Tsiviilasja number
2-15-330
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar ja Indrek Parrest
Tsiviilasi
RK hagi Eesti Vabariigi (Justiits-ministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
2000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja RK (IK XXXXXXXXXX), määratud esindaja adv Katrin Jennsen Kostja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 30.03.2015 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue RK esitas 09.01.2015 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja on kinnipeetav Tartu Vanglas ja talle osutati arstiabi 20.02.2014 seoses tervisehäirega (nina all varasemalt olnud ohatis, mis paranenud, kuid kaetud koorikuga), mille raviks meditsiiniõde andis
määrimiseks tsinksalvi. Arstiabi osutaja oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötaja AH. Hageja hinnangul oli nimetatud vaevuse ravi efektiivne. 21.02.2014 pöördus hageja valvuri poole palvega kutsuda meditsiinitöötaja ennast uuesti läbi vaatama, kuna hagejal oli tekkinud uus tervisehäire - sügelev lööve kehal ja jalasäärtel. Nimetatud seisund põhjustas hagejale äärmist ebameeldivust, sügelus oli väljakannatamatu, mistõttu ei saanud hageja magada ning kratsis jalad veriseks. Samal päeval hagejale mingisugust arstiabi ei osutatud. 22.02.2014 pöördus hageja uuesti valvuri poole palvega kutsuda meditsiinitöötaja. 22.02.2014 kell 18.20 helistas Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötaja AH hageja kambrisse, kuid keeldus hagejat isiklikult läbi vaatamast ning soovitas hagejal kasutada 20.02.2014 määratud tsinksalvi ka teistele probleemsetele kehapiirkondadele. Alles 11.03.2014 toimus perearsti vastuvõtt, kus hagejale määrati nahakaebuste raviks üheks nädalaks antihistamiinikume, Sibicort kreemi ning nahakuivuse tõttu niisutavat kreemi. Nimetatud ravi oli efektiivne ning hagejal vaevused kadusid. Hageja hinnangul ei osutanud kostja hagejale nõuetele vastavat teenust, kuna jättis hageja nõuetekohaselt läbi vaatamata, seetõttu jäi haigus korrektselt diagnoosimata ning õige ravi määramata. Kuna perearst diagnoosis peale visuaalset läbivaatust 11.03.2014 hageja haiguse korrektselt ning määras haiguse raviks ka sobiva ja efektiivse ravi, on sellega kinnitatud asjaolu, et hagejal esinenud haiguse korrektne diagnoosimine oli võimalik, kui tervishoiuteenuse osutaja oleks rakendanud vajalikku hoolt. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisena on hageja näinud mitte patsiendi ehk hageja viivitamatult läbi vaatamata jätmist, vaid asjaolu, et kui tervishoiutöötaja leidis aja tegeleda hageja terviseprobleemiga, ehk asus tervishoiuteenust osutama, määras tervishoiutöötaja hagejale ravi ilma läbivaatust teostamata, vaid telefoni teel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt seisneb tervishoiuteenuse osutamine eelkõige patsiendi läbivaatamises arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides. Nimetatud nõude rikkumine on käsitletav tervishoiuteenuse osutamise lepingu olulise rikkumisena. Tervishoiutöötajal ei ole võimalik valida, kas osutada tervishoiuteenust VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud nõuete kohaselt või mitte. Nimetatud sätte alusel puudub tervishoiuteenuse osutajal diskretsiooniõigus läbivaatamise toimingu teostamise osas. Kui tervishoiuteenuse osutaja leiab aja patsiendi terviseprobleemiga tegelemiseks ja diagnoosimiseks, tuleb seda alati teha nõuetekohaselt, rakendades selleks käibes vajalikku hoolt ning lähtuda VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud nõudest patsiendi läbivaatuseks. Tervishoiutöötaja poolt telefoni teel, ilma patsienti isiklikult läbi vaatamata, diagnoositud haiguse raviks määratud kaks päeva varem määratud tsinksalvi ei saa kuidagi pidada antud juhul asjakohaseks raviks. Kuna hageja seisund ei paranenud 17 päeva jooksul, vaid pigem süvenes (lisaks sügelusest tingitud kratsimisega kaasnevad veritsevad haavandid), on antud juhul tegemist õige diagnoosi määramata jätmisega 22.02.2014. Õige diagnoosi määramata jätmine põhjustas hagejal seisundi halvenemise ning 17 päeva jooksul sügeluse leevendamiseks kratsis hageja sääred verele, mis omakorda halvendas hageja tervislikku seisundit veelgi ning suurendas füüsilist valu ja ebamugavustunnet. Kuna valu ja kannatustunne on subjektiivsed aistingud, mida ei ole võimalik dokumentaalsete tõendite või asitõenditega kinnitada, tuleb siinkohal kahju tekkimise hindamisel lähtuda keskmise inimese võimest taluda ulatuslikku, tugevalt sügelevat löövet ning seejärel kratsimise tulemusena veritsevaks muutunud löövet. Seejuures on oluline kahju hindamisel arvesse võtta asjaolu, et hageja tundis füüsilist valu ja kannatusi vähemalt 17 päeva. Hageja palus temale tervishoiuteenuse mittekohase täitmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot.
