Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kuigi hageja on esitanud kostjatele korduvalt nõudeid käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, ei ole kumbki kostja tänaseni nõutavaid summasid hagejale tasunud. Põhivõlgniku XXX (pankrotis) või tema teiste võlausaldajate vastuväited hageja nõudele põhivõlgniku vastu ei anna kostjatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda. Käenduslepingute p-s 1.5 on sätestatud, et käendaja vastutab lepingust tulenevate XXX kohustuste täitmise eest ka juhul, kui XXX esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite (sh XXX pankroti korral) või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite. Kostjate vastutuse eelduseks ei ole hageja nõude tunnustamine XXX pankrotimenetluses. Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-2-1-12-10, et käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu, samuti selgitas Riigikohus, et võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei mõjuta võlausaldaja nõuet käendaja vastu (p-d 11 ja 12). Sarnasele seisukohale on Riigikohus asunud ka varem (3-2-1-102-07 p 13). Kostjad vastutavad hageja ees käendatava XXX kohustuse täitmise eest osavõlgnikena. Lepingust tulenevate XXX kohustuste täitmist on taganud 2 käendajat, kelle mõlema vastutus on käenduslepingute järgi piiratud 100 000 euroga. Nimetatu ei tähenda aga, et kostjaid tuleks pidada kaaskäendajateks VÕS § 150 tähenduses. Riigikohus on leidnud kohtuasjas nr 3-2-1-13612 (p 16), et VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Praegusel juhul järeldub käenduslepingutest ja nende sõlmimise asjaoludest selgelt, et kostjad vastutavad hageja ees osavastutuse põhimõttel ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I ja kostjalt II kummaltki 100 000 euro tasumist. Esiteks ei ole kostjad käendanud XXX kohustust hageja ees ühiselt – käendust ei ole antud samas lepingudokumendis, vaid mõlemad kostjad on sõlminud hagejaga eraldi käenduslepingu. Lisaks vastutab kumbki kostja hageja ees üksnes solidaarselt põhivõlgnikuga XXX-ga, mitte aga solidaarselt teise käendajaga – ühe kostjaga sõlmitud käenduslepingus puuduvad mistahes viited teise kostjaga sõlmitud käenduslepingule. Kostja I ei ole tõendanud lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist. Kostja I ei ole selgitanud, millest täpsemalt hageja poolt XXX-le loovutatud nõude mittekehtivus või ebaselgus tuleneb, vastavad asjaolud on tõendamata. Puudub alus kahelda lepingu esemeks olnud nõude kehtivuses selle XXX-le loovutamise hetkel. Võlgnevus hageja ees oli kajastatud OÜ XXX2010. a majandusaasta aruandes. Lepingu p 6.2 leppisid pooled üheselt kokku, et XXX poolt lepingust taganemise eelduseks on hagejale eelnevalt täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks vastavalt VÕS §-le 114. Sellist täiendavat tähtaega ei ole XXX hagejale kindlasti andnud ning seega oli lepingust taganemine võlgniku poolt VÕS § 116 lg 4 järgi lubamatu. Isegi kui XXX-l oleks olnud lepingust või seadusest tulenev alus taganemiseks, ei teinud XXX seda mõistliku aja jooksul ning oli seega taganemisõiguse kaotanud VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt. Hageja loovutas nõude XXX-le 25.01.2011 sõlmitud lepingu alusel, taganemisavalduse tegi aga XXX alles 25.01.2013. Mistahes ebaselgused loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidid XXX-le ilmnema aga juba oluliselt varem. XXX omandas lepingu alusel ka OÜ XXXosa ja oli OÜ XXXainuosanikuks kuni 2012 suveni. XXX juhatuse liikmed XXXja XXXolid samaaegselt ka OÜ XXXjuhatuse liikmeteks. Seega tegutses OÜ XXXsisuliselt XXX kontrolli all ning

