Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
Capital Inkasso OÜ hagi Bidvest Eesti OÜ vastu nõude tunnustamiseks ML (pankrotis) pankrotimenetluses ja Bidvest Eesti OÜ vastuhagi Capital Inkasso OÜ vastu loovutatud nõuete tagastamiseks 07.12.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bidvest Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
310 478,82 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
16.11.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Capital Inkasso OÜ (registrikood 11553825) Hageja esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Kostja Bidvest Eesti OÜ (endise nimega NOWACO Eesti OÜ, registrikood 11947748) Kostja esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.03.2015 otsus tühistada osaliselt.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta Capital Inkasso OÜ hagi Bidvest Eesti OÜ vastu nõude 320 000 euro tunnustamiseks ML (pankrotis) pankrotimenetluses tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena rahuldamata.
3.Harju Maakohtu 27.03.2015 otsus Bidvest Eesti OÜ vastuhagi rahuldamata jätmise kohta Capital Inkasso OÜ vastu asendada Capital Inkasso OÜ tahteavaldus 27.01.2012 Nowaco Eesti OÜ (uue ärinimega Bidvest Eesti OÜ) ja Capital Inkasso OÜ vahel sõlmitud Nõude Loovutamise Lepingu nr 270-112-1 ja selle lisa nr 1 alusel Nowaco Eesti OÜ-lt Capital Inkasso OÜ-le loovutatud nõuete tasuta tagasiloovutamiseks Nowaco Eesti OÜ-le (uue ärinimega Bidvest Eesti OÜ) ja lugeda nimetatud nõuded Bidvest Eesti OÜ-le tagasiloovutatuks; vajalikud tahteavaldused asendada kohtulahendiga, jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendustega.
4.Maakohtu otsus kuulub muutmisele menetluskulude jaotuse osas ja tühistamisele menetluskulude väljamõistmise osas.
5.Bidvest Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 2/3 ulatuses Capital Inkasso OÜ ja 1/3 ulatuses Bidvest Eesti OÜ kanda.
7.Välja mõista Capital Inkasso OÜ-lt Bidvest Eesti OÜ kasuks 7109,67 eurot maakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks ja 3000 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks, kokku 10 109,67 eurot.
8.Välja mõista Bidvest Eesti OÜ-lt Capital Inkasso OÜ kasuks 2638,13 eurot maakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks ja 423,80 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks, kokku 3061,93 eurot.
9.Tasaarvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kuuluv summa 10 109,67 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluva summaga 3061,93 eurot.
10.Tasaarvestuse tulemusena välja mõista Capital Inkasso OÜ-lt Bidvest Eesti OÜ kasuks 7047,74 eurot menetluskulude hüvitamiseks.
11.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.24.10.2012 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja ML (edaspidi võlgnik või pankrotivõlgnik) pankroti. 19.11.2012 esitas hageja võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. 03.04.2013 toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja vaidlustas hageja nõude täies ulatuses. Hageja palub tunnustada tema nõuet pandiga tagamata tunnustatud nõudena võlgniku pankrotimenetluses summas 320 000 eurot. Hageja nõue põhineb 27.01.2012 kostja ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingul nr 270112-1, mille lisa nr 1 kohaselt loovutas kostja hagejale nõude koos viivistega 306 978,82 eurot Quirino OÜ (edaspidi Quirino) ja/või võlgniku vastu koos õigusega nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Loovutatud nõude aluseks on 28.12.2010 notariaalselt sõlmitud käendusleping kostja, Quirino ja võlgniku vahel ning kostja arve nr 301272 summas 95 370,50 eurot (sellest tasumata summa 57 215,24 eurot), arve nr 301405 summas 87 379,56 eurot ja arve nr 301478 summas 83 647,18 eurot Käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt leppisid võlausaldaja (kostja) ja võlgnik kokku, et käendaja vastutab lepingu p-s 1.1 kirjeldatud arvetel (arved nr 301272, 301405 ja 301478) märgitud tasumata summade ning p-s 1.2 nimetatud koostöölepingust ja selle lisadest tulenevate võlgniku (Quirino) kohustuste tähtaegse ja nõuetekohase täitmise eest. Juhul kui võlgnik ei täida käendatavaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda lepingu p-s 1.1 kirjeldatud arvetel märgitud
tasumata summade ja p-s 1.2 nimetatud koostöölepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuste täitmist omal äranägemisel kas võlgnikult või käendajalt või võlgnikult ja käendajalt koos ühiselt. Käenduslepingu p 2.2 kohaselt leppisid võlausaldaja ja käendaja kokku, et käendaja vastutab võlgniku kohustuste täieliku täitmise eest kogu oma varaga. Käendaja ja võlausaldaja leppisid ka kokku, et käendaja vastutab käendatavatest kohustustest tulenevate leppetrahvide, viiviste, kohtukulude ning tagatistega seotud lisakulude eest, samuti kõigi võlgniku ja/või käendaja poolt põhjustatud kahjude ning võlgnevuste sissenõudmisega, sh täitemenetluse ja õigusabiga kaasnevate kulude eest. Käenduslepingu p 2.3 kohaselt vastutab käendaja võlgniku kohustuste täitmise eest maksimaalselt 320 000 euro ulatuses. Quirino ega võlgnik ei ole seniajani arvetel nr 301272 (osaliselt), 301405 ja 301478 nimetatud rahasummasid hagejale tasunud. Hageja sissenõutavaks muutunud põhinõude summaks on 228 241,98 eurot, millele lisaks nõuab hageja ka viiviste tasumist. Arvestades seda, et hageja põhinõue võlgniku vastu on 228 241,98 eurot ja viivisenõue 226 965,54 eurot ehk kokku summas 455 207,52 eurot, kuid käendaja vastutuse maksimumsummaks on käenduslepingu punkti
2.3.kohaselt 320 000 eurot, on hageja esitanud oma nõude pankrotimenetluses kokku summas 320 000 eurot. Hageja palub tunnustada tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses 320 000 euro ulatuses. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Hagejal puudub pankrotimenetluses esitatud nõue. 18.01.2011 sõlmisid kostja ja HL (edaspidi HL) käenduslepingu, mille punkti 1.1 järgi kohustus HL vastutama kostja poolt Quirinole esitatud arvete alusel tekkinud kohustuste eest (sh kõrvalnõuded ja sissenõudekulud). HL vastutuse maksimaalseks määraks lepiti kokku 125 000 eurot. Lepingu punkti 2.1 alusel tekkis kostjal õigus nõuda Quirino ja/või pankrotivõlgniku kohustuste täitmist HL-lt, kui Quirino ja/või pankrotivõlgnik ei likvideeri võlga kostja esimese kirjaliku nõudmise alusel hiljemalt 6 kuu jooksul. 22.08.2011 mõistis Harju Maakohus otsusega tsiviilasjas nr 2-11-3910 kostja kasuks eelkirjeldatud täitmata kohustuste tõttu Quirinolt ja pankrotivõlgnikult solidaarselt välja kokku 249 956,41 eurot, viivised 228 242,08 eurot alates 29.01.2011 ning viivise 0,15% kuni põhinõude täieliku tasumiseni kostja kasuks. Otsus jõustus 04.11.2011. 26.08.2011 esitas kostja avalduse kohtutäiturile Risto Sepp täitemenetluse alustamiseks Quirino ja pankrotivõlgniku vastu. 27.01.2012 sõlmis HL kostja nimel nõude loovutamise lepingu nr 270-112-1 hagejaga. Lepingu p 2.1 järgi pidid pooled nõude loovutamise vormistama lepingu lisana. Lepingu ja selle lisaga nr 1 leppisid kostja ja hageja kokku, et kostja loovutab hagejale tsiviilasjas nr 2-11-3910 jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude koos viivistega summas 306 978,82 eurot Quirino ja/või pankrotivõlgniku vastu. Kohtutäiturit nõuete väidetavast loovutamisest ei teavitatud, nõue loovutati lihtkirjalikult. Hageja ei astunud juba käimasolevas täitemenetluses sissenõudja rolli ega saanud täitemenetluses nõudeid maksma panna. 30.01.2012, s.o kolm päeva pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist, sõlmisid hageja ja HL nõudest loobumise kokkuleppe, mille alusel hageja loobus 18.01.2011 käenduslepingust tulenevast nõudest HL vastu. Samal päeval lõppesid HL volitused kostja juhatuse liikmena. 07.08.2012 esitas kostja esindaja HL-le nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 125 000 euro ulatuses. HL keeldus, viidates nõudest loobumisele. Kostja juhatuse liige PR (edaspidi PR) sai alles 21.08.2012 HL vastusest teada nõude loovutamisest hagejale ning paar päeva hiljem sõlmitud HL vastu suunatud käenduslepingulistest nõuetest loobumisest.
