Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Sisulised asjaolud Hageja nõue, väited ja tõendid Hageja Tartu Ülikooli esitatud hagiavalduse (parandatud tekst tl 56-61) kohaselt (eelnes maksekäsu kiirmenetlus, tl 1-11) sõlmisid hageja ja kostja S. Ü. 19.09.2013 õppekulude hüvitamise lepingu (tl 23-24). 20.09.2013 õppeosakonna juhataja otsusega arvati S. Ü. Xxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx xx xxxxxxxxxxxxxxxxx õppekava eksternina sooritajaks alates 20.09.2013 kuni 09.02.2014 (tl 26). Vastavalt Tartu Ülikooli infosüsteemi väljavõttele oli kostja ennast 2013/2014.a sügissemestril registreerinud 11 ainele kokku 32 ainepunkti ulatuses (tl 27). Vastavalt lepingu punktile 15, leping jõustus dekaani korralduse jõustumisel eksterniks arvamise kohta ja kehtis kuni 09.02.2014. Hageja esitas 24.09.2013 arve nr PC04299 õppetasu tasumiseks summas 1120 EUR, tasumise tähtpäevaga 08.10.2013 (tl 28). Julianus Inkasso OÜ ja Tartu Ülikool vahel 17.12.2003.a sõlmitud lepingu nr 04352-12-03N järgi loovutas Tartu Ülikool 27.03.2014 kostja ja Tartu Ülikooli vahelistest tehingutest tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid tõendavate dokumentidega Julianus Inkasso OÜ-le. Julianus Inkasso OÜ saatis kostjale sellekohase võlateatise ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 29). Kostja on 07.04.2014 tasunud hagejale 280 EUR kohtuvälises inkassomenetluses võlgnevuse katteks. Kuna kostja kogu võlgnevust ei tasunud, siis OÜ Julianus Inkasso loovutas nõude tagasi Tartu Ülikoolile (tl 30). Hageja ja kostja vahel sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu alusel osutas Tartu Ülikool kostjale õppeteenust ning kostja kohustus õppeteenuste eest tasuma õppetasu. Vastavalt lepingu punktile 7 tasub ekstern õppetasu ainepunkti hinna alusel. Õppetasu 2013/2014 õppeaastal on 35 EUR ühe ainepunkti kohta vastavalt lepingu punktile 8. Sama kinnitab ka „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“ punkt 38 (tl 36-44, edaspidi ka Kord). Ekstern maksab õppetasu vastavalt eksterniks arvamise avalduses märgitud ja õppeinfosüsteemis registreeritud õppeainet/praktika jne mahule, vastavalt ülikooli esitatud arvele 14 päeva jooksul arve esitamisest vastavalt lepingu punktile 9 ja 10 ning õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra punktile 7. Leping lõppes 09.02.2014, seega vastavalt lepingu punktile 14 kohustus ekstern maksma kogu jooksva semestri õppetasu, v.a juhul kui ekstern ütleb lepingu üles nelja nädala jooksul lepingu jõustumisest arvates. Kostjal on tasumata 2013/2014 õppeaasta sügissemestri õppetasu summas 840 EUR arve nr PC04299 alusel. Arve

2 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548 tasumise tähtaeg oli 08.10.2013. Hageja esitas kostjale meeldetuletused võla tasumiseks, kuid kostja ei ole võlga tasunud (tl 45-51). Vastavalt õppekulude hüvitamise lepingu punktile 4.2 ja 5.1 on kostja kohustatud tasuma viiviseid õppetasu tähtajaks maksmisega viivitamisel. Viivise määr tuleneb samuti tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra punktist 59, mis ütleb, et õppetasu tähtaegselt tasumata jätmisel, tuleb tasuda viivist 0,06 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja arvestab viiviseid alates arve tasumise tähtajale järgnevast päevas s.o 09.10.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni 28.10.2015 summas 377.50 eurot (viivitatud summa 840 eurot, viivitatud päevi 749). Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja põhivõlg 840 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 377.50 eurot ning viivised põhinõudelt alates hagiavalduse kohtusse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0.06 % päevas. Kostja vastuväited, hageja seisukohad kostja vastuväidete suhtes Kostja märgib vastuses hagile (tl 74-79), et antud juhul nii poolte vahel sõlmitud lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse sisemised aktid on tüüptingimused (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-111-13 p 10). Samuti märgib kostja, et tema sai lepingust nii aru, et kui ta õppeteenuse eest ei maksta, siis ei ole tal õigust teenust saada, sõltumata sellest, kas ta õppetöös mitteosalemisest teatab või mitte. Kui kostja teenust ei saa, puudub kohustus selle eest ka maksta. Kostja leiab, et hagi rahuldamise esmaseks eelduseks on see, et kostja oli vaidlusalusel ajal, s.o 20.09.2013-09.02.2014 ainetele registreerunud. Kostja oli 25.09.2013 vajalikele ainetele registreerunud. Kostja ei ole 24 ainepunkti ulatuses õppeteenust saanud. Kostja on läbinud 2013 septembri lõpus õpet 8 ainepunkti ulatuses ja katkestanud õpinguid. Kuna kostja jättis arve maksmata, mõistis ta, et temal ei ole õigust õppeteenust saada. Sel põhjusel kostja ei kasutanud lepingu punktis 14 sätestatud lepingu ülesütlemise õigust. Õppetöös mitteosalemisest on kostja hagejale teatanud 16.12.2013 kirjas. Õppetöös mitteosalemise osas alates oktoobrist 2013 vaidlust ei ole. Kostja arvates on tühine lepingu punkti 14 esimene lause: „Lepingu lõppemisel kohustub ekstern maksma kogu jooksva semestri õppetasu, välja arvatud juhul, kui ekstern ütleb lepingu üles nelja nädala jooksul lepingu jõustumisest arvates. Sellisel juhul ei ole eksternil õppetasu maksmise kohustust jooksva semestri eest.“ Seega õppetasu maksmise kohustusest vabastamine on seotud vaid lepingu ülesütlemisega 4 nädala jooksul ning juhul, kui mingitel, hiljem tekkinud põhjustel ja kasutades lepingu punkti 11 sätestatud õigust, soovib ekstern lepingu üles öelda, peab ta saamata jäänud õppeteenuse eest ikkagi maksma. Kostja arvates on sel juhul tegemist pigem sanktsiooniga (leppetrahvi mõttes), kui tasuga saadud teenuse eest. Hagejal endal oli kohustus tuvastada juba 15.10.2013, et kostja mingil põhjusel arvet ei tasunud, sest Korra punkti 63 järgi kontrollib õppetasu laekumist rahandusosakond, kes edastab võlglaste nimekirjad teaduskondadele ja kolledžitele iga kuu 15-ks kuupäevaks. Sel juhul oleks hageja pidanud kostjale määrama täiendava tähtaja arve tasumiseks ja kostjal oleks võimalik saada teada hageja tõlgendus lepingu punktile 6.1 ning esitada lepingu ülesütlemise avaldus vastavalt lepingu punktile 14. Hageja pöördus kostja poole seoses tasumata arvega alles 11.12.2013. Kostja teatas 16.12.2013 hagejale, et temal ei olnud peale esimest õppesessiooni võimalik õppetööd eksternina jätkata. Kostja kirja võib tõlgendada lepingu ülesütlemise avaldusena ning sel põhjusel samuti vabastada teda õppetasu maksmisest täies ulatuses. Selle tõttu tuleb jätta põhinõue ning ka viivise nõue rahuldamata. Kostja on seisukohal, et viivisenõue ei ole tõendatud, sest puuduvad tõendid, et loovutati ka kõrvalnõuded. 3 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548

Hgageja selgitab täiendavalt (tl 86-92)Hagiavalduse lisast 4 nähtub (tl 29), et Tartu Ülikool loovutas nõude Julianus Inkasso OÜ-le koos kõrvalnõuetega, milles on välja toodud muuhulgas ka arve number PC04299 ja summa 1120 EUR ning arve kuupäev. Julianus Inkasso OÜ on nõude Tartu Ülikoolile tagasi loovutatud, mida kinnitab/tõendab hagiavalduse lisa 5 (tl 30). Hageja lisab 26.08.2015 teatise nõude loovutamise kohta, so väljatrükk Julianus Inkasso OÜ poolt kostjale saadetud teatisest nõude loovutamise kohta (tl 93). Juhul, kui kostja ei ole teatist kätte saanud ,tõendab loovutamist hagiavalduse lisa 5. Hageja rõhutab, et ülikoolis õppimine/õppetöös osalemine on vabatahtlik. Lepingu punktis 12 on sätestatud hageja õigus leping üles öelda, kui ekstern ei ole maksnud õppetasu tähtaegselt, kuid see on sätestatud ülikooli õigusena, mitte kohustusena. Lepingu punktide 11 ja 13 kohaselt on eksternil õigus leping üles öelda igal ajal, mis esitatakse kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis. Vastasel juhul leping kehtib kuni 09.02.2014 selle punkti 15 kohaselt. Kostjale oli 29.09.2013 selge, et ta ei soovi/ei saa õpingud jätkata. Seega oli kostjal lisaks veel 19 päeva aega, et hagejaga leping üles öelda. Samuti oli kostja teadlik, et arve tasumise tähtaeg on 08.10.2013, seega oleks kostja pidanud ka sellest tulenevalt hagejat teavitama, et ta kostja ütleb hagejaga lepingu üles ja ei tasu arvet. 