Aktsiaseltsi Ida-Tallinna Keskhaigla hagi AS Eesti Ajalehed ja IR ́i vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kohustamiseks ja avaldamise lõpetamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.10.2015.a määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik IR’i määruskaebus ning Keskhaigla määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
aktsiaseltsi
Ida-Tallinna
nende Hageja (määruskaebuse esitaja I): aktsiaselts IdaTallinna Keskhaigla (registrikood 10822068), tehinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Kostja I: AS Eesti Ajalehed (registrikood 10004521) Kostja II (määruskaebuse esitaja II): IR (isikukood
XXXXXXXXXX)
Kostjate tehingulised esindajad vandeadvokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Eeva Mägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 07.10.2015.a määrus muutmata.
2.Jätta AS Ida-Tallinna Keskhaigla määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta IR’i määruskaebus rahuldamata.
4.Määruskaebuste menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lg 4).
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. 1(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107
Asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses oli hagi kostjate vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kohustamiseks ja andmete avaldamise lõpetamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Harju Maakohus jättis 06.01.2015.a otsusega hagi rahuldamata ning kostjate menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.05.2015.a otsusega Harju Maakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hageja nõude andmete ümberlükkamiseks, ning jättis hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Otsus jõustus Riigikohtu 07.09.2015.a määrusega, millega Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
2.Kostja II esitas 11.09.2015.a avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks summas 5469 eurot, mida ta kohtu nõudel 23.09.2015.a täpsustas. Avalduse kohaselt oli kostjatel menetluses ühised esindajad, kostjad on kokku kandnud tsiviilasjas maa– ja ringkonnakohtus menetluskulusid summas 8750,40 eurot, millest 1458,40 eurot on käibemaks. Kostja II leidis, et peamiselt sisaldasid menetluskulud kostja II menetluskulusid, sest kogu vaidluskese oli kostjal II ja kostja I oli menetlusse kaasatud kui kostja II loo avaldaja. Kuna kostja II käis isiklikult kõikidel kohtuistungitel, pidas eraldiseisvalt esindajatega nõu ning kostjate vastused keskendusid suuremas osas kostja II vastuväidetele seoses avaldatud artikliga, hindasid kostjad, et kogu menetluskuludest 75% on kostja II menetluskulud. Õigusabi on kokku osutatud 37 t 10 min. Kostja II õigusabikulude rahaline suurus oli 6562,8 eurot, millest 1093,8 eurot on käibemaks. Seega on kostja II kandnud menetluskulusid kokku summas 6562,80 eurot, mis moodustab 75% kostjate menetluskuludest. Hüvitamisele kuuluv summa ei sisalda käibemaksu, sest kostja II menetluskulud kandis kolmas isik, kes saab tekkinud käibemaksu tagasi arvestada.
3.Harju Maakohus mõistis 07.10.2015.a määrusega hagejalt kostja II kasuks välja menetluskuluna 2576 eurot, millele lisandub viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjal II oli menetluses kaks esindajat, sh esindasid mõlemad esindajad mõlemat kostjat. Õige ei ole kostja seisukoht, et vaidluskese oli kostjal II ja kostja I oli menetlusse kaasatud kui kostja II loo avaldaja. Mõlemad olid menetluses kostjad. Kostja II ei olnud menetluses kolmas isik. Maakohus ei nõustunud, et 75% kogu kostjate menetluskuludest moodustavad kostja II menetluskulud. Kostjad ei ole menetluses kordagi märkinud, et 75% esindusest puudutab kostjat II. Seega luges maakohus, et õigusabi osutati ja kulud kanti võrdselt kostjate vahel. Arvestades asja olemust ja mahtu, oli põhjendatud, et kostjal II oli menetluses kaks esindajat. Asjaolu, et arved õigusabi eest on esitatud kostjale I, ei tähenda seda, et kostjal II ei ole antud menetluses õigusabikulusid tekkinud. Kostjal II olid menetluses esindajad ja puudub alus arvata, et talle oleks õigusabi osutatud tasuta. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik (TsMS § 174 lg 9). Samuti ei pea kostja tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Käesolevas tsiviilasjas on tunnihind 120 eurot mõistlik. Maakohus leidis, et arve nr 346 alusel tehtud toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud ning nendele kulunud aeg ei ole ülemäärane. Hagiavaldusele vastuse koostamiseks on esindajatel vaja saada vaidluse olemusest ülevaade, selleks on vajalikud ka nõupidamised kliendiga, samuti tuleb koguda tõendeid, kujundada õiguslik positsioon ning see ka kirjalikult formuleerida. Seega tuleb kostjale II hüvitada 1020 eurot (2040/2). Arve nr 456 alusel leidis kohus, et eelistungi ettevalmistuse põhjendatud ajakulu on 1 tund. Nõupidamise vajadust kohus ei näinud. Põhjendatud ulatuses esindatavaga konsulteerimine on menetluses vajalik ja lepinguline esindaja võib iseenesest oma
2(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 klientidega nõu pidada nii palju, kui esindatavad seda soovivad, kuid see ei tähenda, et see tuleks hagejalt välja mõista. Seega luges kohus, et arvel nr 456 kajastatud õigusabitoimingud on põhjendatud 2 tunni ja 30 minuti ulatuses ehk arve summas 300 eurot ja hagejal tuleb hüvitada sellest kostja II osa 150 eurot. Arve nr 466 alusel luges kohus põhjendatud toiminguteks kohtuistungil osalemist, kuid ei näinud korduvat vajadust nõupidamisteks. Seega arvel nr 466 kajastatud õigusabitoimingud on põhjendatud 2 tunni ja 50 minuti ulatuses ehk arve summas 340 eurot, millest 170 eurot on kostja II osa, mis tuleb hagejal hüvitada. Arve nr 536 kohaselt luges kohus põhjendatud ajakuluks kohtuteeside koostamisel 6 tundi, sest teesid võtavad kokku kostjate juba avaldatud seisukohad ja sellise kokkuvõtte kirjutamiseks ei saanud kuluda enam kui 6 tundi. Kohus leidis, et nõupidamine kostjaga II seoses eeloleva istungiga on põhjendatud 1 tunni ulatuses. Kohtuistungil osalemine nähtub toimikust. Seega on arvel nr 536 kajastatud toimingud põhjendatud 10 tunni ulatuses, sellest 9 tundi on osutatud õigusabi võrdselt mõlemale kostjale. Hagejal tuleb hüvitada kostja II menetluskulud arve nr 536 osas summas 660 eurot. Arve nr 548 alusel leidis kohus, et osutatud õigusabi on olnud põhjendatud ja arvest nr 548 tuleb hagejal hüvitada 70 eurot. Arve nr 37 alusel nõustus kohus hagejaga, et toimingutel ei nähtu seost käesoleva kohtumenetlusega ja hageja ei pea seda kulu hüvitama. Maakohus tegi käesolevas asjas otsuse 06.01.2015.a, kuid eelmärgitud toimingud on tehtud 09.01.2015.a, mis on pärast kohtuotsust. Arve nr 75 alusel pidas kohus toiminguid põhjendatuks ja neile kulunud aega ei hinnanud kohus ülemääraseks. Arvest nr 75 kuulub kostjale II hüvitamisele 396 eurot. Arve nr 163 ja 164 kohaselt on kulunud kohtuistungiks ettevalmistamisele kokku 6 tundi, nõupidamisele 1 tund, kohtuistungil osalemisele 50 minutit. Kohus pidas põhjendatuks kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud aega 1 tunni osas. Istungi aeg nähtus protokollist. Asjas ei nähtunud korduvat vajadust nõupidamiseks. Seega arvetel nr 163 ja 164 toodud õigusabist pidas kohus põhjendatuks 1 tundi ja 50 minutit ehk arvet summas 220 eurot, millest 110 tuleb hagejal kostjale II hüvitada. Kohus leidis, et kokku tuleb hagejal kostjale II hüvitada põhjendatud ja vajalikust õigusabist 2576 eurot.
