1.Jätta hageja AS SEB Pank apellatsioonimenetluse kulud kostja VT kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
2.Vabastada VT riigilõivu 3400 euro riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Pank esitas 05.10.2012 Harju Maakohtusse hagi VT vastu võla 392 761,51 euro väljamõistmiseks, millest 312 380,49 eurot on põhivõlg, 5967,22 eurot intressivõlg ja 74 413,80 eurot viivisevõlg perioodi eest 16.03.2009 – 04.10.2012. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista põhinõudelt viivise alates 05.10.2012 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt välja ka viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, AT (isikukood XXXXXXXXXXX) ja kostja 08.10.2003 eluasemelaenulepingu nr 1760240600310, mille alusel väljastas hageja laenusaajatele 318 753,85 eurot (4 987 414 krooni). 05.05.2005 lisakokkuleppega nr 2 suurendati laenusummat 63 952 euro võrra.
3.Laenusaajatel tekkis 16.03.2009 võlgnevus. Hageja väljastas 02.10.2009 laenusaajatele kirjaliku laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate koos nõudega võlgnevus likvideerida, andes laenusaajatele kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja ja teatades, et võlgnevuse mittetasumise korral hiljemalt 22.10.2009 ütleb hageja lepingu üles ning alustab võlgnevuse sissenõudmist kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil. Kuna laenusaajad teatele ei reageerinud, ütles hageja 23.10.2009 lepingu üles.
4.Harju Maakohus kuulutas 18.09.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-18848 välja AT pankroti. Riigikohtu 21.05.2014 otsusega nr 3-2-1-38-14 jagati kostja ja AT ühisvara. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
6.Kuna hageja nõue on täies ulatuses hüpoteegiga tagatud, siis on hagiavalduse esitamine põhjendamatu. Hagejal puudub vajadus õiguskaitse järele.
7.Nõue tuleb jätta rahuldamata hea usu põhimõtte eiramise tõttu, kuna hageja sõlmis laenulepingu isikuga, kelle majanduslik seisund ei oleks seda mingil juhul võimaldanud. Hageja ei ole kostja maksevõimelisust kontrollinud ega välja selgitanud kostja sissetulekute suurust. Seega on hageja käibes vajaliku hoole järgimata jätmise tõttu olnud raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 ning VÕS § 104 lg 4 mõttes.
8.Laenulepingu sõlmimise hetkel oli maksejõuline kostja abikaasa, kuid kostja ise ei omanud siis ega oma ka praegu sissetulekuid, mis võimaldaks teenindada sellise suurusega laenu. Seega oli hageja käitumine kostja suhtes lepingu sõlmimisel pahauskne, mistõttu on hageja lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise nõue hea usu põhimõttele tuginedes vastuvõetamatu. Kuigi hea usu põhimõtte eiramine ei mõjuta lepingu enda kehtivust, ei võimalda see hageja nõudeõiguse realiseerimist.
9.Samuti on hagi hea usu põhimõtte vastane seetõttu, et kostja on alates 2007. a invaliidsuspensionär, kelle vastu hagi rahuldamine põhjustaks tema püsiva maksejõuetuse ja pankroti.
Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks riigilõivu 3300 eurot.
11.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: hageja, AT ja kostja sõlmisid 08.10.2003 eluasemelaenulepingu nr 1760240600310, mille alusel väljastas hageja laenusaajatele 318 753,85 eurot (s.o 4 987 414 krooni). 05.05.2005 sõlmitud lisakokkuleppega nr 2 suurendati laenusummat 63 952 euro võrra. Hageja ütles laenulepingu üles 23.10.2009. Harju Maakohus kuulutas 18.09.2009 määrusega (tsiviilasjas nr 2-09-18848) välja AT pankroti. AT pankrotihaldur esitas 17.09.2010 (tsiviilasjas nr 210-45185) kostja vastu hagi ühisvara jagamiseks. Riigikohus tegi nimetatud tsiviilasjas lahendi, milles luges muu hulgas AT ja kostja solidaarkohustuseks eluasemelaenulepingust nr 1760240600310 tuleneva kohustuse hageja ees. Riigikohus otsustas, et Tallinnas Saare tee 7 asuva kinnisasja ühisomandi lõpetamisel täidetakse hagejale kõnealusest eluasemelaenulepingust tulenev AT ja VT kohustus (3-2-1-38-14).
12.Eluasemelaenulepingu nr 1760240600310 ja selle lisakokkulepete nr 2 näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402).