juhatuse liikme kattuvuse tõttu pidid XXX-le (uuele võlausaldajale) olema teada samad asjaolud kui OÜ-le XXX(võlgnikule). Sellises olukorras ei ole võimalik, et väidetavad ebaselgused nõude kehtivuse või suuruse osas ilmnesid XXX-le alles oluliselt hiljem. XXX sõlmis lepingu oma majandustegevuses, järelikult pidi ta lepingu eseme viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, seega kontrollima nõude olemasolu ja kehtivust selle aluseks olevate dokumentide alusel. Vastavad dokumendid andis hageja XXX-le üle koheselt lepingu sõlmimisel ning XXX-l oli eeltoodud põhjustel olemas ligipääs ka OÜ XXXdokumentatsioonile. Seega XXX pidi mistahes ebaselgustest nõude kehtivuse või suuruse osas saama teada suhteliselt lühikese aja jooksul pärast lepingu sõlmimist ning on seega kaotanud lepingust taganemise õiguse ka VÕS § 220 lg 3 järgi. Sõltumata eeltoodust on XXX taganemisavaldus tagajärjetu, kuna XXX soovis lepingust taganeda osaliselt, s.o nõude loovutamise lepingust, mis ei ole seaduse kohaselt lubatav. Hageja tahe lepingu sõlmimisel oli müüa OÜ XXXosa koos nõudega ning XXX tahe oli osta hagejalt nimetatud osa koos nõudega. Ainult osa või ainult nõuet ei oleks hageja müünud ega XXX ostnud. Lepingu esemeks olnud OÜ XXXosa moodustas 100% OÜ XXXosakapitalist ning nõue moodustas ca 99% kõikidest OÜ XXXkohustustest. Seetõttu oleks osa müümine ilma nõudeta olnud mõttetu ega oleks tegelikult taganud osa omandajale kontrolli OÜ XXXmajandustegevuse üle, kuna nõude omanik oleks saanud nõude realiseerimiseks taotleda OÜ-le XXXkuuluva hoonestusõiguse müümist (vt lepingu p-d 2.2.17-2.2.41), mis oleks toonud kaasa nimetatud äriühingu majandustegevuse lõppemise. Sisuliselt moodustasid osa ja nõue seega ühe jagamatu lepingu eseme. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja nõuet sisuliselt ühe jagamatu lepingu esemena, nähtub selgelt ka lepingu regulatsioonist. Lepingus ei ole toodud välja eraldi osa ja nõude müügihinda, vaid lepingu p-s 3.1 on sätestatud nende koguhind. Samuti leppisid pooled kokku, et nõue ja osa lähevad XXX omandisse samast hetkest (p-d 4.1 ja 4.3). Ka lepingu p-st 6.2 tuleneb otseselt, et XXX-l on õigus taganeda üksnes lepingust tervikuna. XXX taganemisavaldus on tagajärjetu ka kohtu poolt seatud käsutuskeelu tõttu. Hageja arvates on PankrS § 20 sätestatud käsutuskeelu eesmärk laiemalt kõigi selliste võlgniku tehingute ja toimingute keelamine, mis võivad mõjutada võlgniku vara koosseisu või suurust. Sellest tulenevalt ei saanud XXX esitada 25.01.2013 taganemisavaldust ilma oma ajutise halduri nõusolekuta ning selle puudumisel on taganemisavaldus tühine tulenevalt PankrS §-dest 20 lg 2 ja 36 lg 2. Hagejad ega kostjad ei olnud tsiviilasjas 2-12-36529 menetlusosalisteks (ega ole ka nende õigusjärglasteks), seega ei ole 17.10.2012 kohtumäärus nendele siduv. Määruse resolutsioonis ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid seoses lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõudega. Samuti ei ole maakohus 17.10.2012 määruses tuvastanud, et OÜ-XXX puudus nõue OÜ XXXvastu. Kostja I vastuväited Kostja I palub jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub kehtiv nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik taganes 25.01.2013 notariaalse avaldusega hageja ja XXX XXX AS vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust, mille esemeks oli hagejale kuulunud väidetav nõue OÜ XXXvastu summas 2 385 825,68 eurot. Taganemisavaldus on edastatud hagejale aadressil XXX. Taganemise põhjuseks on asjaolu, mille kohaselt ei antud tegelikult 25.01.2011 lepinguga hageja poolt XXX XXX AS-ile üle kehtivat ning selget nõuet OÜ XXX vastu summas 2 385 825,68 eurot. Lisaks jäi XXX XXX AS-ile arusaamatuks, kas hageja poolt loovutatud nõude aluseks

peaks olema 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa või mingisugune laenuleping. Põhivõlgnikuks oleval XXX puudub kohustus tasuda hagejale 25.01.2011 lepingu punktis 3.4 märgitud viimast ostuhinna makset summas 200 000 eurot, hoopis hagejal on kohustus tagastada XXX XXX AS-ile saadud nõude hind summas 2 185 825,68 eurot. Kuna XXX XXX AS poolt 25.01.2013 esitatud taganemisavalduse alusel on lõppenud käendusega tagatud kohustus, siis on lõppenud ka kostja I käenduskohustus. Asjaolu, et tegelikult ei antud hageja poolt XXX-le üle kehtivat ning selget nõuet OÜ XXXvastu summas 2 385 825,68 eurot, selgus alles tsiviilasja nr 2-12-36529 raames. Nõude olemasolu ning kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni. Kostja I on seisukohal, et VÕS §-le 149 lg 2 sättes on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja I ei saaks