nende Hageja: Aktsiaselts XXX(registrikood XXX; asukoht
XXX);
Hageja lepinguline esindaja: Ferenc XXX (asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn; e-post ferenc.XXX); Kostja: OÜ XXX(registrikood XXX; asukoht XXX), seaduslik esindaja: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX; e-post XXX); Kostja lepinguline esindaja: [email protected]).
Asja läbivaatamine
Ivo
XXX
(e-post
01.12.2015.a istung kostja lepingulise esindaja osavõtul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista OÜ-lt XXX(registrikood XXX) Aktsiaselts XXX(registrikood XXX) kasuks võlgnevus 3 855,04 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 3 500 eurot, 20.02.2015.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 77,35 eurot ning kahjuhüvitis 277,69 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista välja OÜ-lt XXXAktsiaseltsi XXXkasuks menetluskulud summas 610 eurot. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud
2-14-41121 tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 15.08.2013.a kostjaga müügilepingu, mille sisuks oli hageja poolt kostjale sõidukite varuosade müümine ja remontteenuste osutamine, kostja kohustus kauba ning teenuste eest hagejale tasu maksma. Hageja osutas kostjale sõiduki remontteenust ning esitas kostjale teenuse ja kauba eest arve summas 3856,80 eurot. Vastavalt lepingu punktile 5.2 kohustus kostja tasuma talle esitatud arved kauba ja teenuste eest 14 päeva jooksul. Kostja on arve kätte saanud, kuid on jätnud selle tasumata. Kostja on andnud korduvaid lubadusi hakata osade kaupa võlgnevust tasumaa (sh kirjalikult), kuid ei ole seda teinud. Hageja ja kostja on lepingu punktis 5.4 kokku leppinud viivises õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga viivitatud päeva eest. Hageja vähendab viivise % seadusliku viiviseni 0,022% päevas ja hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale viiviseid kokku 197,70 eurot alljärgneva arvutuse järgi. Seoses kostja poolse lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks XXXOÜ poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 277,69 eurot, mis seisneb XXXOÜ - le makstud teenustasus (põhisummalt 6 % + km) (arve lisas 3). XXXOÜ teostas võla sissenõudmist kostjalt kohtuväliselt. Kostja on tasunud põhivõlgnevusest 356,80 eurot, seega on kostjal tasumata hagejale põhivõlg summas 3500 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 3 500 eurot, viivised summas 197,70 eurot, kahju 277,69 eurot ja menetluskuludena 610 eurot. Kõik menetluskulud palub jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostja ei tunnista hagi. Kostja leiab, et ei ole üheselt selge, kellele arve nr 609627 väljastati, sest sellel puudub kättesaaja kinnitus ning nõusolek. Samuti üheselt pole selge, kas osa arvest on sularahas tasutud kaupa/teenust kätte saades. Hageja väidab, et müügileping nr 130815 sõlmiti 15.08.2013.a, kuid tema poolt kohtule esitatud lepingul ei ole sõlmimise hetkel kostja volitusi omava isiku allkirja ega kostja tagantjärele antud heakskiitu. Vastav volikiri on digitaalselt allkirjastatud 03.09.2013.a. Kostja ei ole võtnud omaks müügilepingu tingimustega nõustumist ega arve saamist. Hageja väited, et kui on tegemist nn seotud isikutega, siis tuleks justkui esindusõiguse olemasolu eeldada, on ebaõiged, alusetud ja paljasõnalised. Samas ei ole hageja märkinud, mis moel on allkirja andnud isik kostjaga „seotud“, et see asjaolu peaks eelduslikult olema esindusõiguse olemasolu kinnitav faktor. Hageja väide, et ainuüksi hageja poolt kostja autole remondi tegemine tõendaks või kinnitaks justkui müügilepingu sõlmimist ja kostja poolt selle kõigi tingimustega nõustumist, ei ole adekvaatne, ei tugine seadusel ning on täiesti meelevaldne.
