Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(12)

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 23.12.2013 esitas Fedata Invest OÜ Harju Maakohtusse hagi AT ja AL vastu ning palus käenduslepingute alusel kummaltki kostjalt välja mõista 100 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (edaspidi PJV) 25.01.2011 notariaalse osaühingu osa müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu, mille punktide 1.2, 1.4 ja 3.1 kohaselt hageja müüs ja PJV ostis OÜ Sillen Konsultatsioonid osa nimiväärtusega 40 000 krooni, samuti OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu nõude 37 330 060,09 krooni (2 385 825,68 eurot), mis tulenes hageja ja OÜ Sillen Konsultatsioonid vahel 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkuleppe lisast. Vastavalt lepingu punktile 3.1 oli tehingu hind 2 428 643 eurot, millest 500 000 eurot oli hagejale tasutud (lepingu punkt 3.2), 1 728 643 eurot oli lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notari kontole ning see summa maksti välja vastavalt lepingu punktis 3.3 sätestatud hageja juhistele. Seega oli müügihinnast tasutud kokku 2 228 643 eurot ja ülejäänud osa müügihinnast, s.o 200 000 eurot, pidi PJV tasuma hagejale hiljemalt 25.01.2013 (lepingu punkt 3.4) ning selle summa tasumisega viivitamisel kohustus PJV maksma hagejale viivist 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest (lepingu punkt 3.6). Hageja sõlmis samal päeval 25.01.2011 notariaalsest lepingust tulenevate PJV kohustuste tagamiseks notariaalsed käenduslepingud kostjaga I ja kostjaga II, vastutuse rahalise maksimumsummaga 100 000 eurot kummagi kostja osas. PJV ei tasunud hagejale 200 000 eurot kokkulepitud tähtajaks. Harju Maakohtu 28.02.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-49762 kuulutati välja PJV pankrot. Hageja esitas 19.03.2013 PJV pankrotimenetluses lepingust tuleneva võlgnevuse alusel nõudeavalduse 213 600 eurot. Kuna hageja nõue jäi tunnustamata teise võlausaldaja OÜ Canderos Assets vastuväite tõttu, on hageja esitanud nimetatud isiku vastu hagi nõude tunnustamiseks PJV pankrotimenetluses, mis on Harju Maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-13-38971). Kuigi hageja esitas kostjatele korduvalt nõudeid käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, ei ole kumbki kostja nõutavaid summasid hagejale tasunud. Põhivõlgniku PJV (pankrotis) või tema teiste võlausaldajate vastuväited hageja nõudele põhivõlgniku vastu ei anna kostjatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda. Käenduslepingute punktis 1.5 on sätestatud, et käendaja vastutab lepingust tulenevate PJV kohustuste täitmise eest ka juhul, kui PJV esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite (sh PJV pankroti korral) või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite. Kostjate vastutuse eelduseks ei ole hageja nõude tunnustamine PJV pankrotimenetluses. Kostjad vastutavad hageja ees käendatava PJV kohustuse täitmise eest osavõlgnikena. Lepingust tulenevate PJV kohustuste täitmist on taganud kaks käendajat, kelle mõlema vastutus on käenduslepingute järgi piiratud 100 000 euroga. Nimetatu aga ei tähenda, et kostjaid tuleks

2(12)

