XXX hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
2 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX(isikukood XXX, viibimiskoht XXX); Hageja esindaja RÕA korras: advokaat Katrin Jennsen (Advokaadibüroo Sirje Must, e-post [email protected]); Kostja: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) (asukoht Tõnismägi 5a, 15191 Tallinn, e-post [email protected]); Kostja esindaja: XXXVangla (XXX, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata XXX hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Menetluskulud
2.Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
3.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja on kinnipeetav XXX Vanglas ja talle osutati arstiabi 20.02.2014 seoses tervisehädaga (nina all varasemalt olnud ohatis, mis paranenud, kuid kaetud koorikuga), mille raviks meditsiiniõde andis määrimiseks kaasa tsinksalvi. Arstiabi osutaja oli XXX Vangla meditsiiniosakonna töötaja XXX. Hageja hinnangul nimetatud vaevuse ravi oli efektiivne.
2.21.02.2014 pöördus hageja valvuri poole palvega kutsuda meditsiinitöötaja ennast uuesti läbi vaatama, kuna hagejale oli tekkinud uus tervisehäda, mis oli sügelev lööve kehal ja jalasäärtel. Nimetatud seisund põhjustas hagejale äärmist ebameeldivust, sügelus oli väljakannatamatu, mistõttu ei saanud hageja magada ning kratsis jalad veriseks. Samal päeval hagejale mingisugust arstiabi ei osutatud.
3.22.02.2014 pöördus hageja uuesti korduvalt valvuri poole palvega kutsuda meditsiinitöötaja. 22.02.2014 kell 18.20 helistas XXX Vangla meditsiiniosakonna töötaja XXX hageja kambrisse, kuid keeldus hagejaga seoses uue tekkinud tervisehädaga isiklikult läbi vaatamast ning soovitas hagejal kasutada 20.02.2014 määratud tsinksalvi ka teistele probleemsetele kehapiirkondadele. Alles 11.03.2014 toimus perearsti vastuvõtt, kus hagejale määrati nahakaebuste raviks üheks nädalaks antihistamiinikume, Sibicort kreemi ning nahakuivuse tõttu niisutavat kreemi. Nimetatud ravi oli efektiivne ning hagejal vaevused kadusid.
4.Kostja ei osutanud hagejale nõuetele vastavat teenust, kuna jättis hageja nõuetekohaselt läbi vaatamata, seetõttu jättis ka korrektselt diagnoosimata hagejal esinenud haiguse ning selle tulemusena määramata õige ravi, mis ei olnud hageja tegelikku haigust arvestades näidustatud. Kuna perearst diagnoosis peale visuaalset läbivaatust 11.03.2014 hageja haiguse korrektselt ning määras haiguse raviks ka sobiva ja efektiivse ravi, on sellega kinnitatud asjaolu, et hagejal esinenud haiguse korrektne diagnoosimine oli võimalik peale tervishoiuteenuse osutaja eeldatava vajaliku hoole rakendamist.
5.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisena on hageja näinud mitte patsiendi ehk hageja viivitamatult läbi vaatamata jätmist, vaid asjaolu, et kui tervishoiutöötaja leidis aja tegeleda hageja terviseprobleemiga, ehk asus tervishoiuteenust osutama, määras tervishoiutöötaja hagejale ravi ilma läbivaatust teostamata, vaid telefoni teel. VÕS § 758 lg 1 kohaselt seisneb tervishoiuteenuse osutamine eelkõige patsiendi läbivaatamises arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides. Hageja leiab, et nimetatud nõude rikkumine on käsitletav tervishoiuteenuse osutamise lepingu olulise rikkumisena. Hageja on seisukohal, et tervishoiutöötajal ei ole võimalik valida, kas osutada tervishoiuteenust VÕS § 758 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt või mitte. Hageja on seisukohal, et nimetatud sätte alusel puudub tervishoiuteenuse osutajal diskretsiooniõigus läbivaatamise toimingu teostamise osas. Kui tervishoiuteenuse osutaja leiab aja patsiendi terviseprobleemiga tegelemiseks ja diagnoosimiseks, tuleb seda alati teha nõuetekohaselt rakendades selleks käibes vajalikku hoolt ning lähtuda VÕS § 758 lg 1 sätestatud nõudest patsiendi läbivaatuseks. Hageja leiab, et tervishoiutöötaja poolt telefoni teel, ilma patsienti isiklikult läbi vaatamata diagnoositud haiguse raviks määratud kaks päeva varem määratud tsinksalvi ei saa kuidagi pidada antud juhul asjakohaseks raviks.
