Termetics OÜ hagi Zehnder GmbH vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 051,99 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Termetics OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Termetics OÜ (registrikood 11432918, asukoht Tallinn), tehinguline esindaja Jaanus Silm Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Zehnder GmbH (registrikood HRB 390553, asukoht Lahr, Saksamaa Liitvabariik), tehinguline esindaja vandeadvokaat Margus Sorga
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi põhivõla, summas 374 eurot ja sellelt arvestatud viivise summas 21,14 osas rahuldamata ja osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2796,04 eurot ületavas osas, samuti osas, milles maakohus tunnistas otsuse hagejalt kostja kasuks menetluskulude summat 2400,90 eurot ületavas osas viivitamata täidetavaks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldatakse osaliselt ja mõistetakse Zehnder GmbH-lt Termetics OÜ kasuks välja põhivõlg summas 374 eurot ja viivis summas 21,14 eurot, ning millega jäetakse hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tema enda kanda ja kostja maakohtu ja
Tsiviilasi nr 2-14-9442 ringkonnakohtu menetluskulud 95% ulatuses hageja kanda ning mõistetakse hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 2796,04 eurot ning tasaarvestatakse kostjalt hageja kasuks välja mõistetav rahasumma hagejalt kostja kasuks välja mõistetava rahasummaga ja tasaarvestuse tulemusena mõistetakse hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 2400,90 eurot ning määratakse, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras ning määratakse, et hagejalt kostja kasuks välja mõistetud summa osas on kohtuotsus viivitamata täidetav. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Termetics OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.2.Mõista kostjalt, Zehnder GmbH-lt hageja, Termetics OÜ kasuks välja põhivõlg summas 374 eurot ja viivis põhivõlalt alates 17.03.2015.a kuni 26.11.2015.a summas 21,14 eurot.
3.3.Mõista hagejalt, Termetics OÜ-lt kostja, Zehnder GmbH kasuks välja kostja menetluskulud summas 2796,04 eurot.
3.4.Tasaarvestada käesoleva kohtuotsusega menetlusosalistelt vastastikku välja mõistetavad nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõista hagejalt, Termetics OÜ-lt, kostja, Zehnder GmbH kasuks välja 2400,90 eurot.
3.5.Tunnistada käesolev kohtuotsus tagatise vastu viivitamata täidetavaks osas, milles hagejalt, Termetics OÜ-lt mõistetakse kostja, Zehnder GmbH kasuks välja 2400,90 eurot.
3.6.Kohustada Zehnder GmbH-d tasuma 3 päeva jooksul käesoleva lahendi kostjale kättetoimetamisest tagatis summas 4223 eurot hagejale lahendi viivitamatust täitmisest tekkida võiva kahju hüvitamiseks. Tagatis kuulub tasumisele rahandusministeeriumi kontole EE062200221059223099 Swedbank AS-s, EE571010220229377229 AS-s SEB Pank, EE513300333522160001 Danske Bank AS Eesti Filiaalis või EE221700017003510302 Norde Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Juhul, kui kostja kohtu poolt määratud tähtaja jooksul tagatist ei anna, tühistab kohus lahendi viivitamatu täitmise.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi, selle aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik
1.28.02.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju ning viivise hagi esitamisest kuni kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Hageja nõudeks maakohtus jäi 17.03.2015.a hagi viimase suurendamisega kahju 11 154,09 eurot ning viivis. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud agendileping. Kuna kostja keeldus vabatahtlikult saamata jäänud agenditasu (13 811,80 eurot) ning lahkumishüvitist (21 654
2(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 eurot) väljamaksmast, esitas hageja kostja vastu hagi. Kuna hagejal puudusid vahendid kohtuvaidluse pidamiseks oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks laenama raha OSAÜHING’ult DREESIS. Kokku võttis hageja oma õiguste teostamiseks ja õigusabi kulutuste katmiseks laenu 21 134,85 eurot (17.11.2011.a, 09.02.2012.a, 07.05.2012.a, 29.06.2012.a, 10.09.2012.a, 18.09.2012.a, 19.04.2013.a, 03.09.2013.a laenulepingud). Saadud laenudest on tagastatud 23.01.2014.a 1344,00 eurot (07.05.2012.a laenulepingujärgne laenusumma). Saadud laenudelt kuulus tasumisele seisuga 28.02.2014.a intress summas 6520,96 eurot. Harju Maakohus rahuldas hageja hagi tsiviilasjas nr 2-11-62602 osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja lahkumishüvitise 5754,30 eurot ja agenditasu 5861,80 eurot ning nimetatud summadelt viivised VÕS-is sätestatud suuruses. Seega tuvastas Harju Maakohus kostjapoolse lepingu rikkumise agenditasu mittemaksmise näol ning seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise lahkumishüvitise mittetasumise näol. Hageja leidis, et oma õiguste teostamiseks võetud laenult tasutav intress on otsene varaline kahju, mis on põhjustatud kostjapoolsest kohustuse rikkumisest. Hageja leidis, et agendilepingujärgse agenditasu mittemaksmine on käsitletav üheselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumisena. Lahkumishüvitise mittemaksmine on samuti lepingust tuleneva kohustuse rikkumine kuna õigus lahkumishüvitisele tuleneb agendilepingu olemasolust. Alternatiivselt, juhul