pidada kaaskäendajateks VÕS § 150 tähenduses. Riigikohus on leidnud kohtuasjas nr 3-2-1-13612 (p 16), et VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja seega vastutavad nad igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Käenduslepingutest järelduvalt vastutavad kostjad hageja ees osavastutuse põhimõttel ning seega on hagejal õigus nõuda kummaltki kostjalt 100 000 euro tasumist. Lisaks vastutab kumbki kostja hageja ees üksnes solidaarselt põhivõlgniku PJV-ga, mitte aga solidaarselt teise käendajaga. Kostja I ei ole tõendanud lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist ega selgitanud, millest täpsemalt hageja poolt PJV-le loovutatud nõude mittekehtivus või ebaselgus tuleneb. Puudub alus kahelda lepingu esemeks olnud nõude kehtivuses selle PJV-le loovutamise hetkel. Võlgnevus hageja ees oli kajastatud OÜ Sillen Konsultatsioonid 2010.a majandusaasta aruandes. Lepingu punktis 6.2 leppisid pooled üheselt kokku, et PJV poolt lepingust taganemise eelduseks on hagejale eelnevalt täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks vastavalt VÕS §-le 114. Sellist täiendavat tähtaega ei ole PJV hagejale andnud ning seega oli lepingust taganemine võlgniku poolt VÕS § 116 lg 4 järgi lubamatu. Isegi kui PJV-l oleks olnud lepingust või seadusest tulenev alus taganemiseks, ei teinud PJV seda mõistliku aja jooksul ning oli seega taganemisõiguse kaotanud VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt. Hageja loovutas nõude PJV-le 25.01.2011 sõlmitud lepingu alusel, taganemisavalduse tegi PJV aga alles 25.01.2013. Mistahes ebaselgus loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidi ilmnema oluliselt varem. PJV omandas lepingu alusel ka OÜ Sillen Konsultatsioonid osa ja oli OÜ Sillen Konsultatsioonid ainuosanikuks kuni suveni 2012. PJV juhatuse liikmed AK ja LT olid samaaegselt ka OÜ Sillen Konsultatsioonid juhatuse liikmeteks. Seega tegutses OÜ Sillen Konsultatsioonid sisuliselt PJV kontrolli all ning juhatuse liikme kattuvuse tõttu pidid PJV-le (uuele võlausaldajale) olema teada samad asjaolud kui OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (võlgnikule). Sellises olukorras ei ole võimalik, et väidetavad ebaselgused nõude kehtivuse või suuruse osas ilmnesid PJV-le alles oluliselt hiljem. PJV sõlmis lepingu oma majandustegevuses, järelikult pidi ta lepingu eseme viivitamata üle vaatama ja seega kontrollima nõude olemasolu ja kehtivust selle aluseks olevate dokumentide alusel. Vastavad dokumendid andis hageja PJV-le üle koheselt lepingu sõlmimisel ning PJV-l oli eeltoodud põhjustel olemas ligipääs ka OÜ Sillen Konsultatsioonid dokumentatsioonile. Seega kaotas PJV lepingust taganemise õiguse ka VÕS § 220 lg 3 järgi. Sõltumata eeltoodust on PJV taganemisavaldus tagajärjetu, kuna PJV soovis lepingust taganeda osaliselt, s.o nõude loovutamise lepingust, mis ei ole seaduse kohaselt lubatav. Hageja tahe lepingu sõlmimisel oli müüa OÜ Sillen Konsultatsioonid osa koos nõudega ning PJV tahe oli osta hagejalt nimetatud osa koos nõudega. Lepingu esemeks olnud OÜ Sillen Konsultatsioonid osa moodustas 100% OÜ Sillen Konsultatsioonid osakapitalist ning nõue moodustas ca 99% kõikidest OÜ Sillen Konsultatsioonid kohustustest. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja nõuet sisuliselt ühe jagamatu lepingu esemena, nähtub selgelt ka lepingu regulatsioonist. PJV taganemisavaldus on tagajärjetu ka kohtu poolt seatud käsutuskeelu tõttu. PankrS § 20 sätestatud käsutuskeelu eesmärk on laiemalt kõigi selliste võlgniku tehingute ja toimingute keelamine, mis võivad mõjutada võlgniku vara koosseisu või suurust. Sellest tulenevalt ei saanud PJV esitada 25.01.2013 taganemisavaldust ilma oma ajutise halduri nõusolekuta ning selle puudumisel on taganemisavaldus tühine tulenevalt PankrS § 20 lg-st 2 ja § 36 lg-st 2.

3(12)