14.11.2012 esitas kostja hagejale avalduse nõude loovutamise lepingu alusel saadu tagastamiseks, milles tugines nii nõuete loovutamise tehingu tühisusele kui ka edastas hagejale tühistamisavalduse nõuete loovutamise tehingu tühistamiseks HL poolt tehingu sõlmimisel esindusõiguse rikkumise tõttu. Tehing on heade kommete vastane, HL sõlmis nõuete loovutamise lepingu kasutades ebaausalt ära oma veel paar päeva kehtivaid juhatuse liikme volitusi eesmärgiga vabaneda enda käenduslepingust tulenevast vastutusest kostja ees. Hageja oli HL eesmärgist teadlik ja aitas sellele kaasa, saades omapoolse eelisena kõrgema teenustasu. Nõuete loovutamise lepingute sõlmimisel puudus majanduslik otstarve, kuivõrd oli käimas täitemenetlus. Hageja pidi aru saama, et HL tegutseb pahatahtlikult ja omakasupüüdlikul eesmärgil. Hageja oli teadlik sellest, et kostja tegutseb aktiivselt täitemenetluses nõuete maksmapanekul. Hageja loobus põhjenduseta käenduslepingust tulenevatest nõuetest HL vastu. Nõuete loovutamise leping sõlmiti nn raamlepinguna selleks, et varjata lepingu esemeks olnud nõudeid ning nõuded HL ja hageja vahel. Kooskõlastatud skeemi olemasolu kinnitab, et mõlemaid esindavad kohtumenetluses sama advokaadibüroo advokaadid. Nõude loovutamine on tühine tulenevalt HL-l esindusõiguse puudumisest. Tegemist oli tehinguga juhatuse liikmel osaühingu ees eksisteerivatest kohustustest vabanemiseks. Kostja on tehingu tühistanud. Nõude loovutamise leping on tühine, kuna see on tagantjärgi koostatud. 28.02.2012 e-kirjas HL üksnes tutvustab PR-le võimalust teha ühe inkassofirmaga koostööd. E-kirja saatmisel 28.02.2012 ei saanud nõude loovutamise leping hagejaga olla sõlmitud. Kostja vastuhagi
3.Kostja nõuab vastuhagis vaidlusaluseid loovutatud nõudeid tagasi hagejalt juhul, kui kohus peaks leidma, et nõuded on hagejale kehtivalt loovutatud. Isegi kui nõude loovutamise leping on kehtiv, on hagejal lepingu p 3.4 ja selle lisa nr 1 alusel nõuete kostjale tagasiloovutamise kohustus. Nõue muutus sissenõutavaks alates kostja poolt hagejale 2012 detsembris vastavasisulise ettepaneku tegemisest. Vastavalt pidi nõuete menetlemine lõppema ja hageja nõuded kostjale tagasi loovutatama hiljemalt 27.01.2013. Hageja kostjale nõudeid tagasi ei loovutanud. Lepingu p 3.4 ja lisa nr 1 p 3 koostoimes saab tõlgendada üksnes viisil, et ühe lepingupoole ettepanek nõuete menetlemise lõpetamiseks toob kaasa nõuete tagasiloovutamiskohustuse tekkimise. Keeldudes tahteavalduse andmisest nõuete tagasiloovutamiseks (ja vastava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks), rikub hageja lepingust tulenevat kohustust nõuded kostjale tagasi loovutada. Vastus vastuhagile
4.Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Nõude tagasiloovutamiseks ei piisa ühe poole ettepanekust või tahteavaldusest. Selleks on vaja pooltevahelist kirjalikku kokkulepet. Sellist kokkulepet sõlmitud ei ole. Hagejal ei esine ka seadusest tulenevat kohustust nõude tagasiloovutamiseks. Eristades kohustustehingut, millega pooled lepivad kokku nõude loovutamises, ja käsutustehingut, millega nõue antakse uuele võlausaldajale üle, ei ole nõuet kostjale täna tagasi loovutatud, st tagasi antud. Isegi juhul, kui käesoleval juhul on hageja kohustus nõue tagasi loovutada ning see kohustus on juba sissenõutavaks muutunud, siis tulenevalt TsÜS § 6 lg-st 3 ei tähenda see seda, et nõue oleks sellega seoses ka kostjale nö tagasi antud. Selleks on vaja eraldi käsutust ning selle käsutuse kehtivus ei sõltu kohustustehingu kehtivusest.