Kostja vastuväited Kostja palus hagi jätta rahuldamata. Valveõel puudus 22.02.2014 kohustus hageja isiklikult üle vaadata. Tervishoiuteenuse osutamine ei eelda ilmtingimata igakordset ülevaatamist ning pelgalt see, et valveõde hagejat hageja nõutud ajal isiklikult üle ei vaadanud, ei ole käsitatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisena. Vangla kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi ei tähenda, et iga kinnipeetav, kes selleks soovi avaldab, peaks tingimata ja viivitamatult arsti vastuvõtule pääsema. Telefoni teel toimuv konsultatsioon on täiesti iseseisvalt mõistetav tervishoiuteenuse osutamise liik ning seda tehakse vabaduses sarnaselt e-konsultatsioonile. Sellisel viisil tervishoiuteenuse osutamisel määratakse ravi või antakse soovitused haige kaebuste ja/või eelnevate terviseandmete alusel. Seega ei ole kostja olnud terviseteenuse osutamisel hooletu. 22.02.2014, mil valveõde hagejale kambrisse helistas, oli laupäev. Nädalavahetustel on Tartu Vanglas tööpäevadega võrreldes oluliselt vähem meditsiinitöötajaid ning õhtusel ajal (st pärast kella 16.30) jäävad vanglasse vaid valvemeedikud (või valvemeedik). Valveõel, kelle tööpäev kestab 24 tundi, on õhtusel ja öisel ajal mitmeid ülesandeid, mistõttu, lähtuvalt ülesannete erakorralisusest, tuleb kaaluda nende prioriteetsust. Hageja 22.02.2014 kaebus ei olnud erakorraline. Asjaoludest (sügelustunne jalgadel) ei ilmnenud ühtegi erakorralist ülevaatust või viivitamatut sekkumist vajavat meditsiinilist probleemi. Ka soovitust kasutada kaks päeva varem määratud kreemi võib pidada asjakohaseks. Hagejal oli võimalik end nö tavakorras kontaktisiku vahendusel arsti vastuvõtule kirjale panna, mida ta 26.02.2014 ka tegi, mille tulemusel osutas kostja talle ka efektiivset ravi. Õde ei pannud hageja kaebuste pinnalt diagnoosi kindla haiguse kohta, vaid andis soovituse kasutada vaevuste leevendamiseks olemasolevat tsinksalvi. Kuna õde ei diagnoosinud hagejal haigust, siis ei saanud ta ka diagnoosimisel viga teha. Asjaolu, et sobiva ravimi määramiseni läks esmaste kaebuste tekkimisest pisut aega, ei tähenda, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Jalgade sügelemisest tingitud vaevused ei nõua meditsiinitöötaja erakorralist sekkumist, mistõttu ei saa ka 11 tööpäeva pikkust arsti ootejärjekorda pidada ebamõistlikult pikaks. Tõendamata on hageja väited seoses pikaajaliste kannatuste ning füüsilise valuga. Lööve jalgadel ning sügelustunne võib olla küll ebamugav, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellega kaasneb ka füüsiline valu. Ka ei ole kehaosa(de) sügelemine käsitatav „pikaajalise kannatusena“. Olukorras, kus isik saab 11 tööpäeva jooksul arsti vastuvõtule, ei ole tegemist ebamõistlikult pika ooteajaga. Ka vabaduses on taoline ooteaeg tavapärane. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, menetluskulude suurust kohus kindlaks ei määranud. VÕS § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 770 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lg-s 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse tekkimise esimene eeldus on seega tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 20.02.2014 on hageja üle vaadanud kostja tervishoiutöötaja, kes oli tööl ka 22.02.2014. 