Hageja ega kostjad ei olnud tsiviilasjas 2-12-36529 menetlusosalisteks, seega ei ole 17.10.2012 kohtumäärus neile siduv. Määruse resolutsioonis ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid seoses lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõudega. Samuti ei ole tuvastatud, et OÜ-l Benefit Holding puudus nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu. Kostja I seisukoht Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub kehtiv nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik taganes 25.01.2013 notariaalse avaldusega hageja ja PJV vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust ja PJV pankrotihaldur Andrias Palmits allkirjastas 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Taganemise põhjuseks oli asjaolu, mille kohaselt ei antud tegelikult 25.01.2011 lepinguga hageja poolt PJV-le üle kehtivat ning selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu. Lisaks jäi PJV-le arusaamatuks, kas hageja poolt loovutatud nõude aluseks peaks olema 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa või mingi laenuleping. Põhivõlgnikuks oleval PJV-l puudub kohustus tasuda hagejale 25.01.2011 lepingu punktis 3.4 märgitud ostuhinna osa 200 000 eurot. Hoopis hagejal on kohustus tagastada PJV-le saadud hind 2 185 825,68 eurot. Kuna PJV poolt 25.01.2013 esitatud taganemisavalduse alusel lõppes käendusega tagatud kohustus, siis lõppes ka kostja I käenduskohustus. Asjaolu, et tegelikult ei antud hageja poolt PJV-le üle kehtivat ning selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu, selgus alles tsiviilasja nr 2-12-36529 raames. Nõude olemasolu ning kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni. VÕS § 149 lg-s 2 on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet, kuid sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja I ei saaks vastuväidet esitada. Seega ei ole hageja viide asjakohane. Käenduslepingutes puudub ka viide VÕS § 149 lg-le 2. Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine, mis ilmneb ka käenduslepingud koostanud ning tõestanud notari antud selgitustest. PJV-l oli õigus taganeda 25.01.2011 lepingust osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. Kostja II seisukoht Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustu hagejaga, et käenduslepingute punkti 15 kohaselt vastutab käendaja 25.01.2011 lepingust tulenevate põhivõlgniku PJV kohustuste täitmise eest ka juhul, kui põhivõlgnik esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite. Kostja II on seisukohal, et viide VÕS § 149 lg-le 2 on asjakohatu, kuna nimetatud sättes on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja II ei saaks vastuväidet esitada. Ka käenduslepingutes puudub viide VÕS § 149 lg-le 2. Kostja hinnangul ei ole õige hageja käsitlus, mille kohaselt põhivõlgniku vastuväide ei anna käendajatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, kuna see ei vasta poolte tahtele käenduslepingu sõlmimisel. Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine. Notar selgitas, et käendajal on kõik seadusest tulenevad käendajale kuuluvad üldised vastuväited ning et käendus on aktsessoorne kõrvalkohustus. Käendusleping kehtib tingimusel, et kehtib põhikohustus. Kui puudub põhikohustus, siis ei saa

4(12)

esitada ka kõrvalkohustusest tulenevaid nõudeid. Kui lõpeb põhinõue, siis lõpeb ka käendus (VÕS § 153 lg 1 p 1). Kostjale II teadaolevalt esitas põhivõlgnik PJV 25.01.2013 hagejale taganemisavalduse, milles taganes hageja ja PJV vahel 25.01.2011 sõlmitud lepingus sisalduvast nõude loovutamise lepingust. Taganemisavalduses on viidatud Harju Maakohtu 17.10.2012 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-12-36529. Asjaolu, et tegelikult ei antud hageja poolt põhivõlgnikule üle kehtivat ning selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu, selgus alles tsiviilasja nr 2-12-36529 raames. 25.01.2013 taganemisavalduse esitamine on otseselt ja üheselt seotud tsiviilasjas nr 2-12-36529 tuvastatud asjaoludega ning 17.10.2012 kohtumäärus on antud asjas olulise tähtsusega tõendiks. Kui PJV-le oleks taganemisavalduse aluseks olevad asjaolud olnud varem teada, siis PJV ja OÜ Benefit Holding ei oleks sõlminud nõude loovutamise lepingut ning OÜ Benefit Holding ei oleks esitanud avaldust OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti väljakuulutamiseks. Nõude olemasolu ning kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni. Põhivõlgnikule jäi arusaamatuks, kas hageja poolt loovutatud nõude aluseks peaks olema 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa või mingi laenuleping. PJV-l oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. PJV pankrotihaldur Andrias Palmits allkirjastas 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Antud juhul lõppes käendusega tagatud kohustus 25.01.2013 taganemisavalduse alusel. VÕS § 188 lg 2 alusel puudub põhivõlgnikul kohustus täita vaidlusalust 25.01.2011 lepingut ning tasuda hagejale viimast ostuhinna osa 200 000 eurot. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kostja II käenduskohustus on lõppenud käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas 30.03.2015 otsusega hagi, mõistes hageja kasuks mõlemalt kostjalt välja 100 000 eurot. Menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades kostjate kanda ning mõistis hageja kasuks mõlemalt kostjalt välja 2422,50 eurot. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostjatel tuleb käenduslepingutest tulenev kohustus täita olukorras, kus põhivõlgnik on hageja ja PJV vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust taganenud. Kostjad ei eita käenduslepingute sõlmimist ega nende kehtivust. Kostjad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et nad vastutavad käenduslepingute alusel põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest osavõlgnikena, s.t et tegemist ei ole kaaskäendajatega (VÕS § 150). Maakohtu hinnangul on käenduslepingute punkt 1.5 on kooskõlas VÕS § 149 lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Pooled (hageja ja mõlemad käendajad) on käenduslepingute punktis 1.5 kokku leppinud, et käendajad vastutavad võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele taganemise vastuväite.