Maakohtu otsuse põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et 03.04.2013 toimunud võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas kostja hageja nõude täies ulatuses, mistõttu esitas hageja hagiavalduse vastava nõude tunnustamiseks; et 28.12.2010 sõlmiti käendusleping kostja, Quirino OÜ ja võlgniku vahel, mille kohaselt käendaja (võlgnik) vastutas arvetel nr 301272, nr 301405 ja nr 301478 märgitud tasumata summade ja võlgniku Quirino OÜ kohustuste tähtaegse ja nõuetekohase täitmise eest; et 18.01.2012 sõlmiti samade kohustuste täitmise tagamiseks käendusleping HL-ga; et 07.08.2012 esitas kostja esindaja HLle nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks; et 17.08.2012 edastas HL esindaja vastuse kostja 07.08.2012 nõudeavaldusele, milles tugines käenduslepingust tuleneva kohustuse vaidlustamisel vastuväitele, et kostja on hagejaga nõude loovutamise lepingu sõlmimisega 27.01.2012 ning 30.01.2012 HL ja hageja vahel käenduslepingust tuleneva nõudest loobumise kokkuleppega minetanud õiguse esitada HL vastu käenduslepingust tulenevaid nõudeid. Tõendamist ei leidnud HL pahatahtlik kavatsus vabaneda enda kohustustest. Seetõttu pole alust analüüsida ka kostja väidet selle kohta, et hageja teadis või pidi teadma HL pahatahtlikust kavatsusest. 50%-lise teenustasuga nõude loovutamise leping ei ole tavapärane, kuid käesoleval juhul oli tegemist olukorraga, kus mitmeid kuid kestnud täitemenetlus polnud tulemust andnud ning hageja oli nõus loobuma käenduslepingust tulenevast nõudest HL vastu, mille õiguslik perspektiiv oli küsitav. Nähtuvalt 28.02-29.02.2012 e-kirjavahetusest sobis PR-le olukord, kus võlast saadakse kätte 50%. PR on ka kirjalikes ütlustes avaldanud, et aktsepteeris sellist teenustasu. Kostja eesmärgiks oli kasutada kõiki võimalusi võlgnevuse sissenõudmiseks, millest üks oli inkasso poole pöördumine ning seetõttu ei oma antud juhul tähendust, et vastav leping sõlmiti 3 päeva enne volituste lõppemist. Nõude loovutamise tühisuse tuvastamise seisukohalt ei oma tähendust, et kohtuotsusega väljamõistetud võlanõue oli pööratud täitmisele täitemenetluses. Tehingu heade kommete vastasust ei saa järeldada raamlepingu ja selle lisa sõlmimisest. Selline lepingu sõlmimise viis ei ole iseäralik ja automaatselt pahatahtlikku kavatsust väljendav. Kuna HL ei sõlminud nõude loovutamise lepingut iseendaga, siis ei olnud tal vajadust saada nõukogu nõusolekut tehingu tegemiseks. Nõude loovutamise leping ja tagatisest loobumise leping on iseseisvad ja teineteisest sõltumatud tehingud. Nõue oleks loovutatud inkassole ka ilma tagatisest loobumise lepinguta. HL ja PR e-kirjavahetuses 28.-29.02.2012 ei räägita lepingu sõlmimise ajast, vaid vahetatakse infot võlgnevuse tagasisaamise perspektiividest. Seetõttu pole põhjendatud teha järeldust, et sellel hetkel polnud nõude loovutamise leping veel sõlmitud. PR 31.01.2012 kirja sisu pinnalt ei saa teha järeldusi, kas 27.01.2012 sõlmiti nõude loovutamise leping või mitte. Asjaolu, et HL on 28.02.2012 e-kirja lõpus viidanud lõpliku lepingu sõlmimisele pärast PR-lt heakskiidu saamist, ei lükka ümber HL vande all antud ütlusi lepingute sõlmimise aja kohta. Kohus tuvastas, et mõlemad lepingud sõlmiti neis märgitud kuupäevadel. Nõude loovutamise lepingu sõlmimise kuupäevaks tuleb lugeda 27.01.2012 ning sellel ajal kehtisid HL volitused juhatuse liikmena. Nõude loovutamiseks ei olnud vajalik ÄS § 168 lg 1 p-st 10 ja § 181 lg-st 4 tulenevat kostja osanike nõusolekut, kuna HL ei olnud 27.01.2012 sõlmitud tehingu pooleks. Leping sõlmiti kostja ja hageja vahel ning HL esindas kostjat lähtudes ÄS § 181 lg-st 1 tulenevast volitusest. Seetõttu kehtivad tehingu õiguslikud tagajärjed TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt kostja, mitte HL suhtes. 27.01.2012 sõlmitud lepingust nähtuvalt ei olnud tehingu sisuks HL poolt antud tagatise loovutamine hagejale, vaid kostja poolt hagejale tsiviilasjas nr 2-11-3910 jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude loovutamine võlgnike Quirino ja/või pankrotivõlgniku vastu, mille suuruseks koos
viivistega oli 306 978,82 eurot. HL antud isiklik käendus kui nõudega seotud aktsessoorne tagatis läks kostjale üle võlaõigusseaduse (VÕS) § 167 lg 1 alusel. Äriühingu igapäevasest majandustegevusest tekkinud võlgade sissenõudmiseks inkasso teenuste kasutamist või selleks nõude loovutamise lepingu sõlmimine on igapäevane majandustegevus. Järelikult ei ole nõude loovutamine ja tagatisest loobumine toimunud esindusõiguseta ega tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel. Nõude loovutamise eesmärgiks oli nõuda võlgnikelt sisse tsiviilasjas nr 2-113910 tehtud kohtuotsusest tulenev võlgnevus, mitte loobuda käendusega tagatud nõuetest. Pole alust teha järeldust, et sama advokaadibüroode advokaatide kasutamine viitab tingimata pahatahtliku skeemi olemasolule hageja ja HL vahel. Pooled ei vaidle selle üle, et täitemenetlus ei olnud vaatamata mitme kuu kestusele edukas, st nõude loovutamise aja seisuga oli täitemenetlus juba mitu kuud käinud, kuid kohtuotsus oli täies ulatuses täitmata. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada alternatiivsete võimaluste kasutamist võlgnikult ja Quirinolt võlgade sissenõudmiseks esindaja lojaalsus- või/ja hoolsuskohustuste rikkumiseks. Notariaalse lepingu sõlmimata jätmine ei tähenda, et nõude loovutus oleks tühine. Mõlemad kostja juhatuse liikmed olid huvitatud võlgade sissenõudmisest inkassoteenuse osutaja poolt ja PR aktsepteeris olukorda, kus teenustasuks on 50% tagastatud summast. Järelikult ei ole HL rikkunud TsÜS § 131 lg 1 sätestatud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ega teinud tehingut, mis oleks olnud vastuolus esindatava huvidega, siis ei oma tähendust, kas kostja esitas tühistamisavalduse TsÜS § 131 lg 2 p 2 sätestatud tähtajal või mitte. Nõuete loovutamise lepingu p 3.4 näeb ette, et hageja loovutab selle osa nõuetest, mida ei ole vastavas lepingu lisas nimetatud tähtajaks võlgnike poolt rahuldatud, kõigi nõudeid tõendavate dokumentidega kostjale tagasi. Lepingu lisa 1 p 3 täpsustab, et kui pooled ei ole hiljemalt üks (1) kuu enne nimetatud tähtaega kirjalikult kokku leppinud nõude menetlemise lõpetamisest, pikeneb lepingu lisa automaatselt järgnevaks kuueks (6) kuuks. Analoogset lisa pikenemise põhimõtet kohaldatakse ka järgnevate kuue-kuuliste perioodide osas. Sätet tuleb tõlgendada selliselt, et ühepoolne avaldus menetluse lõpetamiseks on hagejale eelkõige aluseks lõpetada toimingud, mis on seotud võlgnevuse aktiivse sissenõudmisega. Pärast menetluse lõpetamist lepivad pooled kokku nõude tagasiloovutamise täpsetes tingimustes. Tegemist on kahepoolse tehinguga, mistõttu ühepoolne tahteavaldus ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Kostja viide HL poolt öeldule tsiviilasjas nr 2-13-25823 ei väljenda seisukohta, et tagasiloovutamine toimub automaatselt ühepoolse avalduse tegemise korral. Tegemist ei olnud tasuta nõude loovutamisega. Hagejale kuulus teenustasuna 50% sissenõutud summadest. Nõude tagasiloovutamiseks peavad pooled sõlmima kahepoolse tehingu. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd nõude tagasiloovutust pole toimunud. Hageja nõue summas 320 000 eurot pankrotivõlgniku (pankrotis) pankrotimenetluses kuulub tunnustamisele tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