22.02.2014 helistas kostja tervishoiutöötaja läbi ringmasteri hagejale ning soovitas probleemsetele kehapiirkondadele määrida 20.02.2014 määratud tsinksalvi. Asjas puudub vaidlus, et kostja tervishoiutöötaja vaatas hageja üle 20.02.2014 ning 22.02.2014 sama tervishoiutöötaja hagejat isiklikult üle ei vaadanud, vaid andis soovitusi tervisekahjustuse leevendamiseks telefoni teel. VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kuivõrd asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole dokumenteerimiskohustuse rikkumine tuvastatud, on ravi- või diagnoosivea tõendamiskoormis hagejal. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. TTKS § 20 lg 1 kohaselt eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. 22.02.2014 kostja tervishoiutöötaja poolt antud soovitused (nõustamine) hagejale telefoni teel on käsitletav tervishoiuteenuse osutamisena VÕS § 758 lg 1 mõttes. VÕS § 758 lg-st 1 tuleneb lisaks nõustamise kohustusele ka tervishoiuteenuse osutajale kohustus vaadata patsient arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi. VangS § 52 lg 2 alusel on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Patsiendi läbi vaatamise kohustuse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega, tulenevalt VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisustest, seega tuleb VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisusi, eelkõige võimalust ravida patsienti vanglas olevate võimaluste piires, hinnata kõrvuti VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud kohustustega. 22.02.2014 oli laupäev ning nädalavahetustel on Tartu Vanglas tööpäevadega võrreldes oluliselt vähem meditsiinitöötajaid ning õhtusel ajal jäävad vanglasse vaid valvemeedikud (või valvemeedik). Kostja leidis põhjendatult, et olukorras, kus hageja kaebas sügeluse üle, ei olnud kohene isiklik ülevaatus vältimatu või hädavajalik. Kuna hagejat nõustas 22.02.2014 sama kostja tervishoiutöötaja, kes vaatas hageja üle 20.02.2014, ei saa asjas esitatud tõenditest tulenevalt pidada hagejal tekkinud tervisekahjustusi niivõrd tõsiseks, mis oleksid vajanud tervishoiutöötaja isiklikku ja viivitamatut ülevaatust, arvestades asjaolu, et hageja oli sama tervishoiutöötaja poolt juba kaks päeva varem üle vaadatud ning ravi määratud. Seega ei ole kostja VÕS § 758 lg-st 1 ja VangS §-st 52 tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja terviskaardi väljavõttest nähtub, et 11.03.2014 on hageja perearst tuvastanud hagejal naha kuivuse, vasaku käe IV sõrme pinnal ja parema sääre eespinnal peenetäpilise lööve ning säärtel lööve. Hageja kaebusteks 22.02.2014 olid sügelus kehal ja jalasäärtel, millele kostja tervishoiutöötaja soovitas määrida tsinksalvi. Tulenevalt õe pädevusest ei olnud kostjal võimalik määrata tervisekahjustuse leevendamiseks muud ravimit kui tsinksalv. Hagejalt 22.02.2014 saadud informatsiooni alusel pidas kostja tervishoiutöötaja piisavaks ravimiks tsinksalvi. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 14.02.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-06-17756 leidnud, et patsiendi esitatud tervise kaebused võivad olla niivõrd mittespetsiifilised (näiteks kaebused kõhuvalu üle), et ainuüksi nende põhjal kindlat ja ühest diagnoosi püstitada on väga raske, kui mitte öelda võimatu. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tegema kõik vajaliku tulemuse saavutamiseks, kuid soovitud tulemust ta garanteerida ei saa. Kostja tegutsemine vastas hageja kaebuste raskusele.