6.Kuna hageja seisund ei paranenud 17 päeva jooksul, vaid pigem süvenes (lisaks sügelusest tingitud kratsimisega kaasnevad veritsevad haavandid), on antud juhul tegemist õige diagnoosi määramata jätmisega 22.02.2014. Õige diagnoosi määramata jätmine põhjustas hagejal seisundi halvenemise ning 17 päeva jooksul sügeluse leevendamiseks kratsis hageja sääred verele, mis omakorda halvendas hageja tervislikku seisundit veelgi ning suurendas füüsilist valu ebamugavustunnet. Kuna füüsiline valu ja kannatustunne on subjektiivsed aistingud, mida ei ole võimalik dokumentaalsete tõendite või asitõenditega kinnitada, tuleb siinkohal kahju tekkimise hindamisel lähtuda keskmise inimese võimest taluda ulatuslikku, tugevalt sügelevat löövet ning seejärel kratsimise tulemusena veritsevaks muutunud löövet. Seejuures on oluline kahju hindamisel arvesse võtta asjaolu, et hageja kannatas füüsilist valu ja kannatusi vähemalt 17 päeva.
7.Hageja palub temale tervishoiuteenuse mittekohase täitmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2 000 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja on seiskohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja märgib, et valveõel puudus 22.02.2014 kohustus hageja isiklikult üle vaadata. Tervishoiuteenuse osutamine ei eelda ilmtingimata igakordset ülevaatamist ning pelgalt see, et valveõde hagejat hageja nõutud ajal isiklikult üle ei vaadanud, ei ole käsitatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisena. Vangla kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi ei tähenda, et iga kinnipeetav, kes selleks soovi avaldab, peaks tingimata ja viivitamatult arsti vastuvõtule pääsema. Telefoni teel toimuv konsultatsioon on täiesti iseseisvalt mõistetav tervishoiuteenuse osutamise liik ning seda tehakse vabaduses sarnaselt e-konsultatsioonile. Sellisel viisil tervishoiuteenuse osutamisel määratakse ravi või antakse soovitused haige kaebuste ja/või eelnevate terviseandmete alusel. Seega ei ole kostja olnud terviseteenuse osutamisel hooletu.
9.Kostja selgitab, et 22.02.2014, mil valveõde hagejale kambrisse helistas, oli laupäev. Nädalavahetustel on XXX Vanglas tööpäevadega võrreldes oluliselt vähem meditsiinitöötajaid ning õhtusel ajal (st pärast kella 16.30) jäävad vanglasse vaid valvemeedikud (või valvemeedik). Valveõel, kelle tööpäev kestab 24 tundi, on õhtusel ja öisel ajal mitmeid ülesandeid, mistõttu on vaja kaaluda, lähtuvalt erakorralisusest, ka nende tegemise prioriteetsust. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja 22.02.2014 kaebus ei olnud erakorraline. Asjaoludest (sügelustunne jalgadel) ei ilmnenud ühtegi erakorralist ülevaatust või viivitamatut sekkumist vajavat meditsiinilist probleemi. Ka soovitust kasutada kaks päeva varem määratud kreemi võib igati asjakohaseks pidada. Hagejal oli võimalik end nö tavakorras kontaktisiku vahendusel arsti vastuvõtule kirjale panna, mida ta 26.02.2014 ka tegi ning selle tulemusel osutas kostja talle ka efektiivset ravi.
10.Kostja märgib, et õde ei pannud hageja kaebuste pinnalt diagnoosi kindla haiguse kohta, vaid andis soovituse kasutada hagejal olemasolevat tsinksalvi vaevuste leevendamiseks. Kuna õde ei diagnoosinud hagejal haigust, siis ei saanud ta ka diagnoosimisel viga teha. Asjaolu, et sobiva ravimi määramiseni läks esmaste kaebuste tekkimisest pisut aega, ei tähenda, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Jalgade sügelemisest tingitud vaevused ei ole sellised, mis nõuaks meditsiinitöötaja erakorralist sekkumist, mistõttu ei saa ka 11 tööpäeva pikkust arsti ootejärjekorda ebamõistlikuks pikaks pidada.
