Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

olid kindlustatud riskideks kauba hävimine või kahjustumine, kui kaupa veetakse CMR konventsiooni või teiste kindlustandja poolt aktsepteeritud lepingutega (p 6.1) ja lisakaitsed: finantsnõuded (p 6.2), vastutus kolmandate isikute eest (p 6.3), kulutused (p 6.4). 04.07.2013 teatas kostja hagejale, et tegemist ei olnud riskiga ning lisaks oli hageja rikkunud lepingu tingimusi (ebamõistlik tegevus veoki valveta jätmisel). Vaidlus puudub selles, et veok varastati. Varguse riski vastu polnud kaupa kindlustatud ja see ei tulene tingimustest ega lisakaitsest. Kindlustatud oli vaid kaupade kahjustamine ja hävimine, mitte aga CMR-st tulenev vedaja kogu vastutus, nagu väidab hageja. Sarnasele seisukohale samade tingimuste ja poliisi tõlgendamisel on asunud ka kohus asjas nr 2-09-42450 (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 12.05.2010). Hageja viide poliisi tingimusele, mille kohaselt on sätestatud vastutuse piirang - 10% omavastutuse suurus „varguse ja röövi“ riski korral Itaalias (Roomast lõuna pool, Türgis), viitab varguse riski kindlustamisele, ei ole õige. Selle tingimisega on piiratud vastutust, kuid ei laiendata riskide ringi mis on märgitud poliisil nimekirjas „kindlustatud riskid“. Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hageja rikkus lepingu tingimusi. Kui olekski tegemist kokkulepitud riskiga, siis tuleks vähendada hüvitist nullini. Veok jäeti järelvalveta, see koht ei olnud tarastatud, ei olnud mehitatud valvet. Koht, kus vaidlusalune vargus aset leidis, oli laia juurdepääsuga. Volvo esindusse hooldusesse tulevad sõiduki pargitakse tarastatud alale. Esinduse kaamerad on paigutatud nii, et on suunatud esinduse välisustele ja esinduse esiküljele. Hageja ei täitnud lepingu p-de 7.31, 7.32 tingimusi ja oli raskelt hooletu. Hageja viidatud p 7.33 asjas ei kohaldu. Punkti 7.31 kohaselt võib lühiajaliselt järelvalveta sõidukit jätta mitte üle poole tunni hädavajaduse korral ja olukorras, kus sõiduk on pargitud ettenähtud territooriumile. Sõiduk oli järelvalveta 25.05.2013 kl 11.30 - 27.05.2013 kl 8.00, lisaks olid sõidukisse jäetud süütevõti ja registreerimistunnistus, mida ei oleks tohtinud hageja kui professionaalne vedusid teostav ettevõtja teha. Kindlustusandja vastutus on piiratud CMR art 23 peatüki kohaselt 8,33 SDR ühe veetava kauba brutokilogrammi kohta. Hageja on kahjunõude suuruse arvestuse aluseks võtnud ostuarvetes märgitud summad. Kostja maksimaalne kohustus oleks 50kg + 96kg + 185kg + 180kg (511 kg) X 8, 33 SDR X 1,154170 eurot, mis teeb 4912, 87 eurot. Hageja ei saaks nõuda kostjalt rohkem. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: poolte vahel on sõlmitud vedaja vastutuskindlustusleping perioodiks 02.11.2012 - 01.11.2013 ja selle kohta on välja antud poliis nr 53865894; lepingule kohalduvad kostja autovedaja/ekspedeerija vastutuskindlustuse üldtingimused AÜ-2006, mis on lepingu lahutamatu osa ja mis on tüüptingimused; kaubaveol, mis toimus CMR konventsiooni alusel teel Portugal-Hispaania-Eesti (Tallinn) 13.05. - 27.05.13, varastati 26.05.2013 kl 01:15 hageja veok Volvo FH registrimärgiga 577MHK koos järelhaagisega Krone SDP registrimärgiga 048YHM ja selles asuva kaubaga Harjumaal Rae vallas Lehmja külas Kurekivi tee 10 asuva Volvo esinduse ees asuvast parklast; juhtumi suhtes algatati kriminaalmenetlus, kauba asukoha ja seiskorra kohta puuduvad andmed. Vaidlus on selle üle, kas hageja kui vedaja vastutus oli kindlustatud kauba varguse, röövimise riski vastu. Hageja juhatuse liikme MN antud ütluste kohaselt ei suhelnud ta kindlustus-lepingu sõlmimisel kostjaga ega pidanud läbirääkimisi selle üle, millistel tingimustel ta lepingut soovis.