4.Harju Maakohtu 07.10.2015.a määruse peale esitas määruskaebuse hageja, paludes määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jäetakse kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti TsMS § 175 lg-t 1. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kostjale I esitatud arvetes sisaldusid kostja II õigusabikulud ning mõistnud need hagejalt kostja II kasuks osaliselt välja. Hageja leidis, et Riigikohus on leidnud, et menetlusosaline saab nõuda üksnes enda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (RKTKm 3-2-1-65-13) ning see tuleneb ka kehtiva TsMS sätetest. Hageja leidis, et menetluskulude arvete alusel tekkis õigusabiteenuse eest tasumise kohustus kostjal I ning mitte kostjal II ning seega on tegemist kostja I menetluskuludega, kuid kostja I menetluskulud jäid tema enda kanda. Kohus ei selgitanud, millisel õiguslikul alusel saab kostja I õigusabikulusid lugeda kostja II menetluskuludeks. Hageja möönis, et tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei ole välistatud menetluskulude hüvitamine menetlusosalisele, kes ei ole menetluskulusid nende hüvitamise taotluse esitamise ajaks kandnud, kuid menetluskulude hüvitamise eeldus on see, et isikul on tekkinud menetluskulude kandmise kohustus ning tegemist on vastava menetlusosalise enda menetluskuludega. See tuleneb ka Riigikohtu määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, kus Riigikohus selgitas, et: „menetluskulu tõendav dokument TsMS § 174 mõttes on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve“. Hageja ei vaielnud kostja II nõudele menetluskulude hüvitamiseks vastu mitte seetõttu, et kostja I tasus kostjale II esitatud õigusabi arved või kostjal II tekkinud menetluskulud on tasumata, vaid põhjusel, et kostja II avalduse lisadest nähtuvalt nõuab kostja II kostja I menetluskulude väljamõistmist enda kasuks. Kohus ei saa olukorras, kus menetluskulude nimekiri kattub teisele kostjale esitatud arvetel kajastatud kuludega ja menetluskulude esinemine menetluskulude
3(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 väljamõistmist taotleval isikul on vaidlustatud, jätta arveid ja nende adressaati arvestamata. Harju Maakohtu määrusest nähtuvalt on kohus menetluskulude väljamõistmisel tuginenud arvamusele, et kostjale II õigusabi osutamine ei saanud olla tasuta. Maakohus on seejuures jätnud analüüsimata, et arved menetluskulude, mille hüvitamist kostja II nõuab, on väljastatud kostjale I ning nende menetluskulude tasumise kohustus on tekkinud kostjal I. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostjale II oleks esitatud arveid õigusteenuse eest ja tal oleks tekkinud kohustus õigusteenuse eest tasuda. Kostja I ei ole seda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ka väitnud. Nendel asjaoludel leidis hageja, et kostjal I puuduvad menetluskulud, mille hüvitamist nõuda. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei saa kohus tugineda eeldusele, et menetlusosalisel on menetluskulud tekkinud. Eriti siis, kui esitatud tõendid seda eeldust ei kinnita. Menetlusosalise hinnang enda menetluskuludest ja nende suurusest ei tõenda menetluskulusid ega anna alust nende väljamõistmiseks teiselt menetlusosaliselt. Maakohtu seisukoht kulude võrdse jaotuse kohta kostjate vahel ei ole aga põhjendatud isegi siis, kui kulusid, mis kajastuvad kostjale I esitatud arvetel, saab osaliselt lugeda kostja II kuludeks. Hageja leidis, et arvestades seda, et enamik nõudeid oli esitatud kostja I vastu, ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et kostjate menetluskulud olid eelduslikult võrdsed. Harju Maakohus ei ole oma seisukohta kulude võrdse jaotuse osas määruses ka põhjendanud.