5(12)

Kohus nõustus hageja poolt märgituga, et käenduslepingutest tuleb aru saada selliselt, et notari selgituses sisalduvad seaduses sätestatud üldpõhimõtted, mille käsitlemisel tuleb arvestada poolte poolt käenduslepingus kokkulepitut. Vastupidisel juhul kaotaks mõtte käenduslepingus kokkulepitu ainuüksi lepingu lõppu lisatud notari selgituse tõttu. Pooled leppisid kokku, et käendaja vastutab võlaõiguslikust lepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele taganemise vastuväite. Seega ei saa kostjad tugineda käenduskohustuse täitmata jätmisel vastuväitele, et põhivõlgnik on lepingust taganenud. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lg-ga 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käesoleval juhul tuleb kostjate kohustus käenduslepingute punktist 2.1. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kontrollides kas taganemisavalduse esitamisega olid täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused, analüüsis kohus kostjate vastuväiteid, arvestades põhivõlgniku taganemisavaldust, juhul kui möönda, et kostjad saaksid käenduskohustuse täitmata jätmisel tugineda põhivõlgniku poolt taganemisavalduse esitamisele. Kohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et põhivõlgnik PJV oleks taganemisavalduse esitanud õigeaegselt, kuna mistahes ebaselgused loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidid PJVle ilmnema oluliselt varem, s.o. hiljemalt pärast lepingu sõlmimist järgmiseks seadusest tuleneva majandusaasta aruande tegemise hetkeks. Seega on põhivõlgnik minetanud VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi lepingust taganemise õiguse. Põhivõlgnik ei ole kooskõlas VÕS § 118 lg 1 p-ga 2 andnud hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Taganemisavalduses märgib põhivõlgnik, et hageja ei ole PJV-le andnud üle kehtivat ja selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu. Taganemisavalduse kohaselt on võlgnikule arusaamatu, milline leping on loovutatud nõude aluseks. Seega tulnuks PJV-l anda hagejale täiendav tähtaeg loovutatud nõude aluse selgitamiseks ja vajadusel täiendavate tõendite esitamiseks. VÕS § 118 lg 1 p-s 2 nimetatud tähtaega põhivõlgnik hagejale ei andnud. Kohus on seisukohal, et lisaks puudus põhivõlgnikul õigus lepingust osaliseks taganemiseks. Kostjad ei ole selgitanud, mis põhjusel oleks pooled pidanud sõlmima osa loovutamise lepingu nõude loovutamise lepingut sõlmimata. Põhivõlgnikule müüdud OÜ Sillen Konsultatsioonid osa ja hageja nõue sama äriühingu vastu moodustasid ühe jagamatu lepingu eseme, mistõttu ei olnud lepingust taganemine üksnes nõude loovutamise osas lubatav. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja loovutamise nõuet ühe jagamatu lepingu esemena, kinnitavad ka lepingu sätted, mille kohaselt ei ole lepingus toodud välja eraldi osa ja eraldi nõude müügihinda, vaid koguhind. Ka lepingu punktist 6.2 tuleneb põhivõlgniku õigus vastavate eelduste esinemisel taganeda üksnes lepingust tervikuna. Materiaalse eeldusena peab VÕS § 116 mõttes taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Kostjate väitel taganes põhivõlgnik lepingust seetõttu, et hageja poolt lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu ei olnud kehtiv ega selge. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitasid kostjad Harju Maakohtu 17.10.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-12-36529, mida saab käesolevas asjas käsitleda dokumentaalse tõendina, kuna see ei ole hagejale siduv, kuivõrd hageja ei olnud tsiviilasjas nr 212-36529 menetlusosaline. Käesolevas menetluses saab siduvaks olla vaid tsiviilasjas nr 2-12-

6(12)