Seletuste kohaselt tahtis ta saada vedaja vastutuskindlustust ja sõlmis lepingu nn tuttavalt saadud info järgi, võttes ühendust ES-ga, kes oli kindlustusmaakler. Kolmest pakkumisest valis ta välja Salva Kindlustuse pakkumise, kuna tuttavatel oli hea kogemus. Nii nähtub ütlustest, et lepingu sõlmisel lähtus hageja nn tuttavatelt saadud infost ja usaldusväärusest kostja vastu, lootes saada vedaja täielikku vastutust katva kindlustuse, kuid tegelike lepingu tingimuste üle läbi räägitud pole. Seega oli hageja huvi suunatud täieliku vastusega seotud riskide kindlustamisele, kostja huvi oli tema väitel suunatud vedaja piiratud vastutuse ja piiratud riskide kindlustamisele. Poliisil nr 53865894 on selgelt eristatavad kindlustatavad riskid ja nendeks on kauba hävimine ja kahjustamine. Lisaks viidatakse samas punktis tüüptingimuste p-le 6.1, milles nimetatud riskideks on kauba hävimine ja kahjustamine. Lisaks nähtub poliisi ülaosalt ja tingimuste p-st 6.1, et oluline on, et riski saabumine oleks seotud kaubaveoga CMR konventsiooni või muu aktsepteeritud lepingu alusel. CMR konventsiooni art 17 alap 1 sätestab, et vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmiseni, samuti kohaletoimetamise viivitamise eest. Arvestades CMR art 17 alap 1 toodud mõistet kauba kaotsiminek on vedaja vastutav sellise kaotsimineku eest, mis on toimunud veo ajal kas varguse, röövimise, aga ka näiteks põlemise tõttu hävimise tõttu vmt ja mis ei kõik ei ole tingitud art 17 alap 4 toodud asjaoludest. Teisisõnu ei too mitte igasugune kaotsiminek kaasa vedaja vastutust CMR tähenduses. Arvestades, et hageja on veoteenust osutav ettevõtja, on CMR art 17 alap 1 toodud mõisted kauba kaotsiminek ja vigastamine talle arusaadavad ning selle tõttu pidid talle olema mõistetav ka poliisil ja tingimuste p-s 6.1 sätestatud riskidena toodud mõisted kauba kahjustumine ja hävimine selliselt, et hävimine on kitsam mõiste kui kaotsiminek. Eeltoodud mõistete tõlgendus on kooskõlas kindlustuslepingu p-s 3.1 toodud lepingu eesmärgiga, milleks on kindlustada kindlustuslepinguga vaid piiritletud ulatuses vedaja (või ekspedeerija) kaubaveolepingust tulenev vastutus. Ehkki poliisil on märgitud eritingimus, mille kohaselt on piiratud omavastustust 10% „varguse ja röövi riski korral“ Itaalias (Roomast lõuna pool), Türgis, viitab eritingimus siiski vaid omavastutuse suurusele juhuks, kui riskiks oleks „vargus ja rööv“, kuid sellist riski ei ole aga poliisil ega tingimuste p-s 6.1 märgitud. Mainitud eritingimus kinnitab lepingu eesmärki silmas pidades seda, et röövi ja vargust kui sellist saab seostada just kauba kadumisega ja kaotsiminekuga CMR art 17 p 1 tähenduses, mis on selgelt eristatav kauba hävimisest ega ole sellega samastav. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2010 otsuse nr 2-0942350 kohaselt on kauba kaotsiminekul võrreldes hävimisega laiem tähendus. Arvestades kaubavedude alal kasutatavaid ülaltoodud mõisteid ning tõlgendades neid kooskõlas kindlustuslepingu eesmärgiga (p 3.1) ja lähtudes sellest, et poliisil ja tingimuste p-s 6.1 on sätestatud ning selgelt eristatud täpsed ühed ja samad riskid, nagu hävimine ja kahjustamine, tuleb neid mõisteid tõlgendada VÕ§ 29 lg 5 p-de 4 ja 5 ning lg-te 6 ja 7 järgi selliselt, et riskideks, mille vastu vedaja vastutus vaidlusaluse lepinguga kindlustati, oli vaid kauba hävimine, mis ei ole seotud kauba kadumisega, sh vargus, rööv ja kauba kahjustamine. Eeltoodu tõttu ei ole õige hageja väide, et pooltevahelise lepinguga oli kindlustatud vedaja vastutus täielikult ja seda kauba kaotsimineku vastu, mis hõlmaks endas kauba vargust, röövi. Kuna vaidlus puudus selles, et veok koos järelhaagisega varastati koos kaubaga ja selle kauba asukoht, seisund ei ole siiani teada ehk kaup on kadunud, siis ei ole saabunud riski, mille vastu VÕS § 423 lg 2, poliisi ja tingimuste p 6.1 järgi hageja vastutus oli kindlustatud ning seega ei ole aset leidnud ka kindlustusjuhtumit VÕS § 423 lg 1 tähenduses. Eeltoodu tõttu ei ole kostjal ka VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 ja § 422 lg 1, § 423 lg 1 järgi kohustust hagejale