kui lahkumishüvitise mittemaksmisel ei ole tegemist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega, on tegemist õigusvastase tegevusega VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ning sellest johtuvalt on hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist ka alternatiivselt VÕS § 1043 alusel. Hagejal ei oleks kahju (laenuintresside kulu) tekkinud, kui kostja oleks oma kohustused täitnud ning tasunud hagejale vabatahtlikult agendilepingu järgse agenditasu ja lahkumishüvitise (põhjuslik seos). Hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks ja kostja sundimiseks kohustuse täitmisele pöörduma kohtusse. Kuna hagejal puudusid vahendid, mille arvelt kohtumenetlust läbi viia, oli hageja sunnitud leidma finantseerimise kolmandate isikute vahendusel ning tasuma sellelt intressi. Hageja otsene varaline kahju on kohtumenetluse jaoks võetud laenudelt tasutud intressid, mis seisuga 17.03.2015.a olid kokku 10 601,09 eurot ja viivisenõue oli 897,90 eurot. Hagejal on tekkinud lisaks kahju seoses kostjapoolse kohustuse täitmata jätmisega summas 553 eurot (tsiviilasjas nr 2-11-62602 kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulutused õigusabile ja tõlgetele Saksamaal), mida ei oleks tekkinud kui kostja oleks jõustunud kohtuotsust täitnud. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja muuhulgas, et kostja pidi kahju ette nägema, kuna sõlmis agendilepingu äriühinguga (hagejaga), mis oli asutatud just vastava konkreetse agendilepingu täitmiseks ja vahetult enne lepingu sõlmimist. Agendileping on sõlmitud 01.11.2007.a ning hageja on asutatud 17.10.2007.a. Kuna kostjal oli detailne ülevaade hageja majanduslikust olukorrast ning hageja oli asutatud just kostjaga sõlmitud lepingu täitmiseks pidi olema kostjale teada, et kohustuse rikkumise tõttu puuduvad hagejal endal vahendid oma õiguste kaitsmiseks ja võla sissenõudmiseks, mistõttu tuleb selleks kaasata ka laenuraha. Sellele viitab ka kostja tegevus, kes keeldus odavamast ja kiiremast vahekohtumenetlusest ning püüdis erinevate tagatiste taotlustega takistada hagejal oma õiguste kaitset tsiviilasjas nr 2-11-62602. Kogu kostja tegevus oli suunatud sellele, et välistada enda vastu kohtumenetluse toimumine just tuginedes hageja majanduslikule suutlikkusele. Samas leidis hageja, et kahjuliku tagajärje ettenähtavus ei ole antud juhul oluline, sest kostja rikkus/rikub oma kohustust tahtlikult. Kostja soovis jätta agendilepingust tulenevad kohustused täitmata ja teeb seda ka käesoleval ajal, kui ei täida jõustunud kohtulahendit. Seega rikub kostja tahtlikult oma kohustust ning kahju ettenähtavus ei kuulu seega analüüsimisele. Laenuintress 20% vastas turutingimustele, kuna laenu andis äriühing, kelle majandustegevus ei ole laenude andmine, mitte krediidiasutus. Samuti anti laen ilma tagatiseta, mistõttu kajastub nimetatud riskifaktor ka laenuintressis.
3(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442
2.Harju Maakohus jättis 16.09.2014.a määrusega hagi läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 ja TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Toimiku materjalidest nähtus, et hageja nõude on tsiviilasja 2-11-62602 kohtumenetluse kulude jaoks võetud laenudelt tasutud intressid. Kohus leidis, et kuivõrd menetlus tsiviilasjas nr 2-11-62602 ei ole veel lõppenud, ei saa ka hagejal olla käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuet. Nõude alus on teises tsiviilasjas kantud menetluskuludega seonduv täiendav kulu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.10.2014.a määruses maakohtu 16.09.2014.a määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et laenult tasutud intress ei ole menetluskulu, ning et maakohtu vastupidine järeldus oli ebaõige. Kuna hageja ei nõua menetluskulude hüvitamist ja samuti ei ole nõue seotud menetluskulude kindlaksmääramisel tehtava lahendiga, ei välista kahju hüvitamise nõude läbivaatamist see, et tsiviilasjas nr 2-11-62602 ei ole menetluskulusid jagatud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi on vastuolus TsMS § 174 lg-ga 7, kuna sisuliselt on tegemist menetluskulu nõudega, mis kuulub lahendamisele selle kohtuasja raames, milles menetluskulu tekkis. Tallinna Ringkonnakohus ei põhjendanud enda 31.10.2014.a määruses, miks laenult tasutud intress ei ole menetluskulu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus pidi tuvastama, kas hageja poolt nõutud kahju on sisult menetluskulu ning milline menetluskulu. Seega tuleks endiselt tuvastada käesoleva haginõude olemus ja analüüsida, kas tegu on menetluskuluga või mitte. Kostja hinnangul olid kulud seotud tsiviilasja nr 2-11-62602 menetlusega ning seega on tegemist TsMS § 144 p-s 2 nimetatud muu kuluga, mis on seotud menetlusega ja vastav avaldus tuleb esitada kohtule tavalises menetluskulude kindlaksmääramise korras. Nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud, sest lepingurikkumise ja hageja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kostjapoolse agendilepingu rikkumise tagajärg ei ole kostja kohustus tasuda hagejale intressi, mis tuleneb hageja ja kolmanda isiku vahelisest lepingust. Hageja nõue ei tulene agendilepingust, vaid hageja enda poolt sõlmitud kahju tekitavast lepingust. Hageja