6.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel võtnud aluseks tsiviilasjas nr 2-13-25823 tehtud otsuse. Selliselt ei ole kohus lahendanud vaidlust sõltumatuna. Maakohus on olulises ulatuses jätnud analüüsimata kostja väited ja neid tõendavad tõendid, millest tehingu heade kommete vastasus tuleneb. Kostja alternatiivseid vastuväiteid on kohus käsitlenud
pealiskaudselt, jättes kostja esitatud põhjendused, väited ning neid tõendavad tõendid suuresti analüüsimata ja arvesse võtmata. Kohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata vastuhagi (kostja alternatiivne vastuväide hagile). Apellant kordab kaebuses kõiki maakohtu menetluses toodud asjaolusid ja väiteid nii hagi kui vastuhagi osas. Apellant heidab maakohtule ette tunnistaja HL ütlustega arvestamist. Hageja ei ole loovutatud nõuete eest kunagi kostjale midagi tasunud. Asjaolu, et hageja pidi saama 50 % reaalselt laekuvast rahast, ei väära fakti, et hageja on saanud kostja käest nõuded raha maksmata, s.o tasuta. Hageja on juba oma 20.11.2012 kirjalikus seisukohas tunnistanud, et ta omandas nõuded tavapärasemast soodsamatel tingimustel, kui sai õiguse 50%-le tegelikest laekumistest. Seega võttis hageja lepingu sõlmimisel teadlikult majandusliku riski, et kui vaidlusaluseid nõudeid ei õnnestu isegi osaliselt rahuldada, ei laeku ka hagejale ühtegi tasu. Seda õigustas aga kõrgem tasuprotsent. Ebaõige on maakohtu järeldus, et justkui ei saaks lepingut tõlgendada selliselt, et hageja võtab nõude sissenõudmisega enda kanda riski, et nõuded ei pruugi saada rahuldatud ja tal tuleb nõuded tagastada. Sellise riski vältimiseks oligi lepingus ette nähtud, et nõuete menetlemiseks on hagejale garanteeritud igal juhul kuus kuud, mille jooksul ta saab nõudeid sisse nõuda ja saavutatud tulemist 50%. Kui hageja tulemust ei saavuta, ei saa ta ka mingit kasu nõuete menetlemisest. Hagejal on enam kui kolm aastat olnud võimalus tulemust saavutada. Vaatamata sellele ei ole hageja siiamaani teinud mis tahes sisulisi toiminguid ega saavutanud mis tahes tulemust nõuete sissenõudmisel. Arusaamatu on maakohtu väide, et justkui pidi lepingutasu katma hageja võlgade sissenõudmisega seotud võimalikud kulutused. Hageja ei ole seda menetluses kunagi väitnud. Hageja ei ole kunagi menetluses väitnud ega tõendanud, et ta oleks teinud mis tahes toiminguid või kandnud mis tahes kulutusi seoses nõuete sissenõudmisega. Hageja pole selgitanud ega esitanud nõude tagastamise tingimusi. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 2). I
9.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - 28.12.2010 sõlmiti notariaalne käendusleping kostja, Quirino ja pankrotivõlgniku vahel, mille kohaselt käendaja (pankrotivõlgnik) vastutas arvetel nr 301272, nr 301405 ja nr 301478 märgitud tasumata summade ja võlgniku Quirino kohustuste tähtaegse ja nõuetekohase täitmise eest (I kd, tl 21-23); - 12.01.2011 teatati HL-le, et ta on rikkunud kostja juhatuse liikmena oma kohustusi, müües Quirinole ilma viimase krediidiinfot kontrollimata kaupa ning lubas kostja majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemist (I kd, tl 53);
- 18.01.2011 sõlmiti 28.12.2010 käenduslepingus märgitud Quirino ja/või pankrotivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks käendusleping ka HL-ga, kes kohustus vastutama Quirino võla eest täies ulatuses, sh kõrvalnõuete ja sissenõudekulude eest, käenduse maksimumsummaks oli 125 000 eurot (I kd, tl 54-55); - 22.08.2011 mõisteti Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-11-3910 kostja kasuks Quirinolt ja pankrotivõlgnikult solidaarselt välja 249 956,41 eurot, lisanduva viivise põhinõudelt 228 242,08 eurot alates 29.01.2011 0,15 % päevas, otsus jõustus 04.11.2011 (I kd, tl 57-59); - 26.08.2011 alustas kostja täitemenetlust Quirino ja pankrotivõlgniku vastu (I kd, tl 60-61); - 27.01.2012 loovutas kostja käenduslepingust tulenevad nõuded pankrotivõlgniku vastu hagejale (I kd, tl 17-20, 62-65); - 30.01.2012 sõlmiti 27.01.2012 lepingu lisana nr 1 kokkulepe hageja ja HL vahel, millega hageja loobus 18.01.2011 kostja ja HL vahelisest käenduslepingust tulenevatest nõuetest HL vastu (edaspidi 30.01.2012 kokkulepe) (I kd, 89); - 30.01.2012 lõppesid HL volitused kostja juhatuse liikmena; - 07.08.2012 esitas kostja esindaja HL-le nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks; - 14.11.2012 taotles kostja nõude loovutamise lepingu alusel saadu tagastamist hagejalt, tuginedes nii tehingu tühisusele kui ka tühistades tehingu HL poolt kostja esindusõiguse rikkumise tõttu (I kd, tl 79-84), millele hageja esitas vastuväite (I kd, tl 85-86);
10.Hageja tugines menetluses eelkõige asjaolule, et: - Nõudest HL vastu loobuti 30.01.2012 kokkuleppega majanduslikel põhjustel (nõuet peeti õiguslikult küsitavaks ja perspektiivituks) ja tingimusel, et 27.01.2012 lepingus lepitakse nõude loovutustasuga seonduvate tingimuste osas kokku nõude omandajale tavapärasest soodsamates tingimustes; - 27.01.2012 lepingu näol on tegemist hageja poolt sõlmitava tavapärase nõude loovutamise lepinguga, mida on sõlmitud väga suure arvu klientidega; - 30.01.2012 kokkuleppe sõlmimise ajal oli hagejal temale teada oleva info põhjal põhjust eeldada, et nõue Quirino ja pankrotivõlgniku vastu õnnestub vähemalt osaliselt sisse nõuda; - nõude loovutamise tingimusi ei soovitud varjata ja leping koos selle lisaga 1 esitati kostjale; - kostja teine juhatuse liige oli 27.01.2012 tehingust teadlik; - nõuet ei loovutatud tasuta; - hageja ei olnud teadlik tehingu tegelikest eesmärkidest; - 27. ja 30.01.2012 tehinguid ei vormistatud tagantjärele; - puuduvad nõude loovutamise lepingu tühistamise alused, kuna tühistamisavaldus on esitatud hilinenult ja selle formaalsed ning materiaalsed eeldused puuduvad; - 27.01.2012 tehing ei olnud kostja huvide vastane.
