Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
29. veebruar 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasi
2-13-58396 I.L. hagi AQ Lasertool OÜ vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
13 096,69 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: I.L. (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht Xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Henn Koduvere (e-post [email protected] ) Kostja AQ Lasertool OÜ (registrikood 10930852, asukoht Nurme tee, Lemmetsa küla, Audru vald, Pärnumaa 88312), lepinguline esindaja advokaat Katrin Sarap (e-post [email protected])
Menetlemise viis
Kirjalikus menetluses (TsMS § 403 lg 1)
RESOLUTSIOON
Rahuldada I.L. hagi AQ Lasertool OÜ vastu osaliselt. Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt (rk 10930852) I.L. (ik xxxxxxxxxxxx) kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (brutos) järgmiselt:
2.1.Hüvitis perioodi 01.03.2011 - 29.02.2016 eest summas 9091,44 € (üheksa tuhat üheksakümmend üks eurot ja 44 senti) ühekordse maksena;
2.2.alates 01. märtsist 2016 jooksva kuu 15. kuupäevaks igakuine hüvitis (otsuse tegemise aja seisuga 249,69 € kuus), mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni punktis 4.
3.Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L. kasuks punktis 2.1 nimetatud hüvitise tasumisega viivitamise eest viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras perioodi 01.05.2012 - 29.02.2016 eest summas 1605,85 € (üks tuhat kuussada viis eurot ja 85 senti) ning alates 01.03.2016 protsendina põhinõudest (otsuse tegemise seisuga põhinõue 9091,44 €) kuni põhinõude täitmiseni.
4.Määrata kindlaks perioodilise hüvitise maksmise osas kohtuotsuse täitmine järgmiselt:
4.1.Otsuse p 2.2 määratud igakuise hüvitise arvestamise metoodika:
4.1.1.igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks on hüvitise baasmäär, mis vastab I.L.’il tuvastatud töövõimekao protsendimäärale (käesolevalt kuni 31. augustini 2016.a 40%) ja on seisuga 31.12.2015 brutokuusissetulekust kaotatud osa summas 499,38 eurot (sh indekseeritud juurdekasv perioodi 2012-2015 eest).
2-13-58396
4.1.2.Hüvitise baasmäära tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal „Metallitoodete tootmine, v.a. masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga (%). Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 01. juuliks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse või enamtasutud osas tasaarvestus järgmise perioodi maksega;
4.1.3.arvesse võttes hageja omavastutust 50% , millega kostja AQ Lasertool kanda jääb 50% ehk pool resolutsiooni punktis 4.1.2 kindlaksmääratud töövõimekaoga seotud hüvitisest, tuleb indekseerimise järel saadavast summa jagada kahega (otsuse tegemise seisuga 249,69 eurot kuus, so 499,38 : 2).
4.1.4.hüvitise lõpliku suuruse saamiseks tuleb punktis 4.1.3 kindlaksmääratud indekseeritud igakuise hüvitise summast maha arvestada sama perioodi eest saadud töövõimekaotuspension;
4.2.I.L. on kohustatud teavitama AQ Lasertool OÜ-d koheselt, so hiljemalt 7 päeva jooksul töövõimekao määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.
4.3.AQ Lasertool OÜ on kohustatud igakuise hüvitise I.L.’le välja maksma hiljemalt hüvitise saamise kuu 15. kuupäevaks Menetluskulude jaotus
5.Jagada menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel järgmiselt:
5.1.Jäta I.L. menetluskuludest 3⁄4 ehk 75 % ulatuses kostja AQ Lasertool OÜ kanda ja 1⁄4 ehk 25 % ulatuses hageja enda kanda.
5.2.Jätta kostja AQ Lasertool OÜ menetluskulud tema enda kanda.
6.Kindlaks määrata ja välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L. kasuks põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kulutused õigusabi osutanud lepingulisele esindajale summas 2107,20 € (kaks tuhat ükssada seitse eurot ja 20 senti, sh õigusabiteenuse kulud 1756 € ja käibemaks 351,20 €).
7.Väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb AQ Lasertool OÜ-l tasuda I.L. kasuks viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas. Eeltoodule vastav, otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8,05% aastas) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja nõue ja hagi asjaolud (I kd lk 2-9, II kd 17-20, III kd lk 3-9 ja lk 63-72)
2-13-58396 1.1 Pärnu Maakohtu menetluses on I.L. hagi AQ Lasertool OÜ vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitamise nõudes. Hageja I.L. on hagiavalduse kohaselt töötanud järgmistel ametikohtadel järgmise staažiga: Algus Lõpp Tööandja Amet
23.02.2011 AQ Lasertool OÜ CNC pingioperaator
FIE V.L.
Tööline-taimekasvatus, hooajatööd
OÜ Väntvõll Sekretär
OÜ Audru Mõis Tööline-taimekasvatus
Audru sovhoosi aiand Tööline-taimekasvatus Hagiavalduse kohaselt AQ Lasertööl OÜ juures töötamisest tekkis I.L.’il kutsehaigus järgmiselt: 12.03.2007 asus hageja tööle kostja juurde CNC pingioperaatorina. 19.04.2007 läbis hageja tervisekontrolli. Tervisekontrolli otsuse kohaselt võis hageja töötada kostja juures eelnimetatud töökohal. 26.10.2010 jäi hageja haiguslehele. Hagejal diagnoositi füüsilisest ülekoormusest õlavöötmele tingitud haigestumine. 28.02.2011 ütles kostja üles hageja töölepingu, kuna hageja töövõime oli vähenenud tema terviseseisundi tõttu. 14.12.2011 tuvastati hageja kutsehaigus, mis on tõendatud Põhja Regionaalhaigla (PERH) 20.12.2011 teatisega nr 13-2/84 kutsehaiguse diagnoosimisest. Vastavalt PERH’i teatisele võis tekkida hageja kutsehaigus tulenevalt töötamisest kostja juures aastatel 2007 – 2011. Hageja kutsehaiguseks on teatisel märgitud : - õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus, küünarliigeste epikondüliidid. 12.01.2012 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr 823411 määrati hageja püsiva töövõime kaotuse ulatuseks 40 % ja töövõimekaotuse põhjuseks kutsehaigus. Hageja esitas kostjale kirjaliku hüvitise maksmise nõude 05.04.2012.a. Kostja teatas oma 16.04.2012 kirjas hagejale, et ei nõustu hageja kutsehaiguse hüvitamise nõudega. 09.12.2013 määras Sotsiaalkindlustusamet oma otsusega hageja püsiva töövõime kaotuse ulatuseks 40 % ja töövõimekaotuse põhjuseks kutsehaiguse perioodiks 01.04.2013 – 31.08.2014. Hageja põhjendab oma nõudeid järgmiselt:
