Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

ASJAOLUD

TsMS § 444 lg 1 alusel võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Tuginedes TsMS § 444 lõikele 1 ja asjaolule, et pooled on esitanud kohtutoimikusse oma kokkuvõtlikud seisukohad, millest nähtuvad asja kohta esitatud väiteid, vastuväiteid ja esitatud tõendid, ei pea kohus vajalikuks antud otsuses ära tuua kõiki asja kohta esitatud väiteid, vastuväiteid ja esitatud tõendeid.

HAGEJA NÕUE

Hageja on esitanud kostjate vastu nõude seoses kostjate poolt hageja tervise kahjustamisega. Hagejal on diagnoositu kutsehaigus. Hagejal on tekkinud kutsehaigus kostjate juures töötamise tõttu. Hageja leiab, et kostja on talle õigusvastaselt kahju tekitanud. Õigusvastasus seisneb kostjate poolt töötervishoiunõuete mittekohases järgimises. Hageja palub mõista välja kostjalt I hageja kasuks perioodi 25.05.2011 kuni 31.08.20XXX eest ühekordne hüvitis 2 589.61 eurot ja alates 01.09.20XXX. a igakuine hüvitis 56.74 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni; mõista välja kostjalt II hageja kasuks perioodi 25.05.2011 kuni 31.08.20XXX eest ühekordne hüvitis 1 134.23 eurot ja alates 01.09.20XXX. a igakuine hüvitis 24.85 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni; kohustada kostjaid igakuist hüvitist iga-aastaselt indekseerima tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjad ei võta hagi õigeks. Kostjad esitasid kohtule oma vastuväited hageja seisukohtadele ning palusid jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2-12-19049 Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − XXX’l (edaspidi ka hageja) diagnoositi kutsehaigus 13.05.2011. aastal. Kutsehaigus väljendub käte, õlavöötme ja selja kahjustustes. Töötervishoiuarst on tuvastanud, et kutsehaiguse on põhjustanud korduvad liigutused, sundasendid kätele, raskuste teisaldamine ja kontakt vibratsiooniga. − Kutsehaiguste ja töötervishoiukeskus ja ekspertiis on teinud kindlaks, et kutsehaigus on kujunenud välja järgmiste tööandjate juures: Autotranspordi baas nr XXX; XXX. − Kostja I (ehk kostja I õiguseellane XXX osakond) juures töötas hageja fekaaliauto peal. Kostja II ehk XXX juures töötas hageja rändkauplusbussi peal. − Kostja II on kutsehaigestumise raportis kinnitanud, et hageja kutsehaiguse on põhjustanud korduvad liigutused, sundasendid kätele, raskuste teisaldamine ja kontakt vibratsiooniga. Samuti on kostja II nentinud, et riskianalüüsis ei olnud arvestatud hagejale kutsehaiguse põhjustanud riskidega. − Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 21.06.2011 otsusega nr XXX tuvastas ekspertarst hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 01.03.2012 otsuse nr XXX ja 02.12.2014 otsuse nr XXX kohaselt põhjustab hagejale kutsehaigus jätkuvalt 40%-lise püsiva töövõime kaotuse. Hagi lahendamise alused Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus töökeskkonna ohutegurist või töö laadist põhjustatud tervisekahjustus, mis on kantud kutsehaiguste loetelusse. Kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes kogub selleks andmeid töötaja praeguste ja varasemate tööolude ja töölaadi kohta (lg 3). Seega on kutsehaigus haigus, mille põhjused on seostatavad töötingimuste või töölaadiga ning mille on diagnoosinud töötervishoiuarst. Kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse hüvitamise nõudes on hagi aluseks viis asjaolu: hagejal kutsehaiguse tekkimine, töövõime kaotus, sissetuleku vähenemine, õigusaktide ettekirjutuste rikkumine kostja poolt ning põhjusliku seose asjaolud (p 11, 3-2-1-117-08). Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-114-08 asutakse seisukohale: „Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioni ikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut.” Eeltoodust tulenevat eeldatakse hageja sissetuleku vähenemist (võrdeliselt kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemise ulatusega) ja vastupidist peab seega tõendama kostja, mitte hageja.

