Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagi süü käsitlus jääb arusaamatuks ning selles loetletud meetmed bürooruumis kasutatavate elektriliste seadmete juhtmete paigaldamisele ei ole mõistlikud. Süüdistused riskihindamise ja sisekontrolli tegemata jätmise osas on üldsõnalised. Kostja on töötajatele tutvustanud kontoritöötaja ohutu töötamise juhendit, mille p-s 2 on töötajat teavitatud võimalikust ohust takerduda elektrijuhtmetesse. TTOS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides tööohutuse nõudeid, ning p 6 kohaselt teatama viivitamatult tööandjale õnnetusjuhtumi tekkimise ohust. Ametijuhendi p 3.7 järgi oli hageja tööülesanne mh valmistoodangu lao töö korraldamine, selle järgimine ja korrashoid. Ametijuhendi p 3.12 kohaselt oli hageja kohustus tema käsutusse antud kontoritarvete ja tehniliste vahendite heaperemehelik kasutamine ning hoidmine. Valmistoodangu lao osa oli ka laotöötajate ruum, milles toimus õnnetus. Veeautomaat paigutati algselt ruumi kaugemasse otsa, kuid mõne aja möödudes korraldas hageja tema vastutusalas olevas ruumis mööbli ja sisseseade ümber, sh pani veeautomaadi ukse juurde ning kinnitas elektrijuhtme teibiga lävepaku külge. Hageja oli raskelt hooletu võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõttes, kuna ei teatanud kostjale võimalikust ohust juhtme lahtitulekul ning olles teadlik, et juhe on kinnitustest lahti ja vedeleb maas, ei pööranud läbi ukse astudes teadaolevale ohule tähelepanu. Kuna hageja ei teavitanud kostjat vastavalt TTOS § 14 lg 1 p-le 6 ohu tekkimisest, jättis hageja täielikult täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse tööohutuse tagamiseks. Kuna hageja on ise süüdi kahju tekkimises, tuleks kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel 0 euroni. Hageja teistkordsel haiglaravil viibimise põhjus oli 03.07.2013 toimunud operatsioon, mille eesmärk ei olnud mitte õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustuste heastamine, vaid operatsioonijärgse infektsiooni või muude operatsioonijärgsete tüsistuste tulemusena tekkinud ebaliigese eemaldamine. Seega vähemalt osa hageja tervisekahjustusest ei ole tekkinud mitte üksnes 09.04.2013 õnnetusjuhtumi tagajärjel. Kostja on pärast õnnetuse toimumist suhtunud hagejasse äärmiselt toetavalt, makstes hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist kahe kuupalga ulatuses, 2400 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

kui ka kostja tunnistaja B ütlused. Kostja tunnistaja C ütlused on erinevad teiste kostja tunnistajate ütlustest juhtme paiknemise kohta ning lähevad vastuollu ka C allkirjastatud tööõnnetuse raportiga. C selgitus, mille kohaselt ta lihtsalt allkirjastas tööõnnetuse raporti, ei ole usutav. Raport ei ole pikk ega mahukas ning C kinnitas, et ta on kogenud ja teadmistega juhiabi-personalitöötaja. Kohus viis kostja taotlusel läbi ka paikvaatluse, mille käigus tuvastas, et veel tänasel päeval on näha elektrijuhtme kinnituskohti ukseläve juures. Vaip, mis võis katta osa elektrijuhtmest, ukseavani ei ulatunud, sest ukseava koht on vaibast kitsam. Igapäevaselt töötajate poolt kasutatava ukse lävele teibiga kinnitatud elektrijuhe, mis aeg-ajalt lahti tuli, oli otseselt töötaja tervisele ohtlik tegur, mis tuli tööandjal TTOS § 121 lg 2 p 4 järgi asendada ohutu või vähem ohtlikuga. Hagejal on tekkinud kahju. Kostja ütles 16.08.2013 hagejaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel üles. Tööleping lõpetati 30.08.2013. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo tuvastas hagejal 05.10.2013 osalise püsiva töövõime kaotuse 80% ulatuses kuni 30.04.2014. Hagejal ei õnnestunud pika aja jooksul leida uut töökohta ja ta ei saanud töötasu. Kohus leidis, et hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega. Väidet, et vähemalt osa kahjust ei ole tekkinud mitte üksnes tööõnnetuse, vaid pärast raviasutuses tehtud operatsiooni tekkinud infektsiooni või muude operatsioonijärgsete tühistuste tulemusena, ei ole kostja tõendanud. Väljatrükk veebilehelt (I kd, tl 66) ei ole praeguse menetlusega seotud. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et hageja esitatud tõendid ei nõua eriteadmisi järeldamaks, et hageja teistkordse haiglas viibimise põhjuseks olid operatsioonijärgsed tüsistused. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kohus leidis, et kostja ei ole tööruumide sisustamisel vajalikku hoolt üles näidanud ja on käitunud tööohutusnormide järgimata jätmisel kahju tekitamisel süüliselt VÕS § 104 lg 3 järgi. Kostja tunnistaja B väitel oli elektrijuhe ukse lävel enamasti kahepoolse teibiga kinnitatud, kuid tuli vahepeal lahti ja siis pandi jälle kinni. Seda kinnitas ka hageja tunnistaja A. Kohus jättis kostja esitatud materjalid A võimaliku töösuhte rikkumise kohta kui asjasse mittepuutuvad tähelepanuta. Lisaks A ütlused elektrijuhtme sagedase lahti tulemise kohta kattuvad kostja tunnistaja ütlustega. Seda, et tööõnnetuse järel oli juhe lävepakust eemal, kinnitavad ka nii tööõnnetuse raport kui tunnistaja V ütlused. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel. Hageja kinnitas vande all, et ta oli sellest, et elektrijuhe tuleb aeg-ajalt lahti, kostja töökeskkonna spetsialistile Vile rääkinud. Seda kinnitas ka tunnistaja A. Tunnistaja V seda ei mäletanud, kuid ka ei eitanud niisugust informatsiooni. Tunnistaja B kinnitas, et elektrijuhe oli enamasti kahepoolse teibiga kinnitatud, kuid tuli vahepeal lahti ja siis pandi jälle kinni. Seega on tegemist asjaoluga, mis oli lisaks hagejale teada ka teistele töötajatele, ning kohus leidis, et kostja vastutuse ulatus ei sõltu hageja informeerimiskohustusest. Ka paikvaatlus kinnitas, et juhul kui elektrijuhe oli paigaldatud selliselt, et see tuli aeg-ajalt kinnituskohast lahti, siis pidi see olema töökeskkonna spetsialistile Vile, kes samuti seda sissepääsu kasutas, teada ka ilma hageja informatsioonita. Kohus leidis, et hageja ei käitunud süüliselt. Kostja väited selle kohta, nagu oleks hageja saanud paigaldada elektrijuhtme osa, mis oli kinnitatud lävepaku külge, vaiba alla, ei ole eluliselt usutavad. Kostja ei ole selgitanud, kuidas kaetakse ukseava, mis on lahti ja kinni käiva ukse osa, ohutult vaibaga. Samuti veendus kohus paikvaatlusel, et vaip ei ulatunud ukseavani. Kostja ei ole viidanud hageja töösuhtest tulenevatele kohustustele, mis näeksid ette iseseisvate ehituslike tööde läbiviimise õiguse, nagu seda on elektrijuhtme püsiv paigaldamine. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks ise ainuisikuliselt juhtme ukseläve külge kinnitanud. Ka kontoritöötaja ohutu töötamise juhend ei tõenda hageja süüd. Usutav ei ole kostja 17.03.2015 menetlusdokumendis esile toodud asjaolu, et hageja ei komistanud mitte elektrijuhtme, vaid lävepaku taha. Nimetatu on vastuolus nii kostja enda

tunnistajate ütluste ja paikvaatlusel nähtud elektrijuhtme kinnituskohtade osadega kui ka kostja tööõnnetuse raportiga. Kostja esitatud taastatud sündmuskoha fotodelt (I kd, tl 117 jj) ei selgu, kelle poolt need on tehtud ja mis ajavahemikul. Kostja töökeskkonna spetsialisti kinnitusel oli elektrijuhe pärast õnnetust lahti ning on välistatud, et hageja oleks juhet pärast õnnetust manipuleerida saanud. Arusaamatuks jääb kostja seisukoht, et kui hageja jalad paiknesid pärast õnnetust väljaspool kontoriruumi (videokaamera salvestus õnnetusest; I kd, tl 61), siis ei ole hageja kirjeldus kukkumisest eluliselt usutav. Videokaamera salvestusest on näha vaid üks jalg – ja isegi juhul, kui see on hageja jalg, siis ei tõenda see kuidagi hageja kukkumise viisi. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis varalise kahju eest, s.o saamata jäänud töötasu töölepingu ülesütlemise hetkest kuni 30.11.2014, vastavalt hageja arvestusele, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, 9626,62 eurot. Sealjuures tuleb arvestades hageja brutotöötasu suurust (1200 eurot), töövõime kaotuse protsenti (80%), indekseerimist Statistikaameti avaldatud tegevusalade keskmise eelmise aasta brutopalga juurdekasvuindeksiga (www.stat.ee tabelis PA5211), hagejale makstud töövõimetuspensionit (30.11.2014 seisuga 3143,55 eurot) ja kostja makstud kahjuhüvitist (2400 eurot). Alates 01.12.2014 kuni hagejal tuvastatud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitis igakuiselt 796,04 eurot (80% 1200 eurost, indekseeritud indeksiga 1,070; maha arvatud töövõimetuspension 232,16 eurot). Igakuist hüvitist tuleb indekseerida alates 2015. a iga-aastaselt töötajate tegevusalade keskmise eelmise aasta brutopalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee tabelis PA5211. Asjaolu, et hageja on asunud praeguseks tööle, viitab eelduslikult sellele, et ta on suuteline töötama säilinud 20% töövõime ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut (3-2-1-92-03, p 27; 3-2-1-68-10, p 10). Hagiavaldusest nähtuvalt tekkis hagejal tööõnnetuse tagajärjel õlavarreluu kirurgilise ja ülemise epifüüsi murd, pseudoartroos ja ülajäseme halvatus, õlga tuli opereerida ning paigaldatud on õlaliigese protees. Vigastused mõjutavad igapäevaelu, eriti seetõttu, et hageja on paremakäeline ja töövigastus esineb paremal käel. Igapäevaste toimingutega kaasneb hageja väitel suur füüsiline valu. Praeguseks ajaks on hageja asunud tööle. Kostja on hüvitanud hagejale vabatahtlikult 2400 eurot, üldiselt aga leidnud, et süüdi on eelkõige hageja ise. Eeltoodut arvestades pidas kohus õiglaseks ja mõistlikuks mõista VÕS § 128 lg-st 5 ning § 134 lg-test 2 ja 5 juhindudes kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1200 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kinnitatud elektrijuhe on ohtlik tegur TTOS § 121 lg 2 p 4 tähenduses, mille tööandja oli kohustatud asendama, ei tugine materiaalõigusnormidele. Hageja paigutas veeautomaadi algsest asukohast – ruumi tagumise seina äärest – ukse juurde. Olukorras, kus hageja oli vastutav oma töökohal kontoriseadmete paigaldamise ja laojuhatajana ka ohutu töökeskkonna loomise eest, ei saa tööandja vastutada seadmete ümberpaigutamisega tekkinud ohu eest, millest laojuhataja ei olnud tööandjat informeerinud. Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, mille kohaselt hageja informeeris töökeskkonna spetsialisti Vi ohuolukorrast. Vaatamata sellele, et tunnistaja V sellist pöördumist ei mäletanud, kinnitas ta, et kui töötajad pöördusid tema poole tööohutuse alaste muredega, said need probleemid alati likvideeritud. Hageja seletused, et ta juhtis V tähelepanu juhtmele 9 kuu jooksul 4–5 korda, ja A ütlused, mille kohaselt tegi tema sama vähemalt 10 korral, on V ütlustest tulenevalt vastuolulised ja eluliselt ebausutavad. Hagejal on majanduslikul kasulik anda ütlusi V poole pöördumise kohta, samuti on kostja esitanud tõendeid ja A ise kinnitas kohtuistungil, et ta lahkus kostja juurest töölt konflikti tõttu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et majanduslikust aspektist vaadatuna oleks ebamõistlik lubada kahjustatud isikul nõuda kahju tekitajalt sellise kahju hüvitamist, mille tekkimist ta oleks saanud ise mõistlike abinõude tarvituselevõtuga vältida. Seega tuleb vaadelda kahju vähendavaid toiminguid, s.o mida sarnases olukorras oleks kahju vähendamiseks võtnud ette mõistlik isik. Juhtme taaskinnitamine uksepaku külge või paigutamine ukse ees oleva porivaiba alla ei oleks toonud kaasa ebamõistlikku riski ega kulutusi hageja poolt. Poolte vastutuse hindamisel tuleb arvestada ka kahju ettenähtavust, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine tööandja poolt täies ulatuses oleks ebaõiglane. Riigikohus on leidnud (3-2-1-145-09), et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Kostjalt väljamõistetud kahjuhüvitist tuleks vähendada vähemalt 70% ulatuses; 2) jaotas kohus tõendamiskoormise ebaõigesti. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud (varalise) kahju tõendamine kahju kannatanud isiku ülesanne. Ka Riigikohus on leidnud (3-2-1-26-06), et kuivõrd põhjusliku seose tõendamiskoormis on kahju saajal, on tema kohustuseks tõendada, et (kogu) kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest. Hageja ei ole seda tõendanud. Hageja teistkordse haiglaravil viibimise põhjus oli 03.07.2013 toimunud operatsioon, mille eesmärk ei olnud mitte õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustuste heastamine, vaid operatsioonijärgse infektsiooni vm operatsioonijärgsete tüsistuste tulemusena tekkinud ebaliigese eemaldamine. Olukorras, kus hageja on esitanud meditsiiniasutuse tõendi aset leidnud ebaliigese operatsiooni kohta ja kostja on esitanud tõendi (I kd, tl 66), mille kohaselt ebaliigese puhul on tegemist operatsioonijärgse tüsistusega, ei saanud kohus võtta seisukohta, et kogu kahju on tekitatud üksnes kostja tegevuse tulemusena ning operatsioonijärgsed tüsistused ei mängi kahju suuruse arvestamisel rolli. Ebaliiges ei tekkinud õnnetuse tagajärjel, vaid ravi järgselt, mistõttu ei saa vastava raviga seotud kulusid arvestada hageja kahju hulka; 3) hindas kohus ebaõigesti tunnistaja C ütluseid. C ei ole oma seisukohti alates õnnetusjuhtumi toimumisest muutnud. Kohus ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisneb vastuolu C ja teiste tunnistajate ütluste vahel. C selgitus, et juhtunust olid ehmatanud ka kolleegid (sh raportit koostanud isikud), on eluliselt usutav. C kinnitas, et allkirjastas tööõnnetuse raporti, mille oli koostanud töökeskkonna spetsialist V, kuid ei saanud lähemalt tutvuda selle sisuga. Kohtu viidatud vastuolud C ütlustes ei ole sellise kaaluga, mis tingiksid tema ütluste kõrvalejätmise; 4) ei ole kohus küllaldaselt välja selgitanud juhtumi asjaolusid. Kohus on jätnud põhjendamata seisukoha, et ei pea usutavaks kostja väidet, et hageja ei komistanud mitte elektrijuhtme, vaid lävepaku taha. Arusaamatuks jääb kohtu väide, et esitatud sündmuskoha fotodelt ei nähtu, kelle poolt need on tehtud ja millal. Kostja vastuse lisana esitatud fotojäädvustusel on toodud

sündmust salvestanud kaamera tüüp ja juhtumi jäädvustamise aeg (09.04.2013 kell 11:01, s.o aeg, millal tööõnnetus toimus). Samuti kinnitas viidatud ajal fotode tegemist sündmuse rekonstrueerimisel osalenud tunnistaja C. Fotodelt ilmneb, et tööõnnetus ei saanud juhtuda selliselt nagu seda on kirjeldanud hageja. Pikendusjuhe saab selle paiknemisest ja pikkusest tulenevalt takerduda jala taha alles koridoris. Hageja on aga seisukohal, samuti osundavad fotod asjaolu, et kukkumise hetkel olid hageja jalad mitte koridoris, vaid kabinetis. Kohus on lugenud tuvastatuks, et hageja kukkus tööruumi ja laoruumi eraldavas vahekäigus, s.o koridoris, mis on vastuolus hageja seletusega õnnetuse asjaolude kohta. Asjaolu, et pärast õnnetust oli juhe lävepaku küljest lahti, ei tähenda, et see tuli kinnitustest lahti hageja komistamise tõttu. Juhe võis olla lahti ka eelnevalt; 5) tuleb Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-85-08; 3-2-1-152-09; 3-2-1-83-10) nähtuvalt mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Nende asjaolude kaalumine maakohtu otsusest selgelt ei ilmne; 6) on Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 16.04.2014 otsusega nr 1091902 tuvastatud hageja püsiv töövõimetus alates 30.04.2014 kuni 30.04.2015. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et hagejal on kohtuotsuse tegemise (15.05.2015) seisuga püsiv töövõimetus, mille alusel kuuluksid väljamaksmisele piiramatu tähtajaga perioodilised maksed.