võimaliku intressikohustuse katab viivis, mida kostja tasub temale vastavalt agendilepingule ja sellekohasele kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-11-62602. Väidetav kahju ei olnud kostjale ettenähtav. Kostja ei rikkunud agendilepingut tahtlikult. Agendilepingu täitmise üle oli kohtulik vaidlus ja kostja arvestas ja sai arvestada vaid vastaspoole võimalike menetluskulude kandmise kohustusega ja viivisega, mis eeldatavalt katab lepingu rikkumisest tekkiva kahju. Mingisuguseid muid kulusid ei saanud kostja ette näha. Ka ei informeerinud hageja kostjat, et tal tekib täiendav kahju. Hagejale lepingu rikkumise tõttu tekkinud väidetav kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Agenditasu maksmise kohustuse täitmise eesmärk ei olnud katta hageja intressikulu. Tsiviilasjas nr 2-11-62602 kohtuotsusega väljamõistetud summas sisaldus ka lahkumishüvitis summas 5861,80 eurot, mis ei ole lepingu rikkumisest tulenev nõue, vaid tegemist on seadusest tuleneva hüvitisega, mille üle oli pooltel sisuline vaidlus. Järelikult sellele vastavas osas ei saa hageja intressi hüvitamise nõue rahuldamisele kuuluda. Lahkumishüvitis moodustas ca 40% väljamõistetud summast ning selle võrra väiksem peab olema ka hageja nõue (6520,96 euro asemel mitte rohkem kui 2608,38 eurot). Kui üldse, siis saab intressi hüvitamise nõue seonduda vaid hageja vajalike ja põhjendatud menetluskuludega, millest kostja peab kandma tsiviilasjas nr 2-11-62602 jõustunud kohtuotsuse kohaselt 32%. Seega saaks hageja põhjendatud nõue olla mitte rohkem kui 834,68 eurot (s.o 32% 2608,38 eurost). Kostja vastutab agendilepingu rikkumise eest lepingus kokku lepitud viivise tasumise kohustusega. Kohus mõistis kostjalt tsiviilasjas 2-1162602 välja viivise agenditasult. Viivis tuleb arvata hageja kahjunõudest maha (VÕS § 1113 lg 5). Arvestades kõiki vastuses toodud asjaolusid kogumis, ei saa pidada hageja nõuet mõistlike võla sissenõudmise kulude nõudeks (hageja nõude puhul on tegemist võla sissenõudmise kuludega). Tulenevalt VÕS §-st 139 arvestatakse ka hageja osa kahju tekkimises. Hageja on
4(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 laenanud raha turuhinnast oluliselt kõrgema intressimääraga. 20%-line intressimäär ei ole ettevõtjate vahel tavapärane. Hageja ja laenuandja on omavahel seotud isikud ja nad sõlmisid laenulepingud turutingimustest oluliselt halvematel tingimustel. Hageja ja OSAÜHING DREESIS on omavahel seotud isikud, mis võimaldas hagejal sõlmida suvalise intressiga laenulepinguid. Vastavalt äriregistri andmetele (väljatrükid lisatud) on OSAÜHING DREESIS osanik ja juhatuse liige Meelis Saal ning OÜ Termetics osanik ja juhatuse liige Anneli Saal abikaasad. Hageja juhatuse liige sai ise mõjutada laenulepingute sõlmimist. Laenulepingud sõlmitigi võimalikult kõrge intressiga. Nähtuvalt Eesti Panga statistikast oli perioodil 20112013 (hagi esitamisest tsiviilasjas nr 2-11-62602 kuni viimase laenulepingu sõlmimiseni) laenu turuintressimäär ca 3-5% aastas. Kuna hageja võttis laenu 20% intressimääraga, siis järelikult oleks põhjendatud intressimäär vähemalt 4x väiksem intressimäär. Arvestades kõiki eeltoodud vastuväiteid ei ole hageja põhjendatud kahjunõue suurem kui 208,67 eurot. Tulenevalt VÕS § 113 lõikest 5 tuleb viivis arvata kahjunõudest maha. Nimetatud summa 208,67 eurot võib väheneda veelgi, kui kohus määrab tsiviilasjas nr 2-11-62602 kindlaks vajalikud ja põhjendatud menetluskulud väiksemas summas kui hageja laenu võttis. Kuna kahjunõude põhjendatud suurus ei saa olla suurem kui 208,67 eurot ja see on väiksem kui hagejale tsiviilasjas nr 2-1162602 kohtuotsusega välja mõistetud viivis, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kostja taotles, et kohus määraks kohtuotsuse menetluskulude osas viivitamata täidetavaks tagatise vastu. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 17.04.2015.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus tunnistas otsuse menetluskulude väljamõistmise osas tagatise vastu viivitamata täidetavaks tagatise vastu. Otsuse kohaselt ei olnud kohtu hinnangul hageja käesolevas menetluses esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud. Hageja pidi tõendama, et kostja rikkumise tõttu tekkis hagejal kahju. Lisaks rikkumisele ja kahjule peaks kohus tuvastama ka selle, et kahju tekkis hagejal just sellise rikkumise tõttu. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja ei saa käesolevas menetluses nõuet esitades tugineda 01.11.2007.a agendilepingust tulenevate kohustuste rikkumisele, kuivõrd tsiviilasjas 2-11-62602 jõustunud lahendiga on kohus juba lahendanud hageja nõuded kostja vastu, mis tulenevad 01.11.2007.a sõlmitud kaubandusagendilepingust. Kohtule esitati hageja ja OSAÜHING’u DREESIS vahel perioodil 17.11.2011.a kuni 03.09.2013.a sõlmitud tähtajatud laenulepingud, mille alusel hageja laenas OSAÜHING’ult DREESIS 21 134,85 eurot intressimääraga 20% aastas. Vastavalt lepingute punktile 3.2. lõpevad lepingud laenu tagastamisega. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ja OSAÜHING DREESIS on seotud isikud. Kohus leidis, et tõendeid selle kohta, et tegelikkuses hageja OSAÜHING DREESIS saadud laenusummadelt intressi oleks maksnud või selle maksmist hagejalt oleks nõutud, käesolevas menetluses kohtule esitatud ei ole. Kohus nõustus kostjaga selles, et 20% intressimääraga tähtajatuid laenulepinguid sõlmides on hageja ise ennast pannud ebasoodsasse olukorda, kus tasub raha kasutamise eest turuhinnast oluliselt kõrgemat hinda. Kohtule esitati Eesti Panga andmed perioodi 2011-2013 kohta, millest nähtub, et laenu turuintressimäär oli vaidlusalusel perioodil 3-5% aastas. Kohus leidis, et käesoleval juhul on hagejal kahju tekkimine põhjuslikus seoses tema enda tegevusega. VÕS § 139 lg 1 tulenevalt on kahju tekkimise vältimine VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtte väljendus. Kohus leidis, et käesoleval juhul on seotud isikud sõlminud laenulepingud eesmärgiga esitada intressinõue kahju hüvitamise nõudena kostja vastu. Hageja selline tegevus ei ole kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtus leidis, et on
5(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 eluliselt ebausutav, et äriühingud vastastikuseid nõudeid asuvad esitama, kuivõrd lepingud on tähtajatud. Hageja leidis, et lepingust ja seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmisel on kostja oma kohustusi rikkunud tahtlikult ning kostja pidi ette nägema kahju tekkimist hagejale. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et tsiviilasjas 2-11-62602 hagi rahuldamise ulatus ei mõjuta võla sissenõudmiseks tehtud kulude ulatust, sh laenuintressi suurust ning et juhul kui kostja oleks hageja nõuded vabatahtlikult täitnud, ei oleks hageja pidanud kohtusse pöörduma ning laenult intressi tasuma, seega on kostja poolse kohustuse täitmata jätmise ja intressikulu vahel selge põhjuslik seos. Tsiviilasjas 2-11-62602 pidas kohus hageja nõudeid 2/3 ulatuses kostja vastu alusetuteks. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kostja mitte kõiki hageja poolt esitatud nõudeid täitma ning võetud laenul summas 21 134,85 eurot ning sellelt arvestatud intressidel summas 10 601,09 eurot ei ole kostja tegevusega põhjuslikku seost. Hageja 553-eurone kahjunõue on tõlgikulu osas asja läbivaatamise kulu (TsMS § 143 p 1) ning täiendav õigusabikulu on kohtuväline kulu (TsMS § 144 p 1). Kohtu hinnangul oli tegemist seega tsiviilasjas 2-11-62602 kantud menetluskuluga, mida hageja ei saa vastavalt TsMS § 174 lg-le 11 esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõudena. Kuivõrd kohus on juba tsiviilasjas 211-62602 poolte vahelisele õigussuhtele hinnangu andnud ning hageja poolt summas 21 654 eurot esitatud lahkumishüvitise nõude osaliselt summas 5754,30 eurot rahuldanud, ei saa hageja esitada sama nõuet käesolevas menetluses kahju õigusvastase tekitamise nõudena, millest võiks kostjal tekkida vastutus VÕS § 1043 alusel. Kohus ei analüüsinud kostja väiteid selle kohta, et menetluskulude katmiseks võetud laenult tasutud intressikulu on menetluskulu, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas leidnud, et laenult tasutud intress ei ole menetluskulu. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse ja mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja 11 154,09 eurot ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates hagi esitamisest või alternatiivselt mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja 6939,67 eurot ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates hagi esitamisest. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse esitamise ajal asunud veel täitma tsiviilasja nr 2-11-62602 kohtuotsust, kuigi kohtuotsus on jõustunud ja hageja on korduvalt nõudnud kohtuotsuse täitmist. Kolmandalt isikult võetud laen summas 20 881,85 eurot on tagastamata summas 19 537,85 eurot. Laenude tagastamine ei ole ka käesoleval ajal võimalik, kuna kostja ei täida vabatahtlikult jõustunud kohtuotsust ega tasu temalt väljamõistetud summasid. Hageja ei nõustunud ka menetluskulude jaotusega. Maakohus on ajanud segamini erinevad nõuded (kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamine VÕS § 115 alusel), mille alus on sama õigussuhe. Poolte vahel oli sõlmitud kaubandusagendileping. Harju Maakohus on lahendanud täitmisnõude tulenevalt kaubanduslepingust. Tsiviilasjas nr 2-11-62602 tuvastas kohus kostjapoolse kohustuse rikkumise. Hageja ei nõudnud tsiviilasjas nr 2-11-62602 kohustuse rikkumisega tekitatud intressikulu hüvitamist kahjuna ja sellist nõuet ei ole kohus lahendanud. Kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 2). Maakohus jättis hindamata tõendid ja/või hindas neid valesti, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal on intressi maksmise kohustus. Kahju tekkimiseks ei pea intress olema tasutud, vaid piisab, kui on olemas selle tasumise kohustus, mis on tõendatud. Hageja esitas laenulepingud, millest nähtub, et hagejal oli OSAÜHING’u DREESIS ees kohustus tasuda saadud laenudelt intressi suuruses 20%
