Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

1 (4)

Kohus kinnitas pankrotiseaduse (PankrS) § 158 lg 4 alusel võlausaldajate tunnustatud nõude osade suurused, mille ulatuses võlausaldajad raha ei saanud: II järgu nõuded kogusummas 449 110 eurot 48 senti võlausaldajate kaupa järgmistes ulatustes: 1) Eesti Vabariik (Maksu-ja Tolliameti kaudu) väljamaksmata jaotise osa suurus 448 404 eurot 99 senti; 2) Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) väljamaksmata jaotise osa suurus 665 eurot 35 senti; 3) kohtutäitur Kersti Kaljula väljamaksmata jaotise osa suurus 40 eurot 14 senti. I ja III järgu nõuded puudusid. Kohus vabastas Andrus Õnniku võlgniku pankrotihalduri kohustustest ning määras pankrotihalduri tasuks 397 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 131 eurot 1 sent ning milline summa makstakse välja menetlusabi korras riigi vahenditest. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlgnik oli ettenähtud tähtajal 13.06.2014 esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse. PankrS § 171 lg 2 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata muu hulgas siis, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380-3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. 4.02.2015 on Maksu- ja Tolliameti esindaja haldurile e-kirjaga teatanud, et MTA taotleb jätta võlgniku taotlus võlgade vabastamise menetluse algatamiseks ja usaldusisiku määramiseks rahuldamata. 9.02.2015 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul jäi Maksu- ja Tolliameti esindaja oma seisukoha juurde ning koosolek otsustas mitte algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust ning eelnevast lähtuvalt mitte määrata võlgnikule usaldusisikut. Võlgniku maksejõuetuse peamiseks põhjuseks on maksupettusest ja muudest õigusrikkumistest tekkinud nõuded. Pankrotiseaduse mõistes on maksejõuetuse tekkimise aluseks kohtu poolt tuvastatud kuriteod. Pärnu Maakohtu 4.12.2001 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-556 mõisteti võlgnik süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 1481 lg 10 järgi ning temalt ja Johannes Palmilt mõisteti välja solidaarselt 2 981 546 krooni Pärnu Maksuameti kaudu riigituludesse. Pärnu Maakohtu 1.11.2002 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-518 mõisteti võlgnik süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ning temalt mõisteti välja 4 182 774 krooni Pärnu Maksuameti kasuks. Maksu- ja Tolliameti selgitusel oli pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldus kogusummas 448 583 eurot 75 senti, millest solidaarne kahjunõue 181 259 eurot 41 senti mõisteti välja Pärnu Maakohtu 4.12.2001 otsusega nr 1-556. Eeltoodud solidaarsest kahjunõudest on 2.10.2015 seisuga teise solidaarvõlgniku Johannes Palmi poolt tasutud 515 eurot 20 senti ning võlgniku pankrotimenetluses esitatud solidaarsest kahjunõudest on tänaseni tasumata 180 565 eurot 45 senti. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitas nõudeavalduses ka Pärnu Maakohtu 1.11.2002 otsuse nr 1-518 alusel võlgnikult välja mõistetud kahjunõude 267 324 eurot 34 senti, mis on täies ulatuses tasumata. Tuginedes PankrS § 171 lg 2 p-s 1 ja § 176 lg-s 2 sätestatule ning asjaolule, et võlgniku poolt Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud kahju on tänaseni tasumata, palus Maksu- ja Tolliamet jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks rahuldamata.

2 (4)

Võlgnik on süüdi mõistetud 2001. ja 2002. aastal. PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on registris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-60-13). Maakohus leidis, et kuna võlgnik on süüdi mõistetud erinevate maksualaste kuritegude toimepanemises, kahju on siiamaani riigile hüvitamata ja võlgnik taotleb kohustustest vabastamist olukorras, kus pankrotimenetluses on tunnustatud peamiselt nõuet, mis on käsitletav õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena (nõue 99,7 %), ei ole tema suhtes vastavalt PankrS § 171 lg 2 p-le 1 kohustusest vabastamise menetluse algatamine põhjendatud. Kohus jättis kohustusest vabastamise menetluse algatamata. Määruskaebus

3 (4)

PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380-3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. Tuvastatud asjaoludel on võlgnik süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Asjaolu, et võlgnik mõisteti süüdi ja karistati maksukuriteo eest 4.12.2001 ja 1.11.2002 otsuste alusel, ei anna iseenesest alust teda vabastada võlgadest, sest isiku karistatus ei ole PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi selle sätte kohaldamise eelduseks. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aeguvad pankrotimenetluses tunnustatud nõuded kümme aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist. Maakohus lõpetas pankrotimenetluse 16.11.2015 määrusega. TsMS § 456 lg 4 kohaselt kohtulahendi osalise vaidlustamise korral jõustub lahend vaidlustamata osas. Maakohtu määrus võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise osas jõustus 16.11.2015. Seega aegub Eesti Vabariigi pankrotimenetluses tunnustatud nõue võlgniku vastu, mis osas ei ole seda õnnestunud täita, 16.11.2025. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, milles kohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, sest võlgniku poolt on maksukuriteoga tekitatud kahju siiani riigile hüvitamata. Käesoleval juhul on võlgnikul jaotusettepanekust ja lõpparuandest nähtuvalt pankrotimenetluses tunnustatud ja täitmata kohustused üksnes Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ees summas 448 404 eurot 99 senti. Võlgnik ei ole vaidlustanud lõpparuandes toodut. Kuna PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus, siis on vastava menetluse algatamine oma olemuselt ka sisutu, sest praktiliselt kogu võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõude puhul on tegemist maksunõudega. Võlgniku väide, mille kohaselt ükski tööandja ei ole soovinud talle maksta rohkem kehtestatud miinimumpalgast, võib olla õige, kuid ei nähtu materjalidest, et võlgnik oleks midagi võtnud ette tulusama töö leidmiseks. Toimiku materjalist nähtuvalt ei ole võlgnik püüdnudki otsida tasuvamat tööd, et tekitatud kahju Eesti riigile hüvitada. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jääb kaebuse esitaja menetluskulu tema enda kanda ja muud kulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.