vastuväidet esitada. Seega ei ole hageja viide asjakohane. Käenduslepingutes puudub ka viide VÕS §-le 149 lg 2. Poolte tahteks ei ole olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine, mis ilmneb ka käenduslepingud koostanud ning tõestanud notari antud selgitustest. XXX-l oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. XXX pankrotihaldur Andrias Palmits on 21.11.2014 allkirjastanud heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Kostja II vastuväited Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Hageja arvates on käenduslepingute p 15 kokkulepe, mille kohaselt käendaja vastutab 25.01.2011 lepingust tulenevate põhivõlgniku XXX kohustuste täitmise eest ka juhul, kui põhivõlgnik XXX esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite, kooskõlas VÕS §-ga 149 lg

17.10.2012 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-12-36529. Asjaolu, et tegelikult ei antud hageja poolt põhivõlgnikule XXX üle kehtivat ning selget nõuet OÜ XXXvastu summas 2 385 825,68 eurot, selgus alles tsiviilasja nr 2-12-36529 raames. 25.01.2013 taganemisavalduse esitamine on otseselt ja üheselt seotud tsiviilasjas nr 2-12-36529 tuvastatud asjaoludega ning 17.10.2012 kohtumäärus on antud asjas olulise tähtsusega tõendiks. Kui XXX-le oleks taganemisavalduse aluseks olevad asjaolud olnud varem teada, siis XXX ja OÜ XXXei oleks sõlminud nõude loovutamise lepingut ning OÜ XXXei oleks esitanud avaldust OÜ XXXpankroti väljakuulutamiseks. Nõude olemasolu ning kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni. Nõude loovutamise lepingust taganemise põhjuseks on asjaolu, mille kohaselt tegelikult ei antud 25.01.2011 lepinguga hageja poolt üle kehtivat ning selget nõuet OÜ XXXvastu summas 2 385 825,68 eurot. Lisaks jäi põhivõlgnikule XXX arusaamatuks, kas hageja poolt loovutatud nõude aluseks peaks olema 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa või mingisugune laenuleping. XXX-l oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. XXX pankrotihaldur Andrias Palmits on 21.11.2014 allkirjastanud heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Kostja II viitab veel 25.01.2011 notariaalakti tõestaja selgitustele, mille kohaselt käenduslepingust tuleneva käendaja vastustuse kehtivuse ja vastutuse ulatuse määrab ära käenduse aluseks olev põhikohustus. Käendusleping kehtib seega tingimusel, et kehtib põhikohustus. Antud juhul on 25.01.2013 taganemisavalduse alusel lõppenud käendusega tagatud kohustus. VÕS § 188 lg 2 alusel puudub põhivõlgnikul XXX kohustus täita vaidlusalust 25.01.2011 lepingut ning tasuda hagejale viimast ostuhinna makset summas 200 000 eurot. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kostja II käenduskohustus on lõppenud, kuna viidatud taganemisavalduse alusel on lõppenud käendusega tagatud kohustus. Maakohtu otsuse põhjendused Esmalt lahendab kohus veel lahendamata kostja II esitatud menetluse uuendamise taotluse ja täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse ja seejärel võtab seisukoha hagi lahendamise osas. Menetluse uuendamise taotlusest Kostja II esitas 09.03.2015 taotluse asja arutamise uuendamiseks. Kostja II esindaja on 12.02.2015 istungil avaldanud, et ei soovi eelmenetlust lõpetada põhjendusel, et hageja on esitanud tõenditena kohtulahendid tsiviilasjas nr 2-13-38971, mille menetluses kostja II ei ole osalenud ning mille osas kostja II ei saanud seisukohta kujundada. Antud juhul otsustas kohus 12.02.2015 kohtuistungil lõpetada eelmenetluse ning avas asja sisulise arutelu. Kohus võttis hageja 10.02.2015 menetlusdokumendile lisatud tõendid asja materjalide juurde, kuigi kostjad vaidlesid sellele vastu. Kostja II on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole pooltele tagatud võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kostja II sai 11.02.2015, s.o vaid päev enne istungit kätte hageja 10.02.2015 kl 19:13 allkirjastatud menetlusdokumendi koos uute tõenditega - Harju Maakohtu 23.10.2014 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-1338971, millega tunnustati hageja nõuet põhivõlgniku XXX XXX AS-i pankrotimenetluses summas 213 600 eurot.

