Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
I HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHAD
1.Hagiavalduse kohaselt juhtus 06.01.2015 kostja Auvere elektrijaama ehitusobjektil, Alstomi tuhasilo hoones raske tööõnnetus. Tööõnnetus tekkis tuhavaringust, mille tõttu voolas suur kogus tuhka läbi poolenisti avatud siibri ja tehnoloogilise luugi 3 platvormilt tuhasilo hoonesse, kus asus teiste seas I B, kes hingas ruumi tunginud (kuuma) tuhka hingamisteedesse, samuti sattus kuuma tuhka hageja silmadesse. Hageja töötas paigaldusjuhina (meistrina). Tööõnnetuse tõttu said alalisi kahjustusi hageja kopsud, kõri ja silmad. Epikriisi kohasel vajas hageja peale õnnetust hospitaliseerides III astme intensiivravi ja juhitavat hingamist (ravinarkoosis). 19.09.2016 (so 1 aasta ja 9 kuud peale tööõnnetust) tekkisid hagejal veel tõsised terviseprobleemid, mh hääle kähedus, väsimus, periooditi mitte vaba hingamine, õhupuudus, peavalu, raskustunne peas, sügelev lööve kätel ja paremal reiel (augustis) ja halvenenud silmanägemine (seoses tööõnnetusega käis hageja silmaoperatsioonil).
2.Kostja rikkumist ei õigusta asjaolu, et samas kohas tegutsesid teised tööandjad. Kui kostja teadis, et töökeskkonna ohutusnõuded ei ole korrektselt täidetud, siis ei oleks kostja tohtinud enda töötajaid tööle enne lubada, kui nõuded on täidetud. Kostjal on õigus ja ka kohustus nõuda teistelt isikutelt tööohutusnõuete täitmist. Kui kostja seda ei teinud, siis vastutab selle eest kostja solidaarselt teiste tööandjatega (TTOS § 12 lg 31). Sotsiaalkindlustusameti otsustega on hagejal tuvastatud töövigastusest tuleneva töövõime püsiv kaotus algselt 90% ja hiljem 50 % ulatuses. Lisaks esineb ekspertarsti hinnangul hagejal keskmisele puude raskusastmele vastav liikumis- ja muu funktsiooni (kopsud) suur kõrvalekalle. Hagejal tekivad puudest tulenevate takistuste vähendamiseks vähemalt kord kuus tehtavad kulutused ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele, mida ei finantseerita riigieelarve muudest vahenditest. Töövigastuse tõttu on hageja sissetulek hoolimata teise töökoha leidmisest vähenenud. Samuti tekkis hagejal püsivate tervisekahjustuste tagajärjel mittevaraline kahju.
3.Tööõnnetuse raporti punkti 7 kohaselt ei olnud kostja arvestanud riskianalüüsis tööõnnetusega seotud riskidega. Kostja on rikkunud TTOS, Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrus nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ Sotsiaalministri 30.11.1999. a määruse nr 75 „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ ja Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruse nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. Kui kannatanule on diagnoositud tööga seotud tervisekahjustus ning on tuvastatud, et see põhjustab talle püsivat töövõime kaotust, tuleb põhjuslikku seost kutsehaiguse ning sissetuleku vähenemise vahel eeldada (Riigikohtu lahendid 3-2-1-92-03, 3-2-1-68-10). Kuna töövigastus toob kaasa samad õiguslikud tagajärjed, on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas. Hageja ei oleks sissetulekut kaotanud ega mittevaralist kahju tekkinud, kui kostja oleks taganud ohutu töökeskkonna ning ei oleks rikkunud töötervishoiu ja -ohutuse norme. Hageja on indekseerinud oma töötasu kahjuhüvitise arvutamisel Statistikaameti andmete tegevusala “Eriehitustööd” (andmebaasi tabel nr PA5241) lähtudes. Hagejal on tekkinud perioodil 06.05.2015-30.11.2017 saamata jäänud tulu 24 031,74 eurot.