11.Kostja tugines menetluses eelkõige asjaoludele, et: - HL sõlmis nõude loovutamise lepingu vahetult enne oma juhatuse liikme kohustuste lõppemist; - HL ei teavitanud kostja teist juhatuse liiget 27.01.2012 nõude loovutamisest ega ka 30.01.2013 kokkuleppest; - Hageja oli teadlik temale loovutatud nõuete osas käimas olevast täitemenetlusest; - 27.01.2012 tehing sõlmiti kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel; - Nõude loovutamise lepingu tingimused olid arvestades hageja osutatud teenuse sisu ja eesmärki äärmiselt tavapäratud ja nende eesmärk oli varjata tehingu tegelikku eesmärki; - HL loovutas kostja esindajana nõuded tasuta ja nõuded, mida ta isiklikult käendas; - HL kasutas nõuete loovutamisel ära oma positsiooni kostja juhatuse liikmena; - Hageja pidi aru saama 27.01.2012 tehingu heade kommete vastasusest. II
12.Maakohus leidis, et 27.01.2012 tehing ei ole heade kommete vastane, kuna tõendamata on HL kui kostja esindaja eesmärk vabaneda lepinguga oma käenduskohustusest. Ringkonnakohus nimetatud hinnanguga ei nõustu. Maakohus pole hinnanud 27.01.2012 ja 30.01.2012 tehinguid nende koosmõjus, HL ajendit tehingu tegemisel ning nende tehingute tagajärgi kostjale. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-80-05). Hinnates 27.01.2012 tehingut koosmõjus 30.01.2012 tehinguga tuleb vastata sisuliselt küsimusele, kas tehinguga saavutatud eesmärk oli ebaõiglane või -moraalne, samuti kas üks tehingu pooltest käitus ebamoraalselt tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
13.Oma väidet, et 27.01.2012 lepingu näol on tegemist hageja poolt sõlmitava tavapärase nõude loovutamise lepinguga, mida on sõlmitud väga suure arvu klientidega, hageja tõendanud ei ole. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 50 %-lise teenustasuga nõude loovutamise leping ei ole iseenesest tavapärane. Väljavõtted hageja kodulehelt hageja hinnakirja kohta (I kd, tl 92-93) tõendavad, et hageja arvestab teenustasu nõude suuruselt, kusjuures teenustasu protsent väheneb nõude suuruse kasvades. Üksnes teenustasu viiviselt on 35-50 %. Alates 20 001 eurosest ja suuremast võlast on teenustasu sõltuvalt võla vanusest kuni 12 % ja üle 1 aastase võla puhul kokkuleppel. Arvestades, et 27.01.2012 nõude loovutamise lepinguga loovutati mitte kohtuotsusest tulenev nõue, vaid arvetest ja HL käenduslepingust tulenev nõue, tuleb nõude vanuse puhul hinnata arvete sissenõutavaks muutumise aega. Nõude aluseks olevate arvetega (I kd, tl 24-26) on tõendatud, et nende maksetähtaeg saabus vastavalt arve nr 301272 osas 17.12.2010, arve nr 301405 osas 31.12.2010 ja arve nr 301478 osas 07.01.2011. Seega oli tegemist üle aasta vanuse võlaga, mille puhul sõltus teenustasu poolte kokkuleppest.
14.Vaidluse all ei ole hageja teadmine selle kohta, et kostja oli algatanud loovutatud nõude suhtes täitemenetluse, milles eelneva poole aasta jooksul ei osutunud võimalikuks nõude osalinegi rahuldamine. Nimetatu on tõendatud ML e-kirjaga hagejale (I kd, tl 70), milles viimane mainib läbirääkimisi kohtutäituriga 306 000 euro osas, kostja esindaja päringuga kohtutäitur R.Sepale vaidlusaluse täitmisasja olukorra kohta (I kd, tl 71) ja kohtutäituri vastusega 21.04.2012 (I kd, tl 72), milles kohtutäitur on informeerinud kostjat täitetoimingutest, vara puudumisest võlgnikel ja täiendavalt ettevõetavatest sammudest (2007 aastal ML ja tema abikaasa vahel sõlmitud abieluvara lepingu küsimine registrist).
15.Õige on maakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus sõlmida selline kokkulepe, mille alusel oleks tema teenustasu võimalikult suur. Iseenesest ei ole tavapäratu päris lootusetute nõuete loovutamine, mitte esindusõiguse andmine inkassofirmale võlausaldaja esindamiseks (käsund). Asjaolu, et nõude loovutamise tehing sõlmiti raamlepinguna, ei välista, et loovutada võidi ka üksnes üks nõue. Hageja kodulehe väljatrükiga (I kd, tl 94-95) on siiski tõendatud, et kohtuvälise võlgade sissenõudmisega ei kaasne reeglina vastava nõude loovutamine hagejale, vaid võlausaldaja esindamine. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Käesoleva vaidluse asjaolude kohaselt polnud nõue objektiivselt väärtusetu, selle väärtus seisnes eelkõige HL poolt antud tagatises (käendus). Sellises olukorras ei olnud tavapärane kostja nõude loovutamine hagejale.
16.Hageja on väitnud, et 30.01.2012 kokkuleppe sõlmimise ajal oli hagejal temale teada oleva info põhjal põhjust eeldada, et nõue Quirino ja pankrotivõlgniku vastu õnnestub vähemalt osaliselt sisse nõuda. Hageja kodulehe väljatrükist ja HL 29.02.2012 e-kirjast kostja teisele juhatuse liikmele (I kd, tl 94-95, 67 ja tõlge 198, 200) ilmneb, et hageja tegevused võlgade sissenõudmisel jäävad tavapärase
inkassoteenuse raamesse. Kuna hageja ei ole täpsustanud, millel põhines tema veendumus ja kui suures osas oleks saanud nõude rahuldada võrrelduna täitemenetlusega, ei ole võimalik hageja väidete õigsust hinnata. Hageja väited on liiga üldsõnalised. Hageja ei ole ka väitnud, et inkassofirma oli oma toimingutes edukas ja tal õnnestus võlgnevust kustutada. Sellises olukorras oli HL poolt isiklik käendus kui tagatis ainsaks võimaluseks võlgnevus sisse nõuda. Hageja põhjendused, miks ta pidas HL ja kostja vahel sõlmitud tehingut tühiseks ja õiguslikult perspektiivituks, ei ole eluliselt usutavad. Hageja viide teises asjas tehtud ringkonnakohtu lahendile seda ei kõrvalda. III
17.Kostja on esile toonud asjaolud, mis kinnitavad HL soovi oma käenduskohustusest kostja ees vabaneda viisil, et kostja ei saaks sellest teada. Kostja nõudeavaldusega (I kd, tl 73) on tõendatud, et kostja pöördus 18.01.2011 käenduslepingust tulenevate nõuete täitmise nõudega HL poole 07.08.2012. Nõudeavalduses ei ole kostja maininud 27.01.2012 või 30.01.2012 tehingutega seonduvaid asjaolusid. HL vastusega nõudeavaldusele (I kd, tl 76-78) loeb kohus tõendatuks, et HL informeeris 17.08.2012 kostjat asjaolust, et tulenevalt 27.01.2012 ja 30.01.2012 tehingutest ei ole ta kohustatud nõudeavalduses nimetatud kohustusi täitma. Kirjale oli lisatud 27.01.2012 nõude loovutamise teatise koopia ja 30.01.2012 nõudest loobumise kokkulepe. 27.01.2012 teatisega on tõendatud, et Quirinole ja pankrotivõlgnikule edastati teatis nõude loovutamise kohta 27.01.2012. Puuduvad andmed, et Quirino või pankrotivõlgnik oleks täitemenetluses nõude täitmisele vastu vaielnud seoses nõude loovutamisega.