11.Kostja on seisukohal, et tõendamata on hageja väited seoses väidetavate pikaajaliste kannatuste ning füüsilise valuga. Kostja möönab, et lööve jalgadel ning jalgade sügelemine võib olla küll ebamugav, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellega kaasneb ka füüsiline valu. Ka ei ole kehaosa(de)sügelemine käsitatav „pikaajalise kannatusena“. Olukorras, kus isik saab 11 tööpäeva jooksul arsti vastuvõtule, ei ole tegemist ebamõistlikult pikaooteajaga. Ka vabaduses on taoline ooteaeg tavapärane.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Hagiavalduse kohaselt on hagejale 20.02.2014 osutatud seoses tervishädaga (nina alla varasemalt olnud ohatis, mis paranenud, kuid kaetud koorikuga) tervishoiuteenust kostja tervishoiutöötaja poolt, mille raviks andis kostja tervishoiutöötaja määrimiseks kaasa tsinksalvi. 21.02.2014 tekkis hagejale uus tervisehäda, mis oli sügelev lööve kehal ja jalasäärtel, hageja pöördus vangivalvuri poole, kuid tervishoiuteenust hagejale ei osutatud. 22.02.2014 pöördus hageja uuesti vangivalvuri poole seoses sügelusega kehal ja jalasäärtel. Samal päeval helistas kostja tervishoiutöötaja hageja kambrisse ning soovitas kasutada probleemsetel kehapiirkondadel varasemalt antud tsinksalvi, kostja
tervishoiutööaja hagejat isiklikult üle ei vaadanud. 11.03.2014 toimunud perearsti vastuvõtul tuvastas perearst hagejal naha kuivuse, vasaku käe IV sõrme pinnal ja parema sääre eespinnal peenetäpilise lööve ning säärtel lööve, hagejale määrati ravi, mille tulemusena hageja vaevused kadusid.
14.Hageja leiab, et kostja meditsiinitöötaja on 22.02.2014 hageja isiklikult läbi vaatamata jätmisega põhjustanud hagejale füüsilist valu ja pikaajalisi kannatusi, jättes diagnoosimata hagejal esinenud haiguse ning selle tulemusel määramata õige ravi, rikkudes tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Hageja soovib nimetatud asjaolust tulenevalt kahju hüvitamist. Kostja on seisukohal, et kostja meditsiinitöötaja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, kuna meditsiinitöötajal puudus 22.02.2014 kohustus hageja isiklikult üle vaadata ning tegemist ei olnud erakorralise vajadusega tervishoiuteenuse osutamiseks.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 770 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
16.Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse tekkimise esimene eeldus on seega tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust rikkunud jättes hageja 22.02.2014 läbi vaatamata.
17.Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 20.02.2014 on hageja üle vaadanud kostja tervishoiutöötaja, kes oli tööl ka 22.02.2014 (lk 11). 22.02.2014 helistas kostja tervishoiutöötaja läbi ringmasteri hagejale ning soovitas probleemsetele kehapiirkondadele määrida 20.02.2014 määratud tsinksalvi. Asjas puudub vaidlus, et kostja tervishoiutöötaja vaatas hageja üle 20.01.2013 ning 22.02.2014 sama tervishoiutöötaja hagejat isiklikult üle ei vaadanud, vaid andis soovitusi tervisekahjustuse leevendamiseks telefoni teel. VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kuivõrd antud juhul ei ole asjas esitatud tõendite kohaselt dokumenteerimiskohustuse rikkumine tuvastatud, on ravi- või diagnoosivea tõendamiskoormis hagejal.
18.Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. TTKS § 20 lg 1 kohaselt eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Kohus on seisukohal, et 22.02.2014 kostja tervishoiutöötaja poolt antud soovitused (nõustamine) hagejale telefoni teel on käsitletav tervishoiuteenuse osutamisena VÕS § 758 lg 1 mõttes. Kohus märgib, et VÕS § 758 lg-st 1 tuleneb lisaks nõustamise kohustusele ka tervishoiuteenuse osutajale kohustus vaadata patsient arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi. VangS § 52 lg 2 alusel on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate
võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kohus on seisukohal, et patsiendi läbi vaatamise kohustuse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega, tulenevalt VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisustest, seega tuleb VangS § 52 lg-s 2 nimetatud erisusi, eelkõige võimalust ravida patsienti vanglas olevate võimaluste piires, hinnata kõrvuti VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud kohustustega.