3) leidis kohus põhjendatult, et C ütlused on ebausaldusväärsed. Nii veeautomaadi kui ka selle juhtme paiknemise osas erinevad C ütlused oluliselt teiste tunnistaja ütlustest, paikvaatlusel tuvastatud asjaoludest ja kogutud tõenditest; 4) tuvastas kohus põhjendatult, et hageja komistas veeautomaadi juhtme taha. Tööõnnetuse raportis on vahetult pärast tööõnnetuse toimumist kirjeldatud, et hageja jalg jäi maas oleva juhtme taha kinni ja ta kukkus ukseavast välja koridori põrandale. Ka tunnistajad kinnitasid, et tööõnnetus juhtus seetõttu, et veeautomaadi juhe oli põrandal lahtiselt ning hageja komistas elektrijuhtme taha. Kostja ei ole tõendanud, et hageja komistas lävepaku, mitte lahtise juhtme taha. Esitatud piltmaterjalist see ei nähtu. Lisaks olukorras, kus veeautomaadi juhe oli teibitud põranda külge risti ukseavaga kahepoolse teibiga ja oli teada, et juhe tuli tihtipeale teibi küljest lahti, tuleb mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et hageja komistas juhtmesse; 5) on kohtupraktikat ja kaasuse asjaolusid arvestades 1200-eurone mittevaralise kahju hüvitis tagasihoidlik. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (3-2-1-54-07, p 13; 3-2-1-85-08, p 11; 3-2-1-73-13, p 13). Hagejal on tööõnnetuse tagajärjel diagnoositud õlavarreluu kirurgilise ja ülemise epifüüsi murd, pseudoartroos ja ülajäseme halvatus. Õlga on opereeritud ja paigaldatud õlaliigese protees. Hagejal on raskendatud erinevate igapäevatoimetuste ja majapidamistööde tegemine, eriti seetõttu, et hageja on paremakäeline ning töövigastus on paremal käel. Vaja on kasutada kõrvalist abi. Toimingutega kaasneb suur füüsiline valu. Käsi valutab pidevalt. Valude tõttu on hagejal uneprobleemid ja ta on päevasel ajal väsinud. Olukord on ka emotsionaalselt raske, kuna perenaisena ja 15-aastase lapse emana on keeruline tunnistada, et valude tõttu ei ole võimalik elementaarseid koduülesandeid täita. Langenud on hageja eneseteostusvõimalused, üldine heaolutase, elu- ja elatusstandard ning turvatunne tuleviku suhtes. Raske töövigastuse puhul on tegemist tervisekahjustusega, mis kestab üldjuhul elu lõpuni. Seetõttu on õigem mõista hagejale välja suurem mittevaraline kahju kui juhtumite korral, kus tervisekahjustust on võimalik ravida. Riigikohtu kohtupraktika analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. a välja hüvitise vahemikus 20 000-50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt, 100 000–300 000 krooni. Arvestada tuleb ka elukalliduse tõusu pärast 2008. aastat; 6) on hagejal Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 04.05.2015 otsusega jätkuvalt tuvastatud töövigastusest tingitud püsiv töövõime kaotus 80% ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

VÕS § 139 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kuna hageja nõudis kostjalt kahju väljamõistmist seoses tema tervise kahjustamisega, siis saaks kahju vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus. Kostja vastuväitest nähtuvalt oli hageja raskelt hooletu. Õige on maakohtu seisukoht, et kahju tekkimisele ei aidanud kaasa hageja raske hooletus ning seetõttu puudub alus apellandilt väljamõistetud kahjuhüvitist vähendada. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu isiku käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu.

At on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise eest ning ta on vande all kinnitanud, et avaldab asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata. Samuti nähtuv asja materjalidest, et A ütlused on kooskõlas hageja vande all antud seletuse ja tööõnnetuse raportiga. Seetõttu ei ole usutav, et tunnistaja A ütlused osas, milles ta kinnitas V poole pöördumist seoses probleemse elektrijuhtmega ukse lävepakul, ei ole tõesed ning on tingitud tema töölt lahkumisega kostja juurest. Põhjendatud ei ole ka see kostja väide, et maakohus jättis tunnistaja C ütlused hindamata. Maakohus on üksnes märkinud, et tunnistaja C kohtuistungil antud ütlused on erinevad teiste kostja tunnistajate ütlustest veeautomaadi juhtme paiknemise kohta ning lähevad vastuollu ka tema allkirjastatud tööõnnetuse raportiga, samuti paikvaatluse protokolliga. Seega nähtub otsusest, milles seisneb vastuolu tunnistaja C ja teiste tõendite vahel ning maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks jätnud tunnistaja C ütlused täies ulatuses hindamata.

põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile seoses vastuse koostamisega 6 tunni ulatuses. Seejuures on vastuse koostamisega hõlmatud ajakulu, mis lepingulisel esindajal kulus maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks. Põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses osalemisega ringkonnakohtu istungil on 1 tund. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et hageja lepingulise esindaja kulud õigusabile apellatsioonimenetluses on põhjendatud ja vajalikud 7 tunni ulatuses summas 840 eurot (7x 120). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 4297,20 eurot (sh menetluskulud maakohtus 3457,20 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.