Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Jätta menetluskulud 212,50 eurot 17,5% ulatuses kostja kanda ja 82,5% ulatuses hageja kanda. Mõista Kxxxx Hxxxxxxxx välja 37,19 eurot OÜ Martinex kasuks tasutud riigilõivu katteks. Hagejal on hagist osalise loobumise tõttu õigus taotleda riigilõivu tagastamist summas 37,50 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad pooled esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebust ei saa esitada hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja on 30. detsembril 2014 esitanud Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja Kxxxx Hxxxxxx (endise nimega Kxxxxx) vastu põhivõlgnevuse ja viivise, kokku 1759,42 euro nõudes. Pärnu Maakohus tegi 23. jaanuaril 2015 makseettepaneku, milles tegi kostjale ettepaneku tasuda avaldajale OÜ Martinex makseettepaneku kättesaamisest alates 15 päeva jooksul võlg koos menetluskuludega. Makseettepanek toimetati võlgnikule kätte 4. veebruaril 2015.

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja oli kohustatud vastavalt üürilepingule tasuma üüri ja kõrvalkulusid, mida kostja tasunud ei ole. Seega on kostja rikkunud võlasuhtest tulenevat kohustust ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja juhindub nõude esitamisel VÕS §-st 100 ja § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6. Üürilepingu punkti 2.8 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist maksete tasumisega viivitamisel 0,1% tasumata summalt iga kalendriäeva eest. Hagi esitamise hetkeks on arvestuslik viivise suurus 1618,06 eurot. Arvutatud viivis on peaaegu kaks korda suurem kui hageja põhinõue ning hageja arvates ei ole sellises suuruses viivise nõudmine mõistlik ega kooskõlas heade kommetega. Seetõttu vähendab hageja viivise nõuet kuni summani, mis on võrdne põhinõudega ehk 879,71 eurot. Hageja on nõus asja lahendmisega kirjalikus menetluses, kuid kui kostja nõuab kohtuistungi toimumist, siis soovib hageja osaleda kohtuistungil läbi oma lepingulise esindaja. Hageja esitas oma nõuet tõendavate tõenditena eluruumi üürilepingu (tl 30–32), arved nr 20090166 (tl 33), nr 20100005 (tl 34) ja 20100016 (tl 35) ning viiviste arvestuse (tl 36). Hageja on tasunud riigilõivu 30. detsembril 2014 maksekäsu kiirmenetluses 52,78 eurot ja täiendava riigilõivu 197,22 eurot nõuetele vastava hagiavalduse esitamisel. Kokku on hageja tasunud riigilõivu 250 eurot. Tartu Maakohtu 1. juuni 2015. a määrusega võeti OÜ Martinex hagi Kxxxx Hxxxxxx vastu menetlusse. Menetlusse võtmise määrus koos hagimaterjalidega anti kostjale allkirja vastu kätte

üürilepingu ülesütlemisest teatada vähemalt kolm kuud ette ja seega lõppes üürileping kolme kuu möödumisel hageja poolt ülesütlemise teate saamisest, s.o 2010. aasta aprilli viimasel päeval. Asjaolu, et kostja korterit ei kasutanud, ei vabasta teda üüri tasumisest. Hageja on ekslikult jätnud hagiavalduses arvestamata kostja poolt tasutud tagatisraha 2000 krooni, s.o 127,82 eurot. Hageja vähendab selle võrra põhivõlgnevuse nõuet ja nõuab kostjalt põhivõlga summas 751,89 eurot, viivist 879,71 eurot ja viivist 0,1% päevas põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, olles uurinud kõiki kirjalikke tõendeid ja hinnates esitatud väiteid, leiab, et hageja nõue on faktiliste asjaoludega ja õiguslikult osaliselt põhjendatud. Hageja on tõendanud oma nõudeõiguse ja kohustatud isiku. Esitatud asjaolude ja tõendite alusel on tõendamist leidnud, et üürileandja OÜ Martinex ja üürniku Kxxxx Hxxxxxx (endise nimega Kxxxxx) vahel on 23. juulil 2009 sõlmitud tähtajatu