2-12-19049 Käesolevas tsiviilasjas peab kohus lahendama küsimuse, kas hagejale tekkis kutsehaigus kostjate süül ja juhul kui tekkis, siis kas hagejale on tekkinud kutsehaigusega seonduvalt kahju ning kas kostjatel on kohustus hüvitada hagejale tekkinud võimalik kahju. Kohus leiab, et tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks peab tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul ning töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast. Eeldatakse kahju tekitaja süü olemasolu. Vastav eeldus tuleb kostjal ümber lükata (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-45-99 ja 3-2-1-139-00). Tsiviilasjas läbiviidud ekspertiis Kostjad taotlesid asjas ekspertiisi läbiviimist, kuivõrd menetlusosalistel puudub terviseseisundi hindamiseks vajalik meditsiiniline kvalifikatsioon. Enne hagi esitamist läbi viidud ekspertiisiga tuvastas dr XXX hagejal kutsehaiguse 13.05.2011. Poolte nõusolekul võimaldas kohus menetlusosalistel dr XXX ekspertiisi osas küsitleda 05.06.20XXX kohtuistungil. Ekspert esitas kohtuistungi alguses ka juba menetlusosaliste poolt ette esitatud küsimustele vastused kirjalikult ja XXX.09.20XXX ka täiendava ekspertarvamuse. Kokkuvõtvalt on eksperdi seisukohad järgmised: hagejal on kutsehaigus, kutsehaigus on tekkinud muuhulgas kostjate juures töötamisest. Kostja I juures töötades raskuste teisaldamine, koormusega kätele, seljale, sundasendid kätele, seljale, kontakt lokaalse ja üldvibratsiooniga, ebasoodne mikrokliimaga. Kostja II juures töötades füsioloogiline ohutegur: töötamine ergonoomiliselt ebasoodsates asendites, raskuste teisaldamine, koormus kätele ja seljale. Hageja kutsehaiguse sümptomid on kujunenud kombineeritult autojuhi töö ja käsitsi tehtud füüsilise töö tervist kahjustavatest mõjudest, viimased omavad pigem ülekaalukamat osa. Hageja ei saa tõenäoliselt jätkata tööd kutselise autojuhina kutsehaiguse tõttu. Perioodi 19671968 ja 2008-2011 ei ole põhjendatud lugeda kutsehaiguse kujunemise aja sisse. Ekspertiisi detailsemad põhjendused kohtutoimiku II kd, lg XXX1-XXX4. Tööandja kohustuste rikkumine Kostja I Hageja leiab, et kostja I õiguseellane Hiiumaa rajooni Kommunaalmajandusosakond (KMO) on rikkunud arvukalt erinevaid töötervishoiunorme, mistõttu on KMO käitunud õigusvastaselt. Hageja kaastöötaja (KMO-s) tunnistaja XXX vande all antud ütlused kirjeldasid hageja tööülesandeid ja -tingimusi KMO-s. Tunnistaja kinnitas, et hagejal tuli teisaldada kuni 50 kg kaaluvaid raskuseid, töötada sundasendis ning raskete töövahenditega (kangid, raske haamer ja 3 meetrise varrega labidas). Samuti tuli hagejal puutuda kokku vibratsiooniga. Veel kinnitas tunnistaja, et KMO ei teostanud hagejale tervisekontrolle ega juhendamisi õigetest töövõtetest ja -asenditest. Kostja I ei ole vastu vaielnud ja seega loeb kohus tuvastatuks hageja väited, et kostja I õiguseellane KMO ei ole viinud hagejale läbi nõuetekohaseid töötervishoiualaseid koolitusi ja juhendamisi. Seega on KMO rikkunud TööK § XXX3 lg 1 I ja II lauses sätestatud kohustusi ja TööK alusel kehtestatud töösisekorra tüüpeeskirjades sätestatud juhendamiskohustusi. KMO ei

2-12-19049 ole teinud kindlaks kahjulike tegurite (müra, temperatuur, toksilised ained, kiirgus jms) inimorganismile toimiva kahjustava mõju astet peegeldavate töövõime muutuste uurimise kaudu. Seega on KMO rikkunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973. aasta määruse nr 34 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim” (edaspidi ka töörežiim) punkti 11. KMO ei töötanud välja töörežiimi, võttes arvesse inimorganismis vibratsiooni mõjul kõige ohtlikumalt kahjustavate süsteemide, nagu kesknärvisüsteemi, südame-veresoonkonna, närvide ja lihaskonna ning vestibulaaraparaadi füsioloogiliste funktsioonide muutumist. Töörežiimi punkti 12 kaitseala on vibratsiooni, kui ohuteguri, eest töötaja kesknärvisüsteemi, südame-veresoonkonna, närvide ja lihaskonna ning vestibulaaraparaadi füsioloogilise olukorra säilitamine ja kaitsmine. Kuna kostja I õiguseellane jättis töörežiimi väljatöötamata, siis on KMO rikkunud töörežiimi punkti 12. KMO ei väljastanud hagejale eririietust, -jalatseid ja kaitsevahendeid ranges vastavuses kehtestatud normidega ning kasutamise (kandmise) tähtaegadega. Samuti on jäänud KMO-l hageja kaitsevahendite ja -kinnaste korrasolek regulaarselt katsetamata ja proovimata. Lisaks