5.Harju Maakohtu 07.10.2015.a määruse peale esitas määruskaebuse kostja II, paludes määruse tühistada osas, millega kohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ning teha uus määrus, millega määratakse kostja II menetluskulude rahaline suurus 5469 eurot (ilma käibemaksuta) ja mõistetakse see kostjalt välja. Kostja II leidis, et maakohus väljus kostja II menetluskulusid vähendades ning menetluskulusid kostjate vahel võrdselt jagunenuks lugedes oma diskretsioonipiiridest. Samuti ei ole määrusest jälgitav, millistel motiividel ei pea kohus teatud kostja II esindaja poolt tehtud toiminguid (sh nõupidamised kliendi ja esindajate vahel enne kohtuistungil osalemist) asjassepuutuvaks. Nimetatud rikkumised on kostja II hinnangul toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Kohus on omaalgatuslikult ja kostjale II üllatuslikult leidnud, et kuivõrd kostja II esindajad ei ole menetluses varasemalt kordagi märkinud, et 75% kogu kostjate menetluskuludest moodustavad kostja II menetluskulud, loeb maakohus, et õigusabi osutati ja kanti võrdselt kostjate vahel. Muud põhjendust, miks kohus kostja I poolt välja pakutud 75%lise proportsiooniga ei nõustu, ei nähtu. Kostja II leidis Riigikohtu lahendi valguses (RKTKm 3-2-1-115-09, p 9) ning vastavalt TsMS § 477 lg 5, et kohus oleks pidanud olukorras, kus kohtu jaoks oli ebaselge, millises osas kostjate menetluskuludest moodustavad kummagi kostja kulud eraldi, antud asjaolu kohta kostjatelt täpsustusi küsima. Hagi oli esitatud kostja II vastu üksnes põhjusel, et kostja II oli kostja I artikli avaldaja. Kuivõrd kostjal II oli käesolevas vaidluses sisuliselt nn passiivne roll ning vaidluse ese oli valdavalt kostja I isikuandmed ning nende tõelevastavuse hindamine, on ilmselge, et kostjate menetluskulud seonduvad suuremas osas kostjaga II. Maakohus ei ole vaidluse sisu hinnanud, kostjate menetluskulude jaotamine kostjate vahel võrdsetes osades on kostja II hinnangul õigusvastane ning maakohus on seeläbi rikkunud kohtuliku diskretsiooni piire. Kostjale II jäi arusaamatuks, millistel kaalutlustel on kohus pidanud enne kohtuistungit kliendi (s.o kostja II) ning tema esindajate vahelisi nõupidamisi asjasse mittepuutuvateks ning ebavajalikeks. Peale sellekohase konstateeringu ei ole kohus oma otsustust millegagi põhjendanud. Kostja II hinnangul on kehtivas kohtupraktikas loetud kliendi ja tema lepingulise esindaja vahelised nõupidamised enne menetlustoiminguid (sh kohtuistungit) asjassepuutuvateks ning vajalikeks toiminguteks. Kostja II hinnangul ei põhine selline kohtu hinnang, et menetlustoimingutele eelnevad nõupidamised ei ole vajalikud, kehtival kohtupraktikal ega ka TsMS-il. Seega on kohtumäärus selles osas põhjendamata (TsMS § 436
4(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 lg 1, § 442 lg 8) ning seeläbi õigusvastane. Täiendavalt leidis kostja II, et kliendi ja tema esindajate vaheliste nõupidamiste vajalikkust ja põhjendatust on võimalik hinnata käesoleva vaidluse sisu järgi. Käesoleva vaidluse sisu oli eelkõige kostja II ning tema delikaatsete isikuandmete õigsus ja vastavate tõendite hindamine. Lisaks toimus antud tsiviilasjas mitu kohtuistungit, kuhu kostja II isiklikult kohale ilmus, mistõttu on ilmne, et tegemist on kostja II jaoks vaimselt kurnava ning raske kohtuvaidlusega. Kuivõrd kostja II näol ei ole tegemist õigusteadmistega isikuga, leidis kostja I, et enne kohtuistungeid kostja II ning tema lepinguliste esindajate vahelised nõupidamised olid põhjendatud ja vajalikud, valmistamaks kostjat II, kellel delikaatseid isikuandmeid istungil käsitleti, istungitest osavõtuks ette. Seega leiab kostja II, et vastavad nõupidamised olid vajalikud ja põhjendatud.
6.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas need läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hageja palus jätta kostja II määruskaebuse rahuldamata ja kostja II palus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata. Määruse põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 07.10.2015. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kostja määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud määruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata.