Hageja ei esitanud uusi tõendid selliselt, et kostja II oleks saanud mõistliku aja jooksul enne istungit tõenditega tutvuda ning nende osas seisukoha kujundada. Kostja II esindaja teatas 12.02.2015 kohtuistungil, et soovib seisukohtade täpsustamiseks kliendiga suhelda. Kostja II leiab, et kohus on põhjendamatult lõpetanud eelmenetluse, jättes kostja II ilma võimalusest esitada hageja uute tõendite osas seisukohti ning omapoolseid täiendavaid tõendeid. Kostja II märgib, et kostjate üheks vastusväiteks hagile on olnud see, et põhivõlgniku kohustus tasuda hagejale 200 000 eurot on lõppenud ning kuna käenduskohustuse kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest, ei saa kostjatel olla hageja ees käendusest tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus hageja on 1 päev enne istungit esitanud tõenditena lahendid, millega on kahtluse alla seatud 17.10.2012 a määruse põhjendused ning taganemise materiaalsete eelduste esinemine, ühtlasi on hageja 12.02.2015 istungil viidanud tasaarvestusele, on kostjal II õigus esitada täiendavalt omapoolsed vastuväited ning neid toetavad tõendid. TsMS § 423 punkti 1 kohaselt võib kohus asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Kohus leiab, et kostja II taotlus menetluse uuendamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, kuna pooli on kogu käesoleva menetluse kestel koheldud võrselt s.t pooltel on olnud võrdne võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Seega ei ole kohus menetluses teinud viga, mis tingiks asja arutamise uuendamist. Hageja märkis juba hagiavalduses, et kuna hageja nõue jäi tunnustamata teise võlausaldaja OÜ XXXvastuväite tõttu, on hageja esitanud nimetatud isiku vastu hagi nõude tunnustamiseks XXX pankrotimenetluses, mis on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-13-38971 (I kd lk 2 p 1.5). Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja tsiviilasjas nr 2-13-38971 esitatud hagiavalduse (I kd lk 39-42). Hageja esitas vastuväite, et kostjad ei ole tõendanud lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist juba 14.11.2014 menetlusdokumendis (II kd lk 47; III kd lk 10). Seega oli hagejatele teada, et kohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-13-38971. Kuivõrd hageja esitas käesolevas menetluses tsiviilasja nr 2-13-38971 hagiavalduse, siis oli kostjatele teada ka vaidluse (vastuväidete) sisu. Samuti ei olnud kostjatele teadmata vastuväide, et kostjad ei ole tõendanud lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist. Lisaks andis kohus kostjatele võimalus esitada tõendeid 12.02.2015 istungil (III kd lk 10) või vähemalt nimetada tõendid, mida 12.02.2015 istungini esitada ei olnud võimalik ning mida kindlasti soovitakse esitada (III kd lk 10 pöördel). Kostjate esindajad ei osanud nimetada, milliseid tõendeid nad sooviksid esitada. Osundatust tulenevalt tuleb kostja II taotlus menetluse uuendamiseks jätta rahuldamata. Tõendite vastuvõtmise taotlusest Kostja II esitas 09.03.2015 taotluse võtta tsiviilasja nr 2-13-61194 materjalide juurde täiendavad tõendid:

(LISA 3);

(LISA 4).