1.4.Kahju põhjustamine kostja poolt, hüvitise nõudeõiguse tekkimise alused. Hageja leiab, et Hageja töötingimustes kostja juures esinesid vähemalt järgmised puudused, mis võisid põhjustada hageja kutsehaiguse: 1) Ebaergonoomiline tööasend - kõrge töötasapind; (vt ka hageja 27.02.2014 p 1.3.1 ja Tööinspektsiooni 26.01.2012 uurimiskokkuvõtte p IV); 2) Ebaergonoomiline tööasend töö seistes, ühetaolised monotoonsed liigutused ja sundasend; (vt ka hageja 27.02.2014 p 1.3.1 ja hageja 02.10.2014 p 1.1 ja Tööinspektsiooni 26.01.2012 uurimiskokkuvõtte p III ja IV ja tunnistaja I.L. ütlused 22.10.2014 istungil ja tunnistaja K.P. ütlused 22.10.2014 istungil); 3) Füüsiliselt raske töö – raskuste tõstmine ja töö raskete suuremõõtmeliste detailidega; (vt ka hageja 27.02.2014 p 1.3.1 ja hageja 02.10.2014 p 1.1 ja tunnistaja I.L. ütlused 22.10.2014 istungil ja tunnistaja K.P. ütlused 22.10.2014 istungil ning hageja 24.11.2014 p 2.3.2, p 2.7 ja p 2.11); 4) Müra, tolm ja tõmbetuul; (vt ka hageja 27.02.2014 p 1.3.1 ja Tööinspektsiooni 26.01.2012 uurimiskokkuvõtte p IV ja tunnistaja I.L. ütlused 22.10.2014 istungil ja tunnistaja K.P. ütlused 22.10.2014 istungil ning hageja 24.11.2014 p 2.9 ja p 2.11 ning 20.11.2015 ekspertiisiakti lk 5 p 2); 5) Liiga vähene puhkeaeg. (vt ka Tööinspektsiooni 26.01.2012 uurimiskokkuvõtte p Muud tähelepanekud ja tunnistaja I.L. ütlused 22.10.2014 istungil ja tunnistaja K.P. ütlused 22.10.2014 istungil), 6) Kostja ei ole tõendanud, et kostja oleks hagejale tutvustanud õigusaktides ettenähtud juhendeid või korraldanud vajalikud väljaõpped. (vt hageja 27.02.2014 p 1.5 ja hageja 17.04.2014 p 1.6 ja hageja 24.11.2015 p 2.15), 7) Kostja ei võtnud arvesse hageja teateid-pöördumisi, kus hageja ütles kostjale, et töö on raske ja palus kergemat tööd. (vt tunnistaja I.L. tunnistus 22.10.2014 istungil), 8) Kostja riskianalüüse hagejale ei tutvustanud. Samas ei selgu ka kostja poolt kohtule esitatud riskianalüüsidest nende asjakohasus ja eesmärgipärane mõju ning, et oleks analüüsitud hageja töökohaga (tööpingiga Amada Promecam) seotud riske. (vt hageja 17.04.2014 p 1.7 ja hageja 24.11.2014 p 2.2 – 2.5), 9)
2-13-58396 Kostja poolt kohtule esitatud töökeskkonna nõukogu tegevustabelist nähtub, et ülekoormustraumade vältimise ohutusjuhendit ja riskianalüüsi otsustati töötajatele tutvustada alles 28.02.2012, s.o. mõni kuu pärast hageja kutsehaiguse tuvastamist (hageja kutsehaigus tuvastati 2011 aasta detsembris). (vt hageja 27.02.2014 p 1.7c), 10) Kostja on vältinud hageja tööprotsessi kirjelduse ning töötamisel käideldud raskuste massi ja hulga kohta tõendite esitamist, kuigi selleks pidi võimalus olemas olema, kuna kõikide tööde andmed sisestati arvutisse ja salvestati. (vt hageja 27.02.2014 p 1.8 ja hageja 17.04.2014 p 1.4 ja tunnistaja I.L. tunnistus 22.10.2014 istungil ja tunnistaja K.P. ütlused 22.10.2014 istungil ja hageja 23.12.2014 p 3), 11) Hagejaga sarnane töö kostja juures põhjustas ka teistel isikutel (I.L. ja K.P.) samal ajal hageja haigusega sarnase haiguse. (vt hageja 24.11.2014 p 2.11) Eeltoodud asjaoludel hageja leiab, et kostja on rikkunud vähemalt järgmisi töötervishoiualaseid õigusakte: 1) Sotsiaalministri määruse nr 26 Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lõiked 1 ja 8 ning § 5 lõiked 1, 2, 3 ja 4; 2) Vabariigi Valitsuse määrus nr 176 Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 2 lõiked 1, 2 ja 3, § 3 lg 3 ning § 7 lg 3; 3) Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 5 lg 3 p 6 ja § 13 lg 1 p 6; TTOS § 13 lg 1 p 4 (vt hageja 17.04.2014 p 1.10.6); 4) Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 5 lg 2 p 3 ja § 6 lg 1 . Kostja ei ole tõendanud, et ta on tööohutuse nõuded täitnud, järelikult vastutab kostja hagejale kutsehaiguse põhjustamise ja sellest tuleneva kahju eest.
1.4.1.Hüvitise nõudeõiguse tekkimise aeg. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt kehavigastuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamist hiljemalt alates 01.03.2011, kuna hageja kaotas töö ja sissetuleku 28.02.2011 ning samuti oli hageja töövõime vähenenud hiljemalt samaks ajaks vähemalt 40%.
1.5.Hüvitise suurus. Hageja arvates tema sissetulekute vähenemisest tuleneva materiaalse kahju suuruse saab leida hageja keskmise töötasu kaudu enne tervisekahjustuse tekkimist. Et hageja oli puhkusel või haiguslehel 2009.a juunis-augustis ja detsembris, 2010.a mais, juulis, augustis, oktoobris - detsembris ning 2011.a jaanuar – veebruar, jäetakse need kuud hageja keskmise palga arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Kostja juures töötamise lõpetamisele eelnenud viimase 8 tervikuna töötatud kalendrikuu töötasu alusel oli hageja keskmine palk 938,05 €. Kuna hageja kaotas töövõimest 40% ja seega vähenes ka hageja võime sissetulekut teenida 40% võrra, nõuab hageja kostjalt hüvitist kostja juures teenitud keskmisest sissetulekust 40% ulatuses ehk summas 375,22 €/kuus (01.03.2011 seisuga).
1.6.Hüvitise suurus perioodi 01.03.2011 – 30.11.2015 eest ja kuni otsuse tegemiseni ja viivise nõue (täpsustatud arvutused III kd 7-8). Perioodi 01.03.2011 – 30.11.2015 eest moodustas hageja tervisekahju hüvitis koos brutopalgapõhise indekseerimisega kogusummas 19 007,14 €, millest on maha arvatud hageja poolt alates 2011.a augustist kuni 2015 novembrini (k.a.) saadud töövõimetuspension kogusummas 7381,24 €, hageja nõue kostja vastu seisuga 30.11.2015 summas 17 159,82 €, millele lisandub edasine igakuine indekseeritud hüvitis väljaarvutatuna perioodi eest 01.12.2015 kuni kohtuotsuse tegemiseni, arvestades ühe kuu kohta indekseeritud hüvitisesummaks 499,38 €. Samuti palub hageja välja mõista hüvitise võlalt viivise VÕS § 113 lg 1 alusel alates 01.05.2012 kuni 30.11.2015 summas 2852,70 € ja kooskõlas TsMS § 367 edasi seadusjärgses määras protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
1.7.Edasised perioodilised hüvitisemaksed ja hüvitise indekseerimine. Tulenevalt asjaolust, et hageja töövõimetus püsib jätkuvalt, VÕS § 136 lg 2 ja 3 alusel hageja nõuab kostjalt tervisekahju hüvitise jätkuvat maksmist perioodiliste maksetena iga kolme kuu eest ette. 10.12.2015 seisuga hageja täpsustas esialgses hagis tulevikus tasumisele kuuluva igakuise hüvitisenõude summat, asendades algse, töövõimetuspensioni mahaarvamisega hüvitise summa summaga 499,38 €. Hageja arvates tema poolt saadud pensionisumma tuleb hüvitisest maha arvestada üksnes juhul, kui hagejale töövõimetuspensioni makstakse. Tuleviku hagejale töövõimetuspensioni maksmine on riigi kui kolmanda isiku otsus ning seetõttu ei ole põhjendatud töövõimetuspensioni summa tuleviku nõudest eelnevalt maha arvestamine. Kui hageja tulevikus
2-13-58396 saab töövõimetuspensioni, siis vastavalt saab kostja maksta hüvitist hageja saadud töövõimetuspensioni summa võrra vähem. Antud hagi tulevikku suunatud nõudelt hageja arvates töövõimetusepensioni summa mahaarvestamisele ei kuulu. VÕS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Hageja palub hüvitise indekseerida metalltoodete tootmise (v.a masinad ja seadmed) tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga eelmise aasta muutust (võrrelduna üle-eelmise aastaga) kajastava indeksiga.