8.Kõigepealt lahendab ringkonnakohus hageja määruskaebuse, arvestades selle sisu ja ulatust. Hageja leidis, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldas, kuna kostja I ei ole menetluskulusid kandnud ega ei ole nende kandmiseks kohustatud ning seega ei saa neid tema kasuks välja mõista. Hageja on viidanud määruskaebuses Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-65-13 ja 3-21-98-13, leides et nii Riigikohtu praktika kui ka kehtiva TsMS kohaselt saab menetlusosaline nõuda üksnes enda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ning menetluskulu tõendav dokument on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et menetlusosaline saab nõuda vaid enda menetluskulude hüvitamist ning hüvitamiseks peab menetlusosalisel olema tekkinud õigusabi teenuse eest tasumise kohustus. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et käesoleval juhul ei ole kostjal I tekkinud kohustust menetluskulude eest tasuda. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et lepingulised esindajad on esindanud mõlemat kostjat (osutanud neile õigusabi) ning tegutsenud mõlema kostja huvides. See et arve on lepinguliste esindajate advokaadibüroo esitanud kostjale II ning kuidas on tasumise ja arve esitamise kokkulepped sõlmitud kostjate vahel, ei oma käesoleval juhul tähendust TsMS § 174 lg 9 kohaselt. Õigusabi teenuse osutamine nähtub asja materjalidest ning esitatud arvetest nähtuvalt oli nimetatud teenus ka tasuline. Kostja II on menetluskulude kandmise kohustust kinnitanud ka enda menetluskulude kindlaksmääramise taotluses. Ei saa eeldada, et kostjal II ei ole tekkinud kohustust hüvitada õigusabi teenuse tasu. Samas ei saa see, kas menetlusosaline enda menetluskulude kandmise kohustuse ka täidab ning kas see nõutakse sisse, objektiivselt olla eeldus, mida kohus saaks ja peaks kontrollima menetluskulude hüvitamisel (TsMS § 174 lg 9). Hageja, olles kohtusse pöördunud hagiga mõlema kostja vastu, pidi arvestama ja ette nägema, et hagi rahuldamata jätmisel jäävad tema kanda kas ühe või mõlema kostja menetluskulud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kostja II esitatud õigusabikulude nimekirja hinnanud ja leidnud põhjendatult, et kostja II esindajad on nimekirjas nimetatud toiminguid teinud ning need toimingud on olnud osaliselt kostja II esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Samuti ei ole käesoleval juhul vajalik, et kostja I
5(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 oleks esitanud arve kostjale II või see peaks olema esitatud kohtule. Ka ilma arveta on kostjal II võimalik kostja I eest kantud menetluskulud nõuda kostjalt I sisse. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi kohtu nõudmiseta esitama. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamist muul alusel, siis ringkonnakohus ei kontrolli rahuldatud osas menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust lähtuvalt TsMS § 651 lg-st 1 koosmõjus TsMS §-ga 659.
9.Kostja II vaidlustas määruskaebusega maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis tema menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Kostja II leidis, et maakohus oleks pidanud kostja II kasuks välja mõistma 75% esitatud arvetest mitte 50%. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks selles osas ületanud diskretsioonipiire. Käesolevas asjas on tegemist kaaskostjatega, keda on menetluses esindanud ühised lepingulised esindajad. Hagiavaldus esitati nii kostja I kui ka kostja II vastu, taotledes järgmist: 1) kohustada lõpetama kostjat I ebaõigete andmete avaldamine ja eemaldama artikkel; 2) kohustada kostjat I lükkama ebaõiged andmed ümber; 3) välja mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt mittevaralise kahju hüvitis. Eeltoodust nähtuvalt esitati kolm nõuet, millest kaks esitati ainult kostja I vastu. Arvestades aga et kolmanda nõude (kahju hüvitamine) esitamiseks oli vaja esitada samad asjaolud ja tõendid ning selle aluseks olevad eeldused kattuvad suures osas esimese ja teise nõude eeldustega, ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire jagades menetluskulud 50/50.
