Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. jaanuar 2016, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-15658
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi Margus 31 955 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
31 955 eurot
Linnu
vastu
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. veebruari 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margus Linnu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Margus Lind (ik: XXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (rk: 10434248), esindaja Indrek Kumm
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2015 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Margus Linnu kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS esitas 19.04.2012 maakohtule Margus Linnu vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 31 955 eurot ja viivise protsendina nõudest (31 955 eurot) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (faktoor) ja Eravili OÜ (pankrotis) (faktooringuklient), 25.08.2006 faktooringulepingu nr 26212, mille alusel loovutas faktooringuklient müügilepingutest tulenevad nõuded hagejale. Faktooringuvõlgnik Ida Agro OÜ (pankrotis, endine ärinimi Agrikultuur OÜ) jättis hagejale tähtaegselt tasumata arved nr 105F (tasumise tähtaeg 08.04.2009), 106F (tähtaeg 09.04.2009), 107F (tähtaeg 10.04.2009), 108F (tähtaeg 11.04.2009), 109F (tähtaeg 14.04.2009), 110F (tähtaeg 14.04.2009), 111F (tähtaeg 15.04.2009), 112F (tähtaeg 15.04.2009), 113F (tähtaeg 16.04.2009), 114F (tähtaeg 17.04.2009), 115F (tähtaeg 18.04.2009), 11000 (tähtaeg 06.05.2009), 11001 (tähtaeg 08.05.2009), 11002 (tähtaeg 13.05.2009), 11004 (tähtaeg 26.05.2009), 11006 (tähtaeg 05.06.2009), 11008 (tähtaeg 06.06.2009), 11009 (tähtaeg 10.06.2009), 11010 (tähtaeg 12.06.2009), 11011 (tähtaeg 13.06.2009), 11012 (tähtaeg 17.06.2009), 11013 (tähtaeg 19.06.2009), 11014 (tähtaeg 20.06.2009), 11015 (tähtaeg 25.06.2009), 11016 (tähtaeg 27.06.2009), 11017 (tähtaeg 30.06.2009), 11018 (tähtaeg 03.07.2009), 11019 (tähtaeg 14.07.2009), 11020 (tähtaeg 17.07.2009), 11021 (tähtaeg 18.07.2009), 11022 (tähtaeg 21.07.2009), 11024 (tähtaeg 22.07.2009), 11025 (tähtaeg 22.07.2009), 11026 (tähtaeg 24.07.2009), 11027 (tähtaeg 25.07.2009), 11028 (tähtaeg 28.07.2009), 11029 (tähtaeg 29.07.2009), 11030 (tähtaeg 31.07.2009). 21.04.2009 saatis hageja faktooringuvõlgnikule Ida Agro OÜ-le teatise arvetest tuleneva võlgnevuse tasumata jätmise kohta. Kuna Ida Agro OÜ jättis arved hagejale tasumata, rakendas hageja faktooringulepingu lisa 7 üldtingimuste p-s 11.1 sätestatud õigust, mille kohaselt, kui faktooringuvõlgnik ei ole tasunud faktoorile makseid nõuetekohaselt lepingu esilehel toodud tähtaja jooksul, on faktooringuklient kohustatud faktoori nõudmisel seda faktooringuvõlglast puudutava rahalise nõude tagasi ostma ühe päeva jooksul peale arve tasumise tähtpäeva saabumist. Hageja saatis faktooringukliendile 24.04.2009 tagasiloovutamise teatise, milles palus tagasiloovutatavad arved tasuda hiljemalt 27.04.2009. Faktooringuklient nõuete loovutamise eest hagejale ei tasunud. 07.04.2010 kuulutati välja faktooringukliendi pankrot. Faktooringukliendi faktooringulepingust tulenev võlgnevus hageja ees on pankroti väljakuulutamise seisuga 875 001,46 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest (tasumata tagasiloovutatud arved) summas 568 734,45 eurot, intressist summas 11 946,94 eurot ja
