Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
MV hagi PP vastu võlgnevuse nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.12.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MV apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5800,40 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
14.12.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MV (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Anu Toomemägi Kostja PP (ik
XXXXXXXXXXX),
esindajad vandeadvokaadid Yulia Klykach ja Sille Allikmets
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 15.06.2015 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada MV hagi PP vastu. Mõista välja PP-lt põhivõlg 2720 eurot ja viivis 3080,40 eurot MV kasuks.
2.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta PP kanda.
3.Välja mõista PP-lt hüvitis menetluskulude katteks summas 1444 eurot MV kasuks. Summa tuleb tasuda MV AS SEB PANK arvelduskontole nr EE241010010264187011.
4.PP-l tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1444 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.MV (hageja) hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja PP (kostja) 11.05.2012 laenulepingu, mille kohaselt võlgnes kostja hagejale 2720 eurot. Vastavalt lepingu p 2.1 kohustus kostja tasuma võlgnevuse 30. juuniks 2012. Kostja oma kohustust ei täitnud. Kostjaga kohtuväline suhtlemine võlgnevuse teemal ei ole andnud tulemusi. Lepingu p 3.1. kohaselt kohustus kostja maksma viivist maksetähtaja ületamisel 0,15 % kalendripäevas tagasi maksmata võlasummalt. Hageja palub kostja välja mõista põhivõlg 2720 eurot, viivis 3080,40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtuistungil selgitas hageja, et laenu andis ta üle sularahas ja selle juures viibis kostja abikaasa. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Võlakiri on rahatu. Kostja pole raha hagejalt saanud. Kostja ei eita, et kirjutas laenulepingule alla 21.05.2012, kuid raha ei saanud. Eraisikutest hageja ja kostja vahel ei olnud tsiviilõiguslikke suhteid. Lepinguline suhe, st töövõtuleping, oli kostja poolt juhitava MTÜ Baltic Herpetological Society (edaspidi MTÜ) kui tellija ja kostja poolt juhitava OÜ HEK M.V. (edaspidi HEK) kui töövõtja vahel. Töövõtuleping sõlmiti nende vahel 07.02.2012 ja selle alusel teostas HEK töid MTÜ poolt peetava MiniZoo uute üüriruumide tarbeks. Töövõtulepingu p-st 2 tulenevalt pidi MTÜ tasuma HEK-le kokku 9483,05 eurot. Vastavalt lepingu ple 6.1 kohustus kostja juhitav MTÜ ettemaksuna tasuma hageja juhitavale äriühingule 25 % lepingu maksumusest ehk 2370,77 eurot, ülejäänud osa „peale arve esitamist 5 tööpäeva jooksul“. Kostja tasus isiklikult HEK arve nr 12004 summas 2370,75 eurot. Raha MiniZoo uuele üüripinnale ümberpaigutamiseks ja sellega kaasnevate ehitustööde finantseerimiseks taotles MTÜ Keskkonna Investeeringute Keskuselt (KIK). Töövõtulepingu allkirjastamise ja sellele järgnenud ettemaksu tasumise ajaks ei olnud KIK veel rahuldanud kostja finantseerimistaotlust. 07.02.2012 lepingu kohaselt pidi HEK andma tööd MTÜ-le üle 31.03.2012. Identne lepingu tekst on MTÜ ja HEK vahel allkirjastatud ka 15.04.2012. Viimase lepingu järgi on vaid kohustuse täitmise tähtaeg hilisem – 10.05.2012. Ülalmärgitud lepingute kehtivuse ajal pöördus hageja kostja poole, soovides tema 2 ehitustöölise listöötundinde eest täiendavat raha, kuid oli samal ajal mures MTÜ poolt tema töövõtulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pärast, kui KIK MTÜ taotlust ei rahulda. Ehitustööde lõpetamise ajaks 11.05.2012 ei olnud KIK MTÜ finantseerimistaotluse suhtes otsust teinud ja MTÜ-l polnud võimalust oma kohustusi täita. Sel põhjusel valmistas hageja HEK poolt tööde lõpetamise päeval 11.05.2012 ette lihtkirjaliku lepingu nimetusega „Võlaleping“. Sellega pandi kostja tagama tema poolt juhitava MTÜ rahaliste kohustuste täitmist hageja (aga mitte HEK) ees. Hageja ja kostja vaheline leping on näilik tehing. Kostja tahe lepingule allakirjutamisel oli hagejat rahustada, et rahad tulevad ja tema firma ei jää rahast ilma.
Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, kohtukulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 864 eurot. Maakohus tuvastas, et laenuleping oli rahatu. Samuti leidis kohus, et vaidlusalune leping oli näiline tehing (TsÜS § 89 tähenduses). Hageja on kaebeõigust kuritarvitanud ja kohut pahatahtlikult eksitanud. Lõppjäreldusena leidis kohus, et hageja pole kohtule veenvalt tõendanud, et kostjal on võlgnevus hageja ees. Kohus tõlgendab tõendeid kohustatud poole kasuks. Kostja väidet võlasuhte puudumisest hagejaga tõendavad kaudsed tõendid. HEK esitas MTÜ-le arve nr 16 11.05.2012 ja pooltevaheline võlaleping on koostatud samal kuupäeval 11.05.2012. Kuna kostja esindatava MTÜ poolt viidatud arve tasumine viibis, lähtus kostja headest äritavadest ja soovis isiklikult tagada, et arve saaks tasutud. Selleks sõlmis kostja hagejaga vaidlusaluse lepingu. Selle eesmärgiks polnud poolte vahelise võlasuhte loomine, vaid kostja esindatava äriühingu võlgnevuse tunnistamine ja tagamine. Tänaseks on äriühingute vaheline võlgnevus tasutud. Ka hageja e-kirjavahetusest tulene, et võlgnevus tuleneb äriühingute vahelisest töövõtulepingust, konkreetselt nimetatakse nendes kirjades hageja esindatava äriühingu töötajate töötasu ja tööaja kasutamist. Tegemist on näiliku tehinguga, mis on algusest peale tühine. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega saata asi uueks lahendamiseks maakohtule või lahendada asi ringkonnakohtus. Menetluskulud jätta kostja kanda. 11.05.2012 andis hageja kostjale laenuks 2720 eurot sularahas. Võlasumma tagastamise tähtaeg oli 30.06.2012. Saadud rahalt tuli maksta viivitusintressi 0,15% kalendripäevas juhul, kui kohustust tähtaegselt ei täideta. Laenusuhte kinnituseks sõlmisid lepingupooled ka 11.05.2012 võlalepingu, millele kirjutasid alla 21.05.2015. Ülejäänud osas kordab apellant maakohtus esitatud väiteid vaidluse lahendamise võimatusest kohtueelses menetluses seonduvalt poolte kirjavahetusega. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 7). Kohus on kopeerinud otsuse kirjeldavasse ossa kostja väited menetlusdokumendist ja kohtukõne teesidest. Kohtu järeldustes on kohus samastanud füüsilised isikud ja äriühingud. Tõendeid sisuliselt hinnatud ei ole. Hageja andis raha üle lepingu koostamise päeval 11.05.2012, seega ei saanud tunnistaja seda lepingu allkirjastamisel 21.05.2012 näha. Kohtuotsusest ei ole aru saada, millised on need kaudsed tõendid, millele kohus otsuse rajas. Seisuga 11.05.2012 oli MTÜ kohustuste suurus HEK ees mitte 11.05.2012 võlalepingus märgitud 2720 eurot, vaid 7112,30 eurot, mistõttu ei saa kostja poolt 2720 euro suurusevõlgnevuse tunnistamist füüsilise isikuna hageja ja mitte HEK ees pidada käenduseks selle ebapiisavuse ning subjektide erinevuse tõttu. Olukorras, kus hageja on tõendanud võla olemasolu kirjaliku lepinguga, tulnuks kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha saada. Tegemist on vähemalt kostja võlatunnistusega hageja ees. Laen anti üles sularahas ja ei olnud sõltuvuses HEK-i lepinguliste kohustuste täitmisega MTÜ ees. Võlasuhet kinnitab ka asjaolu, et kostja vastas hageja 24.09.2013 25.09.2013 e-kirjale võla tasumise kohta, kuid ei esitanud vastuväidet, et äriühingu poolt oli arve juba tasutud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue lahendi (TsMS § 657 lg 2), millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Hageja tugines hagis asjaolule, et andis kostjale 11.05.2012 laenu 2720 eurot tähtajaga kuni 30.06.2012 ja viivise määraga 0,15 % tähtaegselt tasumata summalt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis kostjale sularahas laenu 11.05.2012. Vaidlust ei ole selles, et kohtuväliselt ei ole hageja nõude lahendamine olnud võimalik (kirjavahetus tl 3-8).
8.Maakohus leidis, et laenuleping oli rahatu ja „võlaleping“ oli näilik tehing (TsÜS § 89 tähenduses). Maakohus järeldas, et hageja pole veenvalt tõendanud laenusuhte olemasolu poolte vahel. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud järeldusega ei nõustu.
