K. L. ja V. L. hagi I. L. vastu elatise suurendamise nõudes
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hagejad:
K. L. (IK xxx) V. L. (IKxxx) (elukoht: xxx)
Hagejate seaduslik esindaja:
O. S. (IK xxx, elukoht: xxx; e-post: xxx)
Kostja:
I. L. (IK xxx, elukoht: xxx; e-post: xxx)
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista I. L.lt elatis K. L. ja V. L. kasuks alates 19.04.2021.a. igakuise elatusrahana 200 (kakssada) eurot kuus iga lapse kohta, so kahele lapsele kokku 400 (nelisada) eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni vanema varalise seisundi muutumiseni.
3.Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada menetluse jooksul (alates hagi esitamisest 19.04.2021.a kuni kohtuotsuse jõustumiseni) I. L. tasutud elatisemakseid.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJATE NÕUE
1.O. S.i ja I. L. kooselust sündisid 02.01.2012.a poeg I. L. ja xxx.a tütar V. L.. Hagiavalduse kohaselt on lapsed hagejate seadusliku esindaja ülalpidamisel. Kostja maksab laste ülalpidamiseks 150 eurot iga kuu, mis aga ei vasta laste vajadustele. Vanemal lapsel on raske puue ning vajab seetõttu täiendavat kulu lisateenuste eest. Kostja ei ole nõus vabatahtlikult seaduses sätestatud miinimummääras elatist tasuma. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras kummagi lapse kohta (2 x 292 eurot).
2.Hagejate seaduslik esindaja selgitab, et kui pere tuli tagasi Inglismaalt Eestisse, hakkas poeg käima rehabilitatsioonil – logopeed, psühholoog, füsioterapeut. Kuivõrd vanema hinnangul logopeedi teenusest ei piisanud, otsis ta eralogopeedi. Logopeedile maksis laste ema 8 eurot tunnis. Samuti viis hagejate seaduslik esindaja poja tasulisele massaažile, kuivõrd K.il on ortopeedilisi probleeme. Lisaks käis laps basseinis (24 eurot kuus), jalgpallis (16 eurot kuus). Mõlemad lapsed käisid mitmetes huvialaringides. 2019. aasta juunis õnnestus leida poja jaoks hea eripedagoog. Alates septembrist käis poeg tema juures 3 x nädalas (45 minutit 12 eurot). Kostja teadis, et laps käib erapedagoogi juures ja O. S. palus elatisele lisa 100 eurot. Kostja ütles ära, et väidetavalt pole võimalust. Alates 2021.a jaanuarist enam poeg eripedagoogi juures ei käi, poeg on kõnekeelt oluliselt parandanud, kuid see on siiski ebapiisav. Spetsialisti sõnul vajab laps eripedagoogi ja logopeedi veel vähemalt 2 aastat. Hagejate seaduslik esindaja kinnitab, et ta ei tööta, kuid töö leidmine on raskendatud poja rehabilitatsiooni tõttu. Poeg ei suuda üksi kodus olla kauem kui 1,5 tundi, käib eriklassis. Ema viib teda kooli ja käib pärast järel. Ema aitab poega kodutöödes, toimetab lapse taastusravile. Ka tütar kardab kaua üksi kodus olla. Hagejate seaduslikul esindajal abistajaid ei ole.
KOSTJA VASTUS
3.Kostja I. L. tunnistab hagi osaliselt. Kostja märgib, et tema sissetulek ei võimalda tasuda elatist hagiavalduses nõutud ulatuses kahjustamata seejuures kostja enda igapäevast toimetulekut. Kostja kinnitab, et on nõus ja võimeline tasuma elatist kummalegi lapsele 200 eurot kuus, see on kokku 400 eurot. Kostja märgib, et vanemad on seni alati koos laste eest hoolitsenud ja ka praegu aitab kostja võimaluste piires. I. L. selgitab, et kuigi pandeemia tõttu on viimasel ajal kohtumised ja lastega koosveetmised jäänud harvemaks, kuid ikkagi suhtlus toimib regulaarselt. Tavaliselt käiakse koos siis kusagil sõitmas, samuti teeb kostja lastele kulutusi, ostab riideid, jalatseid, mänguasju jne. Samuti toetab lapsi isapoolne vanaema. Kostja kinnitab, et kuigi 2016. aastal sõlmitud kompromissi kohaselt pidi ta tasuma igakuiselt 100 eurot kuus lapse kohta (kokku 200 eurot), on ta tegelikkuses maksnud alati rohkem. Lisaks 100 eurole on kostja ostnud lastele regulaarselt riideid, jalatseid, tahvelarvuti ja muud vajalikku. Alates 2017. aastast hakkas maksma 150 eurot lapse kohta, kuigi laste ema seda temalt ei palunud. Kostjale kuulub kinnistu xxx ja vana sõiduauto Ford.