3.Kui lepingu sõlmimisel viibib kolmas isik, kellel puudub volitus ehk õigus kostja eest dokumente, sh lepinguid allkirjastada, siis ei saa sellest järeldada, et kostja (kostja seaduslik esindaja) sellest üldse teadlik oli, veel vähem seda, millistel tingimustel leping sõlmiti ega ka seda, kas tellitud töö vastas selle vastuvõtmisel lepingutingimustele või mitte. Teise lepingupoolena pidi hageja veenduma väidetud esindajal tema volituste olemasolus ja mahus, sest ainuüksi asjaolu, et keegi kostjale kuuluvat autot sõitmiseks kasutab (ka õiguslikul alusel), ei tähenda, et tal on olemas volitused kostja nimel tema
2-14-41121 esemele remonti tellida või kostjale maksekohustusi kaasa tuua. Sellise käitumise lubamine tekitaks õigusliku kaose, kui igaüks võiks teise isiku nimel auto remonti tuua ja jätta maksekohustused teisele isikule.
4.Neist asjaoludest, mis hageja on hagiavalduses esitanud ja tõenditega kinnitanud, selgub vaid, et kostjale kuuluvale autole teostati remonttööd. Samas ei kinnita need asjaolud ei lepingu sõlmimist ega lepingulist tasu maksmise kohustuse tekkimist. Lepingu sõlmimist ei kinnita ka see, et kostja on pakkunud asja lahendamiseks maksta arve graafiku alusel, sest nimetatud pakkumine on üksnes kostjapoolne heas usus hagejale vastutulek, et hageja ei peaks keerukale kohtumenetlusele liigseid kulutusi tegema. Seega, ei ole lepingu sõlmimine poolte vahel formaalsete eelduste puudumise tõttu tuvastatav.
5.Lisaks märgib kostja, et hageja ei ole tõendanud ka arve esitamist kostjale. Seega ja arvestades ülaltoodud asjaolusid, ei pruukinud kostja olla üldse teadlik arvest ja väidetavast kohustusest ning selle alustest. Võlanõude esitamine ei ole samaväärne arve esitamisega ning see ei tähenda iseenesest, et arve loetaks võlanõude esitamisega esitatuks. Eeltoodust tulenevalt, kui arve on siiani esitamata, siis ei ole see arve ka enne kohtumenetlust muutunud sissenõutavaks, sest hageja peab tasunõude sissenõutavust tõendama ja põhjendama. Järelikult, ei ole tekkinud maksekohustust ega selle kõrvalkohustusena kohustust tasuda viivist või hüvitada kahju. Kahju välja mõistmiseks ei piisa asjaolule viitamisest, et hageja on kellelegi midagi maksnud teenustasuna. Seejuures puudub põhjendus, miks pidi hageja maksma teenustasu võla kohtuvälise menetlemise eest kui nõue on jõudnud ikkagi kohtumenetlusse. Teiseks, ei saa hageja ja tema esindaja vahel sõlmitud teenustasu kokkuleppest tuleneda siduvaid kohustusi kostjale, kes ei olnud nende kokkulepete pooleks. Kahju tekkimine ja põhjuslik seos kostja käitumisega on aga tõendamata. Kokkuvõttes on kahju tõendamata ja kahju väljamõistmine kostjalt alusetu. Lisaks on hageja viidanud hagiavalduses lepingulise kahju õigusnormidele, mis kohalduvad juhul, kui lepingu sõlmimine on tuvastatud. Praegusel juhul leiab kostja, et lepingulise kahju väljamõistmiseks puudub seaduslik alus. Kostja väidab, et hagi on tervikuna alusetu ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, menetluskulud aga kõik hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 2 ls 2 sätestab, et müügilepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Kuivõrd käesoleval juhul seisnes suurem osa hageja kohustustustest sõiduki varuosade ja hooldustarvikute müümises, siis kvalifitseerib kohus vaidlusaluse lepingu müügilepinguks.
2-14-41121
8.Asjas puudub vaidlus, et hageja on kostjale valduses olevale (omanik OÜ XXX, vastutav kasutaja OÜ XXX) sõidukile Iveco Eurotrakker AD340T41 (reg nr XXX) müünud varuosi ning teostanud remondi- ja hooldustöid. Tööde eest on väljastatud arve nr 609627 summas 3 856,80 eurot, mille kostja on suuremjaolt jätnud tasumata, olles tasunud vaid 356,80 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on tööd vastu võtnud ning sõiduk on pärast tööde teostamist hageja juurest ära viidud ning teostatud tööde osas ei ole hagejale vastuväiteid esitatud.