ei ole KMO pidanud arvestust hagejale väljastatud eririietuse ja kaitsevahendite väljastamise üle kindlaksmääratud tähtaegadel. Samuti ei kasutanud KMO töövahenditel vibratsiooni neelavaid materjale ega rakendanud vibratsiooni isoleerivaid muhve, dünaamilisi ja inertsiaalseid vibratsioonikustuteid. Eelnevaga on KMO rikkunud NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee 11. juuni 1960. aasta määrusega nr 786 ja ÜAÜKN-i (Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu) 22. aprilli 1960. a otsusega kinnitatud juhendi “Eririietuse, -jalatsite ja kaitsevahendite väljastamise, hoidmise ja kasutamise korra kohta” (edaspidi ka juhend) punkte 3, 20, 28, 32. KMO ei ole teostanud hageja kasutusse antud fekaaliautole ennetusremonti. Samuti ei teostatud töövahenditel ja -masinal vibratsioonitaseme mõõtmisi GOST 1684471- 71, XXX996-70 ja 16843-70 sätestatud normatiivide järgi. Seega on KMO rikkunud töörežiimi punkti 18 alapunkti 8, punkti 19 ja punkti 20. KMO töögraafik nõudis hagejalt ületundide tegemist. Samuti ei võimaldanud KMO hagejale iganädalaselt 42 tunnist katkematut lisapuhkust. Eelnevaga on kostja I õiguseellane rikkunud TööK § 94 ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu 7. mai 1960. a seaduse “1960. aastal kõigi tööliste ja teenistujate seitsme- või kuuetunnilisele tööpäevale ülemineku lõpuleviimise kohta” §-i 2, TööK §-e 103, 104 ja 109. KMO ei teostanud hagejale nõuetekohaseid tervisekontrolle, mille käigus kontrollituks hageja luu- ja lihaskonna seisundit. Seega on kostja I õiguseellane rikkunud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjast nr 555 tulenevat tervisekontrolli läbiviimise kohustust. Kostja II Hageja leiab, et kostja II on tekitanud hagejale kutsehaiguse õigusvastase käitumisega, rikkudes järgmiseid töötervishoiunorme: Sotsiaalministri 14.12.2000. a määruse nr 80 “Töötervishoiuja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise kord” § 4 lg 2 punkte 1 ja 2, § 5 lõikeid 1 ja 2; Sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74 “Töötajate tervisekontrolli kord” § 5 lõiget 2; TTOS § 12 lõiget 2; TTOS § 121 lõiget 1; TTOS § 13 lõike 1 punkti 1; TTOS § 13 lg 1 punkti 13; TTOS § 13 lõikeid 3 ja 4; TTOS § 13 lg 1 punkti 7; puhkuseseaduse § 10 lg 1 punkti 2; Vabariigi Valitsuse 18.12.2001. a määrus nr 406 “Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” § 2 lg 1 punkte 2, 4 ning 7; Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 3 lg 1 punkte 1 ja 2 ning §-i 5 ja § 3 lõikeid 4 ja 5. Kostja II leiab, et töötervishoiunõuete täitmine kostja II poolt on tunnistajate ütlustega tõendatud. Tunnistaja XXXütlustel toimus tervisekontroll üle kahe aasta ja see oli põhjalik. Pärast iga kontrolli anti igale töötajale uuringu tulemuste leht ja vesteldi iga töötajaga ning selgitati ja juhendati, mida tuleks edaspidi teha. Seega on tõendatud, et hagejale anti töötervishoiu- ja ohutuse alast informatsiooni ja hageja teadis, kuidas on võimalik tervist

2-12-19049 kaitsta. Vastupidised hageja väited on valed. Samuti on ülalkirjeldatud ütlustega tõendatud, et kostja II korraldas tervisekontrolle ja vastupidine hageja väide on ebaõige. Tunnistaja Astri Rappu ütlusega lükati ümber hageja väide tööpäeva algusest kl 7.00 ja lõppemisest kl 22.00 ehk XXX-tunnistest tööpäevadest. Tunnistaja ütlustel oli rändkaupluses tööpäeva pikkus sõltuvuses liini pikkusest, pikematel päevadel 12 tundi (8.00 kuni 20.00), lühematel 8 (8.00 kuni 18.00) kuni 10 tundi (8.00 kuni 18.00) ja töötati vahetustes. Tunnistaja XXX ütlustel kestsid tööpäevad 8.00 kuni 16.00 või 17.00 ja pikematel päevadel kuni 19.00. Tunnistaja XXX ütlustel töötati graafiku alusel. See tähendab, et igal juhul on tõendatud tööajanõuetest kinnipidamine. Tunnistaja XXX ütlustel ei teadnud tunnistaja, et kuskil oleks kaupa müüdud 50kg kottides. Sama tunnistaja ütlustel võeti kaup laost aluse peale ning viidi kahveltõstukiga bussi juurde. Hageja tõstis seal kauba bussi ja tunnistaja sealt edasi. Tunnistaja XXX ütlustel oli abivahendina kasutusel kahveltõstuk ja tööandja ei keelanud selle kasutamist ning vahel toimusid instruktaažid, kuidas tööd paremini teha või korraldada. Selliste ütlustega on ümber lükatud hageja väited 50kg raskuste teisaldamise kohta. Kui hageja pidevalt 50kg või väiksemaid raskusi teisaldas, siis selleks said hageja kasutada kahveltõstukit ja hagejat