Kostja II leiab, et eelnimetatud tõendite valguses on maa- ja ringkonnakohus ilmselgelt põhivõlgniku XXX XXX AS-i pankrotimenetluses toimunud nõude vaidluse valesti lahendanud. Samas ei ole tsiviilasjas nr 2-13-38971 lõplik lahend jõustunud, mistõttu on väär hageja väide, et

viidatud kohtulahenditest nähtuvalt on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud hageja nõuet, st sisuliselt on tegemist sama nõudega, mille täitmist nõuab hageja käesolevas menetluses kostjatelt käenduslepingute alusel. TsMS § 329 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti ning teise menetlusosalise vastuavaldus ning sellega seotud taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada kohtule selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada mõistliku aja jooksul enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Kohus jätab kostja II taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata, kuna kostja II on esitanud tõendid hilinenult. Kostjal II on olnud võimalus 09.03.2015 esitatud tõendeid (III kd lk 44-48) esitada juba varasemalt. Kohtu hinnangul on pooli koheldud menetluses võrdselt. Kohus on võimaldanud kostjal II kasutada kõiki menetlusõigusi s.h võimaldanud vastu vaielda kõigile hageja esile toodud asjaoludele ning esitada enda vastuväidete kinnituseks tõendeid. Vastupidiselt kostja II poolt märgitule, leiab kohus, et kostja II on käesoleva tsiviilasja menetlust põhjendamatult venitanud ning taotlenud korduvalt hagile vastuse esitamiseks antud tähtaja pikendamist. Kohus on kostja II pahatahtlikule menetluse venitamisele viidanud ka 10.12.2014 määruses (II kd lk 123 pöördel). Hagi lahendamisest Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • XXXOÜ ja XXX XXX AS sõlmisid 25.01.2011 notariaalse osaühingu osa müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu, mille punktide 1.2, 1.4 ja 3.1 kohaselt hageja müüs ja XXX XXX AS ostis OÜ XXXosa nimiväärtusega 40 000 krooni, samuti nõude OÜ XXXvastu summas 37 330 060,09 krooni, mis tulenes hageja ja OÜ XXXvahel 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkuleppe lisast (I kd lk 7-23); • Vastavalt lepingu punktile 3.1 oli tehingu hind 2 428 643 eurot, millest 500 000 eurot oli hagejale tasutud (lepingu punkt 3.2), 1 728 643 eurot oli lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notari kontole (I kd lk 16). Ülejäänud osa müügihinnast s.o 200 000 eurot pidi XXX XXX AS tasuma hagejale hiljemalt 25.01.2013 (lepingu punkt 3.4 – I kd lk 17); • 200 000 euro tasumisega viivitamisel kohustus XXX XXX AS maksma hagejale viivist 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest (lepingu punkt 3.6 – I kd lk 17); • Hageja sõlmis samal päeval 25.01.2011 notariaalsest lepingust tulenevate XXX XXX AS kohustuste tagamiseks notariaalsed käenduslepingud XXXja XXX, vastutuse rahalise maksimumsummaga 100 000 eurot kummagi kostja osas (I kd lk 24-30 ja lk 31-36); • XXX XXX AS ei tasunud hagejale 200 000 eurot kokkulepitud tähtajaks; • Harju Maakohtu 28.02.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-49762 kuulutati välja XXX XXX AS pankrot. Hageja esitas 19.03.2013 XXX XXX AS pankrotimenetluses lepingust tuleneva võlgnevuse alusel nõudeavalduse summas 213 600 eurot. Kuna hageja nõue jäi tunnustamata teise võlausaldaja OÜ XXXvastuväite tõttu, siis esitas hageja hagi nõude tunnustamiseks XXX XXX AS pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-13-38971); • Kostjad käenduslepingutest tulenevat kohustust täitnud ei ole; • Põhivõlgnik XXX XXX AS taganes 25.01.2013 notariaalse avaldusega (I kd lk 48-51) hageja ja XXX XXX AS vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust, mille esemeks oli hagejale kuulunud väidetav nõue OÜ XXXvastu summas 2 385 825,68 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel tuleb käenduslepingutest tulenev kohustus täita olukorras, kus põhivõlgnik on hageja ja XXX XXX AS vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust taganenud. Käenduskohustusest Kostjad ei ole eitanud käenduslepingute sõlmimist ega nende kehtivust. Samuti ei ole kostjad vaidlustanud asjaolu, et nad vastutavad käenduslepingute alusel põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest osavõlgnikena s.t tegemist ei ole kaaskäendajatega (VÕS § 150). Kostjad on seisukohal, et nende poolt käendatav kohustus on lõppenud, kuna põhivõlgnik XXX XXX AS taganes 25.01.2013 hageja ja XXX XXX AS 25.01.2011 sõlmitud notariaalsest nõude loovutamise lepingust. Hageja on seisukohal, et kostjad ei saa keelduda käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest põhjusel, et põhivõlgnik on lepingust taganenud. Kostjad leiavad (III kd lk 11), et koostoimes notari selgituses toodud punktidega 1.6 ja 1.8 (I kd lk 27 ja I kd lk 34) kehtib käendusleping tingimusel, et kehtib põhikohustus ja kui lõpeb põhinõue, siis lõpeb ka käendus. Vastavalt 25.01.2011 sõlmitud käenduslepingute punktile 1.5 (I kd lk 25 ja I kd lk 32) vastutab käendaja võlaõiguslikust lepingust tulenevate võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele vastuväite s.h taganemise vastuväite. Kohus leiab, et lepingu punkt 1.5 on kooskõlas VÕS § 149 lõike 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Pooled (hageja ja mõlemad käendajad) on käenduslepingu punktis 1.5 kokku leppinud, et käendajad vastutavad võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele taganemise vastuväite. Kohus nõustub hageja poolt märgituga (III kd lk 11), et käenduslepingutest tuleb aru saada selliselt, et notari selgituses (I kd lk 27-28 ja I kd lk 34-35) sisalduvad seaduses sätestatud üldpõhimõtted, mida tuleb vaadata arvestades poolte poolt käenduslepingus kokkulepitut. Vastupidisel juhul kaotaks mõtte käenduslepingus kokkulepitu ainuüksi lepingu lõppu lisatud notari selgituse tõttu. Pooled on kokku leppinud, et käendaja vastutab võlaõiguslikust lepingust tulenevate võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele taganemise vastuväite. Seega ei saa kostjad tugineda käenduskohustuse täitmata jätmisel vastuväitele, et põhivõlgnik on lepingust taganenud. Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lõikega 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käesoleval juhul tuleb kostjate kohustus käenduslepingute punktist 2.1 (I kd lk 25 ja lk 32). Viidatud sätetest tulenevalt ja juba osundatud põhjustel tuleb kohtu hinnangul hagi rahuldada ning kostjatelt käenduslepingu järgi võlgnetav summa välja mõista.