viivistest summas 294 320,08 eurot. Ka faktooringuvõlgniku Ida Agro OÜ (pankrotis) suhtes algatati 01.06.2009 pankrotimenetlus ja 28.08.2009 kuulutati välja pankrot. Kuna 07.04.2010 kuulutati välja faktooringukliendi pankrot, loeti pankrotiseaduse (PankrS) § 42 kohaselt faktooringukliendi võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Seega pankroti väljakuulutamisega faktooringuleping lõppes. Tegemist on faktooringulepingu ülesütlemisele sarnase olukorraga. Seetõttu kuulub analoogia korras kohaldamisele faktooringulepingu lisa 7 üldtingimuste p 12.2.1, mille kohaselt faktooringulepingu ülesütlemisel kuuluvad faktoori poolt omandatud nõuded, mille eest pole faktooringuvõlgnikud tasunud, faktooringukliendi poolt viivitamatule tagasiostmisele. Nõuete tagasiostu hinnaks on kõik faktoorile antud ajahetkel faktooringuvõlgnike poolt tasumata arved nende tasumata osa ulatuses, tasumata intress, komisjonitasud ja kirjalike meeldetuletuste saatmise kulud. Hageja ja kostja sõlmisid 13.09.2007 käenduslepingu nr 26212K1, millega kostja võttis endale kohustuse vastutada faktooringulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate faktooringukliendi kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt faktooringukliendiga kuni summas 255 646,59 eurot (4 000 000 krooni). Hageja nõuab kostjalt 31 955 euro tasumist. 25.05.2009, 30.06.2010, 04.12.2009, 23.09.2011 ja 18.10.2011 on hageja saatnud kostjale võlateatiseid ja pankrotihoiatuse, milles teavitas kostjat faktooringulepingust tulenevast võlgnevusest ning palus kostjal tasuda võlgnevus käenduslepingus sätestatud ulatuses hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Kostja ei ole kohustust täitma asunud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagis ja selle lisades teave selle kohta, kas faktooringuklient on faktooringuvõlglast puudutava rahalise nõude tagasi ostnud või mitte, hagile ei ole sellist müügilepingut lisatud. Hageja viitab vaid faktooringukliendi kohustusele nõue tagasi osta, käendajalt aga nõutakse hagis raha maksmist. Faktooringu regulatsioon (VÕS § 256) ei hõlma nõude tagasiloovutamist, mistõttu tuleb selles osas lähtuda faktooringulepingust. Faktooringulepingus ei ole kokku lepitud, et faktooringuklient loetakse vastava teatise saatmisel automaatselt nõude tagasiostnuks. Kostja leidis ka, et nõue on aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. veebruari 2015 otsusega hagi ning mõistis välja Margus Linnult Swedbank Liising AS kasuks faktooringulepingu nr 26212 ja käenduslepingu nr 26212K1 alusel võlgnevuse 31 955 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (31 955 eurot) alates hagi esitamisest (19. aprillist 2012) kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus kohus nõude aegumise osas hagejaga ja leidis, et nõue on esitatud kohtule aegumistähtaja jooksul. Faktooringulepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 256 (p-d 1 ja 2). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08 selgitanud, et nimetatud sätted ei keela pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Kuna faktooringulepingut reguleerivad VÕS §-d 256-258 ei sätesta nõude tagasiostu tingimusi, kohalduvad lisaks tagasiostuõigusega müügilepingu sätted (VÕS §-d 238–243). Kooskõlas VÕS § 238 lg-ga 1 võivad lepingupooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu puhul asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale, 3. lõike järgi peab avaldus olema samas vormis nagu müügileping.