6(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 aastas. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks tõenditena esitatud laenulepinguid hinnanud (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Puuduvad tõendid, mis tõendaksid, et OSAÜHING DREESIS nimetatud intressi ei nõua või loobub sellest. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 20% aastaintress on turuhinnast oluliselt kõrgem. Maakohus on jätnud hindamata hageja poolt 15.01.2015.a esitatud tõendid, millest nähtuvalt on kahe suurima krediidiasutuse tagatiseta väikelaenude intressimäär vahemikus 13-26 % aastas (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Maakohus on jätnud analüüsimata hageja poolt vastuseks kostja poolt esitatud Eesti Panga andmetele esitatud seisukohad (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Hageja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et viidatud statistikast ei ilmne, kas tegemist on tagatud või tagamata laenudega ning samuti ei kajasta see krediidiasutuseks mitteolevate isikute laenuintresse. Hageja leidis, et kostja poolt esitatud Eesti Panga statistika ei kajasta ega näita sarnastel asjaoludel antavate laenude intresse. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tähtajatu lepingu puhul ei ole usutav nõude esitamine ning maakohus ei ole nimetatud seisukohta põhjendanud (TsMS § 442 lg 8). Maakohtu seisukoht, et laenulepingute sõlmimine oli kantud eesmärgist esitada kahjunõue kostja vastu on arusaamatu ja tõendamata. Hageja selgitas, et sõlmis laenulepinguid jooksvalt vastavalt kulude kandmise vajadusele teises tsiviilasjas. Hageja esitas ka kõik kuludokumendid. Ei ole tõendeid, et hagejal oleks olnud vahendeid, mille arvelt kostjaga kohtuvaidlust ilma laenu võtmata pidada ja kulusid kanda. Hageja ei nõustu ka sellega, et kohtuotsuse täitmisega seotud kahju summas 533 eurot (tõlkekulu ja õigusabikulu) on menetluskulu. Kostja poolt kohustuse rikkumisel ja hageja laenuintresside kulul kui kahjul on põhjuslik seos. Kostja vastutab hoolimata sellest, kas talle pidi kahju olema ettenähtav või mitte, kuna kostja rikkus ja rikub jätkuvalt enda kohustust tahtlikult (VÕS § 104 lg 5). Kostja ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et ta oleks rikkunud kohustust tahtmatult või, et kohustuse rikkumine oleks vabandatav. Juhul, kui kohus siiski leiab, et kostja kohustuse rikkumine ei ole tahtlik, leidis hageja, et kostja oleks pidanud võimalikku kahju ette nägema. Kostjale oli teada hageja majanduslik olukord ning kostjale pidi olema teada, et kohustuse täitmiseks sundimiseks oli hageja sunnitud kaasama laenuraha ja tasuma sellelt intressi. Majandustegevuses tegutsev isik oleks pidanud sellist kahju ette nägema. Lepingust ja seadusest tulenevate kohustuste täitmise eesmärk on mh hoida ära vastaspoolele kohustuse rikkumisega tekitatav kahju sh kahju/kulu, mis tekib kohustuse sissenõudmisega, sh võla sissenõudmiseks võetud laenult makstavad intressid, kuna majanduskäibes ei toimu raha kasutada andmine tasuta. Kahju hüvitise suurus ei seostu menetluskulude proportsiooniga tsiviilasjas nr 2-11-62602 (32/68), kuna olenemata hagi rahuldamise täpsest ulatusest oli kostja rikkunud oma kohustust nii lahkumishüvitise maksmata jätmisel kui ka agenditasude väljamaksmisest keeldumisel. Kulu võla sissenõudmiseks oleks tekkinud olenemata konkreetsest hagi summast. Hagi rahuldamise ulatus ei mõjuta võla sissenõudmiseks vajalike ja põhjendatud kulude sh laenuintressi suurust. Tegemist ei ole menetluskulude hüvitamise nõudega, milles on aluseks kohtu poolt määratud proportsioon. Menetluskulude jaotuse proportsioon ei ole seoses ka hageja kulutustega (553 eurot), mis ta on pidanud kandma pärast tsiviilasja nr 2-11-62602 lõppemist ja põhjusel, et kostja ei ole vabatahtlikult asunud täitma tsiviilasjas nr 2-11-62602 jõustunud kohtuotsust. Hagejal on võla sissenõudekulude mõistlikus ulatuses kahju hüvitamise nõue kostja vastu ja seega võib ta nõuda sissenõudekulude hüvitamist kahjuna täies ulatuses (VÕS § 113 lg 5). Kostja ei ole märkinud, millises ulatuses peaks kahju hüvitamise vähendamine viivise arvelt toimuma ning seega ei saa sellega arvestada. Hageja palus vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisel rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis summas 11 154,09 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et arvestada tuleks menetluskulude suurusega, mida on tsiviilasjas 2-11-62602 pidanud põhjendatuks maakohus, siis alternatiivselt palus hageja hagi rahuldada summas 6939,67 eurot. Nimetatud summa
7(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 tuleneb sellest, et maakohus on pidanud põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 12 248,30 eurot, mis moodustab õigusabikulude laenujäägist summas 19 537,85 eurot kokku 68%. Hageja kahjunõue intresside osas oleks seega 68% kogu intressinõudest ehk 6386,67 eurot (10 601,09*68%), millele lisandub kohtuotsuse täitmise kulu välisriigis summas 553,00 eurot. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata põhivõla summas 374 eurot ja sellele summale vastava intressi. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb määrata hagi rahuldamise ulatusele vastav menetluskulude jaotus, mõista menetluskulud välja ja teha menetluskulude väljamõistmisest tulenevalt tasaarvestus hageja ja kostja vastastikuste nõuete osas. Käesoleva tsiviilasja raames esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude, mis põhines kolmel erineval elulisel asjaolul. See tähendab, et hageja esitas kohtusse sisuliselt kolm erinevat kahju hüvitamise nõuet. Maakohus jättis hagi kõigi nõuete osas rahuldamata. Ringkonnakohus käsitleb kolme nõuet alljärgnevalt.