Menetlusökonoomilistel kaalutlustel analüüsib kohus siiski kostjate vastuväiteid arvestades põhivõlgniku taganemisavaldust, juhul kui möönda, et kostjad saaksid käenduskohustuse täitmata jätmisel tugineda põhivõlgniku poolt taganemisavalduse esitamisele. Lepingust taganemisest Riigikohus on 20.06.2011 lahendi nr 3-2-1-57-11 punktis 28 leidnud, et lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Formaalsed eeldused Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas põhivõlgniku taganemisavalduse esitamisega on täidetud selle formaalsed eeldused s.t esitatud taganemisavaldus õigeaegselt. Kolleegium on 18.01.2013 lahendi nr 3-2-1-154-12 punktis 16 leidnud, et tulenevalt TsMS § 230 lõike 1 esimesest lausest peab lepingust taganemise formaalsete ja materiaalsete eelduste täitmist tõendama sellele tuginev lepingupool. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjad ei ole tõendanud, et põhivõlgnik XXX XXX AS oleks taganemisavalduse esitanud õigeaegselt. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja loovutas nõude XXX XXX AS-ile 25.01.2011 sõlmitud lepingu alusel, taganemisavalduse tegi aga XXX XXX AS alles 25.01.2013. Kohus nõustub hagejaga selles, et mistahes ebaselgused loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidid XXX XXX AS-ile ilmnema oluliselt varem. XXX XXX AS omandas lepingu alusel ka OÜ XXXosa ja oli OÜ XXXainuosanikuks kuni 2012 suveni. XXX XXX AS juhatuse liikmed XXXja XXXolid samaaegselt ka OÜ XXXjuhatuse liikmeteks. Seega vaidlust ei saa olla selles, et OÜ XXXtegutses sisuliselt XXX XXX AS kontrolli all ning juhatuse liikme kattuvuse tõttu pidid XXX XXX AS-ile kui uuele võlausaldajale olema teada samad asjaolud kui võlgnikust OÜ-le XXX. Kohus nõustub hagejaga, et eluliselt on ebausutav, et sellises olukorras ilmnesid väidetavad ebaselgused nõude kehtivuse või suuruse osas XXX XXX AS-ile alles 25.01.2013. XXX XXX AS sõlmis lepingu oma majandustegevuses, järelikult pidi ta lepingu eseme viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, seega kontrollima nõude olemasolu ja kehtivust selle aluseks olevate dokumentide alusel. Vaidlust ei ole selles, et vastavad dokumendid andis hageja XXX XXX AS-ile üle koheselt lepingu sõlmimisel (lepingu p 4.4 – I kd lk 17) ning XXX XXX AS-il oli eeltoodud põhjustel olemas ligipääs ka OÜ XXXdokumentatsioonile. Vaidlusaluse nõude olemasolu kinnitab ka OÜ XXX2010. a majandusaasta aruanne (II kd lk 53-71 – laenud lk 56 ja 63). Seega pidi XXX XXX AS ebaselgustest nõude kehtivuse või suuruse osas saama teada hiljemalt pärast lepingu sõlmimist järgmiseks seadusest tuleneva majandusaasta aruande tegemise hetkeks. Kostja II tunnistas 12.02.2015 toimunud istungil (III kd lk 12), et 2012 aastal OÜ XXXtunnistas nõuet, kuid nende positsioon muutus hiljem. Seega on põhivõlgnik minetanud VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi lepingust taganemise õiguse. Põhivõlgnik ei ole kooskõlas VÕS § 118 lg 1 punktiga 2 andnud hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Taganemisavalduses märgib põhivõlgnik, et hageja ei ole XXX XXX ASile andnud üle kehtivat ja selget nõuet OÜ XXXvastu. Võlgnikule jääb taganemisavalduse alusel arusaamatuks, milline leping on loovutatud nõude aluseks. Seega tulnuks XXX XXX AS-il anda

