Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

lepingu p-le 4 loeti Rekrum Eesti OÜ-le laenulepingu alusel laenuülekanne tehtuks alates hetkest, mil hageja tasus Rekrum Eesti OÜ poolt esitatud tarnija või alltöövõtja arve. Hageja tasus tarnijate ja alltöövõtjate arveid kokku 33 109,53 euro ulatuses. Hageja ja Rekrum Eesti OÜ leppisid kokku hageja ja Rekrum Eesti OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamises vastavalt laenulepingu p-le 7. Hageja ja Rekrum Eesti OÜ sõlmisid 27.11.2013 tasaarvestuskokkuleppe, mille kohaselt võis hageja teatada Rekrum Eesti OÜ-le e-kirja teel tasaarvestuse ühepoolse avalduse, milles on ära näidatud, millises osas hageja Rekrum Eesti OÜ-ga laenulepingu alusel tekkinud laenunõude tasaarvestab, sh millises osas hõlmab tasaarvestus põhinõuet ning millises osas intressinõuet. 16.12.2013 e-kirjaga teatas hageja, et tasaarvestab Rekrum Eesti OÜ-ga 11.12.2013 koostatud aktist tulenevad nõuded Rekrum Eesti OÜ vastu kokku 8879,25 euro ulatuses. Tasaarvestuse tulemusel säilis Rekrum Eesti OÜ-l laenulepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees summas 24 301,78 eurot. Vastavalt laenulepingu p-le 5 kohustus Rekrum Eesti OÜ laenumaksed tagastama tööpäeval, mis järgneb 22.05.2013 sõlmitud ehitustöövõtulepingu punktis 10.2 sätestatud viimase ehitusetapi kohta sõlmitava üleandmis-vastuvõtmise lõppakti aktsepteerimisele. 02.01.2014 ütles hageja Rekrum Eesti OÜ-ga sõlmitud ehitustöövõtulepingu üles. Hageja esitas kostjale 12.03.2014 nõudeavalduse laenulepingust ja käenduskokkuleppest tuleneva võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja ei ole käesoleva hetkeni asunud võlgnevust likvideerima.

tutvumist vastata. Kostja on esitanud eksitavat informatsiooni enda tegeliku elukoha kohta. Etoimikust nähtuvalt on nii hagiavaldus, kui menetlusse võtmise määrus toimetatud lisaks elektroonilisele kättetoimetamisele kätte ka kostjaga ühes eluruumis viibivale isikule. Kostja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis välistaks tagaseljaotsuse tegemise. Hagi oli õiguslikult põhjendatud.

sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käesoleval juhul nõudis hageja laenu tagastamist koos intresside ja viivistega vastavalt laenulepingus kokkulepitud intressi ja viivise määradele. Hageja luges 13.11.2013 laenulepingujärgsete maksete tasumise kohustuse saabunuks 22.05.2013 sõlmitud ehitustöövõtulepingu ülesütlemisega alates 02.01.2014. Kostja oli 13.11.2013 laenulepingu käendajaks. Hageja on selgitanud, et 13.11.2013 sõlmitud laenulepingu kohaselt andis hageja laenu, et tagada 22.05.2013 sõlmitud töövõtulepingu tähtaegne täitmine. Praktiliselt toimus laenu andmine selliselt, et hageja tasus Rekrum Eesti OÜ (kustutatud, 12256236) eest arveid. 27.11.2013 sõlmiti tasaarvestuskokkuleppe, mille järgi oli hagejal õigus tasuda 22.05.2013 sõlmitud töövõtulepingu alusel esitatavaid arveid tasaarvestuse teel hageja poolt laenulepingu alusel laenatud summa ulatuses. Hageja on 02.01.2014 esitanud 22.05.2013 sõlmitud töövõtulepingu ülesütlemisavalduse lepingu rikkumise tõttu ning lugenud lepingu lõpetatuks alates 02.01.2014. Hageja on selgitanud, et seoses lepingu ülesütlemisega muutus võimatuks 13.11.2013 laenulepingu punkti 5 täitmine, mille kohaselt pidi laenusumma tagastatama 22.05.2013 sõlmitud töövõtulepingu punktis 10.2 sätestatud viimase ehitusetapi kohta sõlmitava üleandmis-vastuvõtmise lõppakti aktsepteerimisele järgneval tööpäeval. Hageja on hagiavalduses märkinud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 sätestab, et tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Hageja on seisukohal, et kuivõrd eelmainitud laenulepingu punktis 5 sätestatud tingimuse saabumise muutis võimatuks lepingupooleks olnud Rekrum Eesti OÜ (kustutatud 12256236) poolne lepingurikkumine, siis tuleb lugeda TsÜS § 104 lg 1 kohaselt tingimus saabunuks. Arvestades TsMS § 407 lg 1 ja hagiavalduses esitatud seisukohti on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ning 13.11.2013 laenulepingust tulenev maksekohustus muutus sissenõutavaks tulenevalt TsÜS § 104 lg 1 ja töövõtulepingu ülesütlemisega. Antud juhul on põhjendatud TsÜS § 104 lg 1 kohaldamine laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise määratlemisel, sest hageja ütles töövõtulepingu üles kostja poolt lepingu rikkumise tõttu, mis omakorda on käsitletav laenulepingu punkti 5 tingimuse saabumisena (TsÜS § 104 lg 1). Hageja on veenvalt hagiavalduses põhjendanud põhinõude ja kõrvalnõuete suurust. Seega oli tehtud tagaseljaotsus kooskõlas TsMS § 407 lg 1. Määruskaebus

4(6)