08.10.2013 teate esitamisel oleks see samuti mahtunud 4 nädala sisse alates lepingu jõustumisest. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja 16.12.2013 e-kirja võiks lugeda lepingu ülesütlemise avaldusena. Hageja on 09.01.2014 e-kirjas (tl 50-51) küsinud täpsustavalt üle, kas kostja 06.01.2014 e-kirja (tl 48) tuleb lugeda lepingu ülesütlemise teatena, millele kostja 17.01.2014 kirjas (tl 50) vastas, et tema 06.01.2014 kiri ei ole lepingu ülesütlemise avaldus. Seega lõppes pooltevaheline leping 09.02.2014. Olukorras, kus kostja ei soovinud õpinguid jätkata tulnuks kostjal tühistada registreerumised valitud ainetele, pärast oma majandusliku olukorra selgumist 29.09.2013. Hageja on seisukohal, et kostja viide ainuüksi ühele punktile terves lepingus on meelevaldne ja omakasupüüdlik. Lepingu punktides IV ja V on selgesõnaliselt välja toodud tingimused ja tasumise kord ning lepingu lõpetamise tingimused. Seda kinnitavad ka lepingu lahutamatuks osaks olevad õppekulude hüvitamise korra punktid 7 ja 38. Hageja arvates ei saa nimetatud lauset käsitleda sanktsioonina eksternile, nagu väidab kostja. Nimetatud sättega on eksternile antud võimalus lepingust väljuda, ilma et tal lasuks kohustus maksta õppetasu. Hageja arvates on tegemist lepingut tasakaalustava sättega, milles on sätestatud mõistlik aeg, mille jooksul saab ekstern veelkord kaaluda, kas ta soovib õpinguid alustada või jätkata. Ülikoolil võimaldab nimetatud säte õppetööd ja selle korraldust ning finantseerimist mõistlikult planeerida. Leping lõppes alles 09.02.2014, seega on kostja kohustatud tasuma arve täies ulatuses. Kostja on lisanud (tl 144-146), et hageja selgitused ei muuda kostja seisukohta, et Julianus Inkasso OÜ ei teatanud kostjale nõude tagasiloovutamises hagejale 05.08.2015. Hagiavalduse lisas 5 aga ei kajastu, mida tagasi loovutati (põhivõlg, mis summas, viivised, mis aja seisuga) ja lisa üldse pole allkirjastatud, seega ei ole võimalik kontrollida, kas selline lepingulisa oli sõlmitud ja kehtiv. Selle juurde on lisatud digiallkirja kinnitusleht, millele on märgitud allkirjastatud dokumendi pealkirjaks „Koondpakkumine Tartu Ülikool 7.08.2015 pdf. Sellest kostja järeldab, et tema vastu esitatud nõude loovutamist pole toimunud. Kostja leiab, et muuhulgas peab ülikool kontrollima, kas soovitud ainete mahule registreeritud isik õppetöös osaleb või mitte. Kui asuda hageja seisukohale, siis ülikooli huviks on vaid õppetasu saamine ja kui õppetasu arve on tasutud, siis ei oma tähtsust, ka isik on selle eest

4 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548 teenust saanud. Ülikooli huvi peaks olema ka see, et teenus peab saajani ka jõudma. Kui õppetööle registreerinud isik mingil põhjusel ei saa õppetöös osaleda, siis ei saa talle sundviisi teenust pakkuda. Kui kokkulepitud teenust (24 ainepunkti ulatuses) ei pakuta, siis puudub alus tasu saamiseks ning see ei tohi olla seotud lepingu ülesütlemisega. Kui aga tasu tasumise kohustuse kestvus on seotud lepingu ülesütlemise, ehk tahteavalduse esitamisega, ei tohi olla sellise tahteavalduse esitamise aeg olla piiratud nelja nädalaga. Õppetasu maksmisest vabastamise eeldused lepingus on tühised tüüptingimused. Kohtu seisukohad, tuvastatud asjaolud, kohaldatav õigus Kohus lahendab asja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 ja § 405 alusel kirjalikus menetluses lihtsustatud korras. Mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on asjaga, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, mistõttu on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras (lihtmenetluses) TsMS § 405 järgi. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus, et poolte vahel on 19.09.2013 sõlmitud õppekulude hüvitamise leping. Lepinguga kohustus ülikool osutama kostjale õppeteenust ning kostja selle eest tasuma. Poolte vahel on vaidlus nimetatud lepingu sisu tõlgendamises/kehtivuses, aga ka selles, kas hageja on teatanud kostjale nõude tagasiloovutamisest. Samuti tuleb lahendada küsimus sellest, et kas kostja 16.12.2013 teadet, millega ta teavitas ülikooli õppetöös mitteosalemisest, võib tõlgendada lepingu ülesütlemise avaldusena ning sel põhjusel vabastada teda õppetasu maksmisest täies ulatuses. Mis puudutab kostja väitesse, et nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse sisemised aktid on tüüptingimused (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-111-13 p 10), siis märgib kohus, et antud juhul on küll tegemist tüüptingimustega, kuid mitte sellistega, mida võib pidada ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks ja mis oleks seetõttu tühised. Seega on kostja väide, et õppetasu maksmisest vabastamise eeldused lepingus on tühised tüüptingimused, alusetu. Poolte vahel sõlmitud lepingus on selgelt välja toodud tingimused ja õppetasu tasumise kord ning lepingu lõpetamise tingimused. Lepingus on antud kostjale võimalus lepingust nelja nädala jooksul väljuda, ilma, et tal lasuks kohustus maksta õppetasu. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on pigem lepingut tasakaalustava sättega, milles on sätestatud mõistlik aeg, mille jooksul saab ekstern veelkord kaaluda, kas ta soovib õpinguid alustada või jätkata. Antud juhul on kostja ise esile toonud, et alates 29.09.2013 ta enam õppetöös ei osalenud ning kohtu hinnangul oli tal seega piisavalt aega esitada lepingu p 14 esimese lause kohaselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (seega ka nt e-kirjaga) avaldus lepingu ülesütlemiseks, tasudes juba temale osutatud õppeteenuse eest (8 ainepunkti osas).

5 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548 Nõude loovutamise osas märgib kohus, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 ütleb, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja on esitanud kohtule teatise nõude tagasiloovutamise kohta Tartu Ülikoolile (tl 93). Hagiavalduse lisast 4 nähtub (01.04.2014 võlateatis, tl 29), et Tartu Ülikool loovutas nõude Julianus Inkasso OÜ-le koos kõrvalnõuetega, milles on välja toodu muuhulgas ka arve number PC04299 ja summa 1120 EUR ning arve kuupäev. Julianus Inkasso OÜ on nõude Tartu Ülikoolile tagasi loovutatud, mida kinnitab/tõendab hagiavalduse lisa 5 (tl 30). Tagasiloovutamise tõendina esitatud lepingu nr 04352-12-03N (millega loovutati vastavalt 01.04.2014 võlateatisele nõue Julianus Inkasso OÜ-le) lisa nr 745-n käsitleb nimekirjas võlglasena S. Ü.t ning kohtul ei ole alust arvata, et mingeid muid nõudeid kui käesolevas menetluses esitatu tema vastu oleks hagejal või Julianus Inkassol olnud. Lisaga nr 745-n loovutati (hagejale tagasi) kõikvõimalikud nõudeõigused, seega ka kõrvalnõuded. Selle lisa nr 745-n on digitaalselt allkirjastatud esmalt (07.08.2015, ka digitaalse allkirjalehe kohaselt on allkirjastatud fail „Koondpakkumine Tartu Ülikool 7.08.2015.pdf“) selle loovutaja ehk Julianus Inkasso OÜ ja hiljem (26.08.2015) ka nõude omandaja ehk hageja, allkirja andnud isikud on kattuvad tekstis nimetatuga. Nimetatud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et õigus käesoleva hagiavalduse esitamiseks on Tartu Ülikoolil, seda ka juhul, kui tagasiloovutamisest sai kostja teada maksekäsu kiirmenetluse avaldust saades. Oluline on märkida, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse vastuväites ei viita kostja hagejal nõudeõiguse puudumisele seoses temale teadaolevalt selle loovutatusega Julianus Inkasso OÜ-le, vaid esitab lihtsalt põhjendusteta vastuväite kogu nõude vastu. Poolte vahel sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu p 11 kohaselt on eksternil õigus leping üles öelda igal ajal ning p 13 kohaselt teatatakse lepingu ülesütlemisest teisele poolele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 2 sätestab, et kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. TsÜS 78 lg 1 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul ei kohaldu TsÜS § 78 lg 3, mille kohaselt võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, kuivõrd lepingus oli ülesütlemisavalduste osas kokku lepitud just kirjalikus vormis. TsÜS § 80 lg 1 sätestab, et tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt peab elektroonilise vormi järgmiseks olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Eeltoodust järeldub, et kostjal tuli lepingu eposti teel ülesütlemiseks esitada ülesütlemisavaldus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, s.o elektrooniliselt allkirjastatult. Seega nõustub kohus hageja väitega, et kostja 16.12.2013 e-kirja ei saa lugeda lepingu ülesütlemise avaldusena. Veelgi olulisem on rõhutada, et hageja on 09.01.2014 e-kirjas küsinud täpsustavalt üle, kas kostja 06.01.2014 e-kirja tuleb lugeda lepingu ülesütlemise teatena, millele kostja 17.01.2014 kirjas vastas, et tema 06.01.2014 kiri ei ole lepingu ülesütlemise avaldus (tl 50). Eeltoodud põhjendustel ei saa kohus lugeda lepingut üles öelduks ning asub seisukohale, et leping kehtis kuni 9.02.2014.

6 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548

Samuti nõustub kohus hagejaga, et olukorras, kus kostja ei soovinud õpinguid jätkata, tulnuks kostjal tühistada registreerumised valitud ainetele pärast oma majandusliku olukorra selgumist ehk 29.09.2013. Kostjale oli 29.09.2013 selge, et ta ei soovi/ei saa õpingud jätkata. Seega oli kostjal lisaks veel 19 päeva aega, et hagejaga leping üles öelda. Samuti oli kostja teadlik, et temale esitatud arve tasumise tähtaeg on 08.10.2013, seega oleks kostja pidanud ka sellest tulenevalt hagejat teavitama, et ta kostja ütleb hagejaga lepingu üles ja ei tasu arvet. 08.10.2013 teate esitamisel oleks see samuti mahtunud 4 nädala sisse alates lepingu jõustumisest. Mis puutub kostja väitesse, et ülikool peaks ka kontrollima, kas soovitud ainete mahule registreeritud isik õppetöös osaleb või mitte, märgib kohus, et on üliõpilase vaba valik, kas ta õppeteenust lepingu kehtivuse ajal kasutab, ning üliõpilase tegevusetusest ei saa järeldada lepingu ülesütlemise fakti. Isegi kui hageja kontrollinuks vastavalt Korra punktile 63 kostjapoolset arve tasumata jätmist ja teinuks vastava järelepärimise/nõude kostjale (vastavad kokkuvõtted pidid teaduskondadele esitatama 15.10.2013), ei ole sugugi selge, kas vastav järelepärimine või täiendava tähtaja andmine oleks üldse jõudnud hagejalt kostjani enne 18.10.2013, mil täitus 4 nädalat lepingu sõlmimisest ja mil oleks kostja saanud veel lepingu üles öelda. Kostja iseenesest õige arusaam, et kuna lepingu p 6.1. järgi oli tal õigus osaleda õppetöös tingimusel, et arve on makstud, ei tähenda, et õppetöös mitteosalemise soovi korral ei tulnuks leping vastavalt selle punktidele 11, 13 ja 14 üles öelda. Õppetöös osalemine/mitteosalemine on kostja valik ja seega lasub ka temal kohustus lepingu jätkamise osas seisukoht vastava avaldusega kujundada. Lepingu p-st 7 tulenevalt tasub ekstern õppetasu ainepunkti hinna alusel. Lepingu p 8 kohaselt õppetasu 2013/2014 õppeaastal oli 35 eurot ühe ainepunkti kohta. Lepingu p 4.2 kohaselt on eksternil kohustus ja lepingu punkti 5.1 kohaselt ülikoolil õigus nõuda õppetasu tähtaegsel tasumata jätmisel lisaks viivist 0.06 % viivitatud summast päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Hageja poolt 24.09.2013 kostjaöe esitatud arve nr PC042993 kohaselt pidi kostja hagejale hüvitama 32 ainepunkti eest õppetasu summas 1120 eurot (32 ainepunti x 35 eurot), tasumise tähtpäevaga 08.10.2013. Puudub vaidlus selle, et kostja on 07.04.2014 tasunud hagejale 280 eurot kohtuvälises inkassomenetluses võlgnevuse katteks. Seega on hageja põhinõue 840 eurot. Hageja on viivist arvestanud alates 09.10.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni 28.10.2015 summas 377.50 eurot. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohus tuvastas eespool, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust tasuda õppeteenuse osutamise eest. Seega on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et ta on lepingu ettenähtud korras üles öelnud ning hageja on tõendanud kostjale arve esitamise, loeb kohus, et 19.09.2013 sõlmitud õppekulude hüvitamise leping ei olnud vaidlusalusel ajal lõpetatud ning hageja poolt esitatud arve kuulus kostja poolt tasumisele. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kostja hageja poolt esitatud arvet tähtajaks tasunud ei ole. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 840 eurot.