9.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3 500 eurot, viivised summas 197,70 eurot ning kahju 277,69 eurot. Kostja esitatud haginõuet õigeks ei võta ja ei tunnista enda vastu suunatud nõudeid.
10.Poolte vahel on vaidlus müügilepingu nr 130815 kehtivuses kostja suhtes, kuna lepingul ei ole sõlmimise hetkel kostja volitusi omava isiku allkirja ega kostja tagantjärele antud heakskiitu. Lisaks on vaidlus selles, kas kostja on arve nr 609627 kätte saanud ning sellest tulenevalt, kas arve on enne kohtumenetlust muutunud sissenõutavaks. Samuti on eeltoodust tulenevalt poolte vahel vaidlus viivisenõude ning kahju hüvitamise nõude põhjendatuse osas.
11.Otsustamaks hageja nõuete põhjendatuse üle, peab kohus esmalt välja selgitama, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping. Kohtutoimikust nähtub, et hageja XXXAS ja kostja XXXOÜ, kelle nimel allkirjastas lepingu volitatud isik XXX, on 15.08.2013.a sõlminud müügilepingu nr 130815 (tlk 34-36). Müügilepingu lisas 1 on kostja esindajaks samuti märgitud XXX, ning on täpsustatud, et esindusõigus tuleneb volikirjast. Kostja märgib, et XXX’l puudus lepingu sõlmimise ajal selleks vastav volikiri. Kohtutoimikust nähtub, et kostja juhatuse liige on XXX’t volitanud sõlmima kostja nimel lepinguid (k.a ostu-müügilepinguid) juriidiliste ja füüsiliste isikutega. Volitus (tlk 60) on antud alates 03.09.2013.a, samas kohtule esitatud volikiri on allkirjastatud 02.04.2014.a. Seega ei hõlma nimetatud volikirja kehtivusperiood lepingu sõlmimise hetke 15.08.2013.a. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja eitab heakskiidu andmist.
12.TsÜS § 116 lg 2 järgi kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Nimetatud isikute puhul eeldatakse volituse olemasolu ning kolmandad isikud ei pea esindusõiguse olemasolu eraldi kontrollima. Küll tuleb kontrollida, kas tehing on tulenevalt selle sisust ja tegemise asjaoludest seonduv teise isiku majandus- ja kutsetegevusega. Sõiduki Iveco Eurotrakker AD340T41 (reg nr XXX) vastutav kasutaja on OÜ XXX, kasutajaks XXX. Kohtu hinnangul on OÜ XXXsõiduki XXX kasutusse andes ja teda ka liiklusregistris kasutajaks märkides võtnud vastutuse XXX tegevuse eest, mis seonduvad antud sõidukiga. Kohtu hinnangul on äriühingu (kelle äriregistrijärgne põhitegevusala on kaubavedu maanteel) vastutavas kasutuses oleva kalluri reduktori vahetusega seonduv üheselt seotud kostja majandus- ja kutsetegevusega - kui sõiduki reduktor on katki, siis sõiduk ei liigu.
13.Lisaks sätestab TsÜS § 118 lg 2, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige
2-14-41121 majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18). Riigikohus on 10.10.2012.a otsuses nr 3-2-1-112-12 märkinud, et TsÜS § 118 lg 2 alusel võib lepingu sõlminud isiku volitus tekkida juhul, kui isik teadis või pidid teadma, et teine isik tegutseb tema nimel esindajana, ning isik talus sellist tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud seda. Kuivõrd XXX esines kostja majandus- ja kutsetegevuses kasutatava sõiduki remontimiseks ja hooldamiseks sõlmitava lepingu allkirjastamisel kostja volitatud esindajana, kostja on ka ise nimetatud isiku paar nädalat hiljem selliseid lepinguid allkirjastama volitanud, kostja ei ole hagejale lepingust tulenevate kohustuste täitmise osas vastuväidet esitanud ning kostja on XXX’t volitanud nimetatud sõidukit kasutama ja on temaga ka käesoleval ajal töösuhtes, leiab kohus, et XXX’l oli nimetatud lepingu sõlmimiseks volitus olemas ning lepingust tulenevad kohustused on XXXOÜ-le täitmiseks kohustuslikud.