Kostja ei ole 22.02.2014 rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kuna on hagejat 22.02.2014 nõustatud telefoni teel, sellega on kostja enda VÕS § 758 lg-st 1 ja VangS § 52 lg-st 2 tulenevat kohustust - osutada tervishoiuteenust - täitnud, järgides VangS § 52 lg-st 2 tulenevaid erisusi. Kostja vastutus tuleb siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii nagu iga teine korralik ja hoolas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Kohtu hinnangul on kostja osutanud hagejale tervishoiuteenust seaduses nimetatud ulatuses ja viisil, seega ei ole hageja nõude esimene eeldus, tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, täidetud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja rikkus hagejale tervishoiuteenust osutades nii TTKS § 1 lg-t 1, VÕS § 762 kui § 758 lg-t 1, kui keeldus hagejale lepingust ja seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust osutamast. VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisustest, eelkõige võimalust ravida patsienti vanglas olevate võimaluste piires, tuleb hinnata kõrvuti VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud kohustustega ning kinnipeetavate puhul on tervishoiutöötajal tervishoiuteenuse osutamisel vaja kaaluda selle osutamise viisi, lähtuvalt tervisekahjustuse erakorralisusest. Tulenevalt patsiendil esinevatest kaebustest on võimalikud erinevad haiguse diagnoosimise viisid või meetodid. Nahalööbe korral haiguse diagnoosimiseks ei ole võimalik tervishoiutöötaja poolt isiklikult patsiendi läbivaatamist asendada telefonikõnega ning pidada seda nõuetekohaseks tervishoiuteenuse osutamiseks. Maakohus analüüsis üksnes kostja seisukohti erakorralise tervishoiuteenuse osutamise vajaduse üle ning ei ole piisavalt tuvastanud kostja kohustusi juhul, kui tervishoiutöötaja juba asub tervishoiuteenust osutama, olenemata asjaolust, kas tervishoiuteenuse osutamise vajadus on erakorraline või mitte. Kui vangla tervishoiutöötaja asus hagejale tervishoiuteenust osutama 22.02.1014 ning diagnoosis temal tervisehäda ning määras ravi, oleks pidanud see vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning see oleks tulnud osutada tervishoiuteenuse osutaja poolt temalt tavaliselt oodatava hoolega. Hageja ei ole väitnud, et tema terviseseisund oli erakorraline või eluohtlik, kuid korrektse meditsiinilise abi osutamise eelduseks ei ole tervisliku seisundi erakorralisus või eluohtlikkus. Kui tervishoiutöötaja on asunud tervishoiuteenust osutama, peab see alati olema nõuetele vastav. Maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2012 otsusele nr 2-06-17756 ei ole asjakohane. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja tegutsemine vastas hageja kaebuste raskuse astmele ning kostja töötaja tegutsemises ei esinenud ametialaseid puudusi. Kuna hagejal esines lööve nahal, on haiguse diagnoosimiseks eelkõige vajalik tervishoiutöötajal isiklikult patsient läbi vaadata (nagu sätestab ka VÕS § 758 lg 1). Sellist vajalikku läbivaatust tervishoiutöötaja ei teostanud. Kõhuvalu korral tervishoiutöötaja ei pruugi mingisuguseid haigusele iseloomulikke tunnuseid silmaga näha, kuid nahalööbe korral on haiguse diagnoosimiseks esmane ja elementaarne tervishoiutöötaja poolt lööbe nägemine, kuna nahalööbeid esineb mitut erinevat laadi. Seega antud juhul tuleb tervishoiutöötaja poolt tavaliseks oodatavaks hooleks pidada ennekõike patsiendi isiklikult läbi vaatamist. Kuna haiguse diagnoosimiseks oli teostamata patsiendi isiklik läbivaatus, ei ole kohane viidata lahendile, mille asjaoludes esitatakse väide, et kaebused võivad olla nii mittespetsiifilised, et ainuüksi nende põhjal kindlat ja ühest diagnoosi püstitada on väga raske, kui mitte võimatu. Teada ei ole, kas tervishoiutöötaja jaoks oleks hagejal esinenud tervisehäda diagnoosida olnud raske või võimatu, kui ta oleks patsiendil esinenud nahalöövet näinud (teostanud läbivaatuse). Teadaolevalt suudavad tervishoiutöötajad üksnes nahalöövet nähes diagnoosida, kas patsient põeb sarlakeid, leetreid või tuulerõuged (mille eristamine ei ole telefoni teel võimalik). Praegu on üksnes tuvastatud, et tervishoiutöötaja haigust õigesti ei diagnoosinud ning et perearst oli võimeline seda tegema.