ka juhendati, kuidas tööd paremini teha. Ehk tunnistajate ütlustega on tõendatud töötervishoiunõuete järgimine raskuste teisaldamisel ja tööandja juhendamiskohustus ning isegi kui selliseid nõudeid hageja eiras, millega kostjad ei nõustu, siis mitte kostja II süül. Kohus leiab, et kostja seisukoht on väär ja tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud kõikide töötervishoiunõuete täitmine kostja II poolt. Kohus märgib, et tunnistaja XXX(kes töötas hagejaga koos) tunnistusega ei ole tõendatud, et hageja suhtes oleks viidud läbi tervisekontrolle ja seejuures konkreetselt esmane tervisekontroll ja et hagejale oleks antud töötervishoiu- ja ohutuse alast informatsiooni ning et hageja teadis, kuidas on võimalik tervist kaitsta. Tunnistaja nimelt ei ole tunnistanud, et hageja suhtes oleks läbi viidud tervisekontrolle või esmane tervisekontroll vaid et tervisekontrolle üldiselt viidi läbi. Tunnistaja XXX tunnistusi ei saa ka kohaldada igale kostja II töötajale (k.a. hagejale), st tunnistaja ei saa rääkida seoses privaatse tervisekontrolliga iga töötaja eest (tunnistaja ei ole tervisekontrolli läbi viinud arst vaid hageja kaastöötja ja seejuures vastassoost isik millest tulenevalt ei saanud tunnistaja ja hageja isegi koos tervisekontrollis viibida) ja seega ei saa lugeda tõendatuks väiteid, et „pärast iga kontrolli anti igale töötajale uuringu tulemuste leht ja vesteldi iga töötajaga ning selgitati ja juhendati, mida tuleks edaspidi teha“ ning tunnistaja vastavatest ütlustest selgub üksnes, et tervisekontrolle iseenesest viidi läbi ja et tunnistajale anti uuringu tulemuste leht ja vesteldi tunnistajaga ning selgitati ja juhendati, mida tuleks edaspidi teha. Seejuures tõendab kostja II enda kutsehaigestumise raport, et konkreetselt hageja suhtes tervisekontrolli läbi viidud ei ole (I kd, tl 8). Samuti ei ole tunnistaja ütlustega kuidagiviisi tõendatud, „et hagejale anti töötervishoiu- ja ohutuse alast informatsiooni ja hageja teadis, kuidas on võimalik tervist kaitsta.“, mis on kostja enda seisukoht ja mitte tunnistaja tunnistus (sh ei tunnistaja enda ega hageja kohta). Kuivõrd kostja II on ise tunnistanud, et ei suunanud hagejat tervisekontrolli, ei saanud ilmselgelt hagejale anda ka töötajale uuringu tulemuste lehte ja vestelda hagejaga ning selgitada ja juhendada, mida tuleks edaspidi teha. Tunnistajad on ümber lükanud hageja väite XXX tunnistest tööpäevadest, kuid kinnitanud 12 tunniste tööpäevade toimumist. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega ei ole ümber lükatud väidet, et hageja pidi tõstma korraga 50kg raskusi. Tunnistaja XXXon üksnes väitnud, et ei teadnud, et kuskil oleks kaupa müüdud 50kg kottides. Kohus leiab, et asjaolu et kaupa ennast ei müüdud korraga 50kg kottides ei tähenda automaatselt, et kaupa oleks ka peale tõstetud mingites väiksemates (kostja ei ole välja pakkunud, kui suurtes) kogustes. Kohtu hinnangul on loogiline, et kaup, mida hiljem müüakse

2-12-19049 väiksemate koguste kaupa, asub peale laadides suuremates hoiuvahendites ja et seda ei käidelda bussi tõstmisel näiteks 100 grammi kaupa. Seejuures oli kauba bussi peale tõstjaks tunnistajate ütluste kohaselt hageja ja tunnistajad sättisid kauba riiulitele. Seega ei ole tunnistaja tunnistusega tõendatud, et hageja ei tõstnud korraga 50kg raskusi. Seejuures saaks hagejale 50kg kauba korraga tõstmist ette heita üksnes juhul, kui kostja oleks tõendanud, et kaup ei saanudki kunagi asuda nii suurt raskust koondavates hoiukonteinerites või et hagejat oli instrueeritud kaupa korraga üksnes väikestes kergetes kogustes peale laadima (mis oleks samas eelduslikult võtnud kirjeldamatult rohkem tööaega, mis muudab kostjapoolse vastava instruktsiooni andmise lisaks ka ebatõenäoliseks). Tunnistaja ütlustel võeti kaup laost aluse peale ning viidi kahveltõstukiga bussi juurde. Hageja tõstis seal kauba bussi ja tunnistaja sealt edasi. Kostja leiab, et eeltooduga on tõendatud, et hageja ei pidanud raskusi tõstma ja et seega on tõendatud töötervishoiunõuete järgimine raskuste teisaldamisel. Kohtu hinnangul tõendab vastav üksnes seda, et osa kaubalaadimise teekonnast ei pidanud hageja raskusi tõstma, kuid vähemalt kahveltõstukilt bussi pidi hageja siiski ilmselgelt raskusi ise tõstma (hageja poolt kahveltõstukilt kauba bussi tõstmine on tõendatud ka tunnistajate ütlustega vt ülalpool). Kostja