4.Arvestades seda, et hagejal on tööõnnetuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, viidud läbi silmaoperatsioon, hageja vajas III astme intensiivravi, hageja elukvaliteet on
2-17-19464 oluliselt langenud ning hagejat vaevavad tööõnnetuse tagajärjel pidevad valud, on käesoleval juhul põhjendatud keskmisest suurema mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. Hageja tugineb VÕS §-le 127 lg 1, 4, 130 lg 1, 134 lg 2, 136 lg 4, 1043, 1045 lg 1 p 2, 7, 1050 lg 1 ja Riigikohtu lahenditele 3-2-1-68-11, 3-2-1-106-14 p 11, 3-2-1-73-13 ning palub kostjalt välja mõista saamata jäänud tulu perioodi 06.05.2015-31.10.2019 eest 59565, 05 eurot, alates 01.11.2019 igakuine hüvitis (arvutamine toimub järgmise valemi alusel: igakuise hüvitise arvutamiseks korrutatakse hageja indekseeritud kuutöötasu (31.10.2019 seisuga 2794, 13 eurot) hageja töövigastusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga, millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja juurde teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile vastavat osa hageja indekseeritud kuutöötasust. Kohustada kostjat alates 2020 välja mõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala “Eriehitustööd” keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee. Välja mõista kostjalt 06.12.2019 seisuga sisse nõutavaks muutunud viivis 9072, 95 eurot ja edaspidi viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni. Välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses.
II KOSTJA VASTUS JA SEISUKOHAD
5.Kostja vaidleb vastu sellele, et oli tööõnnetuse põhjustaja. Tööõnnetuse ala ja seade ei olnud kostja vastutusala, vaid kostja oli alltöövõtja – õnnetuse põhjustanud tehnoloogilise seadme eest vastutas peatöövõtja, GE Power Estonia AS (endine ALSTOM Estonia AS). Tööõnnetuse tekitanud siiber ning tehnoloogiline luuk ei olnud osaks kostja töömaast, mistõttu puudus kostjal võimalus siibri või luugi ümber muutmiseks, kinnitamiseks, avamiseks jne. Ühtlasi oli luuk, mille läbi tuhk tuhaärastussüsteemist väljus, kostjale teadaolevalt fikseeritud mutritega ning korpusega. Hageja on esitanud loetelu rikkumistest, kuid ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid neid väiteid. Hagejal oli õnnetuse toimumise hetkel nõuetekohane turvavarustus: tööriietus, jalatsid, kiiver, kõrvaklapid, kindad, kaitseprillid. Kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Kui mõelda ära mistahes kostja tegevus, siis sellele järgneks ikkagi kahjulik tagajärg. Tööõnnetuse uurimise aruandes on fikseeritud, et antud siibrit oleks pidanud liigutama Alstomi esindaja, kelle vastusalas siiber oli (siibri paigaldas Alstom) ja tööõnnetuse põhjuseks oli õnnetuskohas tegutsenud töötajate neile tutvustatud ohutusnõuetega vastuolus olev tegevus.
6.Kostja on käesoleva ohu välja toonud HSE plaanis. Hageja oli läbinud töömaa peatöövõtja (GE Power Estonia AS) poolt korraldatud tööohutuse instruktaaži. Lisakulude hüvitamise nõue on esitatud valele isikule. Nõuded tuleb esitada isikule, kes on õnnetuse põhjustanud. Tuhavaringu risk ei ole tuhapumplale kui töökeskkonnale tüüpiliselt omane. Vabariigi valitsuse 15.06.2007 a. määruse nr 176 § 1 lg 1 kohaselt ei kohaldata määrusest tulenevaid nõudeid ehitustöödele. Kostja ei ole rikkunud viidatud TTOS sätteid. Tegemist oli otsese ning teadliku ohutusnormide rikkumisega tuhapumplas tegutsenud töötajate poolt, mida polnud võimalik täpselt ette näha. Töökoha riskihindamine oli tehtud Euroopa Töötervishoiu ja Tööohutuse Agentuuri riskihindamise juhendmaterjalide alusel, mis on kooskõlas standardiga EVS 18001:2007. Vabariigi Valitsus on oma 08.12.1999 määrusega 377 kehtestanud töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses, tulnuks hagejal väidetava õigusvastase tegevusetuse sisustamisel lähtuda määruse erinormidest. Neil põhjendustel ei saa nentida õigusvastase tegevusetuse olemasolu.
7.Hagejal puudub alus hüvitise nõudmiseks. Kostja on hüvitanud hagejale, vaatamata sellele, et ei olnud õnnetuse põhjustaja, ajutise töövõimetuse tagajärjel saamata jäänud tulu ning taastusraviga seotud arved 2185,79 eurot. Hageja ei ole tõendanud õnnetusega seotud lisakulutusi. Hageja poolt esitatud arvutuskäik ei ole sobiv saamata jäänud tulu arvutamiseks.