1.8.Hageja täpsustas arvutusi ja nõudeid 10.12.2015 (III kd lk 5-9) ja kokkuvõttes palub, tuginedes Võlaõigusseaduse § 127 lg 1, § 130, § 1043, § 1045 lg 1 p 2: • kostjalt hageja kasuks välja mõista kutsehaiguse põhjustamisest tingitud kahju hüvitis kindla summana perioodi alates 01.03.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni eest (sh perioodi 01.03.2011 – 30.11.2015 eest hüvitisesumma 17 159,82 € ning edasiselt iga kuu kohta hüvitisesumma 499,38 €, võttes arvesse võimalikku indekseerimist); • kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodi alates 01.03.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni eest hüvitise (vt ülal p 1) tasumisega viivitamise eest viivis, protsendina põhinõudest VÕS § 113 lgs 1 II lauses sätestatud määras, kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (30.11.2015 seisuga on antud viivise summa 2 852,70 €); • alates kohtuotsuse tegemisest kuni hageja töövõimetuse püsimiseni kostjalt hageja kasuks välja mõista kutsehaiguse põhjustamisest tingitud kahju hüvitis, perioodiliste maksetena iga kolme kuu eest ette, ühe kuu kohta summas 499,38 €, võttes arvesse võimalikku indekserimist; • indekseerida hüvitist (punktid 1 ja 3 ülal) iga aasta 01. aprillil metalltoodete tootmise (v.a masinad ja seadmed) tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga eelmise aasta muutust (võrrelduna üle-eelmise aastaga) kajastava indeksiga; • kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii deliktilise kui ka lepingulise nõudena; • jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Seisuga 15.01.2016 hageja jääb esitatud hagi juurde kõikides punktides, kinnitab, et hageja töövõimetus jätkub samas mahus (40 %). 29.07.2014 määras Sotsiaalkindlustusamet oma otsusega nr 1124686 hageja püsiva töövõime kaotuse ulatuseks 40 % ja töövõimekaotuse põhjuseks kutsehaiguse kestusega 31.08.2014 – 31.08.2016. Töövõimetuse põhjusena on märgitud: „Õlavöötme ja käte müofastsiaalsed valud ja õlaliigeste kahjustus valude ja koormustaluvuse langusega on kutsehaigusena diagnoositud 2011 ja põhjustavad keskmise raskusega funktsioonihäire püsiva töövõime kaotusega 40 % ulatuses oma ametis kaheks aastaks (tõend I kd tl 232 ). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks õigusabi teenuse eest tulemustasuna 28% kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast summast, sh peale kohtuotsuse jõustumist tasumisele kuuluva 12 kuu summast. 2.Kostja vastuväited (I kd tl 43-48, 109-116; III kd tl 24-27)
2.1.Kostja oma 05.02.2014 kirjalikus vastuses, 24.03.2014 ega hilisemates, sh lõplikus 15.01.2016 seisukohavõtus hagi ei tunnista, vaid palub jätta selle rahuldamata ning panna menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seost kostja tegevuse/tegevusetuse ja talle tekkinud kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tööprotsess ajal, mil hageja töötas kostja juures (2007 kuni 2011), oleks olnud vastuolus õigusaktidega, eelkõige töötervishoiu- ja tööohutuse seadusega (TTOS). Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse (RK 3-2-1-145-09, p 12). Kostja leiab, et on järginud tööohutuse nõudeid: Hageja tööle asumisel on kostja hagejale tutvustanud töötervishoiu- ja tööohutualaseid juhendeid ja õigusakte, mida on hageja oma allkirjaga kinnitanud; kostja on võimaldanud hagejal läbida tervisekontrolli TTOS § 13 lõike 1 punkti 7 mõistes, töötervishoiuarst on lubanud hagejal töötada kostja juures ning ei ole avastanud kutsehaigusele viitavaid sümptomeid. Kostja on aastatel 2006,
2-13-58396 2008 ja 2009 tellinud riskianalüüsid (II kd lk 118-181), mille raames on analüüsitud kostja juures kõikidel ametikohtadega kaasnevaid riske. Esitatud riskianalüüsidega kostja tõendab, et on järginud kõiki TTOS tulenevaid kohustusi. Tööohutusealaste juhendite tutvustamata jätmine ei tähenda, et tööandja tegevus/tegevusetus on töötajale põhjustanud kutsehaiguse. Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalase koolituse registreerimise kaardi kohaselt on hagejale tööle asumisel tutvustatud muuhulgas erinevaid ohutusjuhendeid.
2.2.Kostja ei nõustu hageja arvamusega, mille kohaselt tekkis hageja kutsehaigus tulenevalt kostja juures töötamisest. 20.12.2011 PERH teatise kohaselt võis kutsehaigus tekkida tulenevalt töötamisest kostja juures aastatel 2007 kuni 2011. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on koostatud pärast PERH-i teadet ehk pärast kutsehaiguse diagnoosi määramist. Uurimiskokkuvõte on koostatud PERH’i teatest lähtuvalt ning analüüsitud on vaid hageja töösuhet kostja juures. Eeltoodust lähtuvalt ei ole viidatud tõenditega tõendatud kostja vastutus (sh ainuisikuline) kutsehaiguse tekkimises. Võttes arvesse eeltoodut ei ole hageja tõendanud põhjusliku seose olemasolu talle kutsehaigusega tekkinud kahju ja kostja tegevuse (sh tegevusetuse) vahel. Hagiavalduse kohaselt on hageja 1986 kuni 1993 töötanud Audru sovhoosi aiandis töölise-taimekasvataja ametikohal (7 aastat), 1993 kuni 1999 Audru Mõis OÜ-s töölise-taimekasvataja ametikohal (6 aastat), 2002 kuni 2004 Väntvõll OÜs sekretäri ametikohal (2 aastat), 2004 kuni 2007 FIE V.L. juures töölinetaimekasvataja ja hooajatöölise ametikohal (3 aastat) ning 2007 kuni 2011 AQ Lasertool OÜ-s CNC pingioperaatori ametikohal (4 aastat). Seega eelnevalt kostja juures töötamist oli hageja töötanud füüsilist koormust nõudvatel ametikohtadel kokku 18 aastat ning kostja juures 4 aastat. Kostja arvates on eksperdi arvamusega tõendatud, et hagejale tekkinud kutsehaiguse põhjustajaks ei saa ainuisikuliselt olla kostja ning seega ei saa kostja vastustada hagejale tekkinud kahjus täies ulatuses ehk hageja poolt nõutavas ulatuses. Kutsehaigus tekib pikema perioodi jooksul ning seega ei ole õige hageja järeldus, mille kohaselt hagejal puudus enne kostja juurde tööleasumist kutsehaigus, kuna seda ei tuvastanud Medicoveri poolt 10.04.2007 läbiviidud tervisekontroll. Ekspert peab kõige tõenäolisemaks kutsehaiguse tekkimise perioodiks töötamist kostja juures. Samas ei ole menetluses tuvastatud, et hageja poolt tehtud töö oleks hagejale olnud raske või kostja tegevus või tegevusetus oleks põhjustanud hageja kutsehaiguse. Kostja ei nõustu eksperdi hinnanguga, mille kohaselt lasub vastutus kutsehaiguse tekkimisel viimasel tööandjal. Lisaks ei ole töösuhte ajal töötervishoiu arst tuvastanud, et hageja jaoks oleks tehtud töö olnud füüsiliselt liialt raske ning intensiivne. 2009 ja 2011 aastal on töötervishoiuarst hinnanud hageja sobivaks töötamaks kostja juures ning ei ole tuvastanud kutsehaigusele viitavaid sümptomeid. Hageja seisukoht, et kutsehaiguse üheks oluliseks põhjuseks võis olla töökoormuse järk-järguline suurenemine, on hüpoteetiline. Seda väidet on uurinud ka tööinspektsioon, kes on tuvastanud, et hagejale anti ületunnitööga võrdses ulatuses puhkeaega.
2.3.Kuna hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostja tegevuse/tegevusetuse osas ja et kutsehaigus ei kujunenud välja enne 12.03.2007, siis on hageja kahju hüvitamise arvestus ja suurus ebaõige ning kohtul puudub õiguslik alus selle väljamõistmiseks kostjalt. Viidatud põhjusel on vale ka hageja kahju hüvitamise arvestamise aluseks võetud aeg ehk päev pärast töölepingu lõppemist, 01.03.2011. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 14.12.2011 ehk sisuliselt 9 kuud hiljem. Kostja vaidleb vastu ka hüvitise indekseerimisele ja hüvitisele edasise perioodiliste maksetena sh kolme kuu eest ette. Hageja ei ole põhjendanud hüvitise suurust ning esitanud arvestuse käiku. Kostja vaidleb vastu 10.12.2015 seisuga nõude suurendamisele. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõenäoliselt viidatud summalt maha arvestanud talle igakuiselt makstavat töövõimetuspensioni, mille kohustus hagejal vastavalt VÕS § 127 lg 5 kohaselt lasub. Menetluse edasine käik, sh ekspertiisi tulemused (II kd tl 223-228)
3.Kostja taotlusel teostas asjas kohtuliku ekspertiisi TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku töötervishoiu osakonna vastutav arst dr K. Hunt, kes 20.11.2015 kohtule esitatud arvamuses (II kd tl 223-228) leidis, et hagejal diagnoositud haiguse puhul tegemist on tööprotsessidest tingitud pikaajalise ülekoormuse toimega tugielundkonnale (luu- ja lihaskonnale). Eksperdi hinnangul
2-13-58396 varasemad töökohad Audru Mõis OÜ-s taimekasvatustöölisena, OÜ-s Väntvõll sekretärina ja FIE V.L. juures taimekasvatustöölisena ilmselt suurt mõju ei omanud, kuna tööülesanded eelnevatel töökohtadel olid roteeruvamad ja vaheldusrikkamad juba sesoonselt, aidates vältida tugielundkonna ühe või teise osa ülekoormamist ning töö intensiivsus ja monotoonsus polnud võrreldav tootva liinitöö intensiivsusega. Samuti on oluline, et neist perioodidest puuduvad dokumenteeritud andmed tööga seotud tervisekaebustest või tööga seotud haigestumistest. Eksperdi hinnangul mingit vastutuse jaotumist töökohtade lõikes pole võimalik välja tuua, sest iga asi mis, töötab kulub. Eksperdi hinnangul, meditsiinidokumentide väljavõtete andmetele tuginedes, vajas hageja töövõimetuslehte seoses tööga seotud haigestumisega oktoober 2010, olles töötanud ettevõttes alates märts 2007. Kaebused võivad tekkida nädalate ja kuudega, kuid kutsehaiguse väljakujunemiseks kulub orienteeruvalt 2-5 aastat. Kuna tööga seotud tervisekaebused ja tööga seotud haigestumised tekkisid 2010, siis loogiliselt võttes lasub vastutus ikkagi hageja viimasel tööandjal. Enamus ametikohtadest on olnud seotud taimekasvatusega, kus ohutegurid ja töölaad on olnud analoogsed (v.a. sekretäri töö), kuid puuduvad dokumenteeritud andmed tööga seotud tervisekaebustest või tööga seotud haigestumistest. Kindlasti viitab töötingimuste mõjule haiguse tekkimisel hageja oolt märgitud asjaolu, et kolm samal ajal samal kohal töötanud inimest haigestusid sarnasesse ülekoormushaigusesse – ekspert tutvus neist kahe juhtumiga ja kokkuvõttes järeldab, et antud töö kostja juures oli naisterahva jaoks füüsiliselt liialt raske ning intensiivne ning lõppes kutsehaiguse väljakujunemisega. Eksperdi arvates antud juhtumi puhul 4 aastat on täiesti piisav aeg kutsehaiguse väljakujunemiseks.