mõttekäik on ebaloogiline ja jätab mulje justkui oleks üksnes kahveltõstukiga nn autolavkasse kaupa komlplekteeritud, mis on ilmselgelt reaalselt võimatu. Tunnistaja XXX ütlustel toimusid vahel instruktaažid, kuidas tööd paremini teha või korraldada, millest tulenevalt leiab kostja, et tõendatud on tööandja juhendamiskohustus. Kohus leiab, et „vahel“ toimunud instruktaažid, kuidas tööd „paremini teha“ või „korraldada“ on üpris ebaselge ja määratlemata ning seetõttu reaalse asjakohase tõendamisväärtuseta väide, mis ei tõenda tööandja juhendamiskohustuse täitmist, mis sisaldab muuhulgas kohustust korraldada töötajale töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Seejuures tööandja „instruktaažid, kuidas tööd paremini teha või korraldada“ jätab pigem mulje mitte kui tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamisest vaid töö kiirema/efektiivsema/produktiivsema tegemise juhendamisest. Samuti jätab kostja tähelepanuta, et tunnistaja ülaltoodud väitele eelnenud väide on „Otseseid juhendeid ei tea et oleks olnud.“, millest nähtub, et tunnistajale teadaolevalt mingeid asjakohaseid juhendeid ei eksisteerinud. Kohus leiab, et kostja II ei ole täitnud teatud (alltoodud) töötervishoiunõudeid. Kostja II ei ole vastupidist tõendanud (mh tunnistajate ütlustega) ja seega loeb kohus tuvastatuks hageja väited, et kostja II jättis hageja juhendamata ergonoomilistest töövõtetest ja töötervishoiualaselt õigest tegutsemisest. Samuti ei tutvustanud kostja II hagejale ohutusjuhendeid tehtava töö või kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade, veokite ja muude töövahendite kasutamise kohta. Lisaks ei selgitanud kostja II hagejale töökeskkonnas esinenud ohuteguritest ja vajaminevatest isikukaitsevahenditest. Ühtlasi jättis kostja II hagejale tutvustamata ohutu töökorralduse. Seega on kostja II rikkunud TTOS § 13 lg 1 punkti 13, Sotsiaalministri 14.12.2000. a määruse nr 80 “Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise kord” § 4 lg 2 punkte 1 ja 2, § 5 lõikeid 1 ja 2. Kostja II lubas hageja tööle ilma töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe läbiviimist. Eelnevaga rikkus kostja II TTOS § 12 lõiget 2. Kostja II ei ole hageja terviseriskide vältimiseks rakendanud kutsehaiguse ennetamiseks vajalikke abinõusid. Samuti jättis kostja II teostamata sisekontrolli, et avastada võimalikud riskid, mis seondusid kutsehaiguse väljakujunemisega. Seega on kostja II rikkunud TTOS § 121 lõiget 1 ja TTOS § 13 lõike 1 punkti 1. Kostja II jättis hageja tervist ohustavate terviseriskidega töö korraldamisel arvestamata (I kd, tl 8). Samuti jäi koostamata riskide vähendamise tegevuskava. Seega on kostja II rikkunud TTOS § 13 lõikeid 3 ja 4. Kostja II jättis teostamata esmase tervisekontrolli enne, kui hageja tema juurde tööle asus ja muud hageja tervisekontrollid. Seega on kostja II

2-12-19049 rikkunud TTOS § 13 lg 1 punkti 7 ja Sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74 “Töötajate tervisekontrolli kord” § 5 lõiget 2. Kostja II ei ole võimaldanud hagejale lisapuhkust seoses tervistkahjustava tööga (füüsiline raskus, kokkupuude vibratsiooniga, sundasendid jne). Seega on kostja II rikkunud puhkuseseaduse § 10 lg 1 punkti 2 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2001. a määrus nr 406 “Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” § 2 lg 1 punkte 2, 4 ning 7. Kostja II ei kujundanud hageja töökohta selliseks, et raskuste teisaldamine ei ohustaks hageja tervist või terviserisk oleks võimalikult minimaalne. Samuti ei rakendanud kostja II abinõusid, et vähendada hageja tervist ohustavaid raskuste teisaldamisega seotud terviseriske. Seega on kostja II rikkunud Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 3 lg 1 punkte 1 ja 2 ning §-i 5. Kostja II ei juhendanud hagejat enne viimase tööle asumist raskuste teisaldamisega seotud ergonoomiliste töövõtete ja töötervishoiu teemadel. Seega on kostja II rikkunud Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 3 lõikeid 4 ja 5. Kostja II ei taganud hageja töökeskkonnas normide piires vibratsioonitaset. Samuti ei teostanud kostja II hageja töökohal vibratsiooni mõõdistamisi. Seega on kostja II rikkunud Vabariigi Valitsuse 25.01.2002. a määruse nr 54 “Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” § 7, § 9 lõikeid 1 ja 4. Põhjuslik seos Vastavalt töötervishoiuarsti poolt