2-17-19464 Ei saa arvestamata jätta asjaolu, et hageja töötas edasi kuni 2018 jaanuarini ning hageja töökoormus ega põhipalk ei muutunud. Hageja on keskmise töötasu asemel kasutanud kogu väljamaksete suurust, kuid selline lähenemine ei ole korrektne. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord (Vabariigi valitsuse määrus nr 91) § 2 lg 1 ütleb, et keskmise töötasu arvutamise aluseks võetakse töötasuna teenitud summad. Tulenevalt määruse § 4 lg 1 ei kuulu puhkusetasud keskmise töötasu arvutuse hulka, vaid keskmist töötasu arvutatakse puhkusetasude maksmiseks.
8.Mittevaralise kahju hüvitist põhjendatuse korral peaks see olema maksimaalselt 1000-1500 €. Näidetena on mittevaralise kahju eest mõistetud välja hüvitis 1000 € olukorras, kus töövõime langus oli 40 % ning 1200 €, kui töövõime langus oli 80% (Tartu maakohtu lahend 2-15-9830 ja Tartu Ringkonnakohtu lahend 2-14-63103). Saamata jäänud tulu arvestus on täiesti arusaamatu ja arvutuskäiku on võimatu jälgida. Töötasu indekseerimiseks puudub materiaalõiguslik alus. Kogu väljamaksete suurust on korrutanud arusaamatu ja põhjendamatu kordajaga, et saada hüpoteetiline töötasu suurus. Hageja poolt esitatud nõuded kahju hüvitamiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ka põhjusliku seose puudumise tõttu. Hageja viivise nõudel ei ole alust, kuna töötasu maksmisega ei ole viivitatud ning kostja on hageja ees kõik töölepingust tulenevad nõuded kohaselt täitnud.
III KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud tõendeid, leiab et hagi Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
Tööõnnetuse toimumise ajal 05.01.2015 teostati Auvere Elektrijaama ehitust. 05.01.2015 toimus Auvere elektrijaama territooriumil käivitustööde tööõnnetus, milles osales hageja. Hageja oli tööõnnetuse toimumise ajal kostja töötaja. Kostja ütles hageja töölepingu üles 25.01.2018.
käigus
Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostjal vastutust tööõnnetuse eest, kuna Auvere elektrijaama peatöövõtjaks oli GE Power Estonia AS (endine ALSTOM Estonia AS) ning kostja kui alltöövõtja kohustuseks oli ehitada elektrijaama tuhapumpla ja tuhaärastussüsteem. Hageja leiab mh. et tegemist on solidaarvastutusega. Poolte seisukohtadest tuleneb, et tuhaärastussüsteemi üheks osaks on tuhamahuti, kus toimus põlevkivituha varingu tagajärjel tööõnnetus, milles osales hageja, et ehitusplatsil töötasid mitme ettevõtte töötajad ning oli hulganisti ohutusplaanide ja ohutusmeetmete kattuvaid nõudeid. Viimast on mh. väitnud kostja ka kohtuistungil. Kostja esitatud tööohutuse plaani (Bio- ja põlevkivi etteanded ja Tuhaärastus (Auvere projekt)) järgi vastutab Eesti Energia Tehnoloogiatööstus AS töömaa üldise ohutuskorralduse eest ja teostab vajalikku organiseerimist erinevate alltöövõtjate vahel. Iga töövõtja vastutab oma töötajate ja oma töölõigus toimuva ohutuskäitumise eest. Eesti tööohutuse plaani p 4 järgi on Energia Tehnoloogiatööstus AS, nagu peatöövõtjal, õigus eemaldada ehitusplatsilt või tõkestada ligipääs ehitusplatsile isikutele, kes rikuvad tööohutuse nõudeid ja kohustusi. Tööohutusplaani kohaselt reguleerib see täiendavalt poolte vahelist alltöövõtulepingut ja on selle lahutamatuks lisaks. Samas ei nähtu plaanist kelle vahelist alltöövõtulepingut on silmas peetud.