18.Kostja mitteteadmist nõude loovutamisest kinnitab samuti PR e-kiri HL-le (I kd, tl 146, tõlge tl 147), mille kohaselt kinnitab PR juhatuse liikme lepingu lõppemist alates 31.01.2012 ja kostja kavatsust tühistada „käendusleping“ kostja ja HL vahel. Kirjas informeeritakse HL-i, et kavatsus on seda teha 01.juuliks 2012, aga lõpliku otsuse teeb omal äranägemisel Nowaco Lietuva.
19.HL kiri kostja teisele juhatuse liikmele ja viimase vastus sellele (I kd, tl 67-68, tõlge tl 198 ja 200) tõendavad, et 28.02.2012 pöördus HL kostja juhatuse liikme PR poole ja selgitas, et tõsiseltvõetava inkassofirma kaudu on võimalik tagasi saada raha pankrotivõlgnikult. Kirjas on viidatud samateemalisele eelnevale kõnelusele PR-ga („nagu ma sulle mainisin“), inkassofirma väljapakutud tegevustele („inkasso inimesed pakkusid välja“) ja palutud PR-l kaaluda pakkumist ja anda teada oma arvamus HL-le, kes peale PR-i vastavat otsust teeb lõpliku lepingu. Nimetatud kirjale on PR vastanud 29.02.2012 ja selgitanud, et kui ta saaks tagasi 50 % 306 000-st, siis see sobiks talle. Sellisel juhul saaks lõpetada pankrotiasja – firma saaks alustada läbirääkimisi perekond Loimiga ja HL saaks PR- le edastada lõpliku lepingu. Pooled tõlgendavad eelnimetatud kirjavahetust erinevalt. 28.02.2012 e-kirjas ei maini HL, et nõue on juba loovutatud. Tunnistaja PR on selgitanud kirjavahetuse kohta, et lepingu oleksid sõlminud hageja ja kostja, samuti ei olnud tavaline sõlmida lepinguid, kus inkassofirma saab 50 % tasumisest, kuid Quirino puhul ei loodetud 2012 aastal enam raha saamist, mistõttu 50 % oleks olnud parem kui mitte midagi (küsimused tunnistajale tulenevad 05.11.2014 kohtumäärusest II kd, tl 145-148 ja vastused neile III kd, tl 49-50; vastused küsimustele 5b ja 7b, III kd, tl 49). Kuivõrd nõue loovutati tegelikult 27.01.2012 ja tasuta, ei saa nimetatud PR kirja vaadelda ka kostja tagantjärele heakskiiduna 27.01.2012 tehingule. Kirjavahetus tõendab, et vähemalt 27.01.2012 tehingu tegemise ajal kostja teine juhatuse liige nõude loovutamisest hagejale midagi ei teadnud. Kirjavahetusest ei tulene, et PR oli nõude loovutamisest hagejale teadlik ja kirja eesmärk oli arutada võimalikke maksegraafikuid pankrotivõlgnikuga.
20.Kirjavahetus ei tõenda siiski, et 27.01.2012 ja 30.01.2012 tehing sõlmiti tagantjärele. Pigem viitavad asjaolud sellele, et HL ei soovinud kostja teist juhatuse liiget eelmainitud tehingutest
informeerida, kuid soovis mingil põhjusel hagejale kostja teise juhatuse liikme teadmist ja heakskiitu pärast tehingute tegemist näidata või PR-i heakskiitu 27.01.2012 tehingule ilma selle asjaolusid täpsustamata tagantjärele saavutada. Nimetatut kinnitab 29.02.2012 HL e-kiri hagejale (I kd, tl 69), milles HL saadab hagejale eelmainitud kirjavahetuse PR-ga ja viitab selles toodud nõusolekule. Nimetatust tuleneb, et hageja võis sellise nõusoleku esitamist HL-lt taotleda. Eeltoodust tulenevalt saab kokkuvõttes järeldada, et kostja ei olnud enne HL 17.08.2012 vastust teadlik nõude eelnevatest tehingutest.
21.Asjaolu, et kostja mailiserverites puuduvad HL ja hageja vahelised e-kirjad 27.01.2012 tehingu läbirääkimiste kohta, ei anna iseenesest alust väita, et hageja loobus käendusest HL vastu üksnes HL suuliste selgituste põhjal või et 27. ja 30.01.2012 tehingud sõlmiti tagantjärele. IV
22.Maakohus tugines 27.01.2012 tehingu heade kommete vastasuse hindamisel eelkõige hageja selgitustele ja HL tunnistajana antud ütlustele (III kd, tl 19-21). Arvestada tuleb asjaoluga, et nii hagejal kui tunnistajal võib antud kaasuse kontekstis olla huvi mitte avaldada kohtule kõiki 27.01.2012 ja 30.01.2012 tehingu asjaolusid, kuna see võib neile kaasa tuua kahjulikke tagajärgi. HL ütlused PR teadmisest nõude loovutamise tehingust on ümber lükatud ringkonnakohtu otsuse p-s 20 tuvastatud asjaoludega.
23.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et nõue oleks loovutatud inkassole ka ilma tagatisest loobumise lepinguta. HL ütlused, et ta võttis vastu hageja poolt pakutud lepingu tingimused ja 50 % teenustasu pakkumise kergemini, kuna hageja pidi käenduslepingust loobuma, kinnitavad, et HL eesmärgiks oli saavutada temaga sõlmitud käenduslepingust tulenevatest nõuetest loobumine. Kui hageja ja HL hindasid käenduslepingust tulenevat nõuet tühiseks, siis poleks loobumist vaja olnud, sest tühine tehing on algusest peale kehtetu.
24.HL ütlused hageja suutlikkuse kohta ML-lt võlgnevus kätte saada tänu sellele, et hageja teeb võlgnike juurde „koduvisiite“, on vastuolus ringkonnakohtu poolt tuvastatuga, et täitemenetlus Quirino ja pankrotivõlgniku vastu ei olnud edukas ega tegelikult midagi võlgnevuse katteks ka hagejale ei tasutud. Mis puudutab lepingu tasulisust, siis 27.01.2012 nõude loovutamise lepingus punktis 4.1. lepiti kokku, et lepingutasu on null eurot. Hageja pidi saama tasu juhul, kui saabub lepingus kokkulepitud tingimus – võlgnikud kustutavad oma võlgnevust – põhinõudelt 50 % ja kõrvalnõuetelt 50 %. Seega oli tasu küsimuses 27.01.2012 tehing edasilükkava tingimusega tehing (TsÜS § 102 lg 2), mille tingimuse saabumine oli objektiivselt võttes ebatõenäoline. Sellest tulenevalt võib väita, et tehingu pooled nägid suure tõenäosusega ette, et võlgnikelt võla kättesaamine ei õnnestu ja hageja tegelikkuses tasu ei saa.