13.Õige ei ole kostja seisukoht, et hageja nõue tuleb jätta hea usu põhimõtte eiramise tõttu rahuldamata, kuivõrd hageja sõlmis laenulepingu isikuga, kelle majanduslik seisund ei oleks seda mitte mingil juhul võimaldanud. Kuigi kostja sissetulekud ei ole vaidlusaluse laenusumma teenindamiseks piisavad, ei anna see alust hagejale ette heita, et hageja jättis laenulepingu sõlmimisel tema suhtes krediidivõimelisuse analüüsi teostamata. Arvesse tuleb võtta, et eluasemelaenu puhul on tegemist abikaasade poolt ühiselt pere huvides võetud (solidaarse) kohustusega, mida eeldatavasti ka ühiselt täidetakse. Kaaslaenajate krediidivõimelisust hinnatakse ühiselt ja iga kaaslaenaja ei peagi ainuisikuliselt olema suuteline laenu täies ulatuses tagastama.
14.Võlasuhtes tuleb heas usus toimida ka laenusaajal. Krediidiasutuse võimalused olid laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisel teatud mõttes piiratud eluliste asjaolude tõttu. Laenusaajal on rohkem elulist teavet oma laenuvõimekuse, kaaslaenajate omavaheliste suhete ja majandusliku seisu dünaamika kohta. Laenulepingu kehtivuse ajal toimunud elulised muutused ei anna alust hea usu põhimõtte raames piirata hageja subjektiivsete õiguste kasutamist.
15.Kostja on kohustatud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma sõltumata kaaslaenaja pankrotimenetluse või ühisvara jagamise tulemustest, mistõttu ei oma tähtsust see, et hageja on nõude esitanud ka solidaarvõlgniku pankrotimenetluses.
16.Kuna välistatud ei ole kostja sissetulekute ja maksevõime paranemine tulevikus, ei oma tähtsust kostja vastuväide, et hagi võimaliku rahuldamise korral ei oleks ta võimeline kohtuotsust täitma, kuivõrd ta on juba alates 2007. aastast invaliidsuspensionär ja tema ainsaks sissetulekuks on riigi poolt määratud invaliidsuspension.
Apellatsioonkaebus
17.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja kõrvalnõuete vähendamist mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
18.Kohus jättis arvestamata, et hageja nõue on AT pankrotimenetluses täies ulatuses tunnustatud ja ainsana hüpoteegiga tagatud, mistõttu on sama summa ja suurema kõrvalkulude nõudmine kostjalt põhjendamatu ja hea usu põhimõtte vastane. Puudub sisuline vajadus nõuda kostjalt lepingu täitmist. Hageja nõuab sisuliselt üksnes intressi- ja viivisenõude rahuldamist suuremas ulatuses, kui see on pankrotimenetluses tunnustatud. Arvestada tuleb ka seda, et AT on sama laenu aastaid tasunud, mistõttu on pank laenu pealt varasematel aastatel teeninud tulu.
19.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja on solidaarvõlgnikuna kohustatud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma sõltumata kaaslaenaja pankrotimenetluse või ühisvara jagamise tulemustest. Kohus ei arvestanud ja jättis hindamata, et hageja nõue solidaarvõlgniku vastu ei ole lähtudes hea usu põhimõttest konkreetsel juhul realiseeritav (3-2-1-64-12, p 42). Antud juhul on hea usu põhimõtte vastane nii kujunenud olukord kui ka hageja käitumine. Hageja põhinõue saab pankrotimenetluses täielikult rahuldatud, mis välistab ka sisulises mõttes hageja nõudeõiguse. Samuti on hageja varasemalt sama laenusumma pealt teeninud 2003-2009 suurt intressi (Eesti Panga baasintress + 1,6% aastas). Hageja majandustulemusi ei mõjuta see, kui tal jäävad saamata 2003. aastal väljastatud laenuga seotud intressid ja/või viivised. Kostja on füüsilisest isikust tarbija ja invaliidsuspensionär, kelle jaoks on tegemist suure summaga, mida ta ei ole suuteline tasuma ja mis võib endaga kaasa tuua füüsilise isiku pankroti. Lisaks kaotab kostja koos oma abikaasaga tagatisvara müügi korral oma eluaseme.
20.Kohtu järeldus, et välistatud ei ole kostja sissetulekute ja maksevõime paranemine tulevikus, ei ole asjakohane ja on väär. Järeldus põhineb hageja oletuslikul väitel, mitte tõenditel. Kohus jättis hindamata kostja tõendid tema halva tervisliku seisundi, madala sissetuleku ja suurte puudest tingitud lisakulude kohta, millest tulenevalt ei ole arvestades ka isiku vanust tõenäoline, et ta paraneb määral, mis võimaldab tasuda pangale ca 400 000 eurot.