10.Kostja poolt menetluse jooksul viidatud ja esitatud alltöövõtuleping nr TE-014 on sõlmitud Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Tehnoloogiatööstus AS vahel. Asjakohane on hageja viide lepingu p-le 5.12, mille järgi vastutab töötervishoiu ja tööohutuse eest töökohal töövõtja. ALSTOM Keskkonna, tervise ja ohutuse 102 leheküljelise
2-17-19464 kava järgi on see rakendatav kõigile projekti teostamise ajal tehtud töödele, olenemata kas tööd teostavad Alstom, Alstomi alltöövõtjad, sh. nende alltöövõtjad, ja kõik muud ettevõtted, näit. kolmanda osapoole ettevõte, omanik (Eesti Energia AS), omaniku tütarettevõtted ja alltöövõtjad. Eeltoodust järeldub, et tööohutuse korraldus ja vastutus töömaal oli ebaselge tulenevalt mitmetest ohutusplaanidest, tõid teostavatest ettevõtetest ja koordineerimata tööohutusalasest ühistegevusest. Sellises olukorras ei ole tagatud töötajate tõhus ja tegelik tööohutus, mis algab töökohast, mitte erinevatest dokumentidest. Poolte viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses § 11 p 6 kohaselt on peatöövõtja – ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Toimiku materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et ALSTOM oli peatöövõtjaks kogu töömaal, sh. kohas kus toimus tööõnnetus. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et tööandjate vahel oleks sõlmitud kirjalik kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Eeltoodust tulenevalt vastutasid töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 31 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 3 lg 2 alusel tööandjad, sh. kostja, Enefit Solutions AS kahju tekkimise eest solidaarvõlgnikena. Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt. Kannatanul on VÕS § 137 lg 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga selles osas.
11.Kahju hüvitamise nõuete materiaalõiguslik alus on VÕS § 1043. Kohtu hinnangul on delikti üldkoosseisu elemendid täidetud ja kostja vastutab kahju eest VÕS § 1043 alusel. Kostja tegevusetus tööohutuse tagamisel on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse. See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumist hagejale kehavigastuse tekitamises hooletuse tõttu. Tuhamahutit, kus asetseb kuum põlevkivituhk võib käsitleda kui füüsikalist ohutegurit TTOS § 6 lg 1 p 3 järgi. TTOS § 6 lg 2 kohaselt peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Töötingimuste ohtlikkus tulenes antud juhul töökohast endast, st. tuhamahutist ja töökorraldusest tulenevatest põhjustest, kuna tuhamahutis oli kuum tuhk, mahuti luuk oli lahti ning sellest ei olnud teadlikud teise ettevõtte töötajad, kes töötasid mahuti mõjualas. Järelikult puudus eri tööandjatel kooskõlastatud konsulteeriv tööohutusalane ühistegevus (TTOS § 12 lg 5, 6), mille tagajärjel ei teavitatud ka töötajaid, sh. hagejat töökoha ohtlikkusest. Kui tööandjad, sh. kostja oleksid enda teostatavad tööd omavahel kooskõlastanud ja nendest üksteist teavitanud, sh. töötajaid, siis ei oleks tuhavaringu ohu ajal ja alal töötajaid olnud, kuna iga mõistlik isik olles teadlik ohust, väldib seda. Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mille korral oleks tema tegevusetuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi. TTOS § 4 lg 2 eesmärk on ära hoida tööõnnetused ja sellega seonduvad tervisekahjustused. Säte reguleerib sõnaselgelt tervisekahjustuste tekkimise vältimist. Seega on normi kaitse eesmärk mh. hageja tervisele tekkinud kahju ära hoidmine, nagu õigesti märgib ka hageja. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
12.Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab (perioodi 06.05.2015-31.10.2019 eest 59565, 05 eurot ja alates 01.11.2019 perioodiliste rahaliste maksetena toodud valemi alusel), on hinnatav varalise kahjuna (VÕS § 128 lg 2) ja täpsemalt töövõimetusest tingitud saamata jäänud tuluna (VÕS § 130 lg 1). Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda
2-17-19464 ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures kuni 25.01.2018. Kostja väitel hageja põhipalk sellel ajal ei muutunud ning hageja vastupidist väitnud ei ole. VÕS § 130 lg 1 võimaldab nõuda sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju, kuid hageja toodust ei tulene, et hageja sissetulek oleks vähenenud kostja juures töötamise ajal, so. kuni 25.01.2018, ehkki hageja arvestus hõlmab ka seda aega. Hageja arvestustest ja sotsiaalkindlustusameti tõenditest nähtub vastupidiselt, et hageja sai töötasu (tabelis juurde teenitud töötasu) ja töövõimetuspensionit, millest järeldub, et hageja kogusissetulek sellel perioodil hoopis suurenes. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud, st hageja ei ole oma töövõime kaotuse tõttu töötasu kaotanud.