Kohus leidis, et faktooringulepingus on kokku lepitud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimises ostja (hageja) poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel. Hageja on saatnud faktooringukliendile 24.04.2009 tagasiloovutamise teatise, milles palus tagasiloovutatavad arved tasuda hiljemalt 27.04.2009. Seega on hageja vastava tahteavalduse teinud. Üldtingimuste p-dest 11.1 ja 11.2 tuleneb selgelt, et faktooringuklient on vastava teate esitamisel kohustatud tasuma kõik faktooringuvõlgniku poolt täielikult või osaliselt tasumata arved ning sellise kohustuse tekkimiseks ei ole vaja teatada oma soovist nõuded tagasi osta. Seega on 24.04.2009 teatisega nõuete tagasimüük kui võlaõiguslik tehing toimunud ja hageja saab nõuda müügilepingu täitmist, mis seisneb tagasiloovutatavate arvete tasumises. Kuna kostja kohustus käenduslepingu p 1 kohaselt tagama faktooringukliendi kohustuste täitmist, vastutades temaga solidaarselt käendatava summa ulatuses, saab hageja nõuda arvete tasumist ka kostjalt. Käenduslepingu p 4 järgi on käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks faktooringulepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Seega oli kohustuse täitmise tähtpäev ka kostja jaoks 27.04.2009. Käenduslepingus on käendaja vastutuse maksimumsummaks lepitud kokku 255 646,59 eurot (4 000 000 krooni). Hageja on kostja vastu esitatavat nõuet ka oluliselt vähendanud, nõudes täitmist 31 955 ulatuses. Lisaks põhinõudele on hageja esitanud viivisenõude. VÕS § 142 lg 2 teise lause kohaselt vastutab käendaja muu hulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sealhulgas viivise maksmise eest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Margus Lind esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. veebruari 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta Swedbank Liising AS hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei olnud käenduslepingust tulenevad kohustused muutunud sissenõutavaks. Hagi tugines teadmisele, et faktooringuklient on ostnud tagasi rahalised nõuded faktooringuvõlgniku vastu, mida hagejal ei õnnestunud faktoorina sisse nõuda. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et hageja 24.04.2009 teatisega on nõuete tagasimüük kui võlaõiguslik tehing toimunud ning hageja saab nõuda müügilepingu täitmist, mis seisneb tagasiloovutatavate arvete tasumises. VÕS § 238 ei tee pooltele takistusi leppida kokku ka nõuete tagasiostukohustuses faktooringukliendi poolt, samas ei ole VÕS-s selle kohta spetsiaalset regulatsiooni. Faktooringulepingu üldtingimuste p 11.1 järgi on faktoori poolt vastavasisulise teate saatmisega loetud sõlmituks uus võlaõiguslik müügileping faktoori ja faktooringukliendi vahel, mille kohaselt on faktooril kohustus anda üle omand nõudele ja faktooringukliendil on kohustus selle nõude omand vastu võtta. Alles peale nõude üleminekut tekkinuks faktooringukliendil kohustus selle eest faktoorile maksta. Üldtingimuste p 11.1 sätestab faktooringukliendi kohustuse nõue tagasi osta, siinjuures ei ole lepitud kokku, et nõuded loetakse tagasiostetuks. Samas ei ole käenduslepingus kokku lepitud, et käendaja peaks vastutama tagasiostukohustuse täitmise eest, see ei oleks rahalise kohustuse täitmise tagamine; 2) näevad üldtingimused ette ka tagajärjed juhuks, kui faktooringuklient ei täida kohustust nõuded tagasi osta. Vastavalt üldtingimuste p-le 12.1.2 on faktooril õigus faktooringuleping üles öelda, kui faktooringuklient jätab kohaselt täitmata lepingus sätestatud nõuete tagasiostu kohustuse. Käendaja kohustused muutunuks sissenõutavaks vaid juhul, kui faktoor oleks öelnud faktooringulepingu üldtingimuste p 12.1.2 järgi üles. Faktoor ei ole öelnud faktooringulepingut üles. Hageja on hagiavalduse kohaselt samuti arusaamisel, et käendaja vastutus saab põhineda faktooringulepingu ülesütlemisest tuleneval. Samas hageja tugineb
PankrS §-le 42. PankrS §-s 42 ei ole sätestatud faktooringulepingu ülesütlemisega analoogilist olukorda ja selle sätte alusel ei ole võimalik lugeda faktooringulepingut üles öelduks. Praeguses situatsioonis oleks rakendunud PankrS § 46, mis tähendanuks ikkagi faktoori poolt vastavate eelduste täitmisel lepingu ülesütlemisavalduse tegemist.