Pärast Inglismaal elamist ei saanud kostja pikka aega Eestis tööd leida, aastatel 2016-2017 oli arvel Töötukassas. Alates 2020.a juulist töötab kostja valveelektrikuna ja käib vahetustega tööl. Töötasu ei võimalda maksta elatist 584 eurot kuus nagu hagis nõutakse. Hagejate seaduslik esindaja käesoleval ajal ei tööta ega ei ole töötanud ka varem. Kui hagejate esindaja leiab, et nende ühistele lastele tuleb kulutada 1168 eurot kuus ja poole sellest, ehk 584 tuleb tasuda kostjal, siis jääb selgusetuks, kust leiab laste ema oma osa ülalpidamiseks vajaminevatest vahenditest. Kostja on seisukohal, et tegelikkuses on laste vajadused väiksemad kui 1168 eurot kuus. Kostja enda püsikulud on kuus kokku 750 eurot (sh arvestades laste sõidutamised). Kui sellele lisada juurde 400 eurot elatist, mida kostja on valmis laste ülalpidamiseks igakuiselt tasuma, saab kokku 1150 eurot kuus. Sellist palka ei saa kostja iga kuu, mida tõendab tema esitatud õiend. Hagejate seaduslik esindaja viitab poja puudele. Kostjale teadaolevalt saab laps riigilt rehabilitatsiooniplaani kohaselt toetust meditsiini- ja psühholoogiliste toetuste näol (01.05.202001.05.2021 kokku 1933,08 eurot).
4.Kostja on seisukohal, et hagejate seadusliku esindaja ebakindlus nõuetes vaid kinnitab kostja seisukohta, et tegelikkuses maksab ta elatist lastele piisavas ulatuses. Kostja ei ole veendunud, et lapsed ei saa tänaseni Inglismaalt toetust. Hagiavalduses toodud nõue, lastele 584 eurot kuus on ülepaisutatud ega vasta laste tegelikele vajadustele. Kostja kinnitab veelkord, et on nõus tasuma lastele 200 eurot kuus igale lapsele, kuid tingimusel, et hagejate seaduslik esindaja tõendab, et kulutab vahendeid tõepoolest laste huvialaringidele ja rehabilitatsioonile. Kostja on teadlik, et lapsel on raske puue, kuid kostja on teadlik ka sellest, et rehabilitatsiooniteenuste eest tasub riik. Kui rehabilitatsioonikeskus ei suuda teenuseid pakkuda, tuleb valida teine teenuse osutaja, samuti taotleda toetust kohalikult omavalitsuselt. Kostja teab, et K. käib väljas üksi või oma õega, kostja hinnangul võiks ta ka kooli minna üksi. Juhul kui see nii ei ole, saaks vajadusel taotleda last kooli saatva töötaja määramist. Sel juhul ei oleks hagejate seaduslikul esindajal tööle asumisega mingeid takistusi ning töö graafikut on võimalik sobitada ka lapse režiimiga. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest ei nähtu muid sissetulekuid peale riigi ja kohaliku omavalitsuse antavatest toetustest, sellest saab järeldada, et ka laste ema elab lastetoetuste arvel, selle asemel, et ise teenida ja laste ülalpidamisele kulutada. Kontoväljavõttest ei ole näha ka makseid kolmanda lapse ülalpidamiseks. Kostja ei saa ega soovi ülal pidada kogu O. S.i peret, vaid soovib ja on kohustatud ülalpidamist andma ainult oma kahele alaealisele lapsele.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt.