21.Kohus ei hinnanud sisuliselt kostja väiteid, et hageja sõlmis laenulepingu isikuga, kelle majanduslik seisund ei oleks seda mingil juhul võimaldanud, mistõttu ei ole tal õigust nõuda kostjalt lepingu täitmist. Kohus lähtus üksnes hageja paljasõnalistest väidetest, et majandusliku seisundi kontroll toimus ja et iga kaaslaenaja ei peagi olema suuteline laenu täies ulatuses üksi tagastama. Kohus jättis hindamata tõendid selle kohta, et kostjal puudus krediidivõime algusest peale. Hageja ei esitanud tõendeid, mis oleks kinnitanud, et ta teostas kostja suhtes laenuanalüüsi. Kuna hageja ei ole tegelikult kostja maksevõimelisust kontrollinud ja ei ole välja selgitanud kostja sissetulekute suurust, on hageja olnud raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 ja VÕS § 104 lg 4 mõttes.
22.Asjakohatu ja väär on kohtu järeldus, et kaaslaenaja instituut kaotab oma mõtte, kui iga kaaslaenaja peaks olema suuteline laenu tagastama. Kohtu järeldus ei põhine tõenditel. Hageja ei selgitanud, kuidas ja milles väljendus kostja kui kaaslaenaja osatähtsus, arvestades laenusumma suurust ja kostja sissetulekute vähesust. Laenuotsus tehti sisuliselt üksnes kostja abikaasa sissetulekute ja maksevõimelisuse hindamise pinnalt, kes pangale reaalselt laenumakseid kuue aasta vältel ka tasus. Hageja ei oleks tohtinud kostjat kaaslaenajana üldse aktsepteerida. Seetõttu ei ole asjakohane kohtu põhjendus, et võlasuhtes tuleb heas usus toimida ka laenusaajal. Laenusaaja on heas usus käitunud ja laenu tagasimakseid teostanud.
23.Kohtu järeldus, et analüüsi võimalused olevat piiratud, ei õigusta selle tegemata jätmist. Kohus ei ole täpsemalt põhjendanud, milles võimaluste piiratus seisnes, kui kostja sissetulekute suurus oli algusest saadik teada. Kuigi hea usu põhimõtte eiramine ei mõjuta lepingu enda kehtivust, ei võimalda see hageja nõudeõiguse realiseerimist, mistõttu tuleks
hageja nõue sellises olukorras jätta rahuldamata (analoogiana Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10).
24.Kui kohus leiab, et hageja nõue on täies mahus põhjendatud, siis palub kostja alternatiivselt kõrvalnõuete (intressi ja viiviste) vähendamist mõistliku suuruseni VÕS § 113 lg 8 alusel koostoimes VÕS §-ga 162. Hagejal jäävad pärast nõude rahuldamist pankrotimenetluses saamata osalised üksnes viivised, mis panga majandustulemusi eeldatavalt negatiivselt ei mõjuta. Arvestades ühtlasi kõiki muid kostja seisukohti, m.h kostja maksevõimekuse ja tänase tervisliku seisundi kohta, palub kostja kohtul viiviseid vähendada mõistliku suuruseni, mis antud juhul on samaväärne panga poolt pankrotimenetluses esitatud kõrvalnõuete suurusega. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtu menetluses esitatud väiteid, millele on maakohus otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Maakohus leidis õigesti, et kostja ja AT on kaaslaenusaajatena VÕS § 65 tähenduses solidaarvõlgnikud ja kostja on kohustatud täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi sõltumata sellest, et hageja nõue on tunnustatud AT pankrotimenetluses ja tagatud hüpoteegiga. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et AT tasus aastaid laenu ja pank teenis selle pealt tulu. Eeltoodud asjaolud ei muuda hageja nõuet põhjendamatuks ja hea usu põhimõtte vastaseks, nagu kostja leiab.
29.Kuigi kinnistu enampakkumisel saadud rahast tuleb Riigikohtu 21.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14 tehtud kohtuotsuse järgi täita AT ja kostja solidaarkohustus hageja ees, selgub saadava raha suurus ja hageja nõude rahuldamise ulatus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 järgi alles kinnisasja müümisel. TMS § 56 lg 3 järgi arvestatakse kostja suhtes viivist kuni kinnisasja müümise päevani. Seda ei muuda asjaolu, et AT suhtes viivist pankroti väljakuulutamise tõttu ei arvutata. Puudub alus eeldada, et hageja nõuded saavad AT pankrotimenetluses täielikult rahuldatud, nagu kostja väidab. Kui see aga nii juhtub, ei pöörata käesolevas asjas tehtavat kohtuotsust täitmisele.