3.1.Kumbki pool hilisemas menetluses oma seisukohti ei muutnud, kostja hagejapoolse 2015 veebruaris esitatud kompromissi ettepanekuga ei nõustunud. Peale ekspertiisi tulemuste saamist nõustusid pooled kirjaliku menetlusega. Kohus määras asja lahendamise TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses, andis tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks kuni 15.01.2016. Pooled esitasid tähtaegselt oma menetluskulude nimekirjad. Kohtuotsuse põhjendused, kohaldatud õigusaktid
4.Menetluslikud sätted. Kohus, läbivaadanud toimiku materjalid ja tutvunud poolte seisukohtadega, peab võimalikuks teha asjas menetlust lõpetav lahend kirjalikus menetluses Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 alusel poolte nõusolekul. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
5.Hagi osaline rahuldamine. Kohus, tutvunud hagiavalduses esitatud asjaoludega, poolte seisukohtadega ning hinnanud tõendeid vastavalt seadusele, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, arvestades hageja omavastutust ja vähesel määral varasemate tööandjate osavastutust. Tervisekahju hüvitise nõude aluseks olevad eeldused: Hageja nõuab kostjalt terviskahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamist ning hagiavaldusest kohaselt tekkis hagejal terviskahjustus (kutsehaigus) kostja juures töötades aastatel 2007 -2011.a. Hageja soovib tuvastada, et kostja poolsete tööohutusnõuete rikkumise tõttu on kostja oma tegevuse ja eelkõige tegevusetusega põhjustanud hagejale püsiva töövõimekaotuse (diagnoositud kui kutsehaigus), mille tõttu hageja kaotas kostja poolt töölepingu tervislikel põhjustel ülesütlemisel 28.02.2011 töö ja püsiva sissetuleku ning millega kostja on põhjustanud ja jätkuvalt põhjustab hagejale varalist kahju, kuna hageja ei saa töövõime osalise kaotuse tõttu samaväärses mahus ega sissetulekuga tööd teha.
2-13-58396 Tööleping on võlaõigusliku lepingu eriliik, millele kehtivad kõik võlaõigusseaduse (VÕS) üldosa sätted. Seega tuleb hageja nõude läbivaatamisel hinnata kostja tegevust võlaõigusseaduse vastavate sätete alusel. Hageja palub tuvastada kostja vastutuse nii lepinguõiguslike kui ka deliktiõiguslike sätete järgi, kuid kuna hageja on tuginenud hagiavalduses kostja poolt eelkõige töölepingu sätete rikkumisele (tööohutuse nõuded, töökeskkond, tööprotsess jms), leiab kohus, et puudub vajadus hinnata eraldi deliktilist vastutust ning kuuluvad kohaldamisele lepinguõiguse sätted ( vt sarnane praktika Riigikohtu 13.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08). VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, mis oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. VÕS § 130 lg 1 kohaselt loetakse varaliseks kahjuks mh tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotust. Tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Samuti hageja peab tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just terviskahjustuse tõttu. Kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja õigusvastase tegevuse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud.
6.Tervisekahju hüvitise nõudeõiguse tekkimise aluseks olevate asjaolude tuvastamine. Varaline kahju. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas järgmiste tööandjate juures (I kd lk 3): Algus/Lõpp 1) 1986-1993 ( 7 aastat) 2) 1993 -1999 (6 aastat , sh 3,2 a lapsepuhkusel) 3) 2002 - 2004 (2 aastat) 4) 2004 - 2007 ( 3 aastat ) 5) märts 2007 -28.02.2011 (4 aastat)
Pooled ei vaidle selle üle, et I.L.l diagnoositi 14.12.2011.a. Põhja- Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuses kutsehaigusena ülekoormushaigus: õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus, küünarliigeste epikondüliidid (tõendatud 20.12.2011 Põhja Regionaalhaigla (PERH) teatisega nr 13-2/84 - I kd tl 19). Vastavalt PERH’i teatisele võis hageja kutsehaigus tekkida tulenevalt töötamisest kostja juures painutuspingi operaatorina aastatel 2007 – 2011. 12.01.2012 arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev töövõimekaotus 40%, sama suur töövõime kaotus tuvastati ka 29.07.2014 otsusega tähtajaga kuni 31.08.2016 (I kd tl 18, 20, tl 232). Samuti on kohtuliku ekspertiisi teostanud ekspert 20.11.2015 arvamuses (II kd tl 223-228) kinnitanud, et hagejal ei esine süsteemset sidekoehaigust, reaktiivset artriiti vms üldhaigusseisundeid, erinevate meditsiiniliste uuringutega on välistatud ka kombineeritud patoloogia või vanad spordivigastused ning tegemist on järk-järgult progresseerunud kroonilise kuluga haigusprotsessiga, kus ebasoodsate faktorite (koormus kätele, õlavöötmele, staatilised sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused, liigutuste intensiivsus, jõurakendamist vajavad liigutused, jne) toimel on algul tekkinud häired lihaste ja nende verevarustuse tasemel, kuid aastatepikkuse kestmise tagajärjel jõudnud lõpuks pöördumatu kudede kahjustuseni. Eeluuritud tõendid kinnitavad kohtu hinnangul, et hagejal on tekkinud kutsehaigus, mille tulemusel hageja on kaotanud töövõimest 40%. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kui isik on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest teatud protsendi, siis on eelduseks, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut (nt Riigikohtu lahend 3-2-1-68-10). Hageja nõuab saamata sissetuleku hüvitamist. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on tegemist varalise kahjuga ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt
2-13-58396 asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja jäi tervislikel põhjustel ilma tööst ja sissetulekust kostja juures ning ei ole tänaseks töövõime osalise kaotuse tõttu saanud töötada ega sissetulekut teenida samas mahus. Seega on hagejale kutsehaigusega varaline kahju tekkinud.
