei saa olla vaidlust, ei saa aga nõustuda sellele tugineva järeldusega. Tegemist ei olnud edasilükkava tingimusega kokkuleppega TsÜS § 102 lg 2 tähenduses. Kui lisakokkuleppe sõlmimise ainsaks eesmärgiks oli tööde valmimise tähtaja määramine ja selle järgimise eest tasu maksmises kokkuleppimine, oleks tulnud seda dokumendis ka üheselt märkida. Maakohus hindas tõendeid õigesti ning tuvastas poolte vahelist lepingulist suhet reguleerivad kokkulepped õigesti. Maakohus leidis õigesti, et lisakokkuleppes märgitud tähtaja ületamine ei vabastanud kostjat kohustusest maksta tehtud töö eest kokkulepitud tasu. Teistsugune järeldus oleks vastuolus lisakokkuleppe kui terviku sisu ja olemusega. Seetõttu ei saa nõustuda ka kostja väitega, et üksnes tähtaja ületamine, sõltumata põhusest, välistab tasu maksmise kohustuse.

Lisakokkuleppe sisu tõlgendamisel on maakohus hinnanud tõendeid õigesti. Kohtul ei olnud võimalik eraldada üht lepingusätet lepingudokumendist kui tervikust ning vaid selle ühe sätte põhjal teha kostja soovile vastavat järeldust, et kui töö ei valminud 08. novembriks 2011, siis ei lasu kostjal kohustust maksta töö eest tasu. Maakohus tuvastas õigesti, et nimetatud tähtaeg lükati poolte kokkuleppel (muuhulgas tingituna ka objektiivsetest asjaoludest) edasi 20. novembrile 2011, millele lisandus tööde teostamise graafikust (etapiviisilisusest) tulenev täiendav nädalane tähtaeg, seega oli tööde valmimise lõpptähtajaks 27.11.2011. Nimetatud asjaolu on tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-36887 (Nordecon AS vs AS Ilmarine). Juba üksnes eeltoodud asjaoludel puudus lisakokkuleppe punktide 1.1 ja 1.4.2 vahel selline seos, nagu kostja on nimetatule omistanud. See, et maakohus on muuhulgas märkinud, et tasu maksmata jätmist ei õigustaks ka töös esinenud puudused, ei ole iseenesest vale, sest eelnevalt on maakohus põhjalikult analüüsinud, miks ei olnud kostjal õigust, tuginedes lisakokkuleppe punktile 1.1, jätta lisatasu maksmata. Kuna maakohus ei nõustunud kostja käsitlusega lepingu tõlgendamisel, on ta ühtlasi märkinud, et ei esine ka muid asjaolusid, mis võimaldaksid tasu maksmisest keelduda (tasaarvestatav nõue töövõtja vastu jm). Apellandi sellekohased etteheited ei ole õiged. Samuti ei saa nõustuda apellandi väitega, nagu oleks praegune lahend sisulises vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-12-36887. Maakohus on piisavalt põhjalikult selgitanud, miks ei andnud lisakokkuleppe punktis 1.4.2 märgitud tähtajaks töö lõpetamata jätmine alust jätta tehtud töö eest tasu maksmata. Asjaolu, et kõnealuse jõustunud kohtulahendiga on AS-lt Ilmarine mõistetud kostja kasuks välja trahv 8-päevase viivituse eest, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Pigem nähtub ka sellest otsusest, et tööde valmimise lõpptähtajaks oli 27.11.2011 ning et tööd anti üle 30.11.2011 (küll puudustega, mille esinemisega seotud asjaolusid lisakokkuleppe ei reguleeri ning mis kõrvaldati 05.12.2011). Viivise arvestuse õigsuse üle vaidlus puudub.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ilmarine Engineering OÜ esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud: maakohtu 03.07.2015 otsusega tutvumisele ja analüüsile 0,5 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumisele 0,5 tundi; 05.08.2015 kohtumäärusega tutvumisele, apellatsioonkaebuse analüüsile ja vastuse koostamisele kokku 8,5 tundi; kostja seisukohaga tutvumisele ja analüüsile 0,3 tundi; vastuväite koostamisele kokku 5,75 tundi; lisaks tutvumisele kostja esindaja vahetumise teatega, hageja teate edastamisele uue esindaja kaasamise kohta ja kohtuistungi kutse vastuvõtmisele 0,45 tundi. Kokku on apellatsioonimenetluses hageja õigusabikuludeks 16 tunni töö eest tasutud 1600 eurot, millele lisandub kohtuistungi eest (arvestusega 1 tund) 100 eurot. Seega kokku 1700 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja sisu, saab nimetatud kulu pidada põhjendatuks ning see oli vajalik hageja huvide efektiivseks kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. Hageja esindajaks on jurist, kelle tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja märkis, et ta on käibemaksukohustuslane (tasutud käibemaksu saab tagasi arvestada). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TsMS § 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 1700 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab hageja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral Ilmarine Engineering OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Protokolli parandamise taotluse lahendamine Hageja taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2016 istungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ebatäpsus hageja esindaja öeldud mõtte sõnastuses ei vaja ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 53 lg 4 korras muutmist. Hageja viidatud lauses sisalduvat lõiku tervikuna vaadeldes on üheselt mõistetav, et hageja seisukohaks oli antud küsimuses see, et põrandat betoneerimata ei olnud võimalik sildu paigaldada, sest selleks otstarbeks vajaminevat kraanat ei saanud enne põranda betoneerimist püstitada (ning et tegemist ei olnud hageja süüst tuleneva tööde valmimise tähtaja venimisega).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.