Lähtudes VÕS § 758 lg-s 1 sätestatu keelelisest tõlgendusest, tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et seadusandja ei ole nimetatud paragrahvis sätestanud üksnes tervishoiutöötaja kohustuse patsient tema tervise huvides isiklikult läbi vaadata, vaid lausesse on lisatud ka sõna „eelkõige”. Lähtudes VÕS § 758 lg 1 sõnastusest, tuleb pidada tervishoiutöötaja kohustust patsient tema tervise huvides isiklikult läbi vaadata, kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise eelduseks ning tervishoiutöötaja tavapärase oodatava hoolsuse tingimuse täitmise aluseks. Jättes täitmata seadusest tuleneva kohustuse, mis seaduse sõnastuse kohaselt tuleb täita eelkõige, on tervishoiutöötaja osutanud tervishoiuteenust, mis ei vasta tavapärasele oodatavale hoolele. Tartu vangla meditsiiniosakonna töötaja AH süüline käitumine põhjustas hagejale füüsilist valu ja kannatusi. Tervishoiuteenuse osutamisel ei järginud tervishoiutöötaja seadusest tulevat hoolsuskohustust ning osutas teenust hooletult. Kuna tervishoiutöötaja ise oli seisukohal, et ta oli hageja haiguse diagnoosinud korrektselt ning määranud õige ravi tsinksalvi näol, viibis hagejale nõuetekohase arstiabi osutamine veelgi. Haiguse õigeaegse diagnoosimise korral oleks hageja kannatused olnud kordades väiksemad või olematud ning tema elukvaliteet teine. Samuti oleks hageja saanud nõuetele vastavat arstiabi kiiremini, kui tervishoiutöötaja oleks jätnud 22.02.1014 nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamata, kuna sellisel juhul oleks hageja jätnud proovimata ravida kehal esinenud nahalöövet tsinksalviga ning esitanud taotluse perearsti vastuvõtule pääsemiseks kiiremini. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu vaidlustatud otsust tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus analüüsinud üksnes kostja seisukohti ja jätnud seejuures tuvastamata kostja kohustused siis, kui tervishoiutöötaja juba asub tervishoiuteenust osutama. Maakohus on käsitlenud menetlusosaliste kõiki väiteid äärmiselt põhjalikult ning jõudnud õigele järeldusele, et hagejale osutatud abi vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Ringkonnakohtul ei ole võimalik nõustuda apellandiga, et kui kostja tervishoiutöötaja (medõde) võttis hagejaga 22.02.2014 kontakti (asus teenust osutama), siis oleks ta pidanud hageja ka isiklikult läbi vaatama. Tsiviilasja menetlemise käigus tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et tervishoiutöötaja poolt hagejale antud soovitus oleks olnud vastuolus teenuse osutajalt tavapäraselt oodatava hoolsusega. Tervishoiutöötaja, soovitades kasutada jalgadel esineva sügeluse leevandamiseks kaks päeva varem hagejale määratud tsinksalvi, ei rikkunud VÕS § 758 lg-st 1 tulenevat kohustust (teadaolevalt on tsinksalvil muu hulgas nahka pehmendav ja rahustav toime). Tervishoiutöötajal ei olnud põhjust kahtlustada lööbe tõttu erinevaid nakkushaiguseid, nagu eeldab hageja, kusjuures tervishoiutöötaja arvamuse õigsust kinnitab ka perearsti hilisem diagnoos. VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisustest tulenevalt oli tervishoiutöötajal tervishoiuteenuse osutamisel vajalik hinnata vaidlusaluse tervisekahjustuse erakorralisust. Patsiendi ravi seotus vanglas olevate võimalustega tingib ka tervisehäire diagnoosimise viisi. Et hageja nahalööbe vastu osutusid efektiivseteks perearsti määratud retseptiravimid, ei võimaldada järeldada esmase, sümptomite leevendamisele suunatud ravi ebaõigsust.
Kolleegium ei nõustu kaebuse käsitlusega ka selles osas, nagu oleks tervishoiutöötaja 22.02.1014 (laupäeval) antud soovitus takistanud hagejal saada kiiremini efektiivset arstiabi. Taotluse perearsti vastuvõtule esitas hageja 26.02.2014 (hageja ei vaidlustanud kostja väidet selle kohta, et esmane võimalus selleks oli hagejal 25.02.2014). Hageja ei ole tõendanud, et nahalööbe raviga päeva võrra varem alustades oleksid tema vaevused jäänud olemata või olnud teistsugused (pealegi ei ole teada, kas päeva võrra varasem arsti vastuvõtule registreerimine oleks ka vastuvõtu aega mõjutanud). Vaidlust ei ole selles, et hagejale 11.03.2014 määratud ravi oli efektiivne ning selle tulemusel vaevused kadusid (perearst tuvastas lööbe hageja jalasäärtel ja vasaku käe ühel sõrmel, küll aga mitte enam kehal, nagu hageja eelnevalt väitis). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust seaduses nimetatud ulatuses ja viisil, mistõttu on täitmata hageja nõude esimene eeldus - tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine. Menetluskulude jaotus Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.