9.„Võlalepinguna“ pealkirjastatud dokumendiga (tl 9) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja allkirjastas 21.05.2012 võlalepingu, milles kinnitas, et jääb hagejale võlgu 2720 eurot ja maksab selle tagasi 30. juuniks 2012.
10.Hageja on andnud vande all seletuse (tl 63), mille kohaselt andis ta füüsilise isikuna kostjale kui füüsilisele isikule viimase palvel 11.05.2012 või 21.05.2012 laenu 2720 eurot. Kostja palus raha just sellises summas, kuna tal oli sellise summa peale tulemas toetus ja ta saanuks selle tagasi maksta. Võlalepingu koostas hageja. Ütlustest nähtub, et hageja on olnud segaduses raha üleandmise kuupäeva suhtes, kas see toimus varasemalt või „võlalepingu“ allkirjastamise päeval. Nii hagiavalduses kui apellatsioonkaebuses tugines hageja siiski asjaolule, et laenuleping sõlmiti ehk raha anti üle 11.05.2012 ja allkirjastati 21.05.2012.
11.Kostja vande alla antud ütluste kohaselt (tl 63-64) andis kostja allkirja võlalepingule 21.05.2012. Nimetatu on tõendatud ka laenulepingul kajastuva allakirjutamise kuupäevaga. Kostja ütluste kohaselt laenulepingu alusel ta raha ei saanud ja allkirjastas võlalepingu mõtlematult, kuna MTÜ oli võlgu HEK-le, kuid hageja tegi pakkumise, et pooled allkirjastaksid eraisikutena „võlalepingu“. Kui toetusrahad KIK-ilt juuni lõpul või juuli algul tulid, kanti need kohe üle hageja firmale, sellega sai HEK töövõtulepinguga ettenähtud rahad kätte. Võlalepinguga allkirjastamisel ei antud raha üle (kostja sõnade kohaselt protokollis: võlalepinguga ei olnud raha juures), kostja allkirjastas selle hageja rahustamiseks, et rahad tulevad ja tema firma ei jää rahast ilma. Hageja ütles, et tahab töömeeste jaoks raha rohkem saada ja selleks tegi isikute vahelise lepingu. Kostja eitas, et ta on soovinud hagejalt eraisikuna laenu saada. Kostja väidetav tahe võiks olla seega kvalifitseeritav kas MTÜ kohustusega ühinemisena HEK ees nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 1) või käenduslepingu sõlmimisena MTÜ kohustuste tagamiseks HEK ees (VÕS § 142 lg 1).
12.Kostja vande all antud seletusest tuleneb nagu oleks pooled kokku leppinud töövõtulepingu eelarve ületamises ja täiendava tasu nõudes. Tasu maksmise tagamist taganuks kostja justkui isiklikult. Samas ei ole kostja väitnud, et juriidiliste isikute vahelises lepingus oleks eelarvet ületatud, HEK oleks taotlenud MTÜ-lt eelarve ületamisega seoses lepingu muutmist või täiendavaid summasid muul alusel. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et kõik MTÜ ja HEK vahelised töövõtulepingust tulenevad kohustused on kohase täitmisega lõppenud. Seetõttu ei saa kostja 25.09.2013 e-kirjaga hagejale (tl 6), milles kostja viitab 2720 euro seotusele töömeeste töötundidega, lugeda tõendatuks asjaolu, et võlalepinguga tunnistas kostja MTÜ ja HEK töövõtulepinguga seotud suhtest tulenevat võlgnevust.
13.Töövõtulepingu ja hinnapakkumisega (tl 79-84) loeb kohus tõendatuks, et HEK poolt esitatud hinnapakkumise alusel sõlmisid HEK ja MTÜ 07.02.2012 töövõtulepingu tööde tegemiseks kokku 9483,05 euro ulatuses tähtajaga 31.03.2012. Lepingu p-s 6 leppisid pooled kokku, et MTÜ tasub kokkulepitud hinna kahes osas: ettemaksu 25 % 2370,77 eurot ja ülejäänud osa peale arve esitamist 5 tööpäeva jooksul. Arvega (tl 87) loeb kohus tõendatuks, et 07.02.2012 esitas HEK MTÜ-le ettemaksu arve 2 370,75 euro tasumiseks. Maksekorraldustega (tl 85 ja 86) on tõendatud, et kostja eraisikuna tasus 10.02.2012 töövõtulepingus märgitud ettemaksu 2370,75 eurot ja MTÜ 7112,30 eurot 10.07.2012. Lõpetatud tööde aktiga (tl 92) loeb kohus tõendatuks, et tööd võeti vastu hinnaga 9483,05 eurot 12.05.2012 ehk üks päev enne väidetava laenulepingu sõlmimist. Seega, kui hageja oleks tahtnud, et kostja taganuks MTÜ töövõtulepingust tuleneva raha tasumise kohustusega, oleks loogiline olnud võlalepingus 7112,30 euro tasumise kohustuse märkimine. Võlalepingu sõlmimise ajaks oli ettemaks tasutud, kuid tasumata oli 7112,30 eurot. Seega ei ole kostja vande all antud seletused kooskõlas asjas esitatud muude eluliste asjaoludega ja tõenditega, mistõttu kohus neile tugineda ei saa.