36529 tehtud määruse resolutsioon, milles ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid seoses hageja poolt põhivõlgnikule loovutatud nõudega, sh nõude ebaselgust või mittekehtivust. Kohus nõustus hagejaga selles, et tsiviilasjas esitatud tõendite kohaselt on OÜ Sillen Konsultatsioonid korduvalt tunnistanud hageja poolt lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõuet. Võlgnevust hageja ees on kajastatud OÜ Sillen Konsultatsioonid 2010.a majandusaasta aruandes. Harju Maakohtu 17.10.2012 määruses tsiviilasjas nr 2-12-36529 viidatud põhivõlgniku ja OÜ Sillen Konsultatsioonid vahel 25.04.2012 sõlmitud kokkuleppele nõude täitmise tähtaja pikendamise kohta ning selle kokkuleppe tühistamiseks 04.06.2012 sõlmitud uuele kokkuleppele, mille kohaselt oli nõue sissenõutav. Lisaks on OÜ Sillen Konsultatsioonid 13.06.2012 ja 03.08.2012 kirjades üheselt tunnistanud ka võlgnevuse olemasolu OÜ Benefit Holding ees, kes oli omandanud varasemalt hageja poolt põhivõlgnikule loovutatud nõude. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks ei ole täidetud taganemise formaalsed eeldused ning sel alusel tuleks hagi käendajate vastu rahuldada. Maakohus jättis kostja II 09.03.2015 taotluse asja arutamise uuendamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kostja II taotlus menetluse uuendamiseks ei ole põhjendatud, kuna pooli on kogu käesoleva menetluse kestel koheldud võrselt, s.t pooltel on olnud võrdne võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Seega ei ole kohus menetluses teinud viga, mis tingiks asja arutamise uuendamist. Kohus jättis rahuldamata ka kostja II taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kuna kostja II esitas tõendid hilinenult. Kostja I apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata (kaebuses ekslikult märgitud „rahuldada“) või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palub muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas ning jätta menetluskulud, sh apellatsioonimenetluse kulud, täies ulatuses hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, leides, et käenduslepingu punkt 1.5 on kooskõlas VÕS § 149 lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine, mis ilmneb ka käenduslepinguid koostanud ning tõestanud notari selgitustest. Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga, et notari selgitustes sisalduvad seaduses sätestatud üldpõhimõtted. Kohtu seisukoha järgi kaotaksid notariaalaktile lisatud notari selgitused igasuguse mõtte. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada notari selgitustega ning mingil juhul ei saa lepingu tõlgendamisel tugineda VÕS § 149 lg-le 2, kuna nii käenduslepingus kui notari selgitustes puudub viide eelnimetatud sättele. Kostja I jääb seisukohale, et VÕS § 149 lg-s 2 on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja I ei saaks vastuväidet esitada. Seega on väär kohtu järeldus, et kostjad ei saa tugineda käenduskohustuse täitmata jätmisel vastuväitele, et põhivõlgnik on lepingust taganenud. Maakohus rikkus TsMS § 668 lg 1 mõttes oluliselt menetlusõiguse norme, jättes kostja I poolt esitatud õiguslikud väited, asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Eelnev on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole täidetud põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks taganemise formaalsed ning materiaalsed eeldused. Kostjad tõendasid, et

7(12)

põhivõlgnik PJV on taganemisavalduse esitanud õigeaegselt. Kohus leidis, et ebaselgused loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidid PJV-le ilmnema oluliselt varem. Kohtu seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega. Harju Maakohtu 17.10.2012 määrusest nähtub, et OÜ Sillen Konsultatsioonid on alles tsiviilasja nr 2-12-36529 arutamisel esitanud vastuväite, mille kohaselt võlgnik nõuet mingil juhul ei tunnista. Nõude olemasolu ja kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni tsiviilasjas nr 2-12-36529. Vahetult enne pankrotiavalduse esitamist tunnistas võlgnik OÜ Sillen Konsultatsioonid võlgnevust võlausaldaja ees. Kohus on nimetatud tõenditele otsuses viidanud, mistõttu jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et PJV pidi ebaselgustest nõude kehtivuse või suuruse osas saama teada hiljemalt pärast lepingu sõlmimist järgmiseks seadusest tuleneva majandusaasta aruande tegemise hetkeks. Kostja rõhutab, et kui põhivõlgnikule oleks taganemisavalduse aluseks olevad asjaolud olnud varem teada, siis pooled ei oleks sõlminud nõude loovutamise lepingut ning OÜ Benefit Holding ei oleks esitanud avaldust OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti väljakuulutamiseks. Kohus ei ole eeltoodud vastuväitele hinnangut andnud. Kohus leidis, et põhivõlgnik PJV ei ole kooskõlas VÕS § 118 lg 1 p-ga 2 andnud hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kuna nõuete tasaarvestus toimus juba 20.10.2010, siis peale seda puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmisel ei oleks hageja saanud nõuet ennistada. Kostja ei nõustu maakohtuga, et põhivõlgnikul puudus õigus lepingust osaliseks taganemiseks. Kohus ei ole analüüsinud kostjate vastuväiteid selle kohta, et põhivõlgnikul oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest vaidlusaluse tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata kooskõlas TsÜS § 90 lg-ga 3. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, jättes põhjendamata, miks ta ei arvesta tõendiga, mille kohaselt põhivõlgniku pankrotihaldur Andrias Palmits andis 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. VÕS § 116 mõttes peab taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Apellant rõhutab, et taganemisavalduses on tuginetud Harju Maakohtu 17.10.2012 kohtumääruse põhjendustele tsiviilasjas nr 2-12-36529. Seega lepingust taganemise aluseks on asjaolu, et hageja on oluliselt rikkunud 25.01.2011 lepingu punktis 1.4 ja 2.2.62 antud kinnitusi. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tsiviilasjas nr 2-12-36529 ei ole tuvastatud, et nõuet ei eksisteerinud või et selle üle oli vaidlus lepingu sõlmimise ajal. Kostja II toetas kostja I 09.03.2015 taotlust asja arutamise uuendamiseks ning täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmiseks. Kohus jättis mõlema kostja taotlused rahuldamata. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et pooli ei ole menetluse kestel koheldud võrdselt ning pooltele ei ole tagatud võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kostjad ilma õigusest esitada täiendavaid tõendeid kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 2, kuigi hageja hilinenult esitatud tõendid on kohus, vaatamata kostjate vastuväidetele, tsiviilasja juurde võtnud. Kostja II apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas ning jätta menetluskulud, sh apellatsioonimenetluse kulud, täies ulatuses hageja kanda.

