Võlaõigus › Muud

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Inkasso OÜ vaidles nõudele vastu. Capital Inkasso OÜ väitel loobus ta käenduslepingust tulenevatest nõuetest kostja vastu põhjusel, et leping oli tühine. Hageja esitas kostja vastu alternatiivsed nõuded. Esimeses järjekorras palus hageja rahuldada hagi 27.01.2012 nõude loovutamise lepingu ja 30.01.2012 kostja vastu nõudest loobumise kokkuleppe tühisusest ja käenduslepingu kehtivusest tulenevalt. Teises järjekorras palus hageja rahuldada hagi kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest tulenevalt. 27.01.2012 nõude loovutamise leping on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja sõlmis nõude loovutamise lepingu kasutades ebaausalt ära oma paar päeva kehtivaid juhatuse liikme volitusi eesmärgiga vabaneda enda käenduslepingust tulenevast vastutusest. Kokkulepe kostja vastu käenduslepingust tulenevast nõudest loobumise kohta sõlmiti juba kaks päeva pärast nõude loovutamist. Nõude loovutamine ei olnud majanduslikult ega õiguslikult põhjendatud ega mõistlik. Eluliselt ei olnud usutav, et nõudest kostja vastu loobuti, kuna eeldati käenduslepingu tühisust. Hageja palus kostjalt käenduslepingu alusel välja mõista põhivõla 125 000 eurot ja viivise 34 875 eurot. Alternatiivselt on hageja nõude loovutamise lepingu 14.11.2012 tühistanud esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Hageja sai nõuete loovutamisest teada alles 2012 augustis ja tühistamise avaldus esitati tähtaegselt. Capital Inkasso OÜ oli teadlik, et tehingu eesmärgiks on kostja vabastamine tema käenduslepingust tulenevatest kohustustest hageja ees. Kostjal puudus ÄS § 168 lg 1 p-st 10 ja § 181 lg-st 4 tulenevalt esindusõigus asjassepuutuvate nõuetega tehingute tegemiseks, kuna tegemist on tehinguga, millega juhatuse liige vabaneb osaühingu ees eksisteerivatest kohustustest. Seega on 27.01.2012 sõlmitud nõuete loovutamise leping tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel. Hageja ei ole tehingut heaks kiitnud. 27.01.2012 nõude loovutamise leping ja 30.01.2012 kostja vastu nõudest loobumise kokkulepe on tagantjärele fabritseeritud, millele viitab kostja ja Capital Inkasso OÜ kirjavahetus ja asjaolu, et hageja sai lepingutest teada pärast kostja vastu nõude esitamist. Kostja rikkus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui sõlmis nõude loovutamise lepingu Capital Inkasso OÜ-ga, kuna see oli majanduslikult ebaotstarbekas ja hageja kaotas tagatise. Kostja tegutses vastuolus hageja huvidega ja tegi ainuisikuliselt tehingu, mis ei olnud kooskõlas ega tavapärane hageja igapäevase majandustegevusega. Kostja oleks tehingu tegemise pidanud läbi rääkima hageja teise juhatuse liikme ja osanikega. Hageja teised juhatuse liikmed ja osanik ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja poolt nõuete loovutamise tulemusena on hageja varaline olukord halvenenud minimaalselt käenduslepingust tuleneva tagatise võrra, s.o 125 000 euro ulatuses. Kohustuste rikkumiseta ning nõuete loovutamiseta oleks hagejal endiselt nõue kostja vastu. Kostja rikutud kohustuste eesmärk oli kirjeldatud kahju ärahoidmine ning kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Lisaks on hagejal VÕS § 113 lg-s 1 sätestatu järgi õigus nõuda viivist alates 8.08.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni. Kostja vastuväited

poole poolt avaldatud psühholoogilise survestamise tulemusena sõltuvussuhet ära kasutades. Puudus mõistlik põhjus, miks kostja pidanuks ilma välise surveta võtma hageja juhatuse liikmena isikliku vastutuse temaga mitteseotud kolmanda isiku kohustuste eest olukorras, kus teda psühholoogiliselt survestanud teine juhatuse liige PR ise samasugust vastutust ei võtnud, ehkki oli täielikult teadlik käenduslepingu p-s 1 nimetatud tehingutest ja neid varem aktsepteerinud. Kostjale anti teada, et lepingu allkirjastamisest keeldumise korral kutsub hageja osanik ta viivitamatult hageja juhatuse liikme kohalt tagasi ja tema vastu kaalutakse kahjunõude esitamist, mida olevat asutud juba ette valmistama. Kuna kostja oli tollel ajal oma peres ainuke regulaarset sissetulekut omav isik, kes andis laekuvast juhatuse liikme tasust ülalpidamist sellel ajal töötuks jäänud abikaasale ja kahele koolis õppivale alaealisele lapsele, allkirjastas ta käenduslepingu. Analoogse sisuga lepingu oli survestamise tulemusena sunnitud allkirjastama ka hageja müügijuhina töötanud VP, kes vahetult lepingu p-s 1 nimetatud tehingute läbiviimist hageja poolelt koordineeris, kuid kes lepingust hoolimata kuu aega hiljem töölt vabastati ja on käesoleval ajal pankrotis. Nõude loovutamine ei toimunud tasuta. Käenduslepingust tulenevast nõudest loobumine ei muudaks tühiseks nõude loovutamise lepingut, seega puudub hagejal õigus lepingust tuleneva nõude maksmapanekuks. Tehing on tehtud hageja juhatuse liikme poolt, kellel oli äriregistri kannetest nähtuvalt õigus taolist lepingut sõlmida. Tehingu kiitis heaks PR. Kuna täitemenetluses ei andnud ML-ilt ja Quirino OÜ-lt võlgade sissenõudmine tulemust, tegutses kostja ennastsalgavalt ML tegevuse tulemusena tekkinud võlgnevuste kättesaamise nimel ja PR-il ei olnud