8.Esiteks nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist põhjusel, et kostja ei täitnud hageja suhtes agendilepingust ja agendilepingu lõppemisest tulenevat raha maksmise kohustust, mille tõttu pidi hageja hankima raha laenamise teel kohtusse pöördumise eelduseks olevad rahalised vahendid ning on seetõttu sunnitud tasuma laenuintresse. Maakohus jättis hagi selle nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas lõppjäreldustes õige. Maakohus leidis, et hageja ei ole intressi maksmise kohustuse olemasolu tõendanud. Selle asjaolu tuvastamisega hageja ei nõustunud ja vaidlustas nimetatud järeldust apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus on jälgitav, maakohus ei ole tõendite hindamisel ja selle pinnalt asjaolude tuvastamisel diskretsiooni piire ületanud ja hageja poolt apellatsioonkaebuses kohtu ette toodud asjaolud ei anna samuti alust maakohtupoolset asjaolude tuvastamist õigusvastaseks lugeda. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ainuosanik ja juhatuse liige on abielus selle äriühingu, kellelt hageja laenu võttis ainuosaniku ja juhatuse liikmega, on kahe äriühingu vahel väga tihedad sidemed. Selle asjaolu osas ei ole menetlusosalised vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis veel, et intress, millega hageja laenu võttis, on tavapäratult kõrge. Veel tuvastas maakohus, et hageja ei ole senini intresse reaalselt tasunud ja et laenuleping on tähtajatu. Nendel asjaoludel asus maakohus seisukohale, et hageja poolt esitatud tõendite alusel ei saa konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades lugeda tõendatuks, et hagejal laenulepingust tulenev intressi maksmise kohustus lasub. Iseenesest on õige see hageja väide, et reeglina piisab intressi maksmise kohustuse tõendamiseks sellest, kui kohtule esitatakse mõlema laenulepingu poole poolt allkirjastatud laenuleping, millest intressi maksmise kohustus nähtub. Kuid ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu ja kohus hindab alati tõendeid arvestades kõiki konkreetse tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolusid. Hageja esitas intressikohustuse tõendamiseks üksnes hageja ja laenu andnud osaühingu poolt allkirjastatud laenulepingu. Seega tuli maakohtul hinnata, kas selle tõendi alusel saab konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades lugeda intressi maksmise kohustuse olemasolu tõendatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades hageja poolt esitatud tõendist intressi maksmise kohustuse tuvastamiseks ei piisa. Käesoleval juhul ei saa tõendite hindamisel jätta arvestamata seda, et hageja ja laenu andnud osaühingu vahel on eespool kirjeldatud seos, ning seda, et laenulepingu äriühingute esindajatena allkirjastanud füüsilised isikud on abikaasad. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et 8(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 laenu anti väga kõrge intressi määraga ja et intressi ei ole reaalselt tasutud. Need kaalutlused tõi maakohus tõendite hindamisel kui diskretsiooni rakendamisel arusaadavalt kohtuotsuses esile ning hagejal oli võimalik nende kaalutluste osas esitada asjaolud, mille alusel oleks ringkonnakohus võinud jõuda veendumusele, et asjaolu tuleb tuvastada maakohtust erinevalt. Hageja, ka peale maakohtu kaalutlustega tutvumist, ei esitanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et maakohus ei saanud konkreetsete asjaolude alusel sellist järeldust teha. Praegusel juhul tuleb ringkonnakohtul tõdeda, et maakohtu järeldus hageja faktiväite hindamisel on järgitav ning valeks seda pidada ei saa. Järelikult ei ole ringkonnakohtul alust hinnata kõnealust asjaolu maakohtust erinevalt.
9.Ringkonnakohus leiab, et väidetava intressi maksmise kohustuse osas tuleb jätta hagi rahuldamata ka seetõttu, et hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et väidetav kulu, mille hageja väidetavalt intressi maksmise kohustust võttes tegi, oli vajalik ja põhjendatud. Iseenesest saab võlausaldaja nõuda ka raha maksmise kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist nii nagu kahju hüvitamist saab nõuda ka muude kohustuste rikkumise korral. Rahalise kohustuse rikkumise puhuks on kahju hüvitamise lihtsustamiseks ette nähtud viivise nõue. See tähendab, et eelkõige saab võlausaldaja nõuda raha maksmisega viivitamise korral viivist. Samas ei välista viivis seda ületava kahju hüvitamist. Kuid sellisel juhul tuleb hagejal tõendada, et tal tekkis raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju, mis ületas viivist. Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud asjakohaseid tõendeid, mille alusel saaks kohus teha järelduse, et hagejale kostjapoolsest raha maksmisega viivitamisest viivist ületav kahju tekkis. Hageja väitis, et kuna kostja talle raha ei maksnud, oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse, kuid kohtusse pöördumiseks pidi hageja kandma kulutusi. Teatavasti saab tsiviilkohtumenetluses taotleda menetlusabi. Menetlusabi saab taotleda nii hagi esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumiseks kui ka advokaadi saamiseks. Menetlusabi võib taotleda ka äriühing. Menetlusabi taotlemise esmane eeldus on see, et isik ei saa oma majanduslikust seisundist tulenevalt ise vastavaid menetluskulusid kanda. Juhul, kui hageja majanduslik olukord oli sedavõrd halb, nagu hageja seda väidab, oleks ta saanud taotleda menetlusabi. Kuna hageja seda ei teinud, ei saa järeldada, et hageja oli sunnitud võtma oma abikaasa äriühingult 20%-lise intressiga laenu. Teiseks, isegi siis, kui hageja ei oleks menetlusabi saanud taotleda, ei ole hageja usutavaks muutnud ega tõendanud, et vältimatu ja möödapääsmatu oli võtta laenu 20%-lise aastaintressiga. Kostja esitas tõendi, millest nähtub, et Eesti Panga statistika kohaselt oli laenude keskmine intressimäär 3-5%. Selle pinnalt oleks hageja pidanud usutvaks muutma ja tõendama, et tal puudus igasugune mõistlik võimalus saada vaidlusalusel hetkel laenu soodsamatel tingimustel, kui seda oli 20%-lise aastaintressiga laen. Kuigi hageja heidab maakohtule ette seda, miks ei lugenud kohus 20%-list intressimäära põhjendatuks hageja poolt kahe panga kodulehe reklaamväljatrükkide alusel, kus kajastatakse kõige üldisemalt väikelaenude intressimäärasid 2015nda aasta alguses sellisena, nagu pangad soovivad oma tooteid täna reklaamida. Ringkonnakohus leiab, et kahe panga kodulehe üldise infoga väljatrükid seisuga jaanuar 2015.a ei ole piisav tõend selleks, et tuvastada, et hagejal puudus 2011ndal aastal mõistlik võimalus 20%-lisest määrast soodsamatel tingimustel laenu saada. See, et hageja esitas kostja tõendi (Eesti Panga statistika väljavõte) kohta kriitilised märkused, ei anna alust asjaolusid teisiti hinnata. Esmalt peab hagi aluseks olevad asjaolud tõendama hageja. Alles siis tekib kostjal kohustus esitada omapoolsed tõendid. Seega tuli esmalt hagejal tõendada, et tal puudus mõistlik võimalus saada soodsamatel tingimustel laenu. Seda tõendamiskoormist ei ole hageja täitnud.