13.Toimikus olevast hagejaga töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et enne töölepingu ülesütlemist pakuti hagejale teist töökohta (tehnoloog), kuid kostja keeldus sellest ning leping lõpetati töömahu vähenemise ja töö ümber korralduse tagajärjel koondamise tõttu. Eeltoodust järeldub, et hageja ei töötaks endisel ametikohal (meister) või erialal ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega leiab kohus järgneva perioodi osas (alates 26.01.2018), et üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, ei saa teha järeldust, et hagejale on tekkinud tervisekahjustuse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus kostja pakkus, so. võimaldas hagejale teist tööd, millest hageja aga keeldus. Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on tekkinud tervisekahjustus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole suuteline sissetulekut teenima, ega tõendanud seda, et ta töötaks edaspidi sarnasel töökohal saades seal teatud suuruses töötasu. Seega ei ole võimalik hinnata ka hageja sissetuleku vähenemist, mis lisaks peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega, ehk olema sellest tingitud. Eeltoodu alusel tuleb varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
14.Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist TsMS § 366 järgi (õiglane hüvitis kohtu äranägemisel). Meditsiiniliste dokumentide alusel on tõendatud, et hageja tervisekahjustuseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, millele on lisandunud emfüsematoossed muutused. Hagejal on tuvastatud töövigastusest tuleneva töövõime kaotus peale tööõnnetust 90%, hiljem 50 % ja käesoleval ajal 80 %. Hageja füüsiline ja hingeline valu ning kannatused peale tööõnnetust väljenduvad selles, et hagejal on häiritud hingamine, halvenenud on nägemine (silmade operatsioonid), tekkinud on selja- ja liigesevalu, füüsiline võimekus on oluliselt halvenenud ning hageja ei saa enam tegeleda spordiga. Eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et hageja üldine heaolu ja elukvaliteet on langenud, Hageja liikumine on piiratud, st. hageja ei ole suuteline liikuma sellise intensiivsusega kui ta tegi seda enne tööõnnetust ning hageja on sunnitud loobuma oma harrastusest ja osaliselt ka harjumustest. Hageja ei saa tegeleda spordiga. Arvestades kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskust, samuti muude negatiivsete mittevaraliste tagajärgedega, mis tekkisid tervisekahjustuse tõttu, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot. Sarnases olukorras on välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis samas ulatuses (tsiviilasi nr. 2-16-5143). Kostjal tööohutusalane tegevus oli ebapiisav, kuid kostja säilitas ja pakkus hiljem hagejale teist tööd ning on teinud hagejale täiendavaid väljamakseid. Hüvitis tagab mh. ka kostja edaspidise hoolikama suhtumise tööohutusse ning seda eriti olukorras kus ühel töömaal tegutseb mitmeid ettevõtteid.
15.Kuna varalise kahju hüvitamise nõuded jäävad rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka viivisenõue. Hageja nõuetest võib aru saada selliselt, et hageja ei nõua viivist mittevaralise kahju hüvitiselt. Kohus peab vajalikus märkida kriminaalasja 1-17-7802 osas, et selle lahend ei mõjuta käesoleva asja lahendamist, kuna hagi on esitatud solidaarvõlgnikust juriidilise isiku vastu, kes vastutavad oma töötajate eest TsÜS § 132 lg 1 alusel, samas kui kriminaalasjas on
2-17-19464 süüdistus esitatud Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS töötajale, so. füüsilisele isikule. Tsiviil- ja karistusõiguses kahju tekitamise eest vastutavate isikute ring ei ole omavahel kattuvad. Hagi hind Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124). TsMS § 132 lg 1 kohaselt, mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 134 lg 1 kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Hageja põhinõudeks on 59 565,05 eurot, millele lisandub sissenõutav viivis 9072,95 eurot ning mittevaralise kahju hüvitis 3500 eurot, seega hagihinnaks on 72 138 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust poolte vahel TsMS § 163, mille esimese lõike kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, leiab kohus, arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asja sisu, et poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 15.09.2021 kohtuotsusega
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.