kostja tegevusele etteheiteid. Tegemist ei ole ka heade kommete vastase tehinguga. Hageja esitas 14.11.2012 tühistamisavalduse Capital Inkasso OÜ-le hilinenult ja tehingu tühistamise formaalsed eeldused on täitmata. PR sai nõude loovutamisest teadlikuks vahetult pärast selle tegemist 2012 veebruari alguses ja andis 29.02.2012 selleks nõusoleku. Tehingu tühistamise avaldus on ka põhjendamatu, kuna puuduvad lepingu tühistamise alused. Teise poole esindaja JK kontrollis enne tehingu tegemist esindusõiguse olemasolu. Tehingu eesmärgiks ei olnud kostja vabastamine käenduslepingust tulenevatest kohustustest. Lepingu tühistamine TsÜS § 131 lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kuna selle sätte suhtes on erinormiks ÄS § 181 lg 2. Alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks tuli jätta rahuldamata, kuna täidetud ei olnud vajalikud eeldused, mis võimaldaksid hagejal nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Maakohtu otsus

Maakohtu hinnangul sõlmiti käendusleping kostjaga hageja psühholoogilise survestamise tulemusena tema sõltuvussuhet ära kasutades. Võttes arvesse, et hageja oli kostja pikaaegseks ja ainsaks tööandjaks ja kostja jaoks oli alaealiste laste ülalpidamise, abikaasa töötuse ja isiklike laenukohustuste täitmise tõttu töötasu säilimine väga oluline, ei allkirjastanud kostja lepingut vabalt kujunenud tahte kohaselt, vaid kartusest kaotada ametikoht ja sissetulek. PR 31.01.2012 e-kiri kostjale on kooskõlas kostja ütlustega, et PR avaldas omavahelistes vestlustes valmisolekut leping tühistada, mis oli survestamise abinõuks läbi lubaduse allkirjastatavat lepingut kostja vastu mitte kasutada. PR ütlused, et kostja tegi ise ettepaneku vormistada ja allkirjastada käendusleping, on vastuolus tõenditega ja eluliselt ebausutavad, kuna kostjal puudus huvi võtta isiklik vastutus temaga mitteseotud kolmanda isiku kohustuste täitmise eest. Leping sõlmiti kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna kostja on tarbijast käendajana võtnud kohustuse vastutada tema endaga mitteseotud hageja võlgniku kohustuste eest ulatuses, mis ületas rohkem kui sajakordselt tema selleaegse sissetuleku. Kuna kostjal puudus vara, mille arvelt käenduskohustust täita, siis tavapärase majandamise puhul ei oleks tal olnud võimalik seda täita mõistliku aja jooksul. Kostja ütlustega on tõendatud, et PR teadis kostja palga suurust, seda et kostja abikaasa on töötu ja kostjal puuduvad tagatised lepingu täitmiseks. Seega teadis PR hageja esindajana nii kostja sõltuvussuhtest kui ka kostja jaoks lepingu sõlmimisest ebasoodsatel tingimustel. Kuna 18.01.2011 sõlmitud käendusleping on TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt heade kommetega vastuolus ja tühine, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist (TsÜS § 84 lg 1). 27.01.2012 sõlmitud nõude loovutamise lepingu nr 270-112-1 p 2.1 järgi pidid pooled nõude loovutamise vormistama lepingu lisana, milles kostja hageja nimel ja Capital Inkasso OÜ leppisid kokku, et hageja loovutab Capital Inkasso OÜ-le tsiviilasjas nr 2-11-3910 otsusega tunnustatud nõude koos viivistega 306 978 eurot 82 senti Quirino OÜ ja/või ML vastu 50%-se teenustasu eest põhi- ja viivisenõudelt. 30.01.2012 sõlmisid Capital Inkasso OÜ ja kostja nõudest loobumise kokkuleppe, mille alusel Capital Inkasso OÜ loobus 18.01.2011 käenduslepingust tulenevast nõudest kostja vastu. Kostja ja JK ütlustega oli tõendatud, et nõude loovutamise leping sõlmiti 27.01.2012 ja nõudest loobumise kokkulepe 30.01.2012, kuna kostjal ei olnud 27.01.2012 käenduslepingut kaasas. 27.01.2012 teatisega nõude loovutamisest oli tõendatud, et kostja teatas hageja juhatuse liikmena ja hageja nimel, et ta on vastavalt VÕS §-dele 164 ja 167 loovutanud hagejale kuuluvad nõuded Quirino OÜ ja/või ML vastu põhisummas 306 978 eurot 82 senti koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid Capital Inkasso OÜ-le. Teatisel oli märge, et võlgniku esindaja ML on nõuete loovutamise teate kätte saanud. Kostja ja PR ekirjavahetusest 28-29.02.2012 nähtus, et kostja tutvustas PR-le inkasso plaani ML-ilt võla kättesaamiseks ning inkassole 50%-se tasu maksmisest ja PR-ile sobis kirjeldatud olukord. Sama kinnitas PR tunnistajana antud kirjalikus ütluses. Kostja kirjast nähtus ka, et inkasso töötajad olid kohtunud ML-iga ja et kostja oli varem oma plaani PR-ile maininud. E-kirjast sai järeldada, et inkasso teenuse osutaja oli Capital Inkasso OÜ. Asjaolu, et kostja viitas 28.02.2012 e-kirja lõpus lõpliku lepingu sõlmimisele pärast PR-ilt heakskiidu saamist, ei lükka ümber lepingud sõlminud isikute vande all antud ütlusi lepingute sõlmimise aja kohta. E-kiri oli selles osas mitmeti mõistetav, sest e-kirja teemast „Agreement with Inkasso“ sai järeldada, et kostja informeerib PR nõude loovutamise lepingust Capital Inkasso OÜ-ga ja e-kirja sisust nähtus, et kirja kirjutamise ajaks oli inkasso juba võlgnikult võla kättesaamisega tegelema hakanud. JK ütluste kohaselt hakkas Capital Inkasso OÜ võla sissenõudmisega tegelema aga alles pärast lepingu sõlmimist. Uuritud tõenditega oli tõendatud, et mõlemad lepingud sõlmiti neis märgitud kuupäevadel.