10.Ringkonnakohus leiab, et isegi siis, kui intressi maksmise kohustus oleks tuvastatav, tuleb asuda seisukohale, et vastava kahju tekkimine ei saanud olla kostjale ettenähtav. Reeglina
9(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 peab kostja arvestama seda, et kui tema suhtes esitatakse hagi, tuleb kostjal hagi rahuldamise korral hüvitada hageja põhjendatud menetluskulud. See, et keegi nõuab lisaks menetluskuludele veel ka menetluskulude kandmiseks laenatud raha intressi, on tavatu ja väga erandlik. Vastavasisulisi hagisid esineb väga harva või neid ei esine üldse. Kostja pidi ette nägema neid võimalikke kulusid, mis raha maksmise kohustuse rikkumisega tavaliselt kaasnevad. Sellist kulu ei saa aga tavaliseks pidada. Eespool toodu asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et maakohtu järeldus, et intressi kulu osas tuleb jätta hagi rahuldamata, on lõppjäreldustes õige ja selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata.
11.Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas hagi võiks kuuluda rahuldamisele selles osas, et kostja ei täitnud tsiviilasjas nr 2-11-62602 tehtud jõustunud kohtuotsust ja hageja oli seetõttu sunnitud pöörduma kohtuotsuse sundtäitmiseks kohtutäituri poole ning kuna kostja on Saksamaa äriühing, kelle vara asub Saksamaal, tuli hagejal pöörduda Saksa kohtutäituri poole, mille eeldusena tuli hagejal lasta viidatud kohtuotsus tõlkida ning hagejal tuli hankida õigusabi selleks, et saada kohtuotsuse täitmisele pööramiseks vajalik dokument. Seega hindab kohus alljärgnevalt hageja poolt esitatud teist (kohtuotsuse tõlkimise vajaduse põhjustamine) ja kolmandat (kohtuotsuse Saksamaal täidetavaks tunnistamiseks õigusabi taotlemise vajaduse loomine) kahjunõuet koos. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu ei saa lugeda menetluskuluks tsiviilasjas nr 2-11-62602, sest selle tsiviilasja raames saab menetluskulude hüvitamist nõuda üksnes nende kulude osas, mis tekkisid kuni selles asjas asja arutamise lõpetamiseni. Sellele järgnevate kulude hüvitamist nõuda ei saa. Järelikult ei saa kohtuotsuse täitmisele pööramisega seotud kulusid lugeda menetluskuludeks selles kohtuasjas, milles tehtud otsus täitmisele pööratakse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostja vabatahtlikult tema suhtes tehtud otsust ei täitnud, oli hagejapoolne täitemenetluse algatamine põhjendatud. Kostja ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja suhtes täitemenetluse läbiviimine Eestis oleks andnud samavõrd efektiivsed tulemused, või et Saksamaal kostja suhtes täitemenetluse algatamine oli alusetu. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramisega seoses kantud otsuse tõlkekulu ja otsuse täidetavaks tunnistamise taotluse koostamise kulu on põhjendatud ja kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja väitis 17.03.2015.a menetlusdokumendis, et tõlkekulud ja õigusabikulud seonduvad just kohtuotsuse tõlkimisega ja otsuse täidetavaks tunnistamisega. Järgnevalt hindab kohus, millised kohtuotsuse tõlkekulud saab tõendatuks lugeda. Hageja on kohtule esitanud mitu erinevat tõlkega seotud arvet (vt II kd lk 74 jj). Nendest arvetest üksnes ühe raames (t II kd lk 74) viidatakse kohtuotsuse tõlkimisele. Seda kulu saab põhjendatuks pidada. Kuigi ei saa välistada, et hageja kandis võib-olla veel ka muid olulisi tõlkekulusid, saab kohus menetleda üksnes seda hagi, mis tugineb hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludele. Hageja tugines tõlkekuludega seoses kohtuotsuse tõlkimise kuludele ja otsuse tõlkimisele viitab üksnes üks arve. Selle arve kohaselt tuli tasuda koos käibemaksuga 324 eurot. Vastav summa tuleb kostjalt välja mõista. Hageja palus kostjalt välja mõista ka õigusabi kulu, mis kulus kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotluse koostamisele. Ringkonnakohus loeb selle kulu eespool toodud põhjustel põhjendatud kuluks. Vastav kulu nähtub toimikus olevalt arvelt (t II kd lk 77). Vastaval arvel on kajastatud erinevad tööd, mida hageja esindaja tegi. Üksnes 0,5 tunni osas tehtud töö seondub kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisega, mistõttu saab üksnes selles osas, st 50 euro osas kahju hüvitise kostjalt välja mõista.
12.Eespool toodust tulenevalt saab hagi rahuldada 324+50 euro, st kokku 374 euro (põhivõla) osas. Hageja soovis saada põhivõlalt viivist alates hagi esitamisest. Kuna need nõuded, mille osas hagi rahuldatakse, esitati mitte algses hagiavalduses, vaid hiljem
10(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 (17.03.2015.a hagi täienduses, vt t II kd lk 68 jj), saab viivist arvestada alates sellest kuupäevast seaduses sätestatud määras. Viivist saab arvestada seega perioodi 17.03-26.11.2015.a eest. Seejuures 15.03-30.06.2015.a perioodi jäi 106 päeva ja seadusest tulenev viivis selle perioodi osas oli 8,15% aastas ja perioodi 01.07-26.11.2015.a jäi 149 päeva ja selle perioodi osas on seadusjärgne intressimäär 8,05% aastas. Seega tuleb 15.03-30.06.2015.a perioodi osas arvestada viivist summas 8,85 eurot (374x8,15:100:365x106=8,85). Perioodi 01.0726.11.2015.a osas tuleb arvestada viivist 12,29 eurot (374x8,05:100:365x149=12,29). Seega tuleb kokku arvestada viivist 21,14 eurot. See tuleb kostjalt välja mõista lisaks põhivõlale. Seega tuleb koos põhivõlaga kostjalt hageja kasuks välja mõista (374+21,14=) 395,14 eurot.