7.Kostja tegevuse/tegevusetuse õigusvastasus, põhjuslik seos ja kostja vastutuse ulatus. Kohus loeb kogutud tõenditega tuvastatuks, et kostja tekitas hagejale õigusvastaselt kahju sellega, et rikkus mitmeid õigusaktidega kehtestatud töökaitse ja –ohutuse alaseid nõudeid, millised on tuvastatud hageja poolse töökirjeldusega (II kd tl 185-185, 192-199), 22.10.2014 istungil antud tunnistajate ütlustega (II kd 63-69) ning Lääne Tööinspektsiooni 31.01.2012 koostatud uurimiskokkuvõttega seoses hagejal ilmnenud kutsehaigusega ja 26.01.2012 ettekirjutusega AQ Lasertool OÜ-le (I kd lk 97-99), millest nähtuvalt kostja rikkus vähemalt 4 erinevat normi: 1) TTOS § 13 lg 6 sätestatud nõuet töötajate teavitamiseks riskianalüüsi tulemustest ja ohuteguritest; 2) Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 5 lg 2 p3 järgi töötajale ergonoomiliste töövõtete tutvustamist, 3) raskuste teisaldamise riskide hindamist tulenevalt „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg 1 ning 4) töötajate tervisekontrolli korra § 2 lg 1 p 1, mille järgi tuleb töötaja tervisekontrolli suunamisel aluseks võtta riskianalüüsi tulemused. PERH Kutsehaiguste kliinikule esitatud hageja töökirjeldusega (II kd lk 195-199), K.P.’ile kostja poolt 04.11.2011 esitatud töölepingu ülesütlemise avaldusega (II kd lk 171), samuti tunnistajate K.P.’i (töötas kostja juures 4 aastat) ja I.L. (töötas kostja juures 8 aastat) ütlustega (II kd tlk 63-69) on tõendatud, et painutuspingi operaatori töökohal on tegemist sundasendi, sundliigutustega, ühetaoliste liigutustega tööga, kus toimub ka raskuste üle 10 kg teisaldamine, sh töö detailidega, mille tõstmine toimus kahekesi (nn kahemehetööd). Hageja ja tunnistajate kirjelduse järgi hageja tööasend oli seistes toetuvana põhiliselt ühele jalale, kuna teise jalaga pidi vajutama pedaali (sh käes pidi hoidma raskeid või mõõtmetelt suuri detaile). Tunnistaja I.L. kinnitusel tooliga ei ulatanud töötama - kätele jäi kõrgeks, jalale jäi lühikeseks, jalaga pidi ka vajutama, mitu vajutust minutis. Detailid olid raskusega 100 g - 15 kg, osad detailid olid suurte mõõtmetega (nt 1,5m x 0,9 m). Suuremõõtmelistel detailidel oli ca 6 painutust, mistõttu tuli detaili käes 2 minuti jooksul ümber keerata vastavalt vajadusele kuni 6 korda, kokku valmis päevas kuni 1000 detaili. Sealjuures olid käed asendis, kus need ei toetunud vastu keha vaid olid kuni 90 kraadi tõstetud kõrvale. Masin töötas selliselt, et painutuse käigus tõusis töötasapind kõrgemaks, millega kaasnes ka vajadus käte ja õlgade kõrgemale tõstmiseks. Töötasapinna algkõrgus oli 130 cm ja see tõusis painutuse käigus olenevalt tööriistadest kuni 20-30 cm. Töötempo oli normiga ette antud ja töötempot muuta ei tohtinud, olenevalt kogustest ja tellimuse pakilisusest enamus töid oli kestusega 6 - 8 tundi. Tunnistaja I.L. kinnitusel lahkus ta kostja juures töölt tervislikel põhjustel, kuna tema käed enam ei liikunud ja arstid soovitasid teisele tööle minna. Kohus nõustub hagejaga selles, et eelpool kirjeldatud töö puhul ei võta kahe tunni tagant 10 minutilised pausid ja üks 30 minutiline lõunapaus ära sundasendi mõju, töötaja ei saanud teha sirutuspause vastavalt vajadusele. Hageja töökirjelduse ja tunnistajate ütlustega on ka tõendatud, et töökoormus tõusis, töö toimus 3 vahetuses, sh öises vahetuses, tehti ka ületunde (II kd lk 67-68). Kostja eitab hageja esiletoodud rikkumisi, esitades riskianalüüsid (I kd lk 136-181), tõendid tervise kontrolli, töötaja instrueerimise ja töökeskkonna nõukogu koosolekute kohta (I kd tl 61-71), painutuspingi töötajatele üldnõuete, ohutusjuhendi (II kd lk 43-60), millega saab lugeda tõendatuks tööandja hoolsuse üldise tööohutusnormide ja sellega seotud dokumentide täitmisel, kuid mitte konkreetse töötaja suhtes. Kohus leiab, et ainuüksi riskianalüüsi dokumentide olemasolu ei tõenda nende tegelikku mõju töötervishoiu ja tööohutuse järgimisel reaalses töökeskkonnas konkreetse töötaja suhtes – riskianalüüsi dokumendid on abivahendiks vastavate tegurite jälgimisel ja vajadusel muudatuste tegemisel töökeskkonnas. Ebausutavad on kostja väited, et hageja ei pöördunud tema poole kaebustega ja sellepärast ei saanud kostja puudusi kõrvaldada. Pigem viitab hageja kirjeldus – tõstuki ligipääsu puudumine, müra, tolmu ja tuuletõmbuse probleemid (II kd tl 198-199) – kostja
2-13-58396 kui tööandja vähesele huvile tööpaiga, tööasendi ja tööprotsessi nn mugavuste vastu, mis aga mõjutavad kogumis tegelikku tööohutust ja töötaja füüsilist tervist. Kohus leiab, et on tööandja vastutus järjepidevalt hinnata riske töötaja tervisele, arvestades ka konkreetse töötaja vajadusi (nt tulenevalt kasvust, silmade korrasolekust jne), rakendada riskide ilmnemisel abinõusid ja jälgida, et tööohutus ja töötervishoid konkreetses tööpaigas oleks tagatud. Kostja ei ole tõendanud, et tutvustas hagejale regulaarselt töökeskkonna riskianalüüse, ülekoormushaiguse vältimiseks vajalikke abinõusid, sh ergonoomilisi töövõtteid – toimikus töötaja poolt muid allkirjastatud dokumente ei ole peale tööleasumisel tööohutusalase esmase instruktaaži 12.03.2007 läbimise kohta (I kd tl 61). Kohtu hinnangul on üks kord kogu 4-aastase töötamise aja jooksul tööohutusalast õpet teostada ilmselgelt vähe, et töö raskust ja ohtlikkust arvestades täita Sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korda“ nõuetekohaselt, regulaarse täiendõppe kohta hagejale andmed puuduvad. Kohus nõustub hagejaga selles, et tähtsust omab asjas, et samalt töökohalt lahkus tervislikel põhjustel mitmeid töötajaid (k.a tunnistajad K.P. ja I.L.), mis viitab otseselt, et tööprotsessis ei järgitud vajalikke tervishoiu nõudeid. Kostja esitatud 01.10.2014 töötajate nimekiri (II kd, tl 156-62), millega kostja soovib tõendada enda vastutuse puudumise väidet sellega, et ühelgi 2014.a kostja juures töötavast 154 töötajast ei ole diagnoositud kutsehaigust, ei oma asjas tähtsust, kuna kogutud andmetega (sh tunnistajate ütlused) on tõendatud, et terviseprobleemide tõttu enne 2012.a (so enne Lääne Tööinspektsiooni poolsete ettekirjutuste tegemist 2012 jaanuaris) lahkus vähemalt 2 töötajat (R.H., hageja) ja enne 2014.a veel 2 (I.L., K.P.) ning vähemalt kahel neist on kutsehaigus diagnoositud. Kostja ei ole raskuste teisaldamisega seotud töökohta kujundanud ega kohandanud nii, et see oleks töötajale võimalikult ohutu, millega rikkus TTOS § 13 lg 1 p 6 ja sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „ Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 1. Hageja väitel oleks raskemaid tööriistu pidanud tõstma tõstukiga, kuid tõstukiga puudus ligipääs. Kostja väitel hageja ei teavitanud kostjat sellest, mistõttu tegutses tõenäoliselt raskuste teisaldamisel omaalgatuslikult. Kohus leiab, et raskuste teisaldamiseks vajaliku tõstuki kasutatavuse ja töökohale ligipääsu kontrollimine töötaja terviseriski hindamisel on tööohutuse tagamisel tööandja kohustus, mida tööandja peab ise jälgima ning vajadusel rakendama abinõusid riski vähendamiseks, sõltumata sellest kas töötaja teda sellest teavitab või mitte. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-68-11 otsuse punktis 10 leidnud, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Riigikohus on asjas 3-2-1-54-00 leidnud, et põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kogutud tõenditest nähtub, et hageja ei olnud piisavalt teadlik töökeskkonna kahjulikest tingimustest ja teguritest, kuna nimetatud tingimused ja tegurid on jäänud hageja kostja juures töötamise ajal konkreetselt selgitamata ning töötaja töökeskkond vastavalt töötaja vajadustele ja töö iseloomule ergonoomilisemaks kujundamata (nt. raskete esemete tõstmiseks tõstuki puudumine, töötaja kasvu arvestav asend, kohtvalgustuse puudumine, mis võib pingsa jälgimise asendis põhjustada samuti ülemäärast õlavöötme pinget, tuuletõmbus, mis põhjustab haigestumisi). Puudub kohtu arvates alus väita, et hageja oli teadlik kõikidest riskidest kostja juures, kuna riskianalüüsi ei ole hagejale tutvustatud ja regulaarseid täiendõppeid ei ole läbiviidud hagejale. Kohus nõustub hagejaga, et riskianalüüs on töötervishoiu seisukohalt kostja oluline kohustus ning riskianalüüsi läbiviimine tulenevalt TTOS §-st 121 on olulisim vahend töötaja terviseriskide vältimiseks ja ärahoidmiseks. Seejuures mõjutab töökeskkonna /tööprotsessi kujunemist ka töötaja pikkus/kasv, puhkepausid jms. Ekslik on kostja järeldus, et töötaja oma kasvu tõttu tegi tööasendi omavoliliselt „mugavamaks“ euroalusega – sellisele „mugavusele“ oleks pidanud tööandja esindaja reageerima stabiilse jalgealuse korraldamisega. Tööandja kohustus on kohandada olenemata töötajate soost, vanusest ja kasvust töötajate töökeskkond nii, et tööülesannete täitmine oleks töötaja tervisele võimalikult ohutu, kuid kostja seda teinud ei ole ja seega on rikkunud TTOS § 4 lg-t 2, mis kohustab tööandjat kujundama ja sisustama töökeskkonna nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja
2-13-58396 tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Riskianalüüsid hageja töötamise ajast aastatel 2006-2009 on küll olemas, kuid nende reaalne töökeskkonnas rakendamine oli ilmselt puudulik. Poolte esitatud tõenditest nähtuvalt lõppes pooltevaheline töösuhe 01.03.2011 kostja poolse ülesütlemisega hagejast tingitud tervislikel põhjustel, kutsehaigus diagnoositi detsembris 2011, kuid hageja oli juba novembris 2010 kuude viisi haiguslehel. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-50-03 selgitanud, et isegi siis, kui hagejaga on tööleping lõpetatud muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu, kehtib eeldus, et ta ei leia samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Seega leiab kohus, et kostja on rikkunud eelpool nimetatud õigusnorme, mille järgimata jätmisel on tekkinud püsiv tervisekahjustus. Vastavalt TTOS §-le 23 on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelu nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kostja teo ja hagejale tekitatud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mille vallandajaks on kostja tööohutust tagavate ohutusnormide tõsine järgimata jätmine.