6.Viru Maakohtu 30.11.2016.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-16-14919 kinnitas kohus O. S.i ja I. L. kompromissi, mille kohaselt kohustus I. L. tasuma K. L. ja V. L. ülalpidamiseks elatist 100 eurot kuus lapse kohta, kokku 200 eurot (määruse resolutsiooni p 1.1 ja 1.2). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 p 1 ja 2 on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. TsMS § 459 kohaldub ka otsusele, millega kohus mõistis kostjalt elatise välja (Riigikohtu 16.01.2013.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12 p 16). Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid ja igapäevased vajadused. Elatise suuruse muutmiseks on
alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema (te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Nimetatud asjaolude tõendamise koormus lasub hagejal. Viru Maakohus mõistis kostjalt välja elatise hagejate kasuks kompromissi kinnitamise määrusega. Kompromissi kinnitamisel tugines kohus vanemate kokkulepitule ning ei tuvastanud elatise väljamõistmise asjaolusid (sh ei hinnanud laste vajadusi ega vanemate varalist seisundit). Riigikohus on märkinud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, ei saa tuvastada asjaolude muutumist ja seetõttu tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. (vt Riigikohtu 19.10.2015.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15 p 12)
7.Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. PKS § 96 ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10. 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt Riigikohtu 08.01 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 12). Tulenevalt PKS § 99 lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Vastavalt PKS § 101 lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 07.02.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909/124 p 12, 22.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hagejad paluvad suurendada väljamõistetud elatist ja nõuavad elatise väljamõistmist miinimummääras, tuginedes eelviidatud Riigikohtu lahenditele, ei pea laste vajadusi /kulutusi selles ulatuses tõendama. 2021. aastal on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 584 eurot, elatise miinimummäär ühele lapsele 292 eurot. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
8.Käesolevas asjas tugineb kostja asjaoludele, et ei ole võimeline oma sissetulekut arvestades hagejatele nõutud ulatuses elatist tasuma, samuti ei vasta nõutud elatise suurus laste tegelikele vajadustele. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada vanema varalise seisundiga (sh ka majandusliku võimekusega mitte üksnes selle puudumise või ebapiisavusega) ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (PKS § 102).
Kostja on seisukohal, et suudab tasuda elatist laste ülalpidamiseks 200 eurot kuus lapse kohta ehk kahele kokku 400 eurot, tingimusel, et hagejate seaduslik esindaja tõendab, et lapsed osalevad erinevates huvialaringides jms. Kohus juhib tähelepanu, et kuivõrd hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei ole nende vajaduste / kulude tõendamine vajalik. Kulude tõendamine oleks vajalik juhul, kui hagejad nõuaksid elatist rohkem kui seaduses sätestatud igakuine miinimummäär. Samas nõustub kohus sellega, et miinimumpalga kiire tõusu tõttu on muutunud igakuise miinimumelatise suurus nt keskmist töötasu saavale vanemale teatud juhtudel ebaproportsionaalselt suureks. Ka Riigikohus on korduvalt viidanud (vt nt 22.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14), et seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras kus oluliselt on kasvanud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka elatise miinimummäär ning kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 3) ning vaid väikese osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). Kohus rõhutab, et käesoleva ajani kehtib siiski üldreeglina PKS § 101 lg 1 ning kas esinevad PKS § 102 lg 2 asjaolud, mis õigustavad elatise väljamõistmist väiksemas määras, hindab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Kui kohus peaks igal võimalikul juhul lähtuma PKS § 102 lg 2 asjaoludest (ja nende laiendamisest), kaotaks PKS § 101 lg 1 säte igasuguse mõtte.
9.Kohus märgib, et Justiitsministeeriumi tellimisel viisid Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors läbi uuringu Lapse vajaduspõhise miinimumelatis, mille lõpparuande kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu keskmiselt
eurot kuus, (vt https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf). Lapse ülalpidamiskulu jagatakse kahega, kuna eeldatakse, et vanemad panustavad lapse kulude kandmisesse võrdselt. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutust on lapse miinimumelatis 2019.aasta lõpu seisuga ca 343/2 = 172 eurot. Lähtudes viimase elatise uuringu andmetest on elatise vajaduspõhine suurus kuus ühe (7-12 aastase) lapse kohta 172 eurot (so ühe vanema osa). Uuringus on küll välja toodud lapse vajaduspõhise miinimumelatise suurus, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel / muutmisel tuleks lähtuda üksnes sellest ja mitte arvestama kummagi vanema ülalpidamisvõime ja muude asjaoludega. Vaidlust ei ole selles, et kostja on regulaarselt hagejatele ülalpidamist andnud, hagejate väitel ei ole igakuiselt makstav 150 eurot lapse kohta aga piisav. Vaidlust ei ole ka selles, et K. L.le on määratud raske puue ja laps on erivajadusega. Kostja leiab, et elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas võtta arvesse hagejatele määratud toetusi (sh pojale erivajaduses tingitud toetusi). Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 28.2, 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905/66).