üürileping nr 2009-11 eluruumi asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kasutamise kohta (edaspidi leping, tl 30–32). Lepingu punkti 2.1 järgi oli üüri suurus kuus 2000 krooni ehk 127,82 eurot. Lepingu punkti 2.2 kohaselt oli lisaks üürile üürniku kohustuseks tasuda kõrvalkulude eest. Punkti 2.4 kohaselt oli üürnik kohustatud tasuma üüri üks kord kuus jooksva kuu 20. kuupäevaks ning punkti 2.5 kohaselt oli üürniku kohustuseks tasuda eelmise kuu kõrvalkulude eest järgneva kuu

 arve nr 20100016 (5. veebruar 2010), esitatud kolme kuu üüri 6000 krooni ja jaanuari 2010 kõrvalkulude kohta: prügivedu 120 krooni, elekter 465,08 krooni, üldelekter 98,18 krooni, Digi-TV ja internet 250 krooni, hooldustasu 200 krooni ja valveteenus 100 krooni. Hagiavaldusele lisatud viivisearvutusest nähtub, et arve nr 20090166 alusel on kostjal hagejale tasumata 43,30 eurot, arved nr 20100005 ja 20100016 on täies ulatuses tasumata. Nimetatud arvete alusel nõuab hageja hagiavalduses kostjalt põhivõla 879,71 euro tasumist.

2000 krooni, s.o 127,82 eurot, on kostjal hagejale tasumata üüri ja kõrvalkulude nõudeid summas 751,88 eurot. Kostja on teinud ülekandeid, märkimata makse selgitusse, millise arve alusel ja milliste kohustuste katteks ülekantud summad on. Lepingus ei ole kokku lepitud järjekorda, millise kohustuse katteks laekumisi arvestatakse. Hageja on kostja poolt tasutud summad arvanud kostjale esitatud arvete katteks nende esitamise ja sissenõutavaks muutumise järjekorras. Selliselt on hageja toiminud kooskõlas VÕS § 88 lg 6 p-ga 1, mille kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Arvates kostja ülekannete arvelt järjest tasutuks arved nende sissenõutavaks muutumise järjekorras, on hageja leidnud, et kostjal on osaliselt tasumata arve nr 20100005 summas 273,84 eurot ja täielikult arve nr 20100016 summas 478,05 eurot, s.o kokku 751,89 eurot. Kohus kontrollis, et tegelikult on arvest nr 20100005 tasumata 273,83 eurot ja kokku seega 751,88 eurot. Kostja ei ole kinnitanud ega tõendanud, et ta on tasunud hagejale üüri ja kõrvalkulusid eelnevalt tuvastatust suuremas summas. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki poolt tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema vastuväited. Üürilepingu järgi on üüri ja kõrvalkulude maksmiseks kohustatud isikuks üürnik, kes peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta on lepingust tuleneva kohustuse täitnud. Asjas ei ole vaidlust üüri (2000 krooni ehk 127,82 eurot kuus) ja hagiavalduse lisaks olevatel arvetel kajastatud kõrvalnõuete suuruse üle. Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja on jätnud hagejale tasumata kahe arve alusel üüri ja kõrvalkulud kogusummas 751,88 eurot.