kindlustushüvitis välja maksta ehk täita kohustust ja seetõttu ei ole alust ka hageja kasuks kostjalt viivist VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 teise lause järgi välja mõista. Kohus pidas vajalikuks anda õigusrahu huvides hinnang väidetele kahju suuruse kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kadunud ehk varastatud kauba kogus oli 511 kg. Poliisilt nähtuvalt on kindlustusvastutus piiratud vastavalt 1956 CMR Konventsiooni 23. peatükis sätestatule 8,33 SDR ühe veetava kauba brutokilogrammi kohta ja selles puudus samuti vaidlus. IMF-i veebi väljavõttest „Currency units per SDR for May 2103“ nähtub, et tegemist on SDR kursiga 28.05.2013 (kauba kadumisele kõige lähedasem aeg) vastavalt 1,154179, kuid hageja on esitanud kohtule väljavõtte, mis ei ole mitte SDR kurss, vaid muu kurss 1,293900 ja see on „Representative Exchange Rates for Selected Currencies for May 2013“. Seega ei ole õiged hageja väited, et kurss on 1,293900 ja õiged on kostja väited, et SDR kurss 28.05.2013 oli 1,154179. Eeltoodu alusel oleks kahju hüvitis, juhul kui kostjal oleks kohustus kahju hüvitada, vastavalt 4912, 87 eurot kooskõlas poliisil kokkulepitud kahju arvestuse reeglite ning VÕS § 128 lg 2, § 76 lg 1 ja tingimuste p 18.2 järgi, mitte aga 33 832, 78 eurot. Kuna koguste üle vaidlus puudus, siis ei ole vaja anda hinnangut täiendavalt kostja esitatud Rasa Trading Company kaubaarvele Kühne ja Nagel Eesti AS veotellimusele. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja kindlustushüvitis 33 832, 78 eurot, 03.04.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 04.07.2013 - 03.04.2014 eest 2137, 25 eurot ja viivis alates 04.04.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hüvitiselt 33 832,78 eurot kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus jättis kohaldamata VÕS §-d 510, 512, 513, mis sätestavad vastutuskindlustuses kindlustusandja täitmise kohustuse tekkimise alused, kuigi hageja neile normidele tugines. VÕS § 515 lg 1 sätestab seejuures imperatiivselt, et kindlustusandja peab maksma hüvitise viivitamata, kuid hiljemalt kindlustusvõtja poolt kahjustatud isiku nõude rahuldamisest. Maakohus leidis õigesti, et hageja eesmärk oli kindlustada autovedaja kutsetegevuses tavapärane vastutus CMR-vedudel ja et CMRi järgi pidi hageja antud juhul kahjustatud isiku nõude rahuldama. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel eeldada, et hageja autovedajana avaldas soovi kindlustada autovedaja tavalist vastutust CMRi järgi. CMR-konventsiooni art 17 lg 1 ja VÕS § 792 lg 1 järgi vastutab vedaja tavapäraselt kahju eest, mis tekib veose kahjustumisest või kaotsiminekust, mis tekib ajavahemikul veose veoks vastuvõtmisest kuni tellijale üleandmiseni. Vedaja vastutab seega VÕS-i ja CMR-i järgi ka veose varguse eest. Vedaja tavalisest vastutusest kõrvalekalduvate kindlustuslepingu tingimuste kohta on vedajatel äratuntav oluline huvi, millest kõrvalekaldumise kohta pidanuks kostja VÕS § 14 lg 2 ja § 436 lg 2 kohaselt avaldama poliisil või tüüptingimustes selgesõnalise teabe. Poliisil teate puudumisel lähtutakse kindlustusvõtja avaldatud kindlustushuvist (VÕS § 436 lg 3). Maakohus jättis VÕS § 436 lg-d 2 ja 3 kohaldamata. Maakohus märkis õigesti, et vaidlusaluse kindlustuslepingu tingimuste üle läbi ei räägitud ning hagejal puudus varasem vedaja vastutuskindlustuse sõlmimise kogemus. Seega tulnuks kohaldada VÕS § 35, § 37 ja § 39 lg 1, mitte aga VÕS § 29. Kohus ei vastanud ka hageja põhjendustele VÕS § 37 lg 3, § 39 lg 1 ja § 42 lg 1 kohaldamisest. Sellega seoses leidis maakohus aga ebaõigesti, et kui kindlustusjuhtumit lepingus kokkulepitud ei ole, tüüptingimustes puudub kindlustusriski definitsioon ja hüvitamise välistused kahjustatud isiku esitatud nõude suhtes puuduvad, samas kostja ohutusnõuded, hüvitamise eeldused ja poliisil toodud eriomavastutus nimetavad ka