13.Käesolevas asjas rahuldatakse hagi osaliselt. Kokku soovis hageja saada kostjalt 11154,09 eurot. Seega rahuldatakse hagi 3,54% ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hagi osalise rahuldamise proportsiooni tõttu tuleb menetluskulud jagada selliselt, et hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta hageja kanda ja kostja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb 95% ulatuses jätta hageja kanda. See vastab sisuliselt hagi rahuldamise ulatusele.
14.Kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka seda, kuidas maakohus tuvastas kostja põhjendatud menetluskulude suuruse, kontrollib ringkonnakohus ka kostja maakohtu menetluskulude põhjendatust. Kostja esitas oma maakohtu menetluskulude nimekirja enne viimast kohtuistungit (t II kd lk 94 jj). Sellele lisandub viimase istungiga seotud kulu. Menetluskulude nimekirja alusel saab põhjendatuks pidada hageja määruskaebusega ja kaevatud määrusega tutvumist ja määruskaebusele vastuse koostamist, millele kulus 2,1 tundi ja 273 eurot. Põhjendatuks tuleb pidada hagile vastuse koostamist ja sellele kulutatud aega 6,3 tunni ulatuses, millele kulus 819 eurot. Põhjendatud kulu on ka see, mis kanti seoses hageja 01.12.2014.a taotlusega tutvumisega ning sellele ja hageja nõude suurendamisele vastuse koostamisega, millele kulus 2,2 tundi ja mille kulu oli 286 eurot. Põhjendatuks saab pidada ka 25.03.2015.a kohtuistungiks valmistumiseks kulunud aega, kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks kulunud aega ning 17.03.2015.a täiendava nõudega tutvumiseks kulunud aega 5,5 tunni ulatuses, millele kulus 715 eurot. Kostja maakohtu viimasel istungil osalemisega seotud kuludest saab põhjendatuks pidada kohtuistungil osalemisega seotud kulu 1,5 tunni ulatuses, millele kulus 195 eurot. Apellatsioonimenetluse kuludest saab põhjendatuks pidada apellatsioonkaebusega tutvumisele ja kliendiga suhtlusele kulunud aega 1,4 tunni osas, millele kulus 191,10 eurot, apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu suuruses 2,6 tundi, millele kulus 354,90 eurot ja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu suuruses 0,8 tundi, millele kulus 109,20 eurot. Kõik kulud on arvestatud ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja töötunni tasu ei ületa oluliselt kohast tasu, mistõttu käesoleval juhul see vähendamisele ei kuulu.
15.Seega saab kostja põhjendatud menetluskuluks lugeda maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse osas kokku 2943,20 eurot. Hagejalt väljamõistmisele kuulub sellest 95% ehk 2796,04 eurot.
16.Kostja maakohtu menetluskuludest ei saa põhjendatuks pidada kulu, mida on tähistatud kui materjalidega tutvumist, arutelud kliendiga, positsiooni kujundamine, taotlus menetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus luges põhjendatuks hagile vastamise kulu enam kui kuue tunni ulatuses. See on piisav aeg selleks, et käesolev hagi läbi töötada ning kliendile hagi sisu refereerida. Põhjendatud ajakulu on seotud hagile vastamisega. See seondub menetluses osalemisega. Põhjendatud kuluks ei saa pidada ka vastuhagi esitamise analüüsimist. See saaks tulla kõne alla siis, kui vastuhagi oleks esitatud ja see oleks rahuldatud. Kostja poolt esile
11(12)
Tsiviilasi nr 2-14-9442 toodud asjaolude alusel ei saa põhjendatuks pidada kulu, mis seondus selliste menetlustoimingutega nagu päring kohtusse, edasise tegevuse analüüs ning taotlus menetluse peatamiseks. Esiteks ei olnud menetluse peatamine põhjendatud, teiseks ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et päring kohtusse oli vajalik ja põhjendatud ning selgitatud ei ole, mille tõttu oli vaja analüüsida edasisi tegevusi. Kuigi see võis kohane olla kostja jaoks, saab hagejalt välja mõista üksnes need menetluskulud, mis seonduvad otseselt menetluses osalemisega. Kostja tõlkekulusid ei saa põhjendatud kuluks pidada. TsMS-i kohaselt ei määra kohus näiteks menetlusosalisele tõlki, kui menetlusosalist esindab menetluses esindaja. Iga menetluse puhul on oluline, et menetlusosaline saaks menetluse sisust aru ning oleks võimeline võtma vastu menetluses olulisi otsuseid, kuid selleks ei ole vaja kõiki olulisi dokumente tõlkida vaid selleks piisab reeglina sellest, et esindaja refereerib menetlusosalisele menetluse käiku ning selgitab, mis menetluses toimus ja millised valikud menetluses eksisteerivad. Kuna hüvitamisele ei kuulu mitte kõik tõlkekulud vaid üksnes põhjendatud tõlkekulud, ei saa käesoleval juhul tõlkekulusid põhjendatuks lugeda, sest kostja ei ole esitanud kohtule selliseid põhjendusi, millest saaks järeldada, et käesoleva menetluse spetsiifikast tulenevalt oli oluline, et kostja seaduslik esindaja saaks tutvuda sõna-sõnalt kõikide tõlgitud menetlusdokumentidega, selle asemel, et hoida ennast kursis üksnes esindaja käest saadud selgituste ja ülevaadete kaudu.
17.Kuna ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 374+ 21,14 eurot ja hagejalt kostja kasuks välja 2796,04 eurot, tuleb teha tasaarvestus, mille tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2400,90 eurot. Iseenesest ei ole alust tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus tunnistas otsuse viivitamata jäidetavaks, kuid viivitamata täidetav saab otsus olla siiski üksnes selles osas, milles rahasumma hagejalt kostja kasuks välja mõistetakse ehk 2400,90 euro ulatuses. Kuna kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, ei ole ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus määras kostjale tähtaja maksta otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise tõttu tagatis summat 2400,90 eurot ületavas osas.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.