25.Tunnistaja PR ütlused (III kd, tl 49-50) selle kohta, et ta sai teada nõude loovutamisest ja käenduslepingust tulenevast nõudest loobumisest augustis 2012 ja pärast 28.-29.02.2012 toimunud ekirjavahetust ei teatanud HL kokkuleppe sõlmimisest ega tema suhtes käenduslepingust tulenevatest nõuetest loobumisest, on kooskõlas teiste asjas esitatud asjaolude ja tõenditega. V
26.VÕS § 167 lg 1 I lausest tulenevalt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhul, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Selliseks tagatiseks on ka nõudele vastava kohustuse täitmist tagav käendus, mis läheb automaatselt üle. Samas ei piira sama paragrahvi lg 8 nõude loovutanud võlausaldaja ja võlgniku või
tagatise andnud isiku vahel tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta sõlmitud kokkulepete kehtivust. Seega oli kostjal võimalik nõue loovutada ka viisil, et jätta nõude tagatis kostjale, kuid seda ei tehtud.
27.Lootusetu nõude koos sissenõutava tagatisega tasuta loovutamisega kahjustati kostjat. Seega võimaldavad tuvastatud asjaolud pidada nõude loovutamise lepingu sõlmimist kostja huve kahjustavaks. Oluline ei ole, et kostja huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, kostja huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju kostja huvidele pidi olema hagejale ja kostjale tehingu sõlmimise ajal äratuntav.
28.Arvestades, et hageja pidi olema teadlik nõuete rahuldamise võimatusest Quirino ja pankrotivõlgniku vastu, HL soovist enne juhatuse liikme volituste lõppemist vabaneda tagaselja oma käenduskohustusest kostja ees ja 27.01.2012 tehing oli kahjulik kostjale, oli 27.01.2012 nõude loovutamise võlaõiguslik leping heade kommete vastane ja seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 1).
29.Tehingu mõiste TsÜS § 67 lg-s 1 on katusmõiste nii kohustus- kui käsutustehingule. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Sama sätte lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (abstraktsiooniprintsiip). TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Üldjuhul toob heade kommete vastasus kaasa kohustustehingu tühisuse ega mõjuta käsutustehingu kehtivust. Käsutustehingu esemeks on käesoleval juhul õiguse ülekandmine (nõude loovutus).
30.Käsutustehingu kui abstraktse ja neutraalse tehingu vastuolu heade kommetega saab jaatada erandlikel asjaoludel. Riigikohus on seda jaatanud juhul, kui heade kommete vastane on käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-80-05, p 26, 3-2-1-37-08, p 28). Asjaõiguslepingu heade kommete vastasust käsitlevates lahendites on viidatud võlausaldajate huvide tahtlikule kahjustamisele või tahtlikule heade kommete vastasele kahju tekitamisele. Poolte tahe 27.01.2012 nõude loovutamise lepingu sõlmimisel oli kostjale tahtlikult kahju tekitada. Hageja oli tehingu eesmärgist teadlik, tegemist oli heade kommetega vastase kokkumänguga, mille puhul on tühine ka nõude loovutamine kui käsutustehing (meile lähedase õigussüsteemiga saksa kohtupraktikas tuntud kui sittenwidrige Kollusion, kohus viitab seejuures sekundaarse tõlgendusallikana Saksa Riigikohtu lahendile 28. jaanuarist 2014 II ZR 371/12, kättesaadav arvutivõrgus http://juris.bundesgerichtshof.de/cgibin/rechtsprechung/document.py?Gericht=bgh&Art =en&Datum=Aktuell&Sort=12288&Seite=4&nr=67186&pos=143&anz=600&Blank=1.pdf). VI
31.Kuna HL-l oli esindusõigus 27.01.2012 tehingu tegemisel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid seoses vastavate tehingute tegemisega HL poolt tagantjärele ja ilma esindusõiguseta (TsÜS § 129 lg 1). Samuti puudub vajadus hinnata, kas HL tegi tehingu iseendaga, milleks tal puudus osanike nõusolek (ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181). Kuna tühist tehingut pole võimalik tühistada, ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata poolte väidetele kostja poolt tehingu võimalikust tühistamisest (TsÜS § 131 lg 1).
32.Vastuhagis tugineb kostja seisukohale, et 27.01.2012 tehing on kehtiv ja kehtiva tehingu kohaselt tuleb nõue kostjale tagastada. Ringkonnakohus jätab vastuhagi rahuldamata põhjusel, et ringkonnakohus tuvastas 27.01.2012 tehingu tühisuse ja sellest tulenevalt ei ole tehingul algusest peale tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 I lause). Seega ei saa hageja anda tahteavaldusi nõude tagasikandmise
osas, mis talle ei ole üle läinud. Seoses eeltooduga ei analüüsi kohus vastuhagis esitatud väiteid ja nende kinnitamiseks esitatud tõendeid.
33.Ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ja vastab üksnes küsimustele, mis on asja lahendamise seisukohalt määrava tähendusega. Asja lahendamisel ei ole määrava tähendusega, et HL ja hagejat on esindanud sama advokaadibüroo erinevad advokaadid. Kohus ei analüüsi ka apellandi väiteid, mis seonduvad käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuses teisest kohtuotsusest kasutatud õiguslike seisukohtadega. Seda põhjusel, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, nõustumata maakohtu õiguslike järeldustega.
34.Kohus ei analüüsi noomituskirja HL-le 12. jaanuarist (I kd, tl 196-197), kuna käesolevas asjas ei vaielda kostja ja HL vahelise käenduslepingu kehtivuse üle.
35.Eeltoodud põhjendustel tuleb kostja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada, mh tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Rahuldamata jäävad nii hagi kui vastuhagi. Vastuhagi moodustab asja mahust ja kaalukusest ligikaudu 1/3. Seoses sellega jaotab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel viisil, et jätab hageja kanda 2/3 menetluskuludest ning kostja kanda 1/3 menetluskuludest. VII
36.Hageja maakohtus kantud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust on maakohus analüüsinud, hinnates hageja menetluskulud põhjendatuks ja vajalikuks 7914,40 euro ulatuses, millest 7658,40 eurot moodustab lepingulise esindaja tasu 63,82 tunni eest tunnitasuga 120 eurot, 6 eurot päringute teostamise kulu ning 250 eurot riigilõiv. Vastavalt jaotusele jääb sellest hageja kanda 2/3, s.o 5276,27 eurot ja kostja kanda 1/3, s.o 2638,13 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulude hüvitamiseks 2638,13 eurot.