14.Esmalt analüüsib kohus hageja põhinõuet. Tööde eest on 17.06.2014.a väljastatud arve nr 609627 (tlk 37) summas 3 856,80 eurot, millest kostja tasunud kokku 356,80 eurot (tlk 85-86, 27.10.2015.a ja 10.11.2015.a maksekorraldused). Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 3 500 eurot. Lepingu p-ide 5.1-5.2 kohaselt oli kostja kohustatud kauba ja teenuste eest tasuma vastavalt esitatavatele arvetele 14 kalendripäeva jooksul.
15.Kostja märgib, et arve ei ole sissenõutav, kuna seda ei ole kostjale enne kohtumenetlust kätte toimetatud. Kohus leiab, et kostja vastuväide on alusetu ning ebausutav. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Tööde eest on 17.06.2014.a väljastatud arve nr 609627 kohaselt tulnuks arve tasuda hiljemalt 01.07.2014.a, mis tähendab, et arve muutunuks sissenõutavaks 02.07.2014.a. Siiski puudub arvel kinnitus arvega nõustumise ja selle kättesaamise kohta. Hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, millest nähtuks üheselt, et kostja on nimetatud arvest teadlik. Siiski nähtub kohtutoimikust, et 26.01.2015.a maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväitest (tlk 20-23) ja poolte kirjavahetusest (tlk 69), et pooled on pidanud kompromissiläbirääkimisi võlgnevuse tasumise ajatamiseks ning et kostja on olnud nõus võlgnevuse tasuma 400-euroste kuumaksetena. Samuti nähtub, et 19.11.2014.a on hageja esindaja edastanud kostjale nõudekirja (tlk 70-71), kus palutakse tasuda lepingust ning arvest nr 609627 tulenevad kohustused tasuda hiljemalt 21.11.2014.a. Seega pidi kostja olema nimetatud arvest ning võlgnevusest teadlik hiljemalt 19.11.2014.a ning on tõendatud, et kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks hiljemalt 22.11.2014.a.
16.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevust arvetel ettenähtud tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kohus on ülal leidnud,
2-14-41121 et poolte vahel oli leping, kostja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kohustus on sissenõutavaks muutunud ning hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda.
17.Eeltoodust nähtuvalt ei ole kostja täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kohus rahuldab põhinõude kogu ulatuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 3 500 eurot.
18.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 197,70 eurot. Hageja arvestab viivist seaduses sätestatud määras. Vaidlust ei ole selles, et kostja on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kohus arvestab viivise arvutamisel seda, et korrektselt on tõendatud võlgnevuse sissenõutavaks muutumine 22.11.2014.a. Alljärgnevalt arvutab kohus, kui suur on kostja viivisevõlgnevus hageja ees: Arve nr 609627
Sissenõutav alates 22.11.2014
Arvestuse lõpp 20.02.2015
Arve summa 3 856,80 €
Viivituse Viivise kestus määr 91 päeva 0,022%
Viivise summa 77,35 €
19.Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 20.02.2015.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 77,35 eurot.
20.Järgnevalt analüüsib kohus hageja kahjunõuet. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist summas 277,69 eurot, mis on tekkinud seoses kostja poolse lepinguliste kohustuste rikkumisega, mistõttu pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks XXXOÜ poole. Kahju seisneb XXXOÜ-le makstud teenustasus (põhisummalt 6 % + km). XXXOÜ teostas võla sissenõudmist kostjalt kohtuväliselt. Kostja vaidleb kahjunõudele vastu.
21.Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud järgmised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1); • lepingu rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 ja § 115 lg 1); • hagejale on tekkinud või tekib kahju tulevikus (VÕS § 127 lg 1, § 128); • lepingurikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • juhul kui nõutakse kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, on kahju hüvitamise nõude eelduseks üldjuhul kostjale täiendava tähtaja eelnev andmine kohustuse täitmiseks (vt VÕS § 115 lg 2 ja 3).