Kohus leiab, et hageja käsitlus aegumise katkemise kohta tuginedes TsÜS §-le 158, mis sätestab aegumise katkemise nõude tunnustamise korral, ei vasta käesolevas asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele ega ole kooskõlas TsÜS § 154 mõttega. TsÜS § 158 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja on pärast lepingu lõppemist tasunud hagejale 2011. aastal ja 2012. aasta jaanuaris igakuiselt tasumata üüri katteks 63,91 eurot kuus. Üürilepingust tulenevate nõuete puhul on tegemist korduvate kohustuste täitmise nõudega, mille puhul aegumist käsitletakse iga üksiku kohustuse kohta eraldi. Tegemist on perioodilise, korduva kohustusega, kus iga kohustust, s.t. iga esitatud arve alusel tekkinud ja sissenõutavaks muutunud kohustust ja selle aegumist või aegumise katkemist vaadeldakse eraldi. Sellist iga üksiku kohustuse vaatlemist eraldi on Riigikohtu lahendites nimetatud ka kui aegumise erijuhtu, millele on TsÜS §-s 154 sätestatud eriregulatsioon. Kuna igal kohustusel (hageja poolt esitatud arvel) põhinevat nõuet vadetakse eraldi, tuleb ka TsÜS § 158 tuginevat aegumise katkemist vaadelda iga nõude (kohustuse) haaval. Kostja on teinud hagejale makseid kuni 05.jaanuarini 2012, märkides maksekorraldusele selgituseks „Kxxxx Kxxxxxxüür“. Kohus eespool nõustus hagejaga selles, et VÕS § 88 lg.6 p.1 alusel tuleb lugeda esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kostja tasus selliselt kokku 1138,43 eurot ja sellega on tasutuks loetud arved nr. 20090124, 20090138, 20090152, 20090166. Arvest nr. 20100005 on tasutud 84,52 eurot ja sellest arvest jäi tasumata 273,84 eurot. Mitte mingeid tasumisi ei ole toimunud arve nr . 20100016 katteks ja see arve on kogu ulatuses, s.o. summas 478,05 eurot, tasumata. Kohus leiab, et lähtudes TsÜS § 154 mõttest- vaadelda iga üksikut kohustust eraldi- ei saa lugeda, et varasemate arvete täielik tasumine ja arve nr. 20100005 osaline tasumine kostja poolt tuleks lugeda TsÜS § 158 lg.2 alusel nõude tunnustamiseks kostja poolt ka kohustuse osas, mis tuleneb arvest nr . 20100016. Kostja on teinud hagejale makseid mitme kuu jooksul kokku sellises summas, et ka arve nr. 20100005 sai osaliselt, summas 84,52 eurot, tasutud. Selle osalise tasumisega saab lugeda, et kostja on sellest arvest tulenevat kohustust tunnustanud, osaliselt täitnud ja selle kohustuse täitmata osas (põhinõue 273,84 eurot ja vastavalt kõrvalnõuded) saab TsÜS § 158 lg.1, lg.2 alusel lugeda, et aegumine on katkenud. Aegumine katkes sellest arvest tuleneva kohustuse jaoks TsÜS § 158 lg 1 alusel 5. jaanuaril 2012, mil kostja täitis viimati võlakohustust ja tasus selle arve osaliselt, ning algas uuesti