37.Kostja palus maakohtus kantud menetluskulud määrata kindlaks summas 15 356 eurot, millest vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv on 2500 eurot ning lepingulise esindaja tasu 12 856 eurot arvestatuna 118,10 töötunni eest. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite, leides, et kostja lepingulise esindaja poolt menetluses kulutatud aeg on menetluse sisu arvestades ebaproportsionaalselt suur. Osad kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole põhjendatud ega vajalikud, kuna need ei ole seotud tsiviilasja menetlusega. Muu hulgas ei olnud põhjendatud ja vajalik kostja lepingulise esindaja suhtlemine kliendiga kajastatud mahus. Kandeid 20.12.2013 – tõlke õigsuse kontrollimine (0,5 tundi), 13.11.2014 – tõlgitud teksti ülevaatamine, muudatuste tegemine (1 tund) ja 02.02.2015 – PR kohtule antud vastuste tõlkimine (1,7 tundi) ei saa kvalifitseerida õigusabina, kuna sellist teenust oli võimalik tellida tõlkebüroost oluliselt soodsama hinnaga. Kostja kohtuvälised kulud ületavad ca 1/3 võrra hageja poolt oma lepingulisele esindajale tasutud õigusabikulusid. Hageja ei saanud ette näha, et kostja poolt kantud õigusabikulud on sedavõrd suured. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuväited osade kostja menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja toimingute vajalikkuse osas on põhjendatud: 03.06.2013 toimikuga tutvumine prokuratuuris (1,2 tundi); 22.10.2013 ja 29.10.2013 pankrotiõiguslik analüüs, pöördumise koostamine kliendile (0,5 ja 0,7 tundi); 06.12.2013 ja 08.12.2013 nõudekirja koostamine Capitalile seoses nõude tagasiloovutamisega Nowacole (1,2 tundi); 13.12.2013 Capital Inkasso vastuse analüüs (0,5 tundi); 14.04.2014 Capital Inkasso majandusseisundi selgitamine, nõupidamine kliendiga (0,8 tundi); 04.11.2014 kirjavahetus ML pankrotihalduriga (0,30 tundi); 13.11.2014 tõlgitud tekstide ülevaatus (seoses PR küsitlemisega), tekstidesse muudatuste tegemine (1 tund). Toimiku materjalidest ülal
toodud toimingute vajalikkust ega põhjendatust ei nähtu. Samuti ei saa hinnata põhjendatuks ja vajalikuks suhtlemist kliendiga kulunimekirjas näidatud mahus. Kuivõrd suhtlemine kliendiga üldreeglina ei kajastu selgelt kohtutoimikus olevates materjalides, on selle toimingu põhjendatus ja kestus kohtu poolt raskesti kontrollitavad, mistõttu saab vastaspoole poolt hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ainult selgelt põhjendatuks ja vajalikuks hinnatavaid suhtlemistoiminguid. Hageja on põhjendatult märkinud, et allpool nimetatud kannetest ei nähtu, millega seoses on nõupidamised peetud ja/või millist kirjavahetust on kliendiga peetud: 31.10.2013 e-mailivahetus kliendiga (0,2 tundi); 06.11.2013 e-kirjavahetus kliendiga (0,2 tundi); 21.11.2013 e-kirjavahetus kliendiga, selgitused olukorrast, ettepanekud (0,3 tundi); 21.11.2013 selgitused kliendile, tegevusplaani ülevaade (0,5 tundi); 18.12.2013 selgitused ja e-kirjavahetused kliendiga (0,5 tundi); 30.12.2013 e-kirjavahetus kliendiga (0,4 tundi); 29.01.2014 e-kirjavahetus kliendiga, selgitused seoses menetlusega (0,4 tundi); 18.02.2014 e-kirjavahetus kliendiga (0,1 tundi); 05.03.2014 e-kiri kliendiga (0,1 tundi); 22.10.2014 e-kiri kliendiga (0,4 tundi). Seega ei saa eelnimetatud toiminguid pidada vajalikeks. Hinnates nimekirjas märgitud ülejäänud toiminguid, leiab ringkonnakohus, et arvestades asja keerukust ja menetluse mahtu on nende toimingute ajakulu kostja poolt märgitud ulatuses ülemäärane. Kohtuvaidlus käesolevas tsiviilasjas ei olnud õiguslikult sedavõrd keerukas, et oleks põhjendatud kostja lepingulise esindaja tasu hüvitamine taotletud ulatuses, kuivõrd tegemist oli tavapäraste vaidlustega - hagis vaidlusega pankrotimenetluses käenduslepingust ja koostöölepingust tuleneva nõude tunnustamise ja vastuhagis sama koostöölepingust tuleneva nõude tagasiloovutamise üle. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid või kohaldada õiguse või seaduse analoogiat. Asjas ei ole määratud ekspertiise ega ole tõstatatud kohaldamisele kuuluvate õigusnormide suhtes põhiseadusele vastavuse küsimust. Tavapärasest suurem ei ole ka esitatud dokumentide hulk. Ka ei ole antud asjas peetud tavapärasest rohkem istungeid. Maakohtu menetluses peeti 4 lühiajalist kohtuistungit kestusega 5 - 27 minutit ja üks kohtuistung kestusega 3 tundi ja 19 minutit. Kokkuvõtvalt hindab ringkonnakohus põhjendatuks kostjale osutatud õigusabi ajakuluks maakohtu menetluses 75 tundi. Arvestades kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabi tunnihinda 108,86 eurot tuleb kostja põhjendatud õigusabikuluks maakohtu menetluses hinnata 8164,5 eurot (75 x 108,86) käibemaksuta. Samuti tuleb hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada kostja poolt tasutud riigilõivu 2500 eurot. Kokku on kostja menetluskulud seega 10 664,50 eurot. Vastavalt jaotusele jääb sellest 3554,83 eurot kostja enda kanda ning 7109,67 eurot hageja kanda. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulude hüvitamiseks 7109,67 eurot.
38.Hageja esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile 751,84 eurot (käibemaksuta) 5,78 õigusabi tunni eest ning samuti palus hageja arvestada esindaja istungiks ettevalmistamise ning istungil osalemise ajakulu 4 tunni ulatuses. Hagejale osutati õigusabi teenust tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kokku on hageja menetluskulud 1271,40 eurot käibemaksuta (9,78 tundi). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on arvestades apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid summas 1271,40 eurot põhjendatud ja vajalikud. Vastavalt jaotusele jääb hageja õigusabi kulust 847,60 eurot hageja enda kanda ja 423,80 eurot tuleb välja mõista kostjalt.
39.Kostja esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile 26 tunni ulatuses summas 3120 eurot (käibemaksuta) ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 2700 eurot. Hageja esitas kostja õigusabi kulude osas vastuväite, leides, et kostja näidatud ajakulu apellatsioonkaebuse koostamiseks 18 tundi on liiga suur. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuväide on põhjendatud. Arvestades, et
kostja apellatsioonkaebuses valdavalt kordab varasemas menetluses esitatud väiteid ja asjaolusid, loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu põhjendatuks 9 tunni ulatuses, mis hõlmab endas ühtlasi ka maakohtu otsuse analüüsi (2 tundi). Kostjale osutati õigusabiteenust tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 1800 eurot (15x120). Samuti tuleb kostja menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 2700 eurot. Seega on kostja apellatsioonimenetluse kulud kokku 4500 eurot. Vastavalt jaotusele jääb kostja menetluskuludest 1500 eurot kostja enda kanda ja 3000 eurot tuleb välja mõista hagejalt.
40.Tasaarvestades hagejalt kostjale kokku väljamõistmisele kuuluv summa 10 109,67 (7109,67+3000) eurot kostjalt hagejale kokku väljamõistmisele kuuluva summaga 3061,93 (2638,13+423,80) eurot, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks 7047,74 eurot.
41.Kostja on taotlenud, et kohus märgiks otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.