8.Kostja vastutuse ulatus. Kostja on leidnud, et tõendamata on, et kutsehaigus tekkis just kostja juures, kuna kutsehaiguse diagnoosimise teatisel on märgitud (I kd lk 19), et kutsehaigestumise välja kujunemise periood on 2007-2011 ja kutsehaigestumist võis põhjustada painutuspingi operaatori amet AQ Lasertool OÜ-s, kuid hageja töötas enne seda ligi 14 aastat erinevat füüsilist koormust nõudvatel ametikohtadel nagu taimekasvatuse tööline ja kutsehaigus võis alguse saada seal. PERH Kutseihaiguste – ja töötervishoiu keskus 03.12.2014 tõendis (II kd lk 192-199) kinnitab, et kutsehaiguse diagnoosimisel, kus kutsehaiguse tekkimise tõenäoliseks ajaks hinnatakse kostja juures töötamise aeg, oli kasutada hageja töökirjeldus, mis sisaldas andmeid ka varasemate töökohtade ja tööiseloomu kohta, samuti küsis kutsehaiguse diagnoosinud arst dr T. Kihva täiendavaid andmeid kostjalt hageja töökirjelduse täpsustamiseks (II ld 193). Samas on hageja välja toonud, et varasemase perioodi jäi lapse sünniga seotud dekreet—ja lapsehoolduspuhkus üle 3 aasta, samuti ei olnud varasemad tööd füüsiliselt nii koormavad. Vastutuse võimaliku jagunemise väljaselgitamiseks on kostja taotlusel teostatud kohtulik ekspertiis (II kd lk 223-228), milles ekspert leidis, et tööga seotud haigestumisi varasemast perioodist ei olnud ning tegelikuks kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on saab olla PERH kutsehaiguste kliiniku poolt nimetatud periood 2007-2011, arvestades, et hageja töö AQ Lasertool OÜ-s oli füüsiliselt varasemast tunduvalt raskem ning oli ilmselt naisterahvale üle jõu. Hageja eitab varasemate tööandjate arvelt osavastutust, ning antud juhul tõendite kogumis, eeskätt eksperdi arvamusega ja Lääne Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttega ja hageja tervisekaardi väljavõttega (II kd 95-119), mille järgi hageja tervisekaebused algasid 2010.a, so 3 aastat peale kostja juures tööleasumist, kohus nõustub hagejaga ja loeb tõendatuks, et töötervishoiu nõuete järgimata jätmise tõttu oli hageja igapäevane töökeskkond, tööasend ja tööprotsessid kostja juures sellised, mille tulemusel hagejal kujunes nelja aasta jooksul kostja juures töötades välja kutsehaigus. Samas kohus leiab, et hageja tegi suurema palga saamiseks ületunde ja tõstis enda töökoormust vabatahtlikult, kuivõrd TLS § 44 lg 1 kohaselt ületunnitöö toimub üksnes poolte kokkuleppel ning see tuleb kompenseerida rahas või vabas ajas. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg 4 mõttest tulenevalt on raske hooletusega tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Hageja väitel tekkisid tal kätes valud juba varem, töökirjelduse järgi töötas ka nädalavahetustel (6 päevase töönädalaga, 1 puhkepäev), hageja väitel tegi ta ületunnitööd firma palvel, kuna tootmine suurenes ( II kd lk 197). Samuti tunnistajate väitel (II kd 68) tegid kõik töötajad, kes tahtsid head palka saada ja tellimuste valmissaamiseks, ületunde. Kohus leiab, et hageja pidi mõistliku inimesena eeldama,
2-13-58396 et konkreetse raskust tõstmisega seotud ja sundasendit nõudva töö puhul üle normtundide töötamine kiirendab hageja tervisliku seisundi halvenemist ja töötaja oleks ka ise saanud vähendada kutsehaiguse tekkeriski, vältides ületunde või lahkudes varem tervisele sobimatult töökohalt. Konfliktis töötaja tervisliku seisundi ja töötaja soovi vahel jätkata suure palga saamiseks tervisele sobimatul töökohal, ei saa panna kogu vastutust tööandja peale - ka töötajal on vastutus oma tervise eest hoolitseda ja ära hoida enda tegutsemisest tulenev kahju, kui see on võimalik. Kohus leiab, et Töölepinguseaduse § 34 tähenduses vabatahtlikud nimetatud asjaolu on hüvituse määramisel oluline, sest võis kaasa aidata kutsehaiguse välja kujunemisele või selle välja kujunemist kiirendada. Öösuhtes on mõlemad pooled, nii tööandja kui ka töötaja huvitatud kasusaamisest ning peavad ka mõlemad selle õigussuhte pikaajaliste mõjude riske kandma. Pooled ei ole välja toonud tööaja, sh ületunnitöö arvestust, kuid hageja palgaarvestusest (I kd tl 10) nähtuvalt on tema palgad tavalistel täistöökuudel 2010. a kõikunud üle 40 % (vähim 13 055 kr, suurim 18 393 kr, vahe 5338 kr). Kohus leiab, et kuna hageja mitme aasta jooksul ei järginud tööajanormi, mõjutas see kutsehaiguse väljakujunemist, tegemist on hooletusega ja kostjalt nõutavat kahju hüvitist tuleb seetõttu vähendada. Kohus leiab, et kohane on vähendada hüvitist omavastutuse arvelt 50 % võrra, arvestades töö intensiivust ja raskust, mille mõju oma tervisele hageja sai ette näha. Kokku vähendab kohus kostja osa hagejale kutsehaiguse põhjustamisel 50 %-le nõutud hüvitisest (täishüvitis 100 %, millest maha arvatud omavastutus 50 % . Kohus võtab seda arvesse hüvitise lõpliku suuruse välja arvestamisel.
9.Hüvitise suuruse arvutamise alused. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 22 lg 1 järgi, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002, kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju tekitamise kohta sätestatut. VÕS § 130 lg 1 alusel isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju välja arvestamiseks tuleb tuvastada hageja sissetulek enne kutsehaiguse diagnoosimist. Hageja tööleping lõppes 01.03.2011, tervisekaardist nähtuvalt alates 28.10.2010 – 28.02.2011 viibis hageja katkematult haiguslehel, kutsehaigus diagnoositi tal 14.12.2011 töötervishoiuarsti otsusega (I kd lk 19). Hageja esitatud keskmise töötasu arvestuse järgi oli kostja juures töötades tema brutotöötasuks 12 täistööajaga kuu eest perioodil 2009 märts – 2010 september kokku 176127 krooni (I kd lk 10), mis teeb töötatud perioodi 360 (12 x 30) päeva kohta keskmiseks päevatasuks 489,24 krooni e 31,26 eurot ja kuupalgaks 14 677,25 krooni ehk 938,05 €. Kostja hageja töötasu arvestusele sisulisi vastuväiteid ei ole esitanud ega omapoolseid ettepanekuid arvestuse aluseks teinud ning kuivõrd nimetatud keskmine töötasu ei ületa Statistikaameti poolt avaldatavaid tolle perioodi keskmisi brutopalku samal tegevusalal „Metallitoodete tootmine, v.a. masinad ja seadmed“ (2009.a vastavalt 903 €, 20101.a 930 € ja 2011.a 1020 €), peab kohus võimalikuks lugeda hageja keskmiseks sissetulekuks kutsehaiguse eelsel ajal 938,05 €, millest 40% moodustab 375,22 € kuu kohta. Hageja on palunud sissetulekut indekseerida alates 01.04.2012.a, mida kohus käsitleb allpool eraldi punktis.