vähendab viivisenõuet põhivõla suuruseni ja palub kostjalt välja mõista viivis, mis on võrdne põhinõudega. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud eluruumi üürileping. Võlasuhte olemusest tuleneb poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). Kohus on seisukohal, et kuna eluruumi üürisuhe on kohustatud isikule ehk üürnikule eriliselt olulist huvi, s.o eluasemevajadust käsitlev suhe, siis on õigustatud selle lepingu raames hinnata üürniku kui kohustatud isiku vajadusi ja huvi ja teise lepingupoole õigustatud huvi ja kaaluda, kas need on omavahel tasakaalus. Lepingus on lepitud kokku viivis 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik, kes on andnud eluruumi üürile füüsilisele isikule – tarbijale. Üürilepingu vorm on hageja poolt välja töötatud, tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kohus on seisukohal, et VÕS § 41, § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 koosmõjust tulenevalt on lepingu punkt 2.8, millega lepiti kokku viivise suurus 0,1% päevas, tühine. Veel leiab kohus, et kohaldades üürilepingu suhtes analoogia korras VÕS § 415 lg 1, ei saa lepingu punktis 2.8 kokku lepitud viivisemäära 0,1% päevas rakendada, vaid võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel tuleb kohaldada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määra. Üürilepingu pooled on käesoleval juhul leppinud kokku hea usu põhimõttega vastuolus olevas tingimuses ja rikkunud seadusest tulenevaid sätteid. Seega tuleb kokkulepitud viivisemäär VÕS § 275 alusel tühiseks lugeda. Käesolevas asjas on kindlaks tehtud, et üürileping lõpetati alates maist 2010 ja viimane üür tuli tasuda aprilli 2010 eest. Hageja üürileandjana on esitanud viiviste arvestuse seisuga 12. november 2015 kokku summas 1580,69 eurot, mida hageja nõuab esialgselt esitatud põhinõude ulatuses, summas 879,71 eurot (tl 58). Kohus on seisukohal, et viivise nõudmine summas, mis on võrdne või ületab põhinõuet, on ebamõistlikult suur, eriti arvestades, et kohustatud isikuna on kostja olnud teadmatuses nõude esitamisest ligi kolme aasta jooksul (alates hagejale viimase ülekande tegemisest kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni) ja hageja ei ole kordagi saatnud kostjale teadet võlgnevuse kohta või nõude esitamisest kohtule. Ka hageja ise on hagiavalduses leidnud, et viivisenõue põhinõuet ületavas määras ei ole mõistlik ega hea usu põhimõttega kooskõlas. Kohtu hinnangul on üürileandja õigustatud huvi tagatud, kui talle makstakse tema poolt nõutud üüri ja kõrvalkulude summa ning täiendava arvestatavas summas tulu saamine (näiteks viivis lisaks üürisummale) on vastuolus üürilepingu olemusega. Pooled on vabad kokku leppima ka üürisummat, mistõttu ei saa olla tasakaalus üürileandja huvi saada lisatulu võimalikult suure viivise näol. Ühe üürilepingu lõpetamise järel säilub üürileandjal võimalus saada jätkuvalt tulu uuest üürilepingust. Neid asjaolusid arvestades vähendab kohus kostjalt nõutavat viivist VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud viivisemäärani. Arvete sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 sätestas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võis võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loeti VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus seitse protsenti aastas. Alates 15. aprillist 2013

jõustus sama säte sõnastuses, mille kohaselt lisandus VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärale kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjale esitatud arve nr 20100005 on sissenõutavaks muutunud 2010. aastal. Viiviseid tuleb seega arvestada alates arve sissenõutavaks muutumisest kuni 10. detsembrini 2015, s.o kohtuotsuse tegemiseni. Seejuures tuleb arvestada, et VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär on selle perioodi jooksul korduvalt muutunud. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 31. detsembril 2009, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2010 oli 1,00%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas. See tähendab, et 2010. aasta esimesel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8% aastas ja 0,022% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 1. juulil 2010, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2010 oli 1,00%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas. See tähendab, et 2010. aasta teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8% aastas ja 0,022% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 31. detsembril 2010, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2011 oli 1,00%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas. See tähendab, et 2011. aasta esimesel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8% aastas ja 0,022% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 1. juulil 2011, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2011 oli 1,25%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas. See tähendab, et 2011. aasta teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8,25% aastas ja 0,023% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 2. jaanuaril 2012, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2012 oli 1,00%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas. See tähendab, et 2012. aasta esimesel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8% aastas ja 0,022% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 2. juulil 2012, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2012 oli 1,00%. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale

7% aastas. See tähendab, et 2012. aasta teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8% aastas ja 0,022% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 31. detsembril 2012, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2013 oli 0,75%. Kuni 14. aprillini kehtinud VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt lisandus sellele määrale 7% aastas ja alates 15. aprillist 2013 8% aastas. See tähendab, et kuni 14. aprillini 2013 kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 7,75% aastas ja 0,021% päevas ja alates 15. aprillist kuni 30. juunini 2013 kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 8,75% aastas ja 0,024% päevas. Eesti Pank teatas väljaandes Ametlikud Teadaanded 1. juulil 2013, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

