Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
NORDVEO OÜ hagi Swedbank Liising AS-i vastu võla nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.11.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NORDVEO OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
51 770.09 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
19.10.2015
Menetlusosalised esindajad
Hageja NORDVEO OÜ (registrikood 10078635), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla, seaduslik esindaja Liivi Kroonberg Swedbank Liising AS-i (registrikood 10434248), lepinguline esindaja Olavi Järve
ja
nende
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.04.2015 otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata NORDVEO OÜ nõude tuvastada Swedbank Liising AS poolt 06.04.2006 väljastatud garantiikirjadega nr 0124812L ja 0124813L tagatud nõuete puudumine Swedbank Liising AS-i vastu ja jätta nimetatud osas hagi läbi vaatamata.
2.Harju Maakohtu 30.04.2015 otsus jätta lõppjärelduses muutmata osas, millega kohus jättis rahuldamata NORDVEO OÜ hagi Swedbank Liising AS vastu kahju 42 720.94 euro hüvitamiseks, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
1.Jätta rahuldamata NORDVEO OÜ hagi Swedbank Liising AS vastu kahjuhüvitise 42 720.94 euro, viivise 5524.67 euro ja viivise alates 12.03.2014 seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni väljamõistmiseks.
2.Jätta läbi vaatamata NORDVEO OÜ nõue tuvastada Swedbank Liising AS poolt 06.04.2006 väljastatud garantiikirjadega nr 0124812L ja 0124813L tagatud nõuete puudumine Swedbank Liising AS-i vastu.
3.Määrata rahaliselt kindlaks Swedbank Liising AS-i menetluskulud summas 1260 eurot.
4.Välja mõista NORDVEO OÜ-lt menetluskulud summas 1260 eurot Swedbank Liising AS-i kasuks.
5.Välja mõista NORDVEO OÜ-lt menetluskulude viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude (1 260 eurot) tasumiseni Swedbank Liising AS-i kasuks.
4.NORDVEO OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5.Poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta NORDVEO OÜ kanda.
6.Mõista NORDVEO OÜ-lt välja Swedbank Liising AS-i kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks summas 465 eurot.
7.NORDVEO OÜ-l tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (465 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.03.2011 müügilepingu TOL nr 0124812L metsaveoki Volvo FH 12 12,1 (registreerimismärgiga 465AXN) hinnaga 37 910.51 eurot ja müügilepingu TOL nr 0124813L metsaveohaagise JYKIV42 TJ FH 12 (registreerimismärgiga 