Kostja ja JK ütlustega oli tõendatud, et 18.01.2012 käenduslepingust loobusid lepingu pooled seetõttu, et kostja juristide ja JK hinnangul oli käendusleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine ja kostja avaldas Capital Inkasso OÜ-le valmisolekut asuda lepingut vaidlustama, kui temalt hakatakse selle täitmist nõudma. JK ütlustega oli tõendatud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimisel oli tema eesmärk tegeleda eelkõige võla kättesaamisega võlgnikult ja ta pidas heaks saavutuseks, et kostjal oli ML-iga notariaalne kokkulepe võla tasumiseks. Samuti oli JK ütlustega tõendatud, et lepingu tasu 50% põhinõudest ja viivisest oli temapoolne nõudmine, sest kostja soovis lepingut sõlmida väiksema teenustasu eest. Teenustasu kujunes suureks võlgniku tausta tõttu, kuna Capital Inkasso OÜ-l oli ML-iga seotud äriühingutelt varasem võlgade sissenõudmise kogemus, ta oli võlgnikult kaks võlga kätte saanud ja tal oli plaan, kuidas ka hageja võlg sisse nõuda. Nii kostja ja PR e-kirjavahetusest 28-29.02.2012 ja 19.03.2012 ML e-kirjast JK-le, milles võlgnik lubas märtsi lõpuks tasuda varem kokkulepitud maksed ja pidas läbirääkimisi kohtutäituriga, sai järeldada, et Capital Inkasso OÜ hakkas peale nõudest loobumise lepingu sõlmimist intensiivselt tegelema võlgnikult võla sissenõudmisega, seega ei saa nõude loovutamise lepingut pidada sõlmituks kostja käenduslepingust vabastamise eesmärgil. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud Capital Inkasso OÜ eesmärki ega huvi võtta üle hageja nõue eesmärgiga vabastada kostja käenduslepingust. Kuigi 50%-lise teenustasuga nõude loovutamise leping ei ole tavapärane, esineb kohtupraktikas seda, kui võla kättesaamine võlgnikelt on raskendatud. Kui põhinõudele lisanduvad viivised kuni põhikohustuse täitmiseni, siis suurendab see võlgnikult kättesaadavat võlga üle 50%. Kostja ja PR kirjavahetusest nähtus, et kostja teatas PR-ile sellest, et OÜ Mereranna nõudes makstakse CKE Inkasso OÜ-le 15% tagasivõidetud rahast, kui põhisummale lisanduvad muud summad nagu intressid jne, siis makstakse tagasi 50% nendest summadest. Kostja teavitas PR ka inkassoteenuse tingimustest pärast inkasso esindajatega läbirääkimisi. Kuna PR-ile sobis olukord, kus võlast saadakse kätte 50%, ei saa pidada nõude loovutamise lepingut 50%-lise tasu eest põhivõlalt ja viivistelt ka hagejale majanduslikult ebaotstarbekaks või kahjulikuks või tavapäratuks. Nõude loovutamise tühisuse tuvastamise seisukohalt ei omanud tähendust, et võlanõue oli pööratud täitmisele täitemenetluses. Kohtutäituri ja hageja vahelisest kirjavahetusest nähtus, et seisuga 21.04.2012 ei olnud kohtutäituril õnnestunud võlgnikult võlga sisse nõuda. E-kirjavahetusega oli tõendatud, et kostja tegeles vähemalt aasta jooksul aktiivselt Quirino OÜ-lt ja ML-ilt võla sissenõudmisega nii enne kui ka pärast juhatuse liikme kohustustest vabastamist, mh esitati võlgnike vastu hagi. Kostja ja PR arutasid vähemalt pool aastat enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist, et MLiga seotud äriühingutelt võla kättesaamiseks tuleb pöörduda inkassofirmade poole. Kostja ja RR kirjavahetusest nähtub, et CKE Inkasso OÜ sai ML-iga seotud äriühingult Mereranna OÜ kätte ka esimese makse. Kostja ütlustest nähtuvalt uskus ta PR lubadust, et käenduslepingut ei kasutata tema vastu ja see tühistatakse. Seega puudus tal vajadus enne tema vastu lepingust tuleneva nõude esitamist selle vaidlustamiseks või lepingust vabanemise eesmärgil nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks. Kuna kostja jätkas pärast nõude loovutamist ja juhatuse liikmest vabastamist võla sissenõudmisega tegelemist, ei oma tähendust asjaolu, et nõude loovutamise leping sõlmiti kolm päeva enne kostja juhatuse liikme kohustuste lõppemist. Kuna kohus tuvastas, et kostjaga sõlmitud käendusleping on tühine, siis eeldasid kostja ja JK põhjendatult tagatise loobumise lepingu sõlmimisel selle perspektiivitust. 27.01.2012 tehing tehti hageja juhatuse liikme poolt, kellel oli äriregistri kannetest nähtuvalt õigus lepingut sõlmida. Kuna kostja ei sõlminud nõude loovutamise lepingut iseendaga, ei olnud tal vajadust saada nõukogu nõusolekut tehingu tegemiseks. Seega ei sõlminud kostja hageja nimel nõude loovutamise lepingut Capital Inkasso OÜ-ga heade kommete vastasel eesmärgil, s.o eesmärgil vabaneda käenduslepingust ning 27.01.2012 hageja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise leping ei ole tühine TsÜS § 86

lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna PR ja kostja olid kirjavahetusest nähtuvalt korduvalt kaalunud võlgniku vastu esitatud nõuete loovutamist inkassole ja nõuete loovutamise leping sõlmitigi hagejaga iseseisvalt enne tagatisest loobumisest, ei tooks ka tagatisest loobumise lepingu tühisus kaasa nõude loovutamise lepingu tühisust, sest lepingud on jagatavad TsÜS § 85 mõttes osadeks ja nõue oleks loovutatud inkassole ka ilma tagatise loobumise lepinguta. Kuna kostjaga sõlmitud käendusleping oli tühine, ei ole tühisest lepingust loobumine heade kommetega vastuolus. Kuna kostja volitused juhatuse liikmena lõppesid 30.01.2012, oli kostjal tehingute tegemise ajal õigus hagejat esindada. Äriregistrist nähtuvalt võis kostja esindada hagejat kõikide tehingute tegemisel üksinda, ühist esindusõigust registrist ei nähtu. Nõude loovutamiseks ei olnud vajalik ÄS § 168 lg 1 p-st 10 ja § 181 lg-st 4 tulenevat hageja osanike nõusolekut, kuna kostja ei olnud 27.01.2012 sõlmitud tehingu pooleks. Kostja esindas hagejat lähtudes ÄS § 181 lg-st 1 tulenevast volitusest. Seega kehtivad tehingu õiguslikud tagajärjed TsÜS § 115 lg 1 järgi hageja, mitte kostja suhtes. 27.01.2012 lepingust nähtuvalt ei olnud tehingu sisuks kostja antud tagatise loovutamine Capital Inkasso OÜ-le, vaid hageja poolt Capital Inkasso OÜ-le tsiviilasjas nr 2-11-3910 otsusega tunnustatud nõude loovutamine võlgnike vastu. Kostja isiklik käendus kui nõudega seotud aktsessoorne tagatis läks hagejale üle VÕS § 167 lg 1 alusel. Kuna käendusleping oli tühine tehing, ei olnud kostjal hageja ees kehtivat kohustust ja tagatisest loobumise leping ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kostja ja PR kirjavahetusest nähtuvalt ei ole ML ja temaga seotud äriühingute võlgade sissenõudmiseks teiste inkassoteenuse osutajatega sõlmitud lepingute puhul küsitud osanike nõusolekut. Seega äriühingu igapäevasest majandustegevusest tekkinud võlgade sissenõudmiseks inkasso teenuste kasutamist või selleks nõude loovutamise lepingu sõlmimist, ei saa pidada selliseks tehinguks, mis kuuluks osanike pädevusse. Olemuslikult oli tegemist igapäevase majandustegevusega seotud tehinguga, mis kuulub juhatuse liikmete pädevusse. Järelikult ei toimunud nõude loovutamine ja tagatisest loobumine esindusõiguseta ega tühine TsÜS § 129 lg 1alusel. Alternatiivselt oli hageja seisukohal, et ta tühistas nõude loovutamise lepingu 14.11.2012 esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Kuna nõude loovutamise eesmärgiks oli nõuda võlgnikelt sisse võlgnevus, mitte loobuda käendusega tagatud nõuetest, ei olnud hageja sellekohane seisukoht põhjendatud ega tõendatud. Kuna käendusleping oli tühine vastuolu tõttu heade kommetega, ei saanud tühisest lepingust 30.01.2012 tehinguga loobumine olla majanduslikult ebaotstarbekas ega kahjustada kostjat. Tõenditest ja registrikaardi väljavõttest nähtuvalt ei olnud kostja seotud Capital Inkasso OÜ-ga. Seega ei saanud eeldada, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kohtule esitatud volikirjast õigusteenuse osutamiseks nähtus, et kostja sõlmis Advokaadibürooga Aivar Pilv lepingu õigusabi saamiseks 17.08.2012, s.o rohkem kui pool aastat pärast nõude loovutamise ja tagatisest loobumise lepingute sõlmimist, mistõttu ei saanud järeldada, et tehingute tegemise ajal kasutasid kostja ja Capital Inkasso OÜ sama advokaadibüroo teenuseid. Hageja ja kohtutäituri vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt ei olnud täitemenetlus edukas. JK ütluste kohaselt oli Capital Inkasso OÜ-l tegevuskava võla sissenõudmiseks ja kohus tuvastas, et ta asus seda plaani ka ellu viima, mistõttu ei saa pidada alternatiivsete võimaluste kasutamist võlgade sissenõudmiseks esindaja lojaalsus- või/ja hoolsuskohustuste rikkumiseks. Notariaalse lepingu sõlmimata jätmine ei tähendanud, et nõude loovutus oleks tühine. Mõlemad hageja juhatuse liikmed olid ML-iga seotud äriühingutelt võlgade sissenõudmiseks pöördunud erinevate inkassoteenuste osutajate poole ja PR aktsepteeris olukorda, kus nõudest tagastatakse 50%.