10.Hüvitise indekseerimine. Hageja palub väljamõistetavat hüvitist indekseerida alates 01.04.2012.a, aluseks võttes Statistikaameti poolt avaldatava indeksi sama tegevusala töötajate brutopalkade iga-aastase muutuse kohta. Kohus leiab, et sissetuleku indekseerimine on põhjendatud, kuna VÕS § 127 lg 1 kohaselt tuleb hageja asetada võimalikult sarnasesse olukorda, mis tal oleks olnud siis, kui ta ei oleks sissetulekut kutsehaiguse diagnoosimise tõttu kaotanud. Samuti tulenevalt VÕS § 128 lg 4 saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (mis antud juhul oleks seisnenud üldises antud tegevusvaldkonna palgatõusus). VÕS § 136 lg 4 kohaselt Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud
2-13-58396 perioodiliste maksete määramisel. Kohus võib juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Kohus leiab, et kuna 47-aastane (kutsehaiguse diagnoosimise ajal 43-aastane) hageja ei ole veel vanaduspensioni ikka jõudnud, töötaks ta täistööajaga edasi, kui tema tervislik seisund seda võimaldaks. Üldteada asjaoluna palgad ajas muutuvad, järelikult tuleb kasutada sellist indekseerimist, mis võimaldaks hinnata isiku eeldatavat palga muutumist ajas. Kostja sisulisi ja põhjendatud vastuväiteid indekseerimisele ei ole esitanud. Samuti on Riigikohus oma praktikas (06.11.2014 otsus nr 3-2-1106-14 punktides10-12) leidnud, et perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Perioodiliselt makstavat kutsehaigusega tekitatud tervisekahjuhüvitist saab indekseerida indeksiga, mis arvestab kahjuhüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude muutumist. Selliseks indeksiks võib olla üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Kohus peab kohaldama asjakohast indeksit ja selgitama, millise indeksiga saab hüvitist indekseerida. Kohus peab põhjendatuks hageja nõuet indekseerida kahjuhüvitist lähtuvalt sama või sarnast tööd tegevate isikute keskmise töötasu muutumisest. Statistikaamet avaldab iga-aastaselt eri valdkondades töötavate töötajate keskmise palga muutmise näitajad, mille alusel indekseerimine võimaldab kohtu hinnangul parimal viisil tagada hagejale samaväärse sissetuleku välja arvestamise. Hageja töötas metallitoodete tootmises, mistõttu tuleb palga muutmise aluseks võtta keskmine bruto- ja netopalk tegevusalal „Metallitoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed“ alates püsiva töövõime kaotuse tõttu kostja juures töö ja sissetuleku kaotamisele järgnevast aastast. Statistikaameti andmed nimetatud sektori brutopalga muutumise kohta on olnud järgmised: 2012.aastaks oli palgatõus võrreldes 2011.aastaga 9,7%, 2013.aastaks 5,8%, 2014.a aastaks 5,3%, 2015.aastaks 8,9%. Kohus leiab, et statistikaameti andmed kajastavad objektiivselt kogu ühiskonnas toimuvat sissetulekute muutust, sh ka sissetulekute langust ja seetõttu on need andmed parimaks aluseks kaotatud sissetuleku indekseerimisel. Arvestada tuleb asjaoluga, et palgamuutusega indekseerimisel kajastab muutumine hüvitise muutumises aastase nihkega, sest jooksva aasta kohta andeid ei ole: ei saa indekseerida eelmise, 2015.a, sissetulekut jooksva 2016.a näitajaga, sest see avaldatakse alles 2017.a. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja keskmist töötasu, mis on leitud 2010.a seisuga, indekseerida alates 2012.aastast 1.04. seisuga järgmiselt: 2012.aastal 2011.a näitajaga 1,097, 2013.aastal indeksiga 1,058, 2014.aastal indeksiga 1,053, 2015.aastal indeksiga 1,089. Seega oli hagejal 40% töövõime kaotuse juures kaotatud brutosissetulekuks alates 01.03.2011 kuupalgana 375,22 € (vt eelmine alapunkt 9), alates 01.04.2012 kaotatud brutosissetulek 411,62 € kuus (375,22 x 1,097) jne, ning alates 01.04.2015 on hageja poolt kaotatud, indekseeritud brutosissetulek 499,38 € (410,35 x 1,089), millist hageja nõuab kostjalt perioodiliste 3 kuu ettemaksetega kuni töövõime kaotuse püsimiseni, olles nõus hüvitise maksetest jooksvalt maha arvama saadud töövõimetuspensioni. Arvesse võttes eelnevalt kindlaksmääratud kostja osavastutust 50 % ulatuses, määrab kohus kostjalt välja mõistetava igakuise perioodilise hüvitise suuruseks 249,69 € (499,38 € : 2 = 249,69), millest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hüvitise maksmise ajal saadavad töövõimetuspensioni summad. Kohus leiab, et olenemata sellest, kas tulevikus hageja tegelikult töövõimetuspensioni saab või mitte, tuleb kohtuotsuse täitmise viis määrata selliselt, et arvesse oleks võetud kõiki hüvitise arvestamise metoodikas vajalikke kriteeriume, sh hagejale pannakse kohustus kostjat viivitamata teavitada töövõime kaotuse määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest, mis on kostjale hüvitise arvutamiseks vajalik alus ja võimaldab ühtlasi hüvitisest koheselt maha arvata ka hageja saadud töövõimetuspensioni summad. On mõlema poole huvides, et otsuse täitmine, sh igakuise hüvitise summa kindlaksmääramine oleks võimalikult selge ning nõuaks võimalikult vähe hilisemaid korrigeerimisi ja ümberarvutusi.
11.Hüvitise võlg kuni otsuse tegemiseni ja viivise nõue. Hageja on hagiavalduses taotlenud lisaks tulevikku suunatud, so alates kohtuotsuse tegemise ajast kuni töövõimetuse püsimiseni igakuise
2-13-58396 499,38 eurose hüvitise nõudele ka ühekordset hüvitist ajavahemiku eest alates 01.03.2011, s.o. alates ajast, mil hageja kaotas kutsehaiguse tõttu töö, kuni kohtuotsuse tegemiseni. Hageja on arvestanud hüvitise võla suuruseks 30.11.2015 seisuga 24 541,01 € ning arvanud võlast maha samal perioodil saadud töövõimetuspensionid summas 7381,24 €, millega nõutava võla lõplik suurus seisuga 30.11.2015 on 17 159,82 €. Kohus on kontrollinud hageja poolt esitatud hüvitise ja selle indekseerimise arvestusi (III kd tl 8) ja leiab, need on õiged ning vastavad seadusele. Hageja on märkinud alates 2015.a aprillist saadava töövõimetuse summaks 158,37 eurot kuus (III kd tl 8), mille osas ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja ning mille kohus võtab aluseks kuni otsuse tegemiseni kahjuhüvitise võla väljaarvutamisel, silmas pidades, et töövõimetuspension on määratud käesoleval ajal ühetaolisena kuni 31.08.2016. Arvestades kohtulahendis eelpool punktis 8 määratletud kostja vastutuse osa 50 %, kujuneb kahjuhüvitise võla suuruseks seisuga 30.11.2015 summas 8579,91 €. Sellele summale lisandub kuni kohtuotsuse tegemiseni seisuga 29.02.2016 hüvitise võlg 3 kuu (detsember 2015 - veebruar 2016) eest summas 511,53 € ((nõutud hüvitis 499,38 x 3=1498,14) – (pension 158,37 € x 3= 475,11), 1498,14 – 475,11= 1023,03:2= 511,53 €). Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele perioodi 01.03.2011 – 29.02.2016 eest kahjuhüvitis ühekordse maksena summas 9091,44 eurot (8579,91 + 511,53). Hageja nõuab hüvitise võlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates 01.05.2012 kuni võla tasumiseni, mis on mõistlik ja põhjendatud, arvestades, et hageja esitas kostjale kirjaliku hüvitise maksmise nõude 05.04.2012.a ja kostja 16.04.2012 kirjaga keeldus hagejale kutsehaiguse hüvitist maksmast. Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Hageja nõuab seisuga 30.11.2015 viivist summas 2852,70 €, millest põhjendatud on kostjalt väljamõistetud põhivõla ulatust arvestades pool, so 962,54 €, millele omakorda lisandub perioodi 01.10.2015 – 29.02.2016 eest viivis 210,02 €. Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt viivist, mis on arvutatud VÕS § 113 lg 1 alusel. Kuna käesoleva lahendi punktides 8-10 on kohus rahuldanud hageja põhinõude pooles ulatuses, siis on kohtu hinnangul põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1605,85 eurot ning välja mõista hageja taotlusel TsMS § 367 kohaselt sissenõutavaks muutuv viivis arvestatuna hüvitise võlalt alates 01.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni määras vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale.
12.Hüvitise perioodiliste ettemaksete nõue. VÕS § 136 lg 3 kohaselt Kui kahju kuulub hüvitamisele perioodiliste maksetena, tuleb maksed teha iga kolme kuu eest ette, kui kohus asjaolusid arvestades ei ole otsustanud teisiti. Kui hüvitise saamiseks õigustatud isik sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest perioodiline makse tehti või tuli teha, ei mõjuta see maksmise kohustust selle ajavahemiku eest. Kohus leiab, et hüvitise perioodiliste maksete 3 kuu kaupa ettemaksed ei ole hüvitise iseloomu ja hüvitise arvestamise metoodikat silmas pidades antud asjas põhjendatud, kuna tegemist on hüvitisega igakuise sissetuleku vähenemise kompenseerimiseks, nii nagu hageja ei saa eeldada, et temale makstakse igakuist sissetulekut 3 kuu kaupa ette. Lisaks mõjutavad töövõimetuspensionist tingitud mahaarvamised ning tagasiulatuvast indekseerimisest tingitud juurdearvutused hüvitise suurust kuude lõikes selliselt, et täpsem on pidada arvestust ja teha makseid igakuiselt, mitte panna juurdemakseid või tasaarvestusi sõltuma omakorda kvartaalsetest ettemaksetest, mis teeb kohtuotsuse täitmise mõlemale poolele raskeminijälgitavaks. Seega tuleb panna kostjale kohustus hüvitise maksmiseks igakuiselt, hiljemalt jooksva kuu 15. kalendrikuupäevaks, mil eelduslikult on teada ka võimalikud töövõimetuspensionist tingitud mahaarvamised.
