3.2.Mõista G.G.ilt J.L. kasuks välja 4 000 (neli tuhat) eurot.
3.3.Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.
4.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.L. (hageja) esitas G.G. (kostja) vastu hagi 6 395 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulusid hageja abikaasale A.L.le 2 kõlarit firmalt JBL (18 tollised passivkõlarid), 2 kõlarit JBL (ribakõlarid 12 tolli), 5 võimendust transporträkis koos kaabeldusega (4 võimendust Crown kaubakoodiga XS 900 ja 1 Crown kaubakoodiga XS 1200), CD mängija Pioneer 800, Beringeri mix-pult, transport-räkk, dbx protsessor ja 3-faasiline pikendusjuhe (25m) (helitehnika). Kostja rentis hagejalt helitehnika 21. juuliks 2013. a baaris Boschwetter peo korraldamiseks ja peo läbiviimiseks. Hiljem selgus, et pidu ei toimunud ning kostja oli helitehnika ära viinud. Hageja pöördus 29. juulil 2013. a politsei poole kriminaalasja algatamiseks. Kriminaalmenetlust ei algatatud, kostja ütluste kohaselt ostis kostja aprillis 2013. a hagejalt kaks komplekti helitehnikat. Arvestades kujunenud olukorda ja kostja soovi omandada tema valduses olev helitehnika, nõustusid hageja ja tema abikaasa helitehnika müügiga kostjale. Hageja tegi novembris 2013 kostjale ettepaneku ostuhinna tasumiseks kuu aja jooksul hiljemalt 11. detsembriks 2013. Kuivõrd tegemist oli kasutuses olnud helitehnikaga, palus hageja tasuda soetusmaksumusest oluliselt madalamat hinda 6 933 eurot. Hageja alandas hiljem oma nõuet 6395 euroni. Hageja leidis kohtule 28. jaanuaril 2015 saadetud menetlusdokumendis, et hageja abikaasa A. L. andis hageja kui õigustamata isiku käsutusele eelneva nõusoleku, võimaldades omandi ülemineku.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavalduses nimetatud helitehnika eest tasus kostja vastavalt suulisele kokkuleppele sularahas 2000 eurot aprillis 2013. a ning 4000 eurot mai keskel 2013. a tunnistajate M.S. ja M.T. juuresolekul. Sularaha üleandmist kirjalikult ei dokumenteeritud. Helitehnika müügilepingut ei ole sõlmitud, kuna hageja ise seda ei soovinud. Hageja väide allkirjastatud ostu-müügi lepingu kohta on välja mõeldud. Hageja lubas väljastada müüdud helitehnika kohta arve, kuid ei ole tänaseni seda teinud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. veebruari 2015. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6395 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud 375 eurot. Hagiavalduse kohaselt kuulus kostjale müüdud helitehnika hageja abikaasale, hageja selgituste kohaselt sõlmiti tema abikaasale kuulunud helitehnika müügileping hageja ja kostja vahel. Maakohus, tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p-le 1, § 9 lg-tele 1 ja 2, § 11 lg-le 1, § 20 lg-tele 1 ja 2 ja § 208 lg-le 1, leidis et seadusandja ei ole vallasasjade võõrandamislepingule ette näinud lepingu kohustuslikku vormi, seega võivad pooled sõlmida ka suulise müügilepingu. Kuivõrd kostja on nii kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil selgitanud, et poolte vahel oli suuline helitehnika müügileping, luges maakohus tõendatuks, et poolte vahel sõlmiti 21. juulil 2013. a suuline hagiavalduses loetletud helitehnika müügileping. Hagiavalduses nimetatud helitehnika on kostjale üle antud ja kostjal on tekkinud AÕS §-st 92 tulenevalt vallasomand alates helitehnika üleandmisest. Maakohus leidis, et kostjal on olnud võimalus ostetud helitehnika üle vaadata ja tal on müügilepingust tulenevalt ostuhinna tasumise kohustus (VÕS § 208 lg 1, § 213 lg 3). Suulise müügilepingu sõlmimist just 21 juulil 2013. a kinnitab ka kriminaalasja nr 13261012789 alustamata jätmise teatis (tl 18, 26). Hageja on helitehnika hinnaks nimetanud 6395 eurot. Kostja ei ole müügihinna suurusele vastuväiteid esitanud. Pooled vaidlevad just ostuhinna rahas tasumise üle. VÕS § 91 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täita sularahas, või ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Pooled ei ole esitanud kohtule väiteid selles osas, et rahalise kohustuse täitmine oleks kokku lepitud muul viisil. Seega oli kostjal kohustus ja õigus tasuda ostetud helitehnika eest sularahas. Maakohus asus seisukohale, et kostja väited aprillis ja mais 2013. a makstud raha osas võivad iseenesest olla tõesed, kuid kostja ei ole tõendanud, et need sularahas teostatud maksed oleksid olnud seotud juulis 2013. a sõlmitud helitehnika müügilepinguga. Kostjal ei oleks aprillis ja mais tekkinud kohustust vastavaid sularaha makseid teostada, sest helitehnika anti kostjale üle alles