8(12)

Kohus jättis menetluse uuendamise taotluse läbivaatamisel tähelepanuta, et kostja II esitas peale 12.02.2015 istungit, s.o 19.02.2015, OÜ-le Benefit Holding päringu seoses väidetavate nõuete tasaarvestamisega. Tasaarvestus toimus 20.10.2010 ning nõuet, mida oleks saanud 25.01.2011 sõlmitud lepingus sisalduva nõude loovutamise lepinguga loovutada, ei eksisteerinud. Ilmselt on maa- ja ringkonnakohus lahendanud põhivõlgniku PJV pankrotimenetluses esitatud nõude vaidluse valesti. Samas, kohtulahend tsiviilasjas nr 2-13-38971, millele nii hageja kui ka kohus tugines, on jõustumata. Kohus jättis põhjendamatult kostja II taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Vastupidiselt kohtu seisukohale leiab apellant, et käesolevas menetluses ei ole pooltele tagatud võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kostja II sai 11.02.2015, s.o vaid päev enne istungit kätte hageja 10.02.2015 kl 19:13 allkirjastatud menetlusdokumendi koos uute tõenditega. Kohus lõpetas põhjendamatult eelmenetluse, jättes kostja ilma võimalusest esitada hageja uute tõendite osas seisukohti ning omapoolseid täiendavaid tõendeid kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 2. Samas võttis kohus hageja hilinenult esitatud tõendid asja materjalide juurde. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et käenduslepingu punkt 1.5 on kooskõlas VÕS § 149 lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Kostja II märgib, et käsitlus, mille kohaselt põhivõlgniku vastuväide ei anna käendajatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, ei ole õige, kuna see ei vasta poolte tahtele käenduslepingu sõlmimisel. Kohtu järeldused on meelevaldsed ning lepingu tõlgendamisel ei ole võimalik tugineda VÕS § 149 lg-le 2, kuna nimetatud sättes on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja II ei saaks vastuväidet esitada. Nõustuda ei saa kohtu antud tõlgendusega notari selgitustele, kuna notari selgitustel ei oleks sel juhul üldse mõtet. Apellant on lepingu tõlgendamisel jätkuvalt seisukohal, et koostoimes notari selgituses toodud punktidega 1.6 ja 1.8 kehtib käendusleping tingimusel, et kehtib põhikohustus ja kui lõpeb põhinõue, siis lõpeb ka käendus. Otsusest nähtuvalt ei ole täidetud põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks taganemise formaalsed eeldused. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et kostjad ei ole tõendanud, et põhivõlgnik PJV oleks taganemisavalduse esitanud õigeaegselt. Arusaamatu ning vastuoluline on kohtu seisukoht, et eluliselt on ebausutav, et väidetavad ebaselgused nõude kehtivuse või suuruse osas ilmnesid PJV-le alles 25.01.2013. Kostjal II ei olnud põhjust nõude kehtivuse või suuruse osas kahelda enne pankrotiavalduse esitamist tsiviilasjas nr 2-12-36529. Kohus leidis, et põhivõlgnik PJV ei ole kooskõlas VÕS § 118 lg 1 p-ga 2 andnud hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kuna nõuete tasaarvestus toimus juba 20.10.2010, siis aastaid hiljem puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmisel ei oleks olnud soovitud tagajärgi, sest tasaarvestusega (20.10.2010) lõppenud nõuet ei ole võimalik ennistada ning tasaarvestatud nõude täitmiseks ei saa määrata tähtaega. Kohus jättis analüüsimata vastuväited, et põhivõlgnikul oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest vaidlusaluse tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata kooskõlas TsÜS § 90 lg-ga 3. Kohus analüüsis ja hindas tõendeid valikuliselt, mistõttu ei ole otsus seaduslik ega põhjendatud. Kostja esitas tõendina põhivõlgniku PJV pankrotihalduri 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta nimetatud tõendit ei arvesta.