hageja tervise uurimise tulemustele on hagejale põhjustanud kutsehaiguse järgmised ohutegurid: sundasendid kätele, korduvad ühetaolised liigutused ja kokkupuude vibratsiooniga. Kohus leiab, tuginedes ekspertiisile ja tunnistajate XXX, XXXning XXXütlustele, et hageja puutus mõlema kostja õiguseellase juures kokku talle kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritega. Põhjuslikku seost saab tuvastada conditio sine quo non meetodit kasutades. Eelpool selgitatu kohaselt on kostjad rikkunud töötervishoiunorme, mis on soodustanud ohutegurite negatiivset mõju hageja tervisele. Ekspert on XXX.09.20XXX aktis tuvastanud, et hageja ei saa jätkata töötamist autojuhina kutsehaiguse tõttu. Seega on kostjate õigusvastane tegevus soodustanud hagejale diagnoositud kutsehaiguse ja sellest tingitud püsiva töövõime kaotuse tekkimist. Kui kostjate töökorraldus ja töökeskkond oleks vastanud nõuetele, oleks saanud (antud juhul puuduvaid) juhendmaterjale järgides ja nende järgi töötades ilmselt ära hoida kutsehaiguse kujunemist. Kostjad aga on jätnud arvestamata vältimatud riskid hageja töös ja ei ole hagejat nõuetekohaselt teavitanud ohuteguritest tema töös ning ei ole teostanud korralikku ja järjepidevat sisekontrolli, mistõttu hagejal kujunes välja kutsehaigus. Kuna tervisekontrolle ei ole nõuetekohaselt ja õigeaegselt teostatud, siis on hageja tervisekahjustus süvenenud niivõrd, et hagejal on diagnoositud kutsehaigust ei olnud enam võimalik vältida. Vibratsioonil kui kutsehaiguse põhjustanud ohuteguril on samuti oluline osa hagejale kahju tekkimisel. Eeltoodud kostjate õigusvastase käitumise analüüsimisest selgub, et pole võetud kasutusele seaduses ettenähtud abinõusid vibratsiooniga seotud ohutegurite tervistkahjustava mõju ennetamiseks. Kostja I juures töötas hageja fekaaliautoga, kostja II juures vanaaegse rändbussiga – mõlemad masinad tekitasid vibratsiooni. Kumbki kostjatest pole korraldanud vibratsioonitaseme mõõtmisi, mille tagajärjel nad ka ei teadnud, milliseid ja millises mahus vibratsiooni tervistkahjustavat mõju vähendavaid abinõusid tuleb rakendada. Kui kostjad oleks selgitanud hagejale, kuidas vibratsiooni kahjulikku mõju oleks saanud vältida, siis oleks hageja teadnud rakendada vajalikke töövõtteid või abinõusid. Kuna ekspert on leidnud, et vibratsioon on hagejale tekkinud kutsehaiguse põhjuseks ja kostjad ei ole võtnud kasutusele seaduses ettenähtud abinõusid (kohustuse rikkumine) vibratsiooni tervistkahjustava mõju vältimiseks, siis on kostjate õigusvastane käitumine toonud kaasa hagejal osalise püsiva töövõime kaotuse. Kuna vastavate tööandja kohustuste sätestamise eesmärgiks oli seadusandjal ennetada töötaja tervisele mõjuvate füsioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite negatiivset toimet ning kostjad on

2-12-19049 neid kohustusi rikkunud, siis on kostjate õigusvastane tegevus hagejale tekkinud kahju põhjuseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejale tekitatud tervisekahju ja kostjate õigusvastase tegevusetuse vahel on põhjuslik seos, mida kinnitab ka läbiviidud töötervishoiu ekspertiis. Süü Kohus leiab, et kostjad on süüdi hagejale kahju põhjustamises. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). TsK § 227 kohaselt on kostja süüdi, kui käitumise aluseks on ettevaatamatus või tahtlus. Kostjate süüd tuleb eeldada. Seega tuleb kostjatel tõendada, et nad pole süüdi hagejale kahju tekitamiseks. Kostjad ei ole süü puudumist tõendanud. Hüvitise arvestus Kostjate vastutuse ulatus tekkinud kahjust tuleb arvutada lähtudes kutsehaiguse tekitanud töökohtadel töötamise aja osakaalust kogu kutsehaiguse väljakujunemise perioodi suhtes (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-55-10). Hageja leiab, et hageja kutsehaigus on kujunenud välja järgmiste tööandjate juures: Autotranspordi baas nr XXX 4.10.1971 kuni 30.06.1985 kestus 5019 osakaal 43,07%; Kommunaalmajanduse osakond 1.07.1985 kuni 17.07.1991 kestus 2208 osakaal 18,95%; Hiiu Teedevalitsus 25.01.1993 kuni 16.07.2002 kestus 3460 osakaal 29,69%; XXX10.10.2005 kuni 2.06.2008 kestus 967 osakaal 8,30%. Kostjad vaidlustavad oma osakaalu protsendi, kuivõrd Kostja I osakaal on seega 18,95% ja kostja II osakaal 8,30%. Hageja on saamata jäänud tulu arvestamisel tuginenud Sotsiaalkindlustusameti poolt väljaarvestatud hageja keskmise töötasu suurusele 590.19 eurole. Kostjad ei ole nimetatud keskmise töötasu arvutuskäiku vaidlustanud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Sotsiaalkindlustusamet lähtub hagejale hüvitisele maksmisel 590.19 eurost, millest arvestatakse maha kahju suuruse teadasaamiseks püsiva töövõimekaotuse protsent (40%). Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejal tuvastati esmakordselt kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus alates 25.05.2011. aastast. Kutsehaigus põhjustab hagejale senini samas ulatuses püsivat töövõime kaotust (hageja 16.09.20XXX menetlusdokumendi lisad 1 ja 2). Riigikohus on 06.11.2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 (p 10) asunud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel seisukohale, et tarbijahinnaindeksi kasutamine kutsehaiguse eest makstava hüvitise indekseerimiseks ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg 1 põhimõttega. Riigikohus leiab, et sobivaks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav näitaja. Riigikohus on 06.11.2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 ( p 12) veel selgitanud, et olukorras, kus menetlusosaline nõuab perioodiliselt makstava hüvitise indekseerimist ebakohase indeksiga, tuleb kohtul menetlusosalistega indekseerimise küsimust arutada ning selgitada, millise indeksiga oleks perioodilist hüvitist õige indekseerida. VÕS § 127 lg 6 järgi saab kohus otsustada ise tulevikus tekkiva kahju suuruse üle ning sellest tulenevalt vajadusel sobivat indeksit kohaldada. Kohus ei ole õiguse kohaldamisel seotud poole väidetega (vt mh

2-12-19049 TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult, mistõttu tuleb indeksi valikut kohtumenetluses pooltega arutada. Kohus leiab, et kuna hageja töötas autojuhina erinevate tegevusaladega ettevõtetes ja autojuhtide palkade kohta eraldi statistikat Statistikaamet ei pea, siis on põhjendatud võtta indekseerimise aluseks tegevusalade keskmine brutokuupalga juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga. Statistikaameti andmebaasis kohaselt oli keskmine brutokuupalk 2011 aastal 839 eurot mille juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga 5,9%; 2012 aastal 887 eurot mille juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga 5,7%; 2013 aastal 949 eurot mille juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga 7,0%; 2014 aastal 1 005 eurot mille juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga 5,9%. Arvestades eeltoodud keskmist töötasu, hageja kutsehaigusest tingitud püsivat töövõime kaotuse protsenti, kostjate osakaalu tekkinud kahjust ja tegevusalade keskmist palgamuutust, siis moodustub kahjuhüvitis 31.08.20XXX seisuga kostja I vastu kokku 2 589.61 eurot ja kostja II vastu 1 134.23 eurot. Alates 01.09.20XXX nõuab hageja kostjalt I igakuiste perioodiliste maksetena 56.74 euro tasumist ja kostjalt II 24.85 euro tasumist. Hageja taotleb perioodilise hüvitise indekseerimist iga-aastaselt tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Hüvitisnõude ulatus ja suurus Hageja leiab, et hagejal on tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse (40%) ulatuses. Hageja märgib, et tuleb eeldada saamata jäänud tulu tekkimist kannatanul, kui seoses kutsehaigusega on tuvastatud püsiv töövõime kaotus (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10). Tänapäeva tööturu tingimustes on äärmiselt raske, kui mitte võimatu leida tööandjat, kes julgeks või sooviks kutsehaiguse diagnoosiga töötajat palgata. Kui hagejale poleks kutsehaigust tekkinud, siis oleks ta saanud töötamist ning sellega kaasnevat sissetuleku teenimist jätkata. Kostjad leiavad, et hageja on jätnud tõendamata sissetuleku vähenemise. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-10 märkinud, et „14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03 leidis kolleegium, käsitledes vanaduspensioniikka jõudnud isiku nõuet, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kolleegium on seisukohal, et viimati toodud põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Ringkonnakohus on põhjendatult kooskõlas riigikohtu praktikaga jaganud tõendamiskoormise ja leidnud, et kostja pole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud.“ Kohus märgib, et Riigikohus on sama seisukohta avaldanud ka lahendis nr 3-2-1-114-08 milles Riigikohus on asunud seisukohale: „Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut.”

2-12-19049

Kohus leiab seega, et hageja ei pidanudki vastavat tõendama tulenevalt Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-114-08 ja nr 3-2-1-68-10. Hageja sissetuleku vähenemist eeldatakse (võrdeliselt kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemise ulatusega) ja vastupidist peab tõendama kostja, mitte hageja. Maakohus ei näe põhjust muuta pikaajalist kõrgemate kohtuastmete kujundatud praktikat, millest kostja vandeadvokaadist esindaja pidi ilmselgelt teadlik olema. Seega tuleb eeldada ja lugeda põhjendatuks, et hagejal on tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse (40%) ulatuses. Kokkuvõte VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjad ei ole esitanud veenvaid vastuväiteid, mis lubaksid jätta hagi rahuldamata. Kostjad on kohustatud hüvitama hagejale tekkinud kahju. Kahju tekkimise aluseks olev kutsehaigus sai tekkida kuna kostja ei täitnud arvukaid (otsus eelpool kirjeldatud) töötervishoiunorme. Kohtu poolt eelnevas analüüsitud nõuete rikkumised on tuvastamist leidnud. Nende kostjate poolsete minetuste tõttu tekkis hagejale ka tervisekahjustus ning kahju tekitamine kostjate poolt oli seega õigusvastane nii VÕS § 1045 lg 1 p 2 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Sellise teo tulemusena on hagejale tekkinud antud teoga põhjuslikus seoses olev tervisekahju (kutsehaigus), kuna kõik kohtu poolt tuvastatuks loetud kostjate rikkumised tingisid hagejale tervisekahju tekkimise ja selle süvenemise. Eeltoodust tulenevalt on kostjad vastavalt VÕS § 1043 kohustatud hagejale õigusvastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt) tekitatud kahju hüvitama. VÕS § 1045

2-12-19049 lg 2 esitatud kahju hüvitamise kohustust välistavaid eeldusi ei esine. Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama. Õigusvastane tegevus seisneb seadusest tulenevat kohustust rikkuvas käitumises (tegevusetuses) ja tervisekahju tekitamises, mille tagajärjel tekkis kannatanule kahju. Kahju seisneb saamata jäänud tulus. Kuivõrd hageja on kutsehaiguse tõttu kandnud oma varalist kahju kostjate õigusvastase teo tulemusena, siis tuleb see varaline kahju kostjate poolt hüvitada. Kohus mõistab kahjuhüvitise välja ulatuses, milles leiab selle põhjendatud olevat. Kohus on toonud põhjendused kahjuhüvitise summa osas välja käesoleva kohtuotsuses hüvitise arvestuse osas. Kohus leiab otsuses välja toodut arvestades, et kostjalt I tuleb mõista välja hageja kasuks perioodi 25.05.2011 kuni 31.08.20XXX eest ühekordne hüvitis 2 589.61 eurot ja alates 01.09.20XXX. a igakuine hüvitis 56.74 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni; kostjalt II tuleb mõista välja hageja kasuks perioodi 25.05.2011 kuni 31.08.20XXX eest ühekordne hüvitis 1 134.23 eurot ja alates 01.09.20XXX. a igakuine hüvitis 24.85 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni; kostjaid tuleb kohustada igakuist hüvitist iga-aastaselt indekseerima tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga. Kostjate menetluslikud vastuväited Kohus leiab, et kostjate menetluslikud vastuväited hagile ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja poolt oma kahjuhüvitise arvutusliku poole muutmine tulenevalt Riigikohtu muutunud käsitlusest hüvitise indekseerimise võimalikkusest tarbijahinnaindeksiga, ei muuda sisuliselt hageja nõuet. Hagejal ei olnud võimalik esitada nõuet sellisel kujul hagi esitamise ajal ja tuginedes eelviidatud Riigikohtu juhistele, oleks kohus saanud ka ise seda osa arvutusest muuta ning kohtupraktika muutus kahjuhüvitise arvutusmetoodikas ei saa mõjutada kostjate protsessuaalseid õigusi. Seoses hageja töötamise ajaga Autobaasis nr XXX / XXX, kohus leiab, et ajavahemik 1968.a. ei kuulu liitmisele kuna oma olemuselt on kutsehaiguse puhul tegemisega sellise haigusega, mis tekib pikemaajalisel pideval töötamisel mingites töötingimustes, mis tingivad teatud vaegused. Antud juhul on aga tegemist väga lühiajalise perioodiga (59 päeva) millele järgnes pikem ca 2,5 aastane vaheaeg, mistõttu kohtu hinnangul ei kandunud võimalik kahjulik mõju edasi uude perioodi (al 1971). Kohus leiab, et kostjate väide, et hageja kutsehaigus on kujunenud välja mujal kui töötervishoiuarsti teatises märgitud tööandjate juures (hagi lisa 1, p 3), on tõendamata. Kohtu hinnangul kostjate vastutuse ulatuse määramisel on põhjendatud lähtuda Riigikohtu lahendis 32-1-55-10 toodud põhimõttest, mille kohaselt tuleb kostjate vastutuse ulatus tekkinud kahjust arvutada lähtudes kutsehaiguse tekitanud töökohtadel töötamise aja osakaalust kogu kutsehaiguse väljakujunemise perioodi suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kostjate väited tööandjate või kutsehaiguse väljakujunemise perioodi laiendamise kohta oletuslikud ning paljasõnalised. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-12-19049 TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.