19.Kostja on selgitanud, et 22.02.2014 oli laupäev, ning nädalavahetustel on XXXVanglas tööpäevadega võrreldes oluliselt vähem meditsiinitöötajaid ning õhtusel ajal jäävad vanglasse vaid valvemeedikud (või valvemeedik). Kohus nõustub kostja väitega, et kinnipeetavate puhul on tervishoiutöötajal tervishoiuteenuse osutamisel vaja kaaluda selle osutamise viisi, lähtuvalt tervisekahjustuse erakorralisusest. Kostja on selgitanud, et esmajärjekorras tegeletakse erakorraliste ning kohest sekkumist vajavate haigusjuhtudega ja jagatakse õhtuseid ja öiseid ravimeid, mistõttu ei ole alati võimalik ega ka otstarbekas kõikide vaevuste korral kambrites käia. Kohus leiab, et antud juhul leidis kostja põhjendatult, et olukorras, kus hageja kaebas sügeluse üle, ei olnud kohene isiklik ülevaatus vältimatu või hädavajalik. Olukorras, mil tervishoiuteenuse osutaja jätab tervishoiuteenuse osutamata, on tegemist VÕS § 758 lg 1 ja VangS § 52 tuleneva kohustuse rikkumisega. Kohus leiab, et kuna hagejat nõustas 22.02.2014 sama kostja tervishoiutöötaja, kes vaatas hageja üle ka 20.02.2014, ei saa asjas esitatud tõenditest tulenevalt pidada hagejal tekkinud tervisekahjustusi niivõrd tõsiseks, mis oleksid vajanud tervishoiutöötaja isiklikku ja viivitamatut ülevaatust, arvestades asjaolu, et hageja oli sama tervishoiutöötaja poolt juba kaks päeva varem üle vaadatud, ning ravi oli talle määratud. Seega asub kohus seisukohale, et hageja ei ole VÕS § 758 lg-st 1 ja VangS §-st 52 tulenevaid kohustusi rikkunud.
20.Hageja terviskaardi väljavõttest nähtub, et 11.03.2014 on hageja perearst tuvastanud hagejal naha kuivuse, vasaku käe IV sõrme pinnal ja parema sääre eespinnal peenetäpilise lööve ning säärtel lööve (lk 27). Hageja kaebusteks 22.02.2014 olid sügelus kehal ja jalasäärtel, millele kostja tervishoiutöötaja soovitas määrida tsinksalvi. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostjal ei olnud võimalik määrata muud hageja tervisekahjustuse leevendamiseks mõeldud ravimit kui tsinksalv, tulenevalt õe pädevuse piiridest. Kostja tervishoiutöötaja leidis, et hageja 22.02.2014 esitatud informatsiooni alusel oli piisavaks ravimiks samuti tsinksalv. Ka Tallinna Ringkonnakohtus on 14.02.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-06-17756 leidnud, et patsiendi esitatud tervise kaebused võivad olla niivõrd mittespetsiifilised (näiteks kaebused kõhuvalu üle), et ainuüksi nende põhjal kindlat ja ühest diagnoosi püstitada on väga raske, kui mitte öelda võimatu. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tegema kõik vajaliku tulemuse saavutamiseks, kuid soovitud tulemust ta garanteerida ei saa, kuna patsiendi ravimine on alati seotud riskiga. Kohus leiab, et antud juhul vastas kostja tegutsemine hageja kaebuste raskuse astmele ning kostja töötaja tegutsemises ei esinenud ametialaseid puudujäämisi.
21.Kohus on seisukohal, et kostja ei ole 22.02.2014 rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kuna on hagejat 22.02.2014 nõustatud telefoni teel, sellega on kostja enda VÕS § 758 lg-s 1 ja VangS § 52 lg-st 2 tulenevat kohustust - osutada tervishoiuteenust – täitnud, järgides VangS § 52 lg-st 2 tulenevaid erisusi. Kohus märgib, et kostja vastutus tuleb siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii nagu iga teine korralik ja hoolas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Kohus leiab, et kostja on osutanud hagejale tervishoiuteenust seaduses nimetatud ulatuses ja viisil, seega ei ole hageja nõude esimene eeldus, tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, täidetud.
22.Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust rikkunud, ei pea kohus vajalikuks sisuliselt analüüsida teisi hageja
esitatud väiteid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
23.TsMS § 124 lg-st 1 tulenevalt on hagihind 2 000 eurot. Menetluskulude jaotus
24.TsMS § 162 lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Kuivõrd kohus on hagi jätnud rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
25.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid otsuses kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast otsuse jõustumist.