9(12)

Kostja II ei nõustu kohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole täidetud ka taganemisavalduse materiaalsed eeldused. Kostja II kordab varasemas menetluses antud selgitusi, et põhivõlgniku lepingust taganemise aluseks on asjaolu, et hageja on oluliselt rikkunud 25.01.2011 lepingu punktis 1.4 ja 2.2.62 antud kinnitusi, mille kohaselt pidi hagejal eksisteerima lepingu sõlmimise hetkel nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu ja et tegemist on kehtiva nõudega. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on kostjad esitanud Harju Maakohtu 17.10.2012 määruse tsiviilasjas nr 212-36529. Väärad on maakohtu järeldused, et tsiviilasjas nr 2-12-36529 ei ole tuvastatud, et nõuet ei eksisteerinud või et selle üle oli vaidlus lepingu sõlmimise ajal. Mingit tõenduslikku tähtsust ei oma asjas OÜ Sillen Konsultatsioonid 2010.a majandusaasta aruanne ning selles märgitud võlgnevus hageja ees, millele maakohus on otsuse põhjendustes tuginenud. Kohus ei saa varasemas menetluses tuvastatud asjaolusid teisiti hinnata. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kostja I apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või selle läbivaatamisel rahuldamata, kostja II apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kostjad nõustuvad teineteise apellatsioonkaebustega ja paluvad need rahuldada. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust Harju Maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib kolleegium järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaieldamatud asjaolud õigesti. Kostjad ei ole apellatsioonkaebustes vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt 25.01.2011 sõlmitud käenduslepingutele kohustusid mõlemad kostjad vastutama osavõlgnikena hageja ees kumbki 100 000 eurot ulatuses PJV Hiiu Ravikeskus AS (põhivõlgnik) kohustuste täitmise eest, mis tulenesid nimetatud isiku ja hageja vahelisest 25.01.2011 lepingust (lepingu esemeks OÜ Sillen Konsultatsioonid osa ja nõue sama osaühingu vastu). Pooled ei vaielnud ka selle üle, et PJV Hiiu Ravikeskus AS ei tasunud hagejale tähtajaks kokkulepitud ostuhinnast 200 000 euro suurust osa ning et 28.02.2013 kuulutati välja PJV Hiiu Ravikeskus AS pankrot. Vaidlust ei ole ka selles, et põhivõlgnik esitas 25.01.2013 avalduse 25.01.2011 lepingust osaliseks (nõude loovutamise kokkuleppe osas) taganemiseks. Praegune vaidlus taandus eelkõige sellele, kas kostjatel kui põhivõlgniku kohustuste käendajatel on õigus tugineda vastuväitele, et lepingust taganemisega on käenduslepingute järgne käendatav kohustus lõppenud. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjad ei saa tugineda põhivõlgniku poolt lepingust taganemisele. Kohtu järeldus on kooskõlas uuritud tõenditega. Kolleegium ei nõustu apellantide tõlgendusega käenduslepingute punktile 1.5. Nimetatud punkti kohaselt vastutavad kostjad lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest ka juhul, kui põhivõlgnik esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuse lõppemise või vähenemise vastuväite või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite. Kuna pooled ei olnud lepingu selle sätte tõlgendamisel ühel meelel, tuli kõnealust tingimust tõlgendada pooltega sarnase mõistliku isiku

10(12)