Määruskaebuse kohaselt ei ole hagi oma sisus õiguslikult põhjendatud, arvestades samas hagis väljatoodud asjaolusid. Hageja faktiväited ei võimalda hagi rahuldamist sõltumata sellest, kas neid on TsMS § 407 lg 1 alusel võimalik omaksvõetuks lugeda või mitte. Hagist nähtub selgelt, et Lucca Kodu OÜ tasus Rekrum Eesti OÜ eest kauba tarnijatele ja alltöövõtjatele nende kaupade ja teenuste eest, mis Lucca Kodu OÜ-le endale üle anti ja mille eest ta muidu pidanuks tasuma Rekrum Eesti OÜ-le. Vaidlus puudub selles, et need kaubad ja teenused, mille saamist kostja käendas, on hageja kätte saanud. Rekrum Eesti OÜ ja Lucca Kodu OÜ 13.11.2013 lepingu punkti 2 kohaselt laenusummat kasutatakse ainult laenuandja ja laenusaaja vahelise 22.05.2013 töövõtulepingu täitmiseks materjalide tarnijatele ja alltöövõtjatele maksete tegemiseks tingimusel, et vastavaid makseid tehakse ainult sellistele materjalide tarnijatele ja alltöövõtjatele, kellest sõltub maksete tegemise järgselt eelviidatud töövõtulepingujärgse ehitise edasiehitamine. Rekrum Eesti OÜ ja Lucca Kodu OÜ 13.11.2013 lepingu punkti 3 kohaselt laenuandja kannab laenusumma otse p 2 nimetatud tarnijatele ja alltöövõtjatele laenusaaja kirjaliku avalduse alusel. Hageja finantseeringut ei kasutatud käendatavale ega käendajale maksete tegemiseks, vaid tarnijatele ja alltöövõtjatele. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. See tähendab seda, et hagis osundatud arved tekkisid üksnes pärast seda, kui arvetel olev kaup oli Lucca Kodu OÜ objektile toodud ja töö üleantud. Laenulepingu punktis 3 ongi sätestatud, et laenusaaja esitatud arvetele vastavate laenumaksete tegemisest keeldutakse, kui laenusaaja hinnangul ei ole konkreetse arve tasumine töövõtulepingu täitmiseks vajalik või esineb muu põhjus. See tähendab seda, et Lucca Kodu OÜ finantseering oli üksnes ettemaks. Hagist nähtuvalt ei jäänud hagejale laen tagastamata. Maakohus jättis tähelepanuta 27.11.2013 sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe, mille järgi oli hagejal õigus tasuda 22.05.2013 sõlmitud töövõtulepingu alusel esitatavaid arveid tasaarvestuse teel hageja poolt laenulepingu alusel laenatud summa ulatuses. Hageja poolt 02.01.2004 töövõtulepingu ülesütlemine ei puutu asjasse, kuna laen väljastati töövõtulepingu alusel saadud töö ja materjalide vastu. Kõik see on hagiavalduses lahti kirjutatud, mistõttu ei olegi hageja poolt käendaja vastu esitatud hagi õiguslikult põhjendatud. Hagi rahuldamisel rikastub hageja alusetult, kuna laenatud raha sai hageja tema enda objektile paigaldatud töö ja materjalide näol tagasi. Maakohus on kaja rahuldamata ja menetluse taastamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme, ega järginud Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2015 määruses toodud selgitusi. Maakohtul tulnuks kas kaja rahuldada või jätta TsMS § 407 lg 6 alusel hagi rahuldamata. Vastus määruskaebusele

TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kotsja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtajaks vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sama paragrahvi lõike 6 järgi kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavadluses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Toodud sätetest järeldub, et tagaseljaotsuse tegemisel kohus ei tuvasta hagis nõude alusena esitatud asjaolude olemasolu või puudumist, vaid kontrollib üksnes hagi õiguslikku põhjendatust ehk veenvust hagis esitatud asjaolude põhjal. See tähendab, et hagi rahuldamiseks tagaseljaotsusega piisab, kui nõude rahuldamine hagis esitatud asjaoludel on õiguslikult põhimõtteliselt võimalik, eeldades, et need asjaolud on tõesed. Maakohus on analüüsinud hagi õiguslikku põhjendatust ja leidnud, et hagi on esitatud asjaoludel õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Hagis on esitatud ringkonnakohtu hinnangul kõik õiguslikud asjaolud, mille tõendatuse korral on võimalik nõue rahuldada. Hageja on tasunud tarnijatele ja alltöövõtjatele kaupade ja teenuste eest, mille pidi saama Rekrum Eesti OÜ-lt. Töövõtulepingu poolte kokkuleppel oleks lepingupooled võinud selle võrra vähendada töövõtulepingu hinda. Pooled on leppinud kokku teisiti, st hageja poolt tarnijatele ja alltöövõtjatele tehtud maksed on vormistatud laenu andmisena. Nimetatu on võimalik VÕS § 396 lg 2 alusel. Hageja on hagiavalduses esitanud muu hulgas asjaolud, et hageja ütles töövõtulepingu üles kostja lepingurikkumise tõttu ja ülesütlemise tõttu oli laenulepingust tulenev nõue muutunud sissenõutavaks TsÜS § 104 lg 1 alusel. Selline järeldus on esitatud asjaoludel õiguslikult võimalik. Määruskaebuse esitaja esitab kaebuses üksnes sisulisi vastuväiteid hagile, tõlgendades lepingut omapoolselt. Määruskaebuse esitaja väited käsitlevad mitte hagi õiguslikku, vaid hagi sisulist põhjendatust, mida saab hinnata ja mille üle saab otsustada hagi sisulisel läbivaatamisel. Seega jättis maakohus õigesti kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määranud, määratakse need kindlaks pärast määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt / Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.