2-13-58396
13.Menetluskulude jaotus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 ja 2 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Arvesse võttes, et hagi rahuldatakse pooles ulatuses, kuid ka asjaolu, et kostja ei ole ilmutanud valmisolekut kompromissiks, sh on keeldunud vastuvõtmast hageja poolt veebruaris 2015 pakutud kompromissi (III kd lk 60-67), mis on ulatuselt sarnane otsusega väljamõistetud hüvitise suurusele (kompormissis 216,38 € kuus ja otsuses vastavalt 233,44 € kuus), siis peab kohus põhjendatud jätta 75 % hageja menetluskuludest kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.
14.Menetluskulude kindlaksmääramine. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Pooled on esitanud tähtaegselt kohtule oma menetluskulude nimekirjad. Hageja 15.01.2016 taotluses palub kindlaks määrata hageja menetluskulud selliselt, et väljamõista kostjalt hageja poolt advokaadile arvete makstud õigusabikulud maakohtus esindamisel ja kahel istungi osalemise eest summas 264 € (sh käibemaks) ja ülejäänud õigusabikulu vastavalt hageja ja tema esindaja vahelisele õigusabilepingu p. 4.1.3. kokkulepitule tulemustasuna 28% kostjalt hageja kasuks väljamõistetavalt summalt, sh tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustustelt arvestusega kohtuotsuse jõustumisele järgneval 12 kuulisel perioodil sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustuste summalt. Tasu arvestamise aluseks võetakse tulumaksu sisaldav maksekohustuse summa. Tasule lisandub käibemaks. Hagejat esindanud advokaat on esitanud nõuetekohase menetluskulude nimekirja koos õigusabi toimingute spetsifikatsiooniga, mille kohaselt advokaat on teinud maakohtus esindamisel tööd 107,5 tundi ning kulutusi tõendite kogumisel 2 € (kinnistusraamatu päringud) + sõidukulud 60 €. Kostja oma 15.02.2016 vastuväites nõustub hageja kantud menetluskuludega summas 264 € ja vaidleb vastu hageja tulemustasu nõudele, leides, et selline kokkulepe on hageja ja tema lepingulise esindaja vaheline kokkulepe, mida ei pea lahendama kohus. Kostja enda 15.01.2016 menetluskulude nimekirjas palub määrata kostja poolt kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks koos käibemaksuga kokku 9877,96 EUR, sh kulud ekspertiisile summas 1080 €. Kohus leiab, et arvesse võttes asja mahtu ja keerukust, on esindaja töömaht 107,5 tundi ja toimingute hulk (III kd tl 78) põhjendatud ning menetluskulude nõue mõistlik ning kostja poolt pakutud õigusabikulude summa ilmselgelt ebamõistlikult väike, arvestades mh kostja enda poolt sarnases mahus töö eest nõutud summasid. 03.06.2013 lahendis nr 3-2-1-65-13: Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb TsMS § 174 lg-st 1. TsMS § 175 lg 1 ja § 144 p 1, samuti korra § 1 järgi on menetlusosalisele hüvitatavaks menetluskuluks tema esindaja kulud. Kolleegium märgib, et TsMS §-d 174 ja 175 ning kord ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind.
2-13-58396 Kolleegium leiab, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja ei saa nõuda õigusabikulusid tulemustasuna - eeskätt tervisekahjuga seotud kohtuasjades, kus hageja ligipääs professionaalsele õigusabile võib tema majandusliku seisundi tõttu (töökoha ja töövõime kaotus) olla raskendatud ning samas kohtuasi on eeldatavalt keerukas ning tulemus raskesti etteprognoositav, võib olla põhjendatud lepingulise õigusabi osutamine minimaalse tasu eest lootusega tulevikus proportsionaalselt hagi rahuldamisele saadavale õiglasele tulemustasule. Nagu antud asjas advokaat on ka teinud, võttes hageja huvides õiglase lahendi saamisel enda kanda märkimisväärse, kuid hagejale vajaliku riski. Õigusabi kulude väljamõistmist tulemustasuna on korduvalt võimalikuks pidanud ka Riigikohus, nt oma 09.11.2009 lahendis nr 3-2-1-112-09 p 15 : Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. Samuti Riigikohus 13.11.2013 lahendis nr 3-2-1-115-13 leiab: „Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p24). Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). (p 25)“ . Kohtuotsuse tegemise seisuga väljamõistetavat hüvitise suurust 9091,44 € arvestades moodustab tulemustasu 28 % 2545,60 € (sh käibemaks 424,27 €), mis koos hageja poolt juba esindajale makstud 264 €-ga kokku on 2809,60 €, olles tervisekahju hüvitise vaidlusasjas, milles on toimunud 2 istungit ja teostatud ekspertiis, mõistlik tasu, mida nõuda (töödemahu 108 tunni järgi teeb nimetatud summa keskmiseks tunni hindeks ca 26 €, samas kui käesoleval ajal (vt Riigikohtu praktikat eelpool) tavaliste advokaadist esindaja tasumäärade 100-120 €/tund järgi võiks tasu nõue olla ka kordi suurem, nagu on nõudnud kostja menetluskulude nõue). Eraldi sõidukulusid vms kulusid hageja ei nõua, riigilõivu antud asjas RLvS § 22 lg 1 p 11 tulenevalt ei võeta. Seega kohus peab hageja nõuet väljamõistetud hüvitiselt õigusabikulu tulemustasuna saamiseks põhjendatuks ja rahuldab selle. Küll aga jätab kohus rahuldamata hageja ebaproportsionaalselt keeruka ja raskesti täidetava (tõenäoliselt kostjalt sissenõudmisel ka arvestamisel vaidlusi tekitava) nõude 28%-lise tulemustasu saamiseks tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustustelt arvestusega kohtuotsuse jõustumisele järgneval 12 kuulisel perioodil sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustuste brutosummadelt (lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul sellise tasu esindajale hüvitamine õigusabilepingu alusel hageja poolt on mõistlik ja võimalik hageja kui asjast kasusaanud kliendi poolt vastavate hüvitiste kättesaamise järel. Seega arvesse võttes menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 75 % hageja põhjendatud menetluskulust 2809,60 eurost (sh käibemaks 468,27 €), so menetluskulu koos käibemaksuga summas 2107,20 € (õigusabiteenuse kulud 1756 €, käibemaks 351,20 €). /Allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
2-13-58396 Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2016 otsuse resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 29.02.2016 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata I.L.i hagi ja teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Muuta osaliselt otsuse täitmise korda, menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L. kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (brutos) järgmiselt:
2.1.Hüvitis perioodi 01.03.2011 - 29.02.2016 eest summas 18 182,86 eurot ühekordse maksena;
2.2.Alates 01. märtsist 2016 jooksva kuu 15. kuupäevaks igakuine hüvitis (29.02.2016 maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 499,38 eurot kuus), mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni punktis
3.Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L. kasuks punktis 2.1 nimetatud hüvitise tasumisega viivitamise eest viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras perioodi 01.05.2012 - 29.02.2016 eest summas 2852,70 eurot ning alates 01.03.2016 protsendina põhinõudest (29.02.2016 maakohtu otsuse tegemise seisuga põhinõue 18 182,86 eurot) kuni põhinõude täitmiseni.
4.Määrata kindlaks perioodilise hüvitise maksmise osas kohtuotsuse täitmine järgmiselt:
4.1.Otsuse p 2.2 määratud igakuise hüvitise arvestamise metoodika:
4.1.1.igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks on hüvitise baasmäär, mis vastab I.L.il tuvastatud töövõimekao protsendimäärale (käesolevalt kuni 31. augustini 2016.a 40%) ja on seisuga 31.12.2015 brutokuusissetulekust kaotatud osa summas 499,38 eurot (sh indekseeritud juurdekasv perioodi 2012-2014 eest).
4.1.2.Hüvitise baasmäära tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal „Metallitoodete tootmine, v.a. masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga (%). Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 01. juuliks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse või enamtasutud osas tasaarvestus järgmise perioodi maksega.
4.1.3.Hüvitise lõpliku suuruse saamiseks tuleb punktis 4.1.2 kindlaksmääratud indekseeritud igakuise hüvitise summast maha arvestada sama perioodi eest saadud töövõimekaotuspension;
4.2.I.L. on kohustatud teavitama AQ Lasertool OÜ-d koheselt, so hiljemalt 7 päeva jooksul töövõimekao määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.
4.3.AQ Lasertool OÜ on kohustatud igakuise hüvitise I.L.ile välja maksma hiljemalt hüvitise saamise kuu
15.kuupäevaks
5.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AQ Lasertool OÜ kanda.
6.Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L.i kasuks maakohtus kantud menetluskulude hüvitis 8161,37 eurot.
7.Välja mõista AQ Lasertool OÜ-lt I.L.i kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis 216 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb AQ Lasertool OÜ tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
VÄLJAVÕTE ÕIGE
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.