positsioonilt. Maakohtu järeldused on vastavuses VÕS § 29 lg-ga 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, kui aga lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Mõistliku isiku positsioonilt lähtuvalt tuleb käenduslepingute punkti 1.5 tõlgendada poolte kokkuleppena käendajate vastuväidete piiramise kohta. Vastasel juhul oleks nimetatud lepingutingimus sisutu. Maakohtu viide siinkohal VÕS § 149 lg-le 2 ei ole ebaõige, vaid kooskõlas kohtu kohustusega kontrollida, kas käenduslepingute punktis 1.5 sisalduv kokkulepe on seaduse kohaselt lubatav. Apellantide teistsugune käsitlus ei ole kooskõlas seaduse tegeliku sisu ja mõttega. Samas märkis maakohus ka õigesti, et taganemisavaldus oli õigusliku tagajärjeta, sest täitmata olid nii taganemise formaalsed kui materiaalsed eeldused (taganemise aluseid peab tõendama isik, kes taganemisele tugineb - Riigikohtu lahend nr 3-2-1-154-12). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et taganemisavaldus ei olnud esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leidis õigesti, et põhivõlgnik pidi taganemisavalduse aluseks olevatest asjaoludest saama teada oluliselt enne 25.01.2013. Pealgi sõlmis põhivõlgnik lepingu oma majandustegevuse raames, mistõttu pidi ta lepingu eseme viivitamatult üle vaatama või üle vaadata laskma, s.o kontrollima nõude olemasolu ja kehtivust (VÕS § 208 lg 3 ja § 219 lg 1). Samas, tulenevalt asjaolust, et hageja ja põhivõlgniku vahel 25.01.2011 lepingu sõlmimisest alates oli nõude omandaja OÜ Sillen Konsultatsioonid ainuosanikuks ja nende juhtorganite liikmed kattusid, ei ole usutav, et põhivõlgnik ei olnud teadlik OÜ Sillen Konsultatsioonid vastuväidetest nõudele. Ka ei ole kostjate väidetest võimalik järeldada, kuidas võisid põhivõlgniku õigusi mõjutada OÜ Sillen Konsultatsioonid vastuväited nõudele, mis viimane esitas pärast seda, kui põhivõlgnik oli loovutanud nõude 05.06.2012 lepingu alusel edasi OÜ-le Benefit Holding. Ka taganemisavalduse materiaalsete eelduste osas on maakohus õigesti leidnud, et kostjad ei ole oma sellekohast väidet tõendanud. Maakohus on hinnanud Harju Maakohtu 17.10.2012 määrust tsiviilasjas nr 2-12-36529, millega jäeti rahuldamata OÜ Benefit Holding avaldus OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti väljakuulutamiseks, ning leidnud põhjendatult, et see ei tõenda 25.01.2011 lepingu alusel loovutatud nõude kehtetust või muid puudusi (mh ei kajasta neid asjaolusid ka määruse põhjendav osa). Lepingust osalise taganemise lubatavust on maakohus samuti käsitlenud piisava põhjalikkusega ning järeldanud õigesti, et lepingu osadeks jagamine kostjate väidetud viisil ei ole võimalik. Lepingu tekstist nähtuvalt käsitlesid ka pooled ise lepingu eset (osa ja nõuet) ühe jagamatu esemena, millele viitab muuhulgas ka ühtne müügihind. Sellekohaste järelduste tegemisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme. Ka muus osas ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium ei nõustu kaebuste väidetega, nagu oleks kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et jättis kostja II taotluse menetluse uuendamiseks ja uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Maakohus ei kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt. Hageja 10.02.2015 esitatud menetlusdokumendile lisatud tõendite - Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-13-38971 vastuvõtmisest ei tulenenud kostjatele vajadust esitada omakorda uusi tõendeid. Nimetatud tõendite puhul oli tegemist kohtulahenditega hageja nõude tunnustamise kohta põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kostjad vaidlesid tõendite vastuvõtmisele vastu eelkõige põhjusel, et kõnealuses tsiviilasjas tehtud lahendid ei ole asjakohased (tegemist ei ole vaidlusega samade poolte vahel) ning ei ole jõustunud. Pealegi, kui apellandid olid seisukohal, et nad soovivad tugineda tõenditele, mida maakohus keeldus alusetult vastu võtmast, tuli neil esitada need tõendid ringkonnakohtule uuesti ning taotleda tõendite vastuvõtmist ja hindamist. Sellist taotlust kaebused ei sisalda. TsMS § 652 lg 3 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

11(12)

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks ning hindab üksnes neid tõendeid, mis jäeti esimese astme kohtus põhjendamatult tähelepanuta. Tõendid, mille vastuvõtmist taotletakse, tuleb lisada apellatsioonkaebusele (TsMS § 633 lg 4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning kostjate kaebused rahuldamata, jätab ta hageja apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades kostjate kanda, kostjate kulud nende endi kanda (TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1). Fedata Invest OÜ esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepingulisel esindajal kulunud apellatsioonkaebuste vastuse koostamisele kokku 6 tundi 2 minutit tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja sisu, saab nimetatud kulu pidada põhjendatuks, sest see oli vajalik hageja huvide efektiivseks kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. Hageja esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista TsMS § 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 868,80 eurot, millest AT kanda jääb 434,40 eurot ja AL kanda samuti 434,40 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.