10.Ringkonnakohus ei leia, et see, et hagi aluseks olevad asjaolud olid personaalsemalt rohkem seotud kostjaga II (sh seotud tema isikuandmetega ja kogemustega), oleks alus mõista temale suuremas ulatuses menetluskulud välja, samuti ei anna selleks alust ka see, et kostjal II oli suurem huvi osaleda isiklikult menetluses. See, et kostja II panustas isiklikult rohkem vastuväidete osas, ei ole samuti alus proportsiooni muutmiseks, kuivõrd vastuväited esitati siiski mõlema kostja eest ühiselt. Lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel ei ole alus kostja I panus ja kulutatud aeg, seega on asjassepuutumatud ka kostja II väited seoses kostja I passiivse rolliga menetluses. Asja materjalidest nähtub, et lepingulised esindajad on nii menetlusdokumentides kui ka kohtuistungitel esindanud mõlemat kostjat ühiselt ning ei nähtu, et mingid toimingud oleks tehtud või dokumendid esitatud vaid ühe kostja eest. Ei saa eeldada, et ühte kostjat esindati rohkem kui teist. Juhul kui mingid toimingud olid põhjendatult seotud vaid ühe kostjaga, oleks põhjendatud selles osas 50/50 proportsioonist kõrvalekaldumine, mida on maakohus ka ühe nõupidamise kulu puhul teinud. Samas, arvestades käesoleva asja asjaolusid, peaksid arutelud ja nõupidamised kostjaga II seoses hagi aluseks olevate asjaoludega ning ka kohtuistungid eelduslikult olema seotud ka kostja I esindamisega ning seega puudub alus eristada kostja I ja kostja II esindamist käesolevas asjas üldiselt ning 50/50 proportsioon on mõistlik ja põhjendatud.
11.Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks pidanud kostjale II andma täiendava tähtaja põhistamiseks, et kostjale II tuleks hüvitada 75% menetluskuludest. Nimetatud asjaolud oli kostjal II võimalik välja tuua nii menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kui ka täpsustatud menetluskulude nimekirjas. Avalduses on kostja II põhjendanud 75%-list menetluskulude suhet sellega, et vaidluskese oli kostjal II ja kostja I oli vaid kostja II loo avaldaja, kostja II käis isiklikult kõigil kohtuistungitel, pidas eraldiseisvalt esindajatega nõu ning kostjate vastused keskendusid suuremas osas kostja II vastuväidetele seoses avaldatud artikliga. Põhiliselt samade selgituste juurde jäi kostja II ka määruskaebusmenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja II toonud ka ringkonnakohtu ette selliseid asjaolusid ega väiteid, mille alusel oleks põhjendatud kõigi toimingute puhul lähtuda 75/25 proportsioonist. Maakohtule ei jäänud määruse kohaselt ebaselgeks, millised menetluskulud seonduvad
6(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 kummagi kostjaga, vaid on õigesti kontrollinud iga menetluskulu vastavust asja materjalidele ning hinnanud, et toimingud olid enamuses seotud mõlema kostja ühise esindamisega. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks tuleks lähtuda 50/50 proportsioonist.
12.Seoses maakohtu poolt menetluskulude vähendamisega lähtuvalt vajalikkusest ja põhjendatusest (TsMS § 175 lg 1), leiab ringkonnakohus, et maakohus on kaevatavas määruses piisavalt analüüsinud ja hinnanud toimiku materjalidele tuginedes menetlusosaliste esindaja poolt õigusabitoimingutele kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning määranud kindlaks menetluskulud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav.
13.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et iseenesest kliendiga nõupidamised ei ole küll keelatud, kuid teiselt poolelt saab sellised kulusd välja mõista vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nõupidamised on toimingud, mis ei nähtu asja materjalidest ega ole võimalik nende toimumist ja aega kontrollida ning seega tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest, arvestades asja sisu. Maakohus on hagiavaldusele vastamise toimingute juures mõistnud välja 4 t kliendiga nõupidamiseks, mis on tavapäraselt rohkem, kuid arvestades käesoleva asja asjaolusid põhjendatud ja vajalik. Maakohus on põhiliselt vähendanud nõupidamistele kulunud aega, mis toimusid vahetult enne istungit, kuna maakohus ei näinud täiendavat vajadust nõupidamisteks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire. Nii menetluskulude avalduses, detailses menetluskulude nimekirjas kui ka määruskaebuses oleks kostjal II olnud võimalik tuua välja asjaolud, miks iga järgnev nõupidamine oli eraldiseisvalt vajalik ja põhjendatud, mida kostja II aga teinud ei ole. Kostja II on üldsõnaliselt põhjendanud, et kohtupraktikas on nõupidamised asjassepuutuvad ja vajalikud toimingud, vaidluse sisu oli seotud kostja II delikaatsete isikuandmete õigsusega ja vastavate tõendite hindamisega ning kostja II ilmus isiklikult kohale kohtuistungitele, olles isik, kellel puuduvad õigusteadmised ja keda oli vaja istungiteks ette valmistada. Nimetatud põhjenduste alusel aga ei saa lugeda kliendiga nõupidamisi piiramatus hulgas põhjendatuks ja vajalikuks ning need vastaspoolelt välja mõista.