5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda apellandi väitega nagu ei oleks faktoori ja faktooringukliendi vahel toimunud nõuete tagasiloovutamist faktoori esitatud teatise alusel. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08 (p 17), kus on mh leitud, et pooled võivad faktooringulepingus olla kokku leppinud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimises faktoori poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel; 2) on väär apellandi seisukoht nagu oleks hageja pidanud nõude maksmapanemiseks esmalt faktooringulepingu üles ütlema. Riigikohus on leidnud (3-2-1-34-08, p 13), et ka faktooringulepingust tulenev nõue muutub võlgniku pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks PankrS § 42 alusel; 3) ei ole müügiarvetest tulenevad nõuded faktooringukliendile üle läinud, vaid need kuuluvad jätkuvalt hagejale. Põhivõlgnik ei ole täitnud faktooringulepingust tulenevat nõuete tagasiostukohustust, mis seisneb hageja poolt faktooringukliendile 24.04.2009 esitatud arve (tagasiloovutamise teatis nr R1/04/189) tasumises, millega müügiarvetest tulenevad nõuded loetakse põhivõlgnikule automaatselt üle läinuks ja põhivõlgniku tagasiostukohustus hagejale täidetuks. Seega müügiarvetest tulenevate nõuete tagasiostukohustuse täitmine võrdub hagejale raha tasumisega. Kuna käendaja tagab nimetatud tagasiostukohustust ehk sellest tuleneva rahalise kohustuse täitmist, on hagejal õigus nõuda selle kohustuse täitmist käendajalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
10.veebruari 2015 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hageja nõude.
7.1.Faktooringulepingu üldtingimuste p 11.1 sätestab, et kui faktooringuvõlgnik ei ole tasunud faktoorile makseid nõuetekohaselt lepingu esilehel toodud tähtaja jooksul, on faktooringu klient kohustatud faktoori nõudmisel seda faktooringuvõlglast puudutava rahalise nõude tagasi ostma 1 (ühe) päeva jooksul peale arve tasumise tähtpäeva saabumist. Vastavalt faktooringulepingu üldtingimuste p-le 11.2 lepingu p-i 11.1 rakendamisel tasub faktooringu klient 10 (kümne) kalendripäeva jooksul faktoorile viimase poolt väljastatud arve alusel kõik faktooringuvõlgniku poolt täielikult või osaliselt tasumata arved ja faktooringu kliendi poolt nende eest tasumata intressi faktooringu kliendile arve väljastamisele eelnenud päeva seisuga ja faktooringuvõlgnikule meeldetuletus(t)e saatmisega seotud kulud. 24.04.2009 saatis hageja faktooringu kliendile tagasiloovutamise teatise nr R1/04/189, millega loovutas faktooringu kliendile tagasi faktooringuvõlgniku (Agrikultuur OÜ) tasumata arved
ning palus tagasiloovutatavad arved tasuda 27.04.2009. Nimetatud teatis on käsitletav tahteavaldusena VÕS § 238 lg 2 tähenduses. Eelneva alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et vastava teate saamisel on faktooringu klient kohustatud tasuma faktooringuvõlgniku tasumata arved (täitma tagasiostukohustuse) ning sellise kohustuse tekkimiseks ei ole vaja eraldi kokkulepet. Sellest tulenevalt ei ole õige apellandi väide, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti faktooringulepingu üldtingimuste p-i 11.1 ning lisaks teatele tulnuks veel kokku leppida nõuete tagasiostmine. Apellant on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 238 lg 2 kohaselt tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjalt ning maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu vastavale praktikale (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-34-08, p 17). Kuna apellant käendajana tagas tagasiostukohustust ehk sellest tuleneva rahalise kohustuse täitmist, siis on hagejal õigus nõuda käendajalt selle kohustuse täitmist ning maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud.
7.2.Apellandi väide, et käendaja kohustused muutunuks sissenõutavaks vaid juhul, kui hageja oleks eelnevalt faktooringulepingu üles öelnud, on ekslik. Iseenesest õige on apellandi väide, et hageja tuginemine PankrS §-le 42 ei ole asjakohane ning Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-34-08 väljendatud seisukoht ei ole antud juhul kohaldatav. Kostja puhul on tegemist käendajaga (mitte võlgnikuga) ning põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja jaoks oli kohustuse täitmise tähtpäevaks 27.04.2009. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et juba 24.04.2009 seisuga oli tasumata arvete summa 262440,93 eurot ning hageja nõudeks kostja vastu 31 955 eurot.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.