Kuivõrd kostja ei rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ega teinud tehingut, mis oleks olnud vastuolus esindatava huvidega (TsÜS § 131 lg 1), ei omanud tähendust, kas hageja esitas tühistamisavalduse TsÜS § 131 lg 2 p-s 2 sätestatud tähtajal või mitte. Seega jäi hagi käenduslepingust tulenevate kohustuste, põhivõla 125 000 euro ja viivitusintressi 34 875 euro, täitmise nõudes rahuldamata. Hagi kostjalt kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks jäi samuti rahuldamata, sest hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kuna kostja ei rikkunud nõude loovutamise ja tagatisest loobumise tehingute tegemisel juhatuse liikme kohustusi ning käendusleping oli vastuolu tõttu heade kommetega tühine, ei olnud hagejal lepingus märgitud 125 000 euro suurust tagatist algusest peale. Järelikult ei saanud selle loovutamine või ka hilisem tagatisest loobumine põhjustada hagejale hagis märgitud kahju. Lisaks nähtus e-kirjavahetusest, et kostja tegeles ligi aasta jooksul intensiivselt ML-iga seotud äriühingutelt võlgade, sh käenduslepingus nimetatud arvetest tulenevate võlgade, kättesaamisega. Seejuures jätkas kostja ka pärast hageja juhatuse liikme kohalt lahkumist aktiivselt tegutsemist selle nimel, et võlg Capital Inkasso OÜ kaudu kasvõi osaliselt kätte saada, mistõttu puudub alus talle ette heita juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist. Kuna hagi jäi rahuldamata, jäid menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja esitas menetluskulude nimekirjad ja kuludokumendid 14.01.2015 3231 eurot 40 senti koos k/m ja 19.01.2015 900 eurot koos k/m, kokku 4131 eurot 40 senti koos k/m. Hageja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus oli seisukohal, et kulud õigusabile on põhjendatud ja tõendatud ning kuuluvad rahuldamisele täies ulatuses. Apellatsioonkaebus

Maakohus väljus kostja vande all ülekuulamise taotluse esemest. Kostja taotles enda vande all ülekuulamist alles 19.05.2014 istungil, mille protokollist nähtub, et kostja on märkinud, et ta saab anda ütlusi, millal dokumendid koostati ja millistel asjaoludel käendusleping sõlmiti. Vande all seletuste andmisega, mis toimub peale eelmenetluse lõppu põhiistungil, ei saa laiendada vaidluse esemeks ja poolte väidete aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 329 lg 1). Hageja esitas ka 14.01.2015 istungil vastuväited, et nii kohus kui kostja esindaja on kostja vande all ülekuulamisel asunud küsimusi küsima ja kostja seletusi andma asjaolude osas, mis tulevad hageja jaoks üllatusena, kuna väljuvad kostja vastuväidete aluseks esitatud asjaolude ja vande all ülekuulamise taotluse piirest. Kohus rikkus TsMS § 2681, kuulates kostja vande all üle (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-11, Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-0823930). Tõendite kogumise põhimõtete olulises ulatuses rikkumise tõttu ei saa kohus tõendile tugineda. Kostja ei ole isegi üritanud vande all üle kuulatud asjaolude kohta esitada muid tõendeid. Seega on kohus otsuse tegemisel eiranud menetluse esemeks olevate faktiväidete ja asjaolude kogumit ning moodustanud ebaõigesti tõendite kogumi. Maakohtu on otsus üllatuslik. Kohus rikkus TsMS § 348, § 351 ja § 392 järgset selgitamiskohustust ning ei arutanud kordagi pooltega asjaolusid ja võimalust, et käendusleping võiks olla tühine tulenevalt selle vastuolust heade kommetega. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 86 lg 2 p 1. Vaidlus puudub, et kostja on käenduslepingu sõlminud põhjusel, et kostja oli hageja kliendile Quirino OÜ-le, kelle kohustust kostja käendas, tarninud kaupa ca 230 000 euro ulatuses, ilma et oleks kontrollinud Quirino OÜ krediidivõimekust ja võtnud Quirino OÜlt tagatisi, tegutsedes otseselt vastuolus hageja kauplemise põhimõtetega. Samuti ei teatanud kostja peale esimese partii Quirino OÜ-le kohaletoimetamist PRile Quirino OÜ makse- ja krediidivõimekuse probleemidest. Kostja pole eelmärgitule vastu vaielnud. Kostja sõlmis käenduslepingu seoses asjaoluga, et ta oli eelnevalt Quirino OÜ-ga tehinguid tehes rikkunud oluliselt oma juhatuse liikme kohustusi hageja ees (ÄS § 187). Maakohus rikkus TsMS § 232, § 436 ja § 442 lg-t 8, järeldades, et kostjal puudus huvi võtta isiklik vastutus Quirino OÜ kohustuste eest. Käenduslepingu sõlmimine oli kostja huvides, kuna sellega välistati kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenev vastutus ca 230 000 euro ulatuses ja lepingu sõlmimisega saavutas kostja töökoha säilimise. Ebaõige oli kohtu järeldus, et käendusleping sõlmiti PR poolt kostja psühholoogilisel survestamisel. Asjaolu, et isiku antud käendus ületab tema igakuised sissetulekud, ei ole seadusest ega kohtupraktikast tulenevalt aluseks, et käendusleping