hagejale täiendav tähtaeg loovutatud nõude aluse selgitamiseks ja vajadusel täiendavate tõendite esitamiseks. VÕS § 118 lg 1 punktis 2 nimetatud tähtaega põhivõlgnik hagejale ei andnud. Kohus on seisukohal, et lisaks puudus põhivõlgnikul õigus lepingust osaliseks taganemiseks. Kostjad ei ole mingil moel tõendanud, mis põhjusel oleks pooled pidanud sõlmima osa loovutamise lepingu nõude loovutamise lepingut sõlmimata. Puudub vaidlus, et 25.01.2013 avalduse järgi ei taganenud põhivõlgnik lepingust tervikuna, vaid soovis taganeda üksnes selles sisaldunud nõude loovutamise lepingust. Kohus nõustub hagejaga selles, et põhivõlgnikule müüdud OÜ XXXosa ja hageja nõue sama äriühingu vastu moodustasid ühe jagamatu lepingu eseme, mistõttu ei olnud lepingust taganemine üksnes nõude loovutamise osas lubatav. Lepingu esemeks olnud OÜ XXXosa moodustas 100 % OÜ XXXosakapitalist ning lepingu esemeks olnud nõue moodustas umbes 99 % kõikidest OÜ XXXkohustustest (II kd tl 53-71). Seetõttu ei oleks ainult osa müümine (nõuet müümata) taganud ostjale tegelikku kontrolli OÜ XXXedasise tegevuse üle, kuna nõude omanik oleks saanud taotleda OÜ XXXvara realiseerimist nõude katteks, mis oleks toonud kaasa OÜ XXXmajandustegevuse lõppemise. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja loovutamise nõuet ühe jagamatu lepingu esemena, kinnitavad ka lepingu sätted, mille kohaselt ei ole lepingus toodud välja eraldi osa ja eraldi nõude müügihinda, vaid koguhind (I kd lk 16, punkt 3.1). Samuti lepiti kokku, et nõue ja osa lähevad põhivõlgniku omandisse samast hetkest (I kd lk 17 - punktid 4.1 ja 4.3). Lisaks andis lepingu punkt 6.2 (I kd lk 18) põhivõlgnikule vastavate eelduste esinemisel õiguse taganeda üksnes lepingust tervikuna. Seega ei ole täidetud põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks taganemise formaalsed eeldused ning nimetatud alusel tuleks hagi käendajate vastu rahuldada. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel analüüsib kohus, kas taganemisavalduse materiaalsed eeldused on täidetud, juhul kui asuda seisukohale, et käendajad saaksid vastuväited esitada ning taganemisavalduse formaalsed alused oleksid täidetud. Materiaalsed eeldused VÕS § 116 mõttes peab taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Kostjad on menetluses väitnud, et põhivõlgnik taganes lepingust seetõttu, et hageja poolt lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõue OÜ XXXvastu ei olnud kehtiv ega selge. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on kostjad esitanud Harju Maakohtu 17.10.2012 määruse tsiviilasjas nr 212-36529 (II kd lk 159-165). Kohus nõustub hagejaga selles, et viidatud määrus ei ole hagejale siduv, kuna hageja ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-36529 menetlusosaline. Seega saab viidatud otsust vaadata käesolevas menetluses esitatud dokumentaalse tõendina. Käesolevas menetluses saab siduvaks olla vaid tsiviilasjas nr 2-12-36529 tehtud määruse resolutsioon. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus 05.12.2007 lahendi nr 3-2-1-109-07 punktis 25. Õige on hageja poolt märgitu, et tsiviilasja nr 2-12-36529 resolutsioonis ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid seoses hageja poolt põhivõlgnikule loovutatud nõudega s.h ei ole tuvastatud nõude ebaselgust või mittekehtivust. Ka 17.10.2012 määruse põhjendustes ei ole tuvastatud, et nõuet ei eksisteerinud või et selle üle oli vaidlus lepingu sõlmimise ajal. Kohus jättis viidatud määruse järgi pankrotiavalduse rahuldamata põhjusel, et tulenevalt OÜ XXXvastuväidetest eeldas nõude kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja hinnangute andmist mahus, mis väljus pankrotimenetluse raamest, mistõttu tuli nõuet kohtu hinnangul tõendada hagimenetluses (II kd lk 163-164). Seega ei ole kohus ka