21.juulil 2013. a. Hageja selgitas kohtuistungil, et kostja ostis hagejalt helitehnikat kahel korral, esimese helitehnika ostu eest on kostja maksnud, kuigi ka selle eest on kostja võlgu. Teise helitehnika eest, mis on märgitud hagiavalduses, kostja maksnud ei ole. Tunnistajate M.T. ja M.S. ütlustest nähtub, et nad kinnitavad raha üleandmist, kuid vahetult sularaha üleandmise juures nad ei viibinud ning üleantud sularaha summat ei tea. Tunnistajate ütlustest järeldub, et isegi juhul kui maksmine toimus, sai see toimuda eelmise helitehnika müügi eest. Maakohtu hinnangul ei ole tunnistajate ütlused piisavad selleks, et tõendada teise, s.o juulis 2013. a toimunud helitehnika ostu eest sularaha üleandmist hagejale. Mõistlikult käituv majandustegevuses osalev isik oleks ilmselgelt nõudnud enne sularaha üleandmist arvet, seega ei ole usutav kostja väide, et hageja lubas helitehnika eest teostatud sularaha makse kohta anda arve, kuid ei ole seda teinud. Kuivõrd hagi rahuldati, jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kostja kanda. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on hageja maksnud riigilõivu 375 eurot. Hageja teisi menetluskulusid tsiviilasja materjalidest ei nähtu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kogu ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kriminaalasja nr 13261012789 teatises märkis uurija, et nähtuvalt poolte vahel antud ütlustest ning esitatud materjalidest on alust arvata, et apellandi ja vastustaja vahel on 2013. a aprillikuus sõlmitud suuline asjaõiguslik leping helitehnika üleandmiseks ning vastavalt AÕS § 92 lg-le 1 on vallasomand üle läinud helitehnika üleandmisel apellandile. Eeltoodu põhjal on mõistetamatu, milliste asjaolude põhjal sai maakohus tõendi hindamisel jõuda järeldusele, et vastustaja poolt esitatud tõend kinnitab müügilepingu sõlmimist 21. juulil 2013. a. Apellant on vastustajaga 2013. a aprillis sõlmitud suulise müügilepingu kohaselt omandanud helitehnika, tasudes vastavalt kokkuleppele aprillis ja mais 2013.a kahes osas kokku 6000 eurot. Pooled leppisid täiendavalt kokku, et 2013.a suvel saab vastustaja vajadusel helitehnikat tasuta kasutada ning mais 2013.a andiski apellant helitehnika vastustaja valdusesse. 21. juulil 2013.a küsis apellant helitehnika tagasi ning vastustaja andis helitehnika üle. Maakohtu seisukoht omaksvõtu osas ei ole põhjendatud. Seda, et müügileping sõlmiti suuliselt, on kinnitanud nii hageja kui ka kostja. Vaidlus käib müügilepingu sõlmimise aja ning ostuhinna tasumise üle. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kostja ei ole vastustajale kokkulepitud müügihinda tasunud. Tunnistaja M.S. ütlustest nähtub, et apellant on raha üle andnud kahel korral, ning tunnistaja on täpsustanud ka summad: esimesel korral 2000 eurot, teisel korral 4000 eurot. Tunnistaja M.T. ütluste järgi on mõlemal korral tasutud helitehnika eest ning apellandile on üle antud ka helitehnika valdus, helitehnikat hakati kasutama Chicago baaris. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 208 lg 1. Müügilepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral ostja poolt kohaldatakse eranditult VÕS-i üldosa kohustuse rikkumise peatükis sätestatud reegleid. Seega pidi vastustaja, tuginedes apellandi poolsele kohustuse rikkumisele ning nõudes apellandilt kohustuse täitmist, tuginema VÕS § 108 lg-le 1.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt ei saa kriminaalmenetluse teatises toodud asjaolud olla kohtule siduvad. Uurija, jättes kriminaalmenetluse alustamata, tuvastas tsiviilõigussuhte olemasolu poolte vahel. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates jõudnud põhjendatud seisukohale, et müügitehing poolte vahel toimus
21.juulil 2013. a. Apellant ei ole tasu maksmise kohustuse täitmist tõendanud. Raha maksmise kohustuse täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Ainuüksi raha üleandmine ei tuvasta asjaolu, mille eest raha üle anti. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tunnistajad ei teadnud täpselt pooltevahelise tehingu asjaolusid, samuti raha üleandmise asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi täies ulatuses materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel välja 4000 eurot. Ühtlasi muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohtus ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle (ringkonnakohtu istungiprotokoll, tl 76): hageja ja kostja on kahel korral kokku leppinud helitehnika müügis; esimese müügilepingu suhtes hageja kostja vastu nõuet ei esita;
hageja on kostjale nii esimese kui teise müügilepingu eseme üle andnud. Hageja nõuab kostjalt teise müügilepingu järgset tasu, pooled ei vaidle hagis nimetatud müügilepingu eseme osas. Teise müügilepingu esemeks oleva helitehnika omanikuks oli hageja väitel tema abikaasa. VÕS § 12 lg 2 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust selle sõlmimise ajal lepingupoole õigustus lepingu esemeks olevat asja käsutada. Hageja kinnitusel (tl 14) on tal abikaasa nõusolek helitehnika võõrandamiseks. Vaidlus on hageja ja kostja vaheliste müügilepingust tulenevate nõuete suhtes ning hageja on kostjale omapoolse kohustuse täitnud. Maakohus rahuldas hageja ostuhinna nõude.