on tühine. Ebaõige oli ka kohtu seisukoht, et poolte vahel oli sõltuvussuhe TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja tegutses hageja juhatuse liikmena, ei loonud poolte vahel sõltuvussuhet. Hageja ei olnud teadlik kostja väidetavast majanduslikust seisust. Kostja tunnistas vande all, et ei ole PR-iga arutanud seda, kas kostja on võimeline käenduse täitma. Ebaõige oli kohtu märgitu, et PR teadis, et kostja ei ole võimeline käendust täitma. Käendusleping ei saa olla tühine ka tulenevalt TsÜS § 86 lg 2 p-st 2, kuna käendusleping on ühepoolselt kohustav leping. Maakohus järeldas ebaõigesti, et käendusleping on heade kommete vastane TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel. Arusaamatuks jäi kohtu viide PR 31.01.2012 e-kirjale. JK ütlused ei ole tõend käenduslepingu sõlmimise osas, kuna viidatud isik ei tea ega ole ise kogenud selliseid asjaolusid. PR 12.01.2012 e-kirjast nähtub, et hageja teavitas kostjat, et kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Asjakohatu on väita, et kirja kostjale esitamine oli kostja psühholoogiline survestamine sõlmida käendusleping. Ähvardusega on tegu üksnes juhul, kui vägivald või ähvardus oli suunatud tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-83-13). Kostja ei ole selliseid asjaolusid ega tõendeid

esitanud. Arusaamatuks jäi, millist tähendust väidetav psühholoogiline survestamine TsÜS § 86 lg 2 p 1 kontekstis omab. Kohus jättis arvestamata PR ütlused, millest nähtub, et hageja ei ole kostjat käenduslepingu sõlmimisele sundinud. Lepingu sõlmimine oli kostja enda ettepanek. Erinevalt kostjast ei ole PR-il vaidluse tulemuse osas isiklikku huvi. Ebaõige on kohtu väide, et PR tunnistused on vastuolus teiste tõenditega. PR konstateeris reaalset olukorda, et kui kostja põhjustatud ulatusliku kahju osas kostja ja VP midagi ette ei võta, siis läheb ettevõte sulgemisele. Maakohus hindas ka hageja alternatiivseid nõudeid lähtudes ebaõigest eeldusest, et käendusleping on tühine. Vastus apellatsioonkaebusele

sõlmiti kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna kostja on tarbijast käendajana võtnud kohustuse vastutada tema endaga mitteseotud hageja võlgniku kohustuste eest ulatuses, mis ületas rohkem kui sajakordselt tema selleaegse sissetuleku ning kuna kostjal puudus vara, mille arvelt käenduskohustust täita, siis ei oleks tal olnud võimalik seda täita mõistliku aja jooksul. Maakohtu arvates teadis PR hageja esindajana kostja sõltuvussuhtest ja kostja jaoks lepingu sõlmimisest ebasoodsatel tingimustel. Ringkonnakohus maakohtu hinnangutega ei nõustu. 18.01.2011 käenduslepingu heade kommete vastasusele hinnangu andmisel TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel tuleb esmalt kontrollida, kas leping on tehtud kostja kui käendaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning juhul, kui see on nii, saab anda hinnangu n-ö subjektiivsetele asjaoludele, st kostja olukorrale lepingu sõlmimisel, kas kostja sõlmis lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu. Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust ebaproportsionaalse eelise saanud lepingu pool teadis või pidi teadma, et teine pool sõlmib temaga sellise ebasoodsa lepingu sundolukorras. Praegusel juhul edastas hageja juhatuse liige PR hageja ainuosaniku esindajana kostjale 12.01.2011 teatise, milles juhiti tähelepanu kostja poolt toime pandud juhatuse liikme kohustuste rikkumisele (kd I tl 23, kd II tl 8). Teatises märgiti, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, kuna tarnis kaupa Quirino OÜ-le ilma viimase krediidivõimekust kontrollimata ja tagatisi võtmata ning lubas töötajatel teha hageja nimel tehinguid, mis väljusid lubatud piiridest. 18.01.2011 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus vastutama käendajana hageja ees Quirino OÜ kohustuste täitmise eest maksimaalselt summas 125 000 eurot (kd I tl 24-26). Tunnistaja PR ütluste kohaselt tegi kostja ise ettepaneku sõlmida käendusleping oma usaldusväärsuse kinnituseks (kd II tl 59 ja 61). Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Kuivõrd käendusleping sõlmiti põhjusel, et kostja oli krediidivõimekust kontrollimata hageja kliendile tarninud kaupa ca 230 000 euro ulatuses ning käenduslepingu alusel vastutab kostja hageja ees maksimaalselt 125 000 euro ulatuses, oli käenduslepingu sõlmimine pigem kostjale soodsam, sest sellega välistati sisuliselt kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneda võiv vastutus. Lisaks oli käenduslepingu sõlmimine kostja huvides ka töökoha säilitamiseks, vastasel korral oleks kostja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud. Kostja on vande all antud ütlustes selgitanud, et talle oli töökoht väga tähtis ning et PRi poolt kostjaga käenduslepingu sõlmimine oli tingitud PR soovist tulla kostjale ja VP-le vastu, säilitades nende töökohad (kd II tl 67). Ringkonnakohtu arvates ei saa pidada 18.01.2011 käenduslepingut sõlmituks kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ka seetõttu, et kostja võttis endale kohustuse vastutada hageja võlgniku kohustuste eest ulatuses, mis ületas rohkem kui sajakordselt tema selleaegset sissetulekut ega seetõttu, et kostjal puudus vara, mille arvel käenduskohustust täita. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse võtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane. Kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise põhisisu ongi oma varaga suure vastutuse võtmine. Antud juhul käendas kostja tema enda tegevuse tagajärjel tekkinud võlga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja käendatav kohustus oleks ületanud käendaja vara mitmeid kordi, mis mh võiks sellisel juhul olla aluseks käenduslepingu heade kommete vastasusele. Eespool toodust tulenevalt ei ole 18.01.2011 käendusleping tühine, kuna see ei ole sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Seega puudub lepingu heade kommete

vastasusele hinnangut andes vajadus kontrollida TsÜS § 86 lg 2 preambulis nimetatud asjaolude olemasolu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et praeguses tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude alusel oleksid 27.01.2012 hageja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise leping ning 30.01.2012 kostja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõudest loobumise kokkulepe kehtivad. Hageja on menetluses kestvalt tuginenud asjaolule, et 27.01.2012 ja 30.01.2012 lepingud on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna kostja tegi hageja nimel 27.01.2012 nõude loovutamisega ja 30.01.2012 käendusest loobumisega hagejale kahjulikud tehingud, sest hageja jäi ilma 50% võlgnikelt laekuvatest maksetest ning ka 125 000 euro suurusest käendusest. Sellise seisukohaga tuleb nõustuda. Riigikohus on 30.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 selgitanud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Vaidlus puudub selles, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 30.01.2012. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, et ta teavitas hageja teist juhatuse liiget PR vahetult enne oma juhatuse liikme volituste lõppemist 27.01.2012 ja 30.01.2012 sõlmitud lepingutest. Kostja väide, et PR 31.01.2012 e-kiri kostjale (kd I tl 114-115) tõendas, et PR ja osanik olid teadlikud käenduslepingu tühisusest, ei ole õige. 31.01.2012 e-kirjas kirjutas hageja, et „meie kavatsuseks on tühistada „käendusleping““ ning seejärel selgitas täiendavalt, et „lõpliku otsuse tühistamise osas teeb omal äranägemisel Nowaco Lietuva“. Seega ei nähtu 31.01.2012 e-kirjast, et hageja peaks 31.01.2012 seisuga 18.01.2011 käenduslepingut tühiseks ning et hageja oleks teadlik sellest, et kostja on hageja nimel sõlminud nõude loovutamise lepingu ja nõudest kostja vastu loobumise kokkuleppe, kuigi selleks hetkeks oli kostja 27.01.2012 ja 30.01.2012 lepingud juba sõlminud. Kostjal ei olnud põhjust ka ise eeldada, et tema enda tegevuse tagajärjel tekkinud võla käendamiseks sõlmitud leping on tühine, kuna hageja rääkis 31.01.2012 e-kirjas käenduslepingu võimalikust tulevikus tühistamise kavatsusest. Pealegi kinnitab 27.01.2012 ja 30.01.2012 lepingute sõlmimine, et kostja uskus ka ise, et 18.01.2011 käendusleping ei ole kehtetu. Asjaolu, et kostja ei teavitanud hagejat vaidlusalustest lepingutest, mille sõlmimiseks oli tal isiklik huvi, näitab, et kostja soovis nõude loovutamise lepinguga ja kostja vastu käendusest loobumise kokkuleppega vabastada ennast 18.01.2011 käenduslepingust. Ringkonnakohus leiab, et 27.01.2012 hageja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise leping ning 30.01.2012 kostja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõudest loobumise kokkulepe on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel. 27.01.2012 ja 30.01.2012 lepingute heade kommetega vastuolu tuleneb lepingu eesmärgi heade kommete vastasusest. Kostja sõlmis 27.01.2012 ja 30.01.2012 lepingud omakasu eesmärgil ja vastuolus hageja huvidega, kuna lepingute eesmärgiks oli vabastada kostja kui hageja juhatuse liige 18.01.2011 käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Eespool toodust tulenevalt oli 18.01.2011 käendusleping kehtiv ning 27.01.2012 hageja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise leping ning 30.01.2012 kostja ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud nõudest loobumise kokkulepe tühised. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 18.01.2011 käenduslepingust tuleneva põhivõlgnevuse 125 000 eurot ja viivise 34 875 eurot.