viidatud määruse põhjendavas osas tuvastanud, et OÜ-l XXXpuudus nõue OÜ XXXvastu, vaid leidnud, et nõuet tuleks tõendada hagimenetluses. Kohus nõustub hagejaga selles, et tsiviilasjas esitatud tõendite kohaselt on OÜ XXXkorduvalt tunnistanud hageja poolt lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõuet. Võlgnevust hageja ees on kajastatud OÜ XXX2010. aasta majandusaasta aruandes (II kd tl 56, 63 ja 65). Harju Maakohtu 17.10.2012 määruses tsiviilasjas nr 2-12-36529 (II kd tl 162) viidatud põhivõlgniku ja OÜ XXXvahel 25.04.2012 sõlmitud kokkuleppele nõude täitmise tähtaja pikendamise kohta ning selle kokkuleppe tühistamiseks 04.06.2012 sõlmitud uuele kokkuleppele, mille kohaselt oli nõue sissenõutav. Lisaks on OÜ XXX13.06.2012 ja 03.08.2012 kirjades (II kd tl 147-148) üheselt tunnistanud ka võlgnevuse olemasolu OÜ XXXees, kes oli omandanud varasemalt hageja poolt põhivõlgnikule loovutatud nõude. Seega ei ole eelpool toodust tulenevalt täidetud ka taganemisavalduse materiaalsed eeldused. Osundatud põhjustel tuleb hagi rahuldada ning mõista OÜ XXXkasuks välja XXX100 000 eurot ja XXX100 000 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 jäävad hageja menetluskulud kostjate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 2 järgi. Hageja taotluse kohaselt on tema menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv 2000 eurot, menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu 72 eurot, registripäringute kulu 13 eurot ja õigusabikulu 2385,60 eurot (sh km). Lisandub õigusabikulu 12.02.2015 kohtuistungil osalemise eest 374,40 eurot (sh km), õigusabikulu kokku 2760 eurot. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama oma võimalikud vastuväited vastaspoole menetluskulude osas kohtule kohtukõne teesides hiljemalt 09.03.2015. Kostjad ei ole hageja menetluskuludele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, siis peavad kostjad hüvitama hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõivu 2000 eurot. Samuti on kostjatel TsMS § 144 p 51 järgi kohustus hüvitada hagejale menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel edastamise kulud ja TsMS § 144 p 2 alusel registripäringutega seotud kulu 13 eurot. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peavad kostjad hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja esindaja on osutanud esitatud arvuannete järgi menetluses õigusabi 19 tundi ja 10 minutit, hinnaga 120 eurot tund+ km. Maakohtu hinnangul on hagejale osundatud õigusabi olnud vajalik ja põhjendatud. Kõik õigusabitoimingud vastavad asja materjalile ja õigusabi osutamisele ei ole kulutatud ülemääraselt aega. Riigikohus on 11.02.2015 lahendis nr 3-2-1-115-14 selgitanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Praegusel juhul ei saa hageja esindaja tunnitasu (120 eurot + km) pidada ülemääraseks, võttes sh arvesse ka esindaja kvalifikatsiooni. Hageja on taotlenud menetluskuludelt käibemaksu hüvitamist. TsMS § 174 lg 10 kohaselt, menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Äriregistri andmetel ei ole hageja käibemaksukohustuslane. Hageja on kinnitanud, et ei saa seetõttu ka menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Toodust tulenevalt tuleb kostjatel hüvitada hageja menetluskulud summas 4845 eurot, sh riigilõiv 2000 eurot, kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel edastamise eest 72 eurot, registripäringute kulu 13 eurot ja õigusabikulu 2760 eurot. Kuivõrd tegemist ei ole solidaarvõlgnikega, siis ei vastuta kostjad ka menetluskulude eest solidaarselt (TsMS § 165 lg 3), vaid menetluskulud tuleb mõlemalt kostjalt välja mõista vastavalt hageja taotlusele 1⁄2 osas. Seega tuleb: 1) XXX hüvitada hagejale menetluskulud 2422,50 euro ulatuses, sh riigilõiv 1000 eurot, kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel edastamise eest 36 eurot, registripäringute kulu 6,50 eurot ja õigusabikulu 1380 eurot; 2) Andres Lauril hüvitada hagejale menetluskulud 2422,50 euro ulatuses, sh riigilõiv 1000 eurot, kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel edastamise eest 36 eurot, registripäringute kulu 6,50 eurot ja õigusabikulu 1380 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.