22.Riigikohus on 06.05.2015.a lahendi nr 3-2-1-36-15 p-is 22 märkinud, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju
2-14-41121 tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg.
23.Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Kohus on varasemalt tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud leping ning kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Kohtuni ei ole toodud asjaolusid, millest tulenevalt võiks väita, et lepingu rikkumine oli vabandatav (nt põhjustatud vääramatu jõu esinemisest vms). Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja on tõendanud, et talle on võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kahju summas 277,69 eurot (tlk 38, XXXOÜ arve nr 2141167), mis seisneb võlgnevuse kohtuvälise sissenõudmisega seotud toimingute tegemises. Kahjuhüvitise suurus on 6% põhivõlgnevuselt ning sellele lisandub käibemaks. Kohtutoimikust nähtub, et hageja nimel on kohtuväliselt võlgnevuse sissenõudmisega tegeletud (tlk 62, 70-71, nõudekirjad). Kui kostja oleks korrektselt täitnud lepingust tulenevad kohustused, ei oleks pidanud hageja inkassoteenust kasutama, mistõttu esineb kahju tekkimise ning kohustuse rikkumise vahel põhjuslik seos.
24.Seoses kahju ettenähtavusega märgib kohus järgmist. Riigikohus on 13.02.2014.a lahendi nr 3-2-1-178-13 p-is 12 selgitanud, et kahju ettenähtavuse puhul on oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega. Kahju ettenähtavust tuvastades tuleb arvestada üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule on üldjuhul ettenähtav, et kohustuse rikkumine võib tuua kaasa võlgnevuse kohtuvälise sissenõudmisega seotud kulud. On tavapärane, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud volitavad võlgnevust sisse nõudma inkassoettevõtte või koguni võõrandavad kogu nõude inkassoettevõttele. Seega pidi kostja lepingu rikkumisel nägema ette, et hageja poolt võlgnevuse sissenõudmisega võivad tal tekkida täiendavad kulud.
25.Kuivõrd käesoleval juhul ei nõua hageja kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, vaid koos kohustuse täitmisega, ei ole kahju hüvitamise nõude eelduseks kostjale täiendava tähtaja eelnev andmine kohustuse täitmiseks. Vaatamata sellel on hageja siiski kostjale täiendava tähtaja andnud, mis möödus tulemusteta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 277,69 eurot.
26.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3 855,04 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 3 500 eurot, 20.02.2015.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 77,35 eurot ning kahjuhüvitis 277,69 eurot.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
2-14-41121
29.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
30.Aktsiaselts XXX esindaja on hagiavalduses esitanud muuhulgas ka taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad menetluses tasutud riigilõivus 350 eurot ning lepingulise esindaja kuludes summas 260 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 610 eurot. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kohtu põhjendused
31.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
32.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
33.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Hagist nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad menetluses tasutud riigilõivus 350 eurot. Kohtutoimikust nähtub, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses tasunud riigilõivu 128,38 eurot ning hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 221,62 eurot (tlk 43, maksekorraldus), kokku 350 eurot. Seega on vastava kulu kandmine tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.
34.Järgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Hageja avaldusest nähtub, et hageja lepingulise esindaja kulude suuruseks on 260 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole täpsustanud, millises ajalises mahus ning millise tunnihinnaga on õigusabi osutatud. Tegemist on üksnes kokkulepitud tasuga esinduse eest. Hageja esindaja on kohtule 20.02.2015.a esitanud hagiavalduse, 13.04.2015.a seisukoha kostja hagivastuse osas, kohtu nõudmisel 13.07.2015.a täpsustuse ning 24.11.2015.a nõude täpsustuse. Kohus,
2-14-41121 kontrollinud kohtutoimikust nähtuvate hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et lepingulise esindaja kulu suurus on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja ei nähtu, et õigusabitasu oleks põhjendamatu.
35.Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 260 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 610 eurot (lepingulise esindaja kulu 260 eurot + riigilõiv 350 eurot). Kohus rahuldab hageja avalduse ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt välja menetluskulud summas 610 eurot.
36.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.