Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
2-15-121047
Tagaseljaotsus Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Ülle Raag
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2016. a, Jõgeva kohtumaja
Tsiviilasja number
2-15-121047
Tsiviilasi
AS-i MiniCredit hagi Pxxxx Vxxxx vastu tagastamata laenusumma, intressi, viivise ja võla sissenõudmise kulude nõudes
Hagihind
666 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS MiniCredit (registrikood 11551909; asukoht Viru Väljak 2, Tallinn 10111); volitatud esindaja: Ingrid Nook (e-post: [email protected]); Kostja: Pxxxx Vxxx (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post: x
Menetluse liik
Kohus teeb TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse, kuna kostja ei vastanud hagile
2-15-121047 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2-15-121047 vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25.08.2012. a arvutivõrgu vahendusel laenulepingu nr161033015/250046623, mille alusel andis hageja kostjale laenu 200 eurot, tagasimakse tähtajaga 30 päeva. Lepingu järgi kohustus kostja määratud tähtajaks tagastama hagejale 240 eurot. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandustegevuse raames. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. VÕS § 402 näeb ette, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, tarbijakrediidileping. Kuna tegemist on tarbijalepingust tuleneva vaidlusega, siis on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida nõude õiguslikku alust ja võimalikke tehingu tühisuse aluseid isegi siis, kui pool oma vastuväidetes seda ei taotle. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.
2-15-121047 ulatuses tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt ei pea kohus lepingu tühisuse tuvastamiseks täiendavalt laenusaaja sundolukorda hindama (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p 22). Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kuni 01.07.2015. a kehtinud TsÜS § 86 lg 4 nägi ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenu põhiosa (200 eurot) ja laenu kasutamise aja eest intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 1. juulit 2012. a 1 %. Hageja nõuab laenu kasutamise eest tasu (intressi) 30 päeva eest. Intress 200 euro suuruse laenu kasutamise eest VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras 30 päeva eest on 0,12 eurot (tagastamata laenusumma 200 eurot x 0,002% x 30 päeva). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenu põhiosa summas 200 eurot ja intress summas 0,12 eurot.
2-15-121047 Kokku on viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 55,67 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
Kohtu hinnangul on põhjendatud ka hageja nõue võla sissenõudmise kulude hüvitamiseks.
VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja on põhjendanud, et ta on saatnud kostjale kaks võla sissenõudmise kirja. Asjaolusid arvestades hindab kohus, et hageja võla sissenõudmise kulud on taotletud ulatuses, s.o kokku summas 26 eurot, mõistlikud ja põhjendatud. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmisega seotud kulud summas 26 eurot.
2-15-121047 seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Arvestades menetluskulude jaotust poolte vahel, tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskuludest 61 %. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 76,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.