Menetluskulud

sisulisest osast ca 6 lk ning hageja 18.11.2013 vastuse sisuline osa oli samuti ca 6 lk. Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul põhjendatud ja vajalik hageja kahe esindaja õigusabikulu sellises määras, kuivõrd pooled ei ole esitanud 11.10.2013 ja 18.11.2013 menetlusdokumentides uusi asjaolusid ega tõendeid ning nimetatud dokumendid kordavad suures mahus juba varasemalt menetluses väljatoodut. Seega võib pidada perioodil 16.1018.11.2013 põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 2,7 h. Perioodil 18.03-18.06.2014 on hageja esindajad osutanud õigusabi 11,4 h, mis hõlmab CI kaasamise taotluse koostamist (0,5 h), kahe lepingulise esindaja ettevalmistust istungiks ning 19.05.2014 istungil viibimist (kokku 5,4 h), e-kirja kliendile (0,4 h), kahe lepingulise esindaja poolt 18.06.2014 esitatud menetlusdokumendi koostamist ja esitamist (kokku 5,1 h). Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabi ajakulu perioodil 18.03-18.06.2014 on 4,9 h. Toimiku materjalidest ei nähtu 18.03.2014 hageja lepingulise esindaja toimingut – CI kaasamise taotluse koostamine. Ilmselt on CI näol mõeldud Capital Inkasso OÜ-d, kuid nimetatud kaasamise taotlust menetluses esitatud ei ole, seega pole ka vastavate kulude väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Arvestades 19.05.2014 maakohtu istungi pikkust (1,5 h) ning asjaolu, et samaaegselt kahe lepingulise esindaja istungiks ettevalmistuse ja osalemise kulude väljamõistmine ei ole vastapoolelt mõistlik, võib pidada põhjendatuks mõista kostjalt välja ühe esindaja õigusabikulud mahus 2,5 h (1 h istungiks ettevalmistuseks ja 1,5 h istungil osalemiseks). 20.05.2014 e-kirja koostamine kliendile (0,4 h) on põhjendatud, arvestades, et eelmisel päeval toimunud kohtuistungil hageja seaduslikku esindajat ennast kohal ei olnud. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul vähendada kahe lepingulise esindaja ajakulu 18.06.2014 menetlusdokumendi koostamiseks ja esitamiseks. Põhjendatud ja valik ajakulu tunnistaja küsimuste koostamiseks (sisulise osa maht 3 lk) on 2 h. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 10,2 h 1.12.2014 maakohtu istungi ettevalmistamiseks peab ringkonnakohus ülemäära suureks, arvestades, et käesolev vaidlus ei ole sedavõrd keerukas ega mahukas, mis õigustaks istungiks ettevalmistumist 10,2 h ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks 1.12.2014 maakohtu istungiks ettevalmistumiseks 4,2 h, mis hõlmab istungiks ettevalmistamist, küsimuste koostamist tunnistajale, tunnistaja ütluste tõlget, materjalide õiguslikku analüüsi ja suhtlust maakohtuga 13.01.2015. Nimetatud istungil osalemise põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus arvestades kohtuistungi kestust ja hageja taotlust 6,7 h. Tutvunud menetluskulude nimekirjaga ja maakohtu menetluses esitatud dokumentide mahu ja sisuga ning arvestades maakohtu istungite kestust, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud hageja poolt taotletud mahus on eeltoodust tulenevalt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kogumis on hageja põhjendatud kulud õigusabile maakohtu menetluses 42,6 h (0,5+1,4+2+0,6+0,5+0,5+1+0,5+1+0,7+1+2+1+0,1+0,1+0,7+0,3+0,2+0,1+0,2+0,4+0,1+0,5+2 +0,3+0,2+0,4+1+1+0,5+2,5+0,8+1+1,7+2,5+0,4+2+4+0,2+6,7). Kuna hagejat esindasid maakohtu menetluses vandeadvokaat ja advokaat, vastab nende õigusabi tunnihind 120 eurot ilma k/m-ta asja keerukusele ning ei ole ülemäära kõrge. Seega on põhjendatud ja vajalik mõista kostjalt hageja maakohtu menetluse kulude hüvitiseks välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv, hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv ja õigusabikulu kokku 6762 eurot (1600+50+120x42,6). Apellatsioonimenetluses palus hageja kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 4660 eurot, sh apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1800 eurot ja õigusabikulu 3060 eurot. Hageja taotles, et kohus märgiks, et hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Avalduse kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 25,5 h tunnitasuga 120 eurot + k/m.

Hageja lepinguline esindaja on õigusabi osutamisel teinud järgmised toimingud: maakohtu otsuse analüüs – 2 h; apellatsioonkaebuse koostamine – 18 h; vastustaja apellatsioonkaebuse vastuse analüüs – 1 h 30 min; ringkonnakohtu 15.10.2015 istungiks ettevalmistamine – 3 h ja kohtuistungil osalemine – 1 h. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega apellatsiooniastmes. Kostja esitas hageja menetluskuludele vastuväite, milles palub ringkonnakohtul vähendada apellatsioonkaebuse koostamisega seotud arve summat 50%. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsuse analüüsiga seonduv menetluskulu 2 h ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades otsuse mahtu ja sisu. Maakohtu otsuse põhjendav osa oli 9,5 lk ning maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse koostamisele kulutatud 18 h on samuti põhjendatud ja vajalik, arvestades apellatsioonkaebuse sisulise osa mahtu – ca 20 lk. Apellatsioonkaebuses ei ole küll toodud välja uusi asjaolusid ega tõendeid, kuid samas vaidlustas hageja maakohtu otsuse kogu ulatuses. Samuti eeldas apellatsioonkaebuse koostamine põhjendatult tõenäoliselt ka asja materjalide teatud ulatuses korduvat läbivaatamist. Ringkonnakohtu arvates oli põhjendatud kulutada kostja apellatsioonkaebuse vastuse analüüsile 1 h, kuivõrd vastuse sisulise osa maht oli ca 5 lk. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 3 h 15.10.2015 istungi ettevalmistamiseks peab ringkonnakohus ülemäära suureks, arvestades, et hageja lepinguline esindaja ei ole menetluse kestel vahetunud ning käesolev vaidlus ei ole sedavõrd mahukas, mis õigustaks istungiks ettevalmistumist 3 h ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks 15.10.2015 istungiks ettevalmistumiseks 0,5 h. Hageja esindaja ringkonnakohtu istungil osalemise aeg 1 h on põhjendatud, arvestades istungi kestvust. Tutvunud menetluskulude nimekirjaga ja apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahu ja sisuga ning arvestades ringkonnakohtu istungi kestust, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud hageja poolt taotletud mahus on eeltoodust tulenevalt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kuna hageja esindaja on vandeadvokaat, vastab tema õigusabi tunnihind 120 eurot ilma k/m-ta asja keerukusele ning ei ole ülemäära kõrge. Seega on põhjendatud ja vajalik mõista kostjalt hageja apellatsioonimenetluse kulude hüvitiseks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja õigusabikulu kokku 4500 eurot (1800+120x22,5). Arvestades eeltoodut on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtu menetluses 6762 eurot ning ringkonnakohtu menetluses 4500 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.