Periood 15. aprill 2013 kuni 30. juuni 2013, viivisemäär 0,024% päevas, viivitatud päevi 77 – viivis 5,06 eurot (273,83*0,00024*77) Periood 1. juuli 2013 kuni 31. detsember 2013, viivisemäär 0,023% päevas, viivitatud päevi 184 – viivis 11,59 eurot (273,83*0,00023*184) Periood 1. jaanuar 2014 kuni 30. juuni 2014, viivisemäär 0,023% päevas, viivitatud päevi 181 – viivis 11,40 eurot (273,83*0,00023*181) Periood 1. juuli 2014 kuni 10. detsember 2015 (v.a), viivisemäär 0,022% päevas, viivitatud päevi 527 – viivis 31,75 eurot (273,83*0,00022*527) Kokku: 131,11 eurot Seega mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivised kokku 131,11 eurot. Veel on hageja taotlenud mõista kostjalt hageja kasuks välja üürilepingus sätestatud viivis 0,1% päevas põhivõlalt 751,88 eurot alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni põhivõla tasumiseni. Eelnevalt on kohus leidnud, et üürilepingus sätestatud viivisemäär 0,1% päevas on hea usu põhimõttega vastuolus ja seetõttu tühine. Seetõttu kohaldab kohus ka siin seadusjärgset viivisemäära ja mõistab kostjalt hageja kasuks alates otsuse tegemise päevast kuni põhinõude 273,84 eurot täitmiseni välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas). Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja üüri ja kõrvalkulude võla 273,84 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 131,11 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata ülejäänud hageja nõude põhivõla osaas 478,05 eurot ja viiviste osas summas 748,60 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 438 lg 2 kohaselt otsustab kohus otsuse tegemisel menetluskulude jaotuse ja vastavalt TsMS 18. peatüki 5. jaole menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ja lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja hagiavalduselt riigilõivu kogusummas 250 eurot (tl 3 ja 39). Menetluskulude jaotust kindlaks määrates tuleb silmas pidada, et hageja on osaliselt oma nõudest loobunud ja selles osas on kohus tsiviilasja menetluse lõpetanud. Hageja vähendatud nõude on kohus rahuldanud osaliselt. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on hageja vähendanud oma esialgset nõuet 1759,42 eurolt 1631,60 euroni, s.o 7,3% ulatuses. Selles osas lõpetas kohus menetluse. TsMS § 168 lg-st 2 tulenevalt jätab kohus hageja nõudest loobumise tõttu 7,3% menetluskuludest hageja kanda. Hageja vähendatud nõude rahuldas kohus 24,8% ulatuses, s.o 23 % esialgsest nõudest. Ülejäänud osas (75,2% vähendatud nõudest ehk 77% esialgsest nõudest) jättis kohus hagi rahuldamata. Vähendatud nõue oli 1631,60 eurot ja sellest 1226,65 eurot jääb rahuldamata. Rahuldades hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega määrab kohus, et menetluskuludest 82,5% (7,3%+75,2%) jääb hageja kanda ja 17,5% kostja kanda. Hageja on käesolevas asjas tasunud riigilõivu 250 eurot. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta, et hagist loobumise korral saab hageja TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi tagasi nõuda pool hagimenetluses tasutud riigilõivust. Käesoleval juhul loobus hageja hagist osaliselt. Tartu Ringkonnakohus on 6. oktoobri 2015. a otsuses asjas nr 2-12-39810 leidnud, et kuivõrd seadus ei reguleeri eraldi hagist osaliselt loobumise korral riigilõivu tagastamise küsimust, tuleb TsMS § 150 lg 2 p 2 tõlgendada nii, et hagejal on õigus saada tagasi pool riigilõivusummast, mille ta oleks pidanud tasuma nõudelt, millest ta loobus. Praegusel juhul on hageja loobunud nõudest 127,82 euro ulatuses. Nõudelt summas 127,82 eurot kuulub tasumisele riigilõiv 75 eurot, pool sellest on 37,50 eurot. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Sama paragrahvi lõike 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Eeltoodu alusel kuulub hageja ja kostja vahel jagamisele riigilõiv summas 212,50 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 17,5% menetluskuludest, s.o 37,19 eurot.

Ülle Raag Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.