14.Kostja versioonile räägib vastu ka see, et võlaleping on allkirjastatud hageja ja kostja kui füüsiliste isikute vahel. Kostja väidetav tahe oli aga rahustada hagejat kui HEK juhatajat ja anda HEK-le tagatis MTÜ võla tasumise kohustuste täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt pole võimalik järeldada, et võlaleping sõlmiti poolte vahel HEK töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks.
15.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et laenuleping on rahatu. Võlalepinguga on kostja tunnistanud hagejalt 2720 euro saamist. Olukorras, kus hageja on „võlalepinguna“ allkirjastatud dokumendiga tõendanud raha üleandmise, tuli kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Tunnistaja IP on andnud ütlusi (tl 65) selle kohta, et viibis vaidlusaluse võlalepingu allkirjastamise ajal hageja ja kostja juures, sellel ajal raha üle ei antud. Nimetatud tõendiga ei saa aga tõendada asjaolu, et laenuleping sõlmiti ja hageja andis kostjale raha üle mitte 21.05.2012 võlalepingu allkirjastamisel, vaid 11.05.2012.
16.Seega kuulub hageja nõue 2720 euro kostjalt väljamõistmiseks rahuldamisele (VÕS § 396 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel). Laenulepingus on pooled kokku leppinud intressi ja viivise tasumises (pd 3 ja 4). P 3.2. kohaselt algab intressi arvestamine võlasumma tasumise kohustuse täitmata jätmisele järgnevast päevast. Tõlgendades laenulepingu vastavaid sätteid saab teha järelduse, et intressi tasumise all on peetud sisuliselt silmas viivise tasumist 0,15 % tähtaegselt tasumata võlasummalt. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist arvestades laenulepingu täitmise tähtaega 30.06.2012 ja arvestusega kuni 25.07.2014 (tl 11). Viivise matemaatiline arvestus on õige (2720 x 0,15 : 100 x viivitatud päevade arv 755 = 3080,40). Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seega tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada ja mõista välja kostjalt hageja kasuks viivis 3080,40 eurot (VÕS § 113 lg 1 alusel).
17.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks hagejale kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu 425 eurot (tl 20). Hageja maakohtu menetluses taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu tuleb hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestada
ning nimetatud riigilõiv kuulub hagejale hüvitamisele. Muid hageja kindlaksmääratavaid menetluskulusid maakohtu menetluses tsiviilasja materjalide põhjal ei nähtu. Apellatsiooniastme menetluses on hageja esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, taotledes kostjalt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kulu 425 eurot ja lepingulise esindaja kulude katteks 384 eurot (koos käibemaksuga). Hagejale osutatud õigusabiteenus apellatsioonimenetluses on seisnenud maakohtu otsusega tutvumises ja kliendiga nõu pidamises (0,5 tundi), kohtutoimikuga tutvumises (0,3 tundi) ning apellatsioonkaebuse koostamises ja kohtule esitamises (4,5 tundi). Kohtuistungil esitas hageja täiendavad andmed menetluskulu arvestamiseks, paludes arvestada kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu (2 tundi) ja istungil osalemise ajakulu (0,92 tundi) summas 210 eurot. Esindaja tunnitasu suuruseks on 72 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kinnituse kohaselt on kõik menetluskulud kantud seoses käesolevas tsiviilasjas toimuva kohtumenetlusega. Hageja palub kohustada kostjat tasuma VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivist protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Kostja vastaspoole apellatsiooniastme menetluskulude kohta vastuväiteid esitanud ei ole. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid tsiviilasja materjalide põhjal, leiab, et hageja esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg oli esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Nähtuvalt toimiku materjalidest on hageja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 425 eurot (tl 141). Ülalmärgitut arvestades, rahuldab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse ning mõistab kostjalt välja hageja poolt maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitise kogusummas 1444 eurot, sealhulgas riigilõiv 850 eurot (425+425) ja lepingulise esindaja kulu 594 eurot (384+210). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal väljamõistetud menetluskulud tasuda MV AS SEB PANK arvelduskontole nr EE241010010264187011. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada hageja taotlus kostja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
18.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes käesoleva kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.