Kohus on seisukohal, et lapse erivajadusest tingitud riiklikku toetust ei peaks käesoleval juhul elatise suuruse määramisel.
10.Selle eest, et lapsed saaksid kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10. 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13). Kohus nõustub, et üldjuhul tuleb vanematel anda lastele ülalpidamist võrdsetes osades. Riigikohus on oma 06.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16 märkinud, et PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-118-12, p 15; nr 3-2-1-69-13, p 18). O. S.i ja I. L. majanduslikku seisundit iseloomustavate tõendite põhjal on ilmne, et vanemate majanduslik võimekus on erinev. I. L. töötab X OÜ-s ja tema töötasu on 2021.a olnud vahemikus 1202-1453 eurot (kostja pangakonto väljavõte tl 20-27). X OÜ tõendi kohaselt (tl 85) oli I. L.le 06.07.2020-30.04.2021 talle arvestatud töötasu koos preemia ja lisatasuga 14802, 37 eurot (so keskmiselt 1644, 70 eurot kuus). O. S. ei tööta. Sissetulekuid (välja arvatud sotsiaaltoetused) ei nähtu ka hagejate seadusliku esindaja pangakontolt (tl 96-109). Kinnistusraamatu andmetel on I. L. kantud kinnistusraamatusse kinnistun xxx(registriosa nr xxx) omanikuna. O. S. on kinnistusraamatusse kantud korteri asukohaga xxx (registriosa nr xxx omanikuna). Maanteeameti Liiklusregistri andmetel on O. S. kantud registrisse sõiduauto Nissan Note (reg. nr xxx, ehitusaasta 2009) omanikuna. I. L. on liiklusregistrisse kantud sõiduauto Ford Galaxy (reg. nr xxx, ehitusaasta 2003, reg.tunnistus välja antud 2016), sõiduauto Škoda Yeti (reg nr xxx, ehitusaasta 2010, reg.tunnistus välja antud 21.07.2021); haagise /paadiveoki TIKI Q1 (reg nr xxx, ehitusaasta 2021, reg. tunnistus välja antud 30.08.2021.a) ja haagise MAZ Q1 (reg nr xxx, ehitusaasta 1986, reg tunnistus välja antud 2005) omanikuna. Olukorras, kus ühel vanemal on püsiv sissetulek töötasu näol ja teisel vanemal seda ei ole, on ilmne et vanemate majanduslik võimekus on erinev. Vanemate lahuselu tõttu ei peaks halvenema laste senine elustandard ning vanemad peaksid end asetama olukorda, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning säilitama lastele varasema elulaadi. Kohus nõustub kostjaga selles, et tema roll on anda ülalpidamist kahele alaealisele lapsele, teiste pereliikmete ülalpidamise eest peavad hoolitsema täisealised pereliikmed. Juhul, kui lapse erivajadusest tingituna ei ole lapsega koos elaval vanemal võimalik tööl käia, tuleb seda elatise väljamõistmisel arvestada. Ei saa unustada ka seda, et lapsega koos elav vanem panustab lastesse rohkem vahetult isegi kui aritmeetiliselt on tema osa ülalpidamiskulude katmisel väiksem. Arvestades, et hagejate seaduslikul esindajal puudub käesoleval ajal püsiv sissetulek töötasu näol, ja millest tulenevalt on poolte majanduslik võimekus oluliselt erinev, ei pea kohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada lastele määratud peretoetusi.
11.Eeltoodud põhjendustel ning arvestades mõlema vanema majanduslikku seisundit, aga ka eespool viidatud uuringus (vt otsuse p 9) toodud vajaduspõhise elatise suurust, peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja hagejate kasuks elatis 200 eurot lapse kohta iga kuu, so kokku 400 eurot kuus. Kohtu hinnangul on elatis 200 eurot (ühe vanema osa) piisavalt suur katmaks 8-9 aastase lapse vajadused, seadmata seejuures ohtu elatist maksma kohustatud isiku igapäevast toimetulekut. Arvestades kostja sissetuleku suurust ning tema enda väidetud igakuiste püsikulude ulatust, ei ole väljamõistetud elatis kohtu hinnangul kostja jaoks ebaproportsionaalselt suur.
Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 sätestatust jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.