30.Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud võrdlus hageja ja kostja majandusliku olukorra kohta. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. See, kas ja kui palju mõjutab kostjalt laenuga seotud intressi ja viivise väljamõistmine hageja majandustulemusi, ei ole tähtis. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna iseenesest alust ka
kostja väited selle kohta, et ta on füüsilisest isikust tarbija ja invaliidsuspensionär, kes ei ole suuteline hagetud summat tasuma. Eeltoodud asjaolud saaks olla aluseks viivise vähendamisele, kuid sellist taotlust kostja maakohtu menetluses ei esitanud. Esmakordselt apellatsioonkaebuses alternatiivselt esitatud taotluse viivise vähendamiseks jätab ringkonnakohus tähelepanuta.
31.Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas kostja sissetulekud ja maksevõime võivad tulevikus paraneda või mitte, kuid see ei muuda kohtuotsust lõppjärelduses ebaõigeks. Kuna hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine ei sõltu antud juhul kohustatud isiku maksevõimest, ei pidanud kohus hindama kostja tõendeid tema tervisliku seisundi, madala sissetuleku ja puudest tingitud lisakulude kohta, nagu kostja ekslikult leiab.
32.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei hinnanud kostja väiteid selle kohta, et hageja sõlmis temaga laenulepingu olenemata sellest, et kostja majanduslik seisund ei võimaldanud talle laenu anda. Maakohus on kostja sellekohastele väidetele hinnangu andnud. Kohus leidis õigesti, et antud juhul on tegemist abikaasade poolt ühiselt pere huvides võetud eluasemelaenuga ja kohus ei pidanud kostja krediidivõimelisust eraldi hindama. Seda ei pidanud tegema ka hageja laenu andmisel ja ebaõiged on kostja väited selle kohta, nagu oleks hageja olnud laenu andmisel raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 ja § 104 lg 4 mõttes.
33.Hagejal oli kohustus hinnata kostja ja AT krediidivõimelisust kogumis ja teha nende ühiste sissetulekute pinnalt kindlaks, kas nad on võimelised laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, s.t tasuma lepingujärgseid makseid, arvestades muu hulgas ka tagatise olemasolu. Kaaslaenajate krediidivõimelisust hinnatakse ühiselt ja tähtsust ei ole sellel, kas kostja oleks üksi suutnud laenulepingut täita või mitte. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tema ja AT ühised sissetulekud oleks olnud laenu andmise ajal sellised, mis ei oleks võimaldanud laenu anda ja laenulepingut täita. Vastupidi, kostja kinnitas kohtumenetluses korduvalt, et aastatel 2003-2009 täideti laenulepingut kohaselt. Kostja ja AT krediidivõimelisust tõendab ka nende ühine tuludeklaratsioon 2003.a kohta (I kd lk 81-85), samuti seati laenulepingu täitmise tagamiseks hüpoteegid Tallinnas, Saare tee 7 kinnistule suurusega 6 500 000 krooni ja 1 000 000 krooni (I kd lk 47,48) ning korteriomandile asukohaga Kivila 18-36 suurusega 1 000 000 krooni (I kd lk 50). Kostja on väitnud, et Saare tee 7 kinnistu müümisest saadava raha arvel on võimalik täita kõik vaidlusalusest laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõtet. Seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Menetluskulude jaotus
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad hageja apellatsioonimenetluse kulud TsMS 171 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
35.Ringkonnakohus vabastas kostja 03.12.2015 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3400 euro tasumisest. Kostja esitas taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest ka kaebuse rahuldamata jätmise korral. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub TsMS § 190 lg 7 alusel rahuldamisele. Sotsiaalkindlustusameti 08.04.2014 otsusega on tuvastatud kostja töövõimetus üldhaigestumise tõttu ja töövõime kaotus 90% ulatuses (I kd lk 147-151. Samuti on tuvastatud, et kostjal on keskmine puue, tema igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises esinevad takistused ja tal on puudest tulenevad lisakulud ravimitele ja muule. Kostja ainsaks sissetulekuks on invaliidsuspension ja
sotsiaaltoetus (I kd lk 181-182). Seega on kostjal mõjuvad põhjused, miks ta ei suuda riigilõivu tasuda ja ta tuleb sellest kohustusest vabastada.
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.