varguseid, siis tuleb kostja poolt väljatöötatud tüüptingimusi (milleks on ka kostja väljatöötatud kindlustuspoliis) tõlgendada kostja kasuks. Kindlustuslepingus puudub igasugune viide või selgitus selle kohta, et kuigi kehtiva õiguse, CMRi ja veolepingu järgi vastutab vedaja veose eest eelduslikult alati, siis selle vastutuse kindlustamiseks sõlmitud kindlustusleping teatud sündmustest tekkinud vedaja vastutust ei kata. Poliisi ja tüüptingimuste teksti sõnum vedajale on, et kindlustatud on kogu CMR-veost tulenev vastutus. Seetõttu on VÕS § 37 lg 3 mõistes üllatav kostja tõlgendus, et osa vastutusest (klientide kahjunõuded nt veose vargusest tuleneva vedaja vastutuse korral) ei ole konkreetse kindlustuslepinguga kaetud (kuigi kindlustatud on kõik riskid). Seetõttu on maakohtu hinnang kindlustuse eesmärgile vastuolus ka poliisil ja tüüptingimustes kogumis avaldatud infoga. Kohus jättis hindamata vedaja vastutuskindlustuse kohta kindlustusmaakleri avaldatud tutvustuse, mille kohaselt autovedaja CMR vastutuskindlustus hüvitab vedaja vastu esitatud nõuded, kui kaup läheb transportimisel kaotsi või saab viga ja vedajal tekib hüvitamiskohustus. Sellel eesmärgil sõlmiski hageja vaidlusaluse lepingu. Asjaolu, et ka vargusest tulenev vastutus on kindlustuslepinguga kaetud, kinnitab ka kostja käitumine juhtumi järgselt. 04.07.2013 e-kirjas keeldus kostja kahju hüvitamisest ohutusnõuete rikkumise tõttu. Seda hageja argumenti ei ole maakohus hinnanud. Ohutusnõuete rikkumisele tuginemine tähendab, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kui tegu poleks kindlustusjuhtumiga, siis täitmise kohustust ei tekigi (VÕS § 423 lg 1). Kindlustusvõtja rikkumisele tuginemine viitab, et täitmise kohustus tekkis, kuid kindlustusvõtja rikkumise kaudu soovib kindlustusandja vabaneda täitmise kohustusest (VÕS § 452 lg 2). Maakohus jättis hindamata Finantsinspektsiooni 01.11.2006 otsusega kehtestatud juhendi kindlustusseltsidele „Üldnõuded kindlustuslepingutele“, mis jõustus 01.06.2007 Juhendiga on tõendatud, et kostjale oli juba hiljemalt 01.06.2007 soovitatud järgida põhimõtet, et poliisil esitatud kindlustusriski mõiste peab olema vastavuses tegelikult kaetud kindlustusriski sisuga ning kasutatud väljendid tohi olla eksitavad kindlustuskaitse tegeliku ulatuse osas. Maakohtu tuginemine Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2010 otsusele tsiviilasjas nr 2-09-42450 ei ole asjakohane. Tegemist ei ole tõendiga, sest see ei sisalda andmeid käesoleva asjaga seotud asjaolude kohta. Käesolevas asjas vaieldakse vedaja vastutuskindlustuse üle, tsiviilasjas nr 2-0942450 vaieldi ekspedeerija vastutuskindlustuse üle. Erinevad on nii vaidlustes osalenud isikud, kui ka juhtumite asjaolud. Lahendus, mis võib olla õige ühes vaidluses, ei pruugi seda olla teistsuguse isikuga teistel asjaoludel toimuvas vaidluses. Hageja sõlmis kindlustuspoliisi selleks, et kindlustada oma CMR-vedudest tulenev vastutus. Seega tuleb kindlustuslepingu tõlgendamisel vastavalt VÕS § 39 lg-le 1 lähtuda hagejaga sarnase vedaja arusaamast, VÕS §-st 510 ja CMR konventsioonist. CMR konventsioon on rahvusvaheline leping, millega Eesti Vabariik ühines 09.03.1993, s.o kohaldamisele kuuluv õigusnorm, mitte lepingu lisa, nagu see võis olla poolte käsitluses asjas nr 2-09-42450. Maakohus leidis vastuolus nii hageja kui kostja seisukohtade ja dokumentaalsete tõenditega, et varastatud veose kaal oli 511 kg ning sellest tulenevalt on kahjuhüvitis 4912, 87 eurot. Tegelikult oli tegemist kostja vastuväitega veose ühe osa maksumuse kohta (üksnes Rasa Trading Company kaubaarve), mitte kogu veose kohta. Poolte vahel puudus varastatud veose kaalu üle vaidlus, varastatud veose kaaluks oli 24 500 kg ja veose kogumaksumus oli 34 332, 78 eurot, mis ei ületa vedaja vastutuse piiri 8,33 SDR/kg kohta.