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli teise helitehnika müügi suhtes kehtiv müügileping. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole lepingu sõlmimise aja tuvastamisel tuginenud poolte esitatud väidetele, leides, et müügilepingu sõlmimise ajaks oli 21. juulil 2013. a. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et müügilepingu sõlmimise aja suhtes puudub pooltel üksmeel. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Poolte menetluses esitatud seisukohtade järgi ei ole võimalik üheselt tuvastada, millal hageja ja kostja teises helitehnika müügis kokkuleppele jõudsid. Hagiavalduse järgi pöördus hageja
29.juulil 2013. a politseisse seoses kriminaalasja algatamisega kostja vastu. Seega ei olnud hagejal
21.juulil 2013. a soovi müügilepingut sõlmida. Kostja maakohtu istungil avaldatu kohaselt tasus kostja mõlema müügilepingu eseme eest aprillis-mais 2013. a. Nimetatu ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul aga praegusel juhul lepingu kehtivust. Ringkonnakohus leiab, et kuna poolte vahel puudub vaidlus lepingu kehtivuse üle, vaidlusaluse müügilepingu ese on kostjale üle antud ja hageja nõuab kostjalt üksnes müügihinna tasumist, ei ole müügilepingu sõlmise hetk ostuhinna tasumise nõude menetlemise juures oluline.
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole müügihinna 6395 euro määramisel lähtunud menetluses poolte esitatust. Müügilepingu eseme hinda peab tõendama hageja. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku müügilepingut. Hageja ei ole esitanud tõendeid müügilepingu eseme väärtuse kohta. Hageja väitel oli tegemist kasutatud helitehnikaga (tl 14), hageja soovis seda võõrandada oluliselt madalama hinna eest. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja soovi esitada helitehnika soetamise väärtust tõendavaid dokumente, kuid ringkonnakohus jättis hageja taotluse rahuldamata. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud nimetatud dokumente maakohtu menetluses, väites maakohtule, et tal ei ole rohkem dokumente esitada (tl 37), samuti ei tõenda hageja makstud ostuhind helitehnika väärtust müügilepingu sõlmimise ajal kostjaga.
10.VÕS § 28 lg 2 järgi tuleb juhul, kui müügilepingus ei ole hinda määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene ei lepingu olemusest ega ka muudest asjaoludest, maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kostja väitel tasus ta hagejale teise müügilepingu eseme eest 4 000 eurot (tl 36). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et see oli hind, mida ta oli valmis helitehnika eest teise müügilepingu alusel maksma. Seega ei saa praegusel juhul lähtuda mitte hageja väidetud 6395 eurost, vaid summast, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. Hageja ei ole esitanud menetluses tõendeid, et müügilepingu eseme väärtus oli suurem kui 4000 eurot.
11.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui müüja on täitnud oma müügilepingust tuleneva kohustuse ning selles osas vaidlus puudub, muutub menetluses tõendamiskoormus, st kostjal tuleb tõendada, et ta on ostuhinna tasunud. Kostja esitas menetluses tõendina müügihinna tasumise kohta tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et tunnistajate M.T. ja M.S. ütlused kinnitavad raha üleandmist, kuid tunnistajad ei viibinud vahetult sularaha üleandmise juures ning ei tea üleantud summat. Tunnistaja
M.S. ütluste kohaselt pidi esimene helitehnika minema baari, teise tehnika asju ta ei tea. Tunnistaja M.S. väitel oli ta esimese raha üleandmise juures. Mõlemad tunnistajad olid aga raha üleandmise ajal autos, seega mitte hageja ja kostja vahetus läheduses, et kinnitada konkreetse summa üleandmist väitnud. Ringkonnakohus jättis 9. veebruari 2016. a kohtuistungil rahuldamata kostja taotluse esitada oma lapse ema konto väljavõtte sularaha üleandmisele eelnevast ajast. Nimetatud konto väljavõte ei tõenda, et kostja oleks tasunud selle raha hagejale. Muid tõendeid oma kohustuse täitmise kohta kostja menetluses ei esitanud. Kostja tegutseb majandustegevuses. Vaidlusaluse müügilepingu eseme väärtus ei ole väike. Sularaha tasumisel kohustuse täitmisena tõendamiseks on võimalik võlausaldajalt, praegusel juhul hagejalt, saada täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 järgi, mis oleks muutunud ka tõendamiskoormist (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a. otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-76-11 p-i 9). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale helitehnika müügilepingu järgse tasu maksnud.
12.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses toodule, et maakohtu otsuses puuduv viide VÕS § 108 lg-le 1 ei ole oluline materiaalõiguse rikkumine, mis tooks kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus on juhindunud ostja kohustusest VÕS § 208 lg 1 järgi tasuda ostuhinna eest.
13.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 163 lg 1 alusel seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega põhjendatud jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.