7 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548 Muuhulgas nõuab hageja kostjalt viivist summas 377.50 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd kostja on olnud viivituses oma rahalise kohustuse täitmisega, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Hageja märgib hagiavalduses, et on viivise arvutamisel lähtunud lepingus kokkulepitud määrast 0.06 % võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta ja et viiviseid on arvestatud alates 9.10.201328.10.2015. Hageja arvestab viiviseid tasumata põhivõlalt 840 EUR * 0.06 % * 749 päeva = 377.50 EUR. Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt välja mõista ka viivis alates 29.10.2015 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0.06 % päevas. Seega on seadusega kooskõlas hageja nõue välja mõista kostjalt 19.09.2013.a sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingust tulenev põhivõlg 840 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 377.50 eurot ning viivis alates 29.10.2015 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0.06 % päevas Tartu Ülikooli kasuks. Hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Praeguses tsiviilasjas on Tartu Ülikooli esindanud Krista Arraste. Seega on Tartu Ülikoolil õigus nõuda teda menetluses esindanud esindaja kulude hüvitamist. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tartu Ülikool on kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos nimekirjaga esitanud. Selle kohaselt Julianuse Õigusbüroo OÜ osutas hagejale menetluse vältel õigusteenust 5.65 tundi ning esindanud hagejat ka maksekäsu kiirmenetluses, mille ees palub välja mõista 20 eurot. Hageja kulu õigusteenusele oli seega 415.50 eurot (5.56 x 70 + 20 eurot). Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu nõuab ta kulusid ilma käibemaksuta. Samuti palub hageja hüvitada maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu, kokku 200 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 615.50 eurot ning märkida menetluskulude kindlaksmääramise

8 (9)

Tsiviilasi nr 2-15-118548 lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväiteid hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole. Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et menetlusosalise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu, põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasumäära 120 eurot nii koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 32-1-92-13), kui ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Samas on Riigikohus 11.04.2014 lahendis asjas nr 3-2-1-11-14 sisuliselt möönnud, arvestades inflatsiooni olemasolu ja hindade tõusu kui üldteada asjaolusid, et alates 2013.a võib mõistlikuks pidada ka advokaadi tunnitasu suurust 140 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades saab kohtu hinnangul põhjendatuks lugeda ka hageja esindaja tunnihinda 70 eurot. Hageja esindaja ajakulu hagi koostamisel, kostja vastusega tutvumisel , kompromissläbirääkimiste pidamisel ja 09.12.2015 menetlusdokumendi koostamisel (kõik see on avatud menetluskulude nimekirjas tl 141) on mõistlik (kõik kokku 5,65 tundi) on mõistlik ja kooskõlas esitatud dokumentide sisu ja mahuga ning nende koostamiseks/toimingute tegemiseks eeldatavalt kulunud ajaga. Seega on kohtu hinnangul Tartu Ülikooli vajalike ja põhjendatud õigusabikulude suurus 615.50 EUR ning seega tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on Tartu Ülikool esitanud ja seega tuleb S. Ü.el tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.