14.Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei kohustatud kostjat II istungitel isiklikult osalema ning kostja II tegi seda vabatahtlikult omal soovil. Käesoleval juhul võis kostjale II küll endale tunduda vajalik osaleda istungitel, kuna hagi aluseks olevad asjaolud puudutasid teda isiklikult ning käsitleti tema ravilugu, ning on ka arusaadav, et kostja II pidas vajalikuks ka lepinguliste esindajatega nõupidamist, arvestades et tal puuduvad õigusteadmised, ning kindlasti olid nõupidamised ka asjasse puutuvad, kuid menetluskulude väljamõistmisel vastaspoolelt on vaja eristada, mis ulatuses olid sellised vabatahtlikud istungil osalemised ja nendeks ettevalmistamine ja nõupidamised vajalikud ja põhjendatud, arvestades et istungil esindasid mõlemat kostjat lepingulised esindajad, kelle istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise kulu on vastaspoolelt ka välja mõistetud. 07.10.2014.a eelistungil ei võtnud kostja isiklikult sõna. Enne 04.12.2014.a istungit, kus kostjate esindajate taotlusel selgitas kostja II isiklikult hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid ja vastas ka hageja küsimustele, pidas maakohus põhjendatuks ja vajalikuks nõupidamist kliendiga 1 tunni ulatuses, mille mõistis ka 100%-liselt kostja II kasuks välja (jättes siinkohal kõrvale proportsiooni 50/50). Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on diskretsiooni piires vähendanud nõupidamistele kulunud aega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire ka apellatsiooniastmes toimunud kohtuistungiks ettevalmistamise ja nõupidamiste kulude
7(8)
Tsiviilasi nr 2-14-21107 vähendamisel, arvestades, et apellatsiooniastme istung seondub põhiliselt juba maakohtus ettevalmistatule ning apellatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtadele, kus ei ole esitatud uusi asjaolusid ega uusi tõendeid. Samuti tuleb arvestada, et hageja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, kuid kostjad taotlesid asja läbivaatamist kohtuistungil, mis tekitas menetluskulusid juurde. Maakohus mõistis kostja II kasuks välja nõupidamise kliendiga apellatsioonkaebusele vastuse koostamise juures ning lepinguliste esindaja istungiks ettevalmistamise ning istungil osalemise kulu, mis on vajalik ja põhjendatud.
15.Maakohus on jätnud välja mõistmata lepingulise esindaja kulud arve nr 37 alusel, kuid määruskaebuses ei ole selles osas vastuväiteid esitatud ning ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire arve nr 37 osas, kuna toimingud ei nähtu asja materjalidest ning toimingud on tehtud pärast kostjate kasuks tehtud maakohtu lahendit. Seoses teeside koostamisele kulunud ajaga märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire teeside kulu väljamõistmisel. Kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Pärast seda, kui kohus lõpetab asja sisulise arutamise, minnakse üle kohtuvaidlusele (TsMS § 402 lg 1), mille puhul on menetlusosalisel õigus esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte (TsMS § 402 lg 2 lause 1). Kohtukõnes võib aga viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele (TsMS § 402 lg 2 lause 2) ning seega ei oleks teesides ka võimalik välja tuua enam uusi asjaolusid ega tõendeid. TsMS ei näe ette kohtukõne kirjalikult esitamise kohustust. Menetlusosalise kohtukõne olulisemad seisukohad on võimalik protokollida ning seega vältida täiendavate menetluskulude tekkimist teeside koostamise näol. Teeside koostamine kohtuistungiks ei ole küll keelatud, kuid ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks täies ulatuses välja mõistma teiselt poolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduse vastuses kui ka järgmistes menetlusdokumentides, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub.
16.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
17.Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.