Hageja vastutus veo tellija Ilves Transport OÜ ees tulenes veose kogukaalust. Järelikult tuleb lähtuda Ilves Transport OÜ esitatud nõudest ja hageja poolt nõude hüvitamiseks tasutud summast. Selle üle pooltel vaidlus puudub, et hageja hüvitas veo tellijale tekitatud kahju 34 332, 78 eurot. VÕS § 515 lg 1 sätestab imperatiivselt, et kindlustusandja peab maksma hüvitise viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul kahjustatud isiku nõude rahuldamisest kindlustusvõtja poolt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada ning tsiviilasi saata samale maakohtule kahjuhüvitise kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Käesoleval juhul oli poolte vahel sõlmitud vastutuskindlustusleping – kindlustatud oli autovedaja vastutus: CMR veod (vedaja vastutuskindlustus), kindlustusobjektiks kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega. Seega oli kindlustatavaks riskiks kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine). VÕS § 510 kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Nimetatud sätte mõtte kohaselt on eelduslikult kindlustatud kogu vedaja seadusjärgne vastutus, s.o praegusel juhul CMR-konventsioonist tulenev vastutus, kui kindlustuslepingus ei ole selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et antud juhul tekkis hagejal kui vedajal tsiviilvastutus veo tellija ees, kuna veetud kaup varastati. Hageja on tekkinud kahju hüvitanud ning esitanud vastutuskindlustuslepingu alusel kostja vastu nõude kindlustushüvitise saamiseks. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole pooltel vaidlust ka selles, et kindlustuslepingu sõlmimisel ei pidanud pooled läbirääkimisi selle üle, mis on kostja poolt poliisile märgitud kindlustatud eseme tähendus ning mida tähendavad ja kuidas on piiritletud poliisile märgitud kindlustusriskid. Ka maakohus on selles osas õigesti märkinud, et vaidlusaluse kindlustuslepingu tingimuste üle läbi ei räägitud ning hagejal puudus varasem vedaja vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kogemus. Maakohus tuvastas, et kostja väljastatud kindlustuspoliis ei vasta hageja avaldatud tahtele, kusjuures kostja seisukoha järgi võis ta olla sellest teadlik (väidetavalt jäid vajalikud selgitused kindlustusvõtjale andmata, sest leping sõlmiti kindlustusmaakleri vahendusel). VÕS § 436 lg 2 kohaselt peab kindlustusandja juhtima kindlustusvõtja tähelepanu igale kõrvalekaldele kindlustusvõtja avaldusest ning vaid sel juhul on see kindlustusvõtja poolt heaks kiidetud. Asja materjali hulgas oleva Finantsinspektsiooni juhendi kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtja kindlustushuvi väljaselgitamisel üldjuhul eeldama, et kindlustusvõtja ei puutu kindlustustegevusega igapäevaselt kokku, mistõttu tuleb kindlustusvõtjale selgitada täiendavate riskide kindlustamist (täiendavate riskide kindlustamisel võrreldes kindlustusliigi kohta kindlustuse üldtingimustes väljatooduga võib toimuda kindlustusandja poolt täiendava kindlustuskatte juurdelisamisega). Seega pidi kostja eeldama, et hagejal kui vedajal on kindlustushuvi laiema kindlustuskaitse vastu, s.o CMR art 17.1 järgse vastutuse kindlustuskaitse vastu, ning vajadusel seda täpsustama. Tüüptingimused ega poliis vastavat selgitust ei sisalda.

VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks, s.o käesoleval juhul kindlustuskatet laiendavalt. Kuna tegemist on vedaja vastutuse kohta sõlmitud lepinguga, tuleb selle tõlgendamisel arvestada ka vastava lepinguliigi eripära: lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust, samuti tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5 p-d 4 ja 5, lg 6). Olukorras, kus kindlustatud oli autovedaja CMR vedudest tulenev vastus, mida kinnitab ka märge poliisil, hõlmab vedaja seadusjärgne vastutus ka vastutust veose varguse eest. Et vastutuskindlustuse lepingu sõlmimisel vargust ei välistatud, kinnitab ka poliis, mille esimese ja teise lehe viimases lõigus on eritingimusena kokkulepitud kõrgendatud omavastutus varguse ja röövi puhuks (teatud riikides). Kui sellist riski ei oleks kindlustatud, puudunuks vajadus leppida selles eraldi kokku. Kolleegium ei nõustu kostja selgitusega, et tegemist on nn standardsete eritingimustega (üldised välistused), millel ei ole mingit iseseisvat sisu. Pigem on kõnealune märge poliisil siiski eksitav. Seda, et kindlustuslepingu alusel on kaetud ka vargusest tulenev kahju, kinnitas ka kostja enda käitumine pärast juhtumit, s.o enne kohtumenetluse algust. Kuni hagiavaldusele vastuse esitamiseni kostja ei väitnud, et kauba vargusest tulenev vedaja vastutus ei olnud kindlustatud, vaid keeldus kahju hüvitamisest muudel põhjustel (ohutusnõuete rikkumise tõttu). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga, millele laienes lepingust tulenev kindlustuskaitse. Vaatamata sellele ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust tervikuna lahendada, sest kostja on eraldi tuginenud ka asjaoludele, mille tõttu vabaneb ta tema hinnangul kindlustushüvitise maksmisest. Kui varastatud veos oleks olnudki kindlustatud varguse riski suhtes, ei vastutaks kostja tema väidete kohaselt tekkinud kahju eest, vaid vabaneks hüvitise maksmise kohustusest, sest tegemist on kindlustusvõtja töötaja raske hooletusega, s.o hooletusega, mille puhul on tegemist kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isiku tegevuse või tegevusetusega töökohustuste täitmisel, mille tagajärjeks olevat pretensiooni pidi või oleks pidanud vedaja ette nägema (antud juhul on juht parkinud veoki selleks mitte ettenähtud kohta ja jätnud selle järelevalveta). Kostja sellekohastele väidetele ja tõenditele maakohus hinnangut ei andnud. Vastavad asjaolud tuleb aga esmalt tuvastada maakohtul, sest kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa selles menetluses tõendite hindamist enam vaidlustada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega hinnata poolte vastavaid väiteid ning tuvastada, kas ja millises ulatuses lasub kostjal kindlustushüvitise maksmise kohustus. Kuivõrd otsus tühistatakse ja asi saadetakse läbivaatamiseks maakohtule, jaotakse menetluskulud ja määratakse kindlaks hüvitatavate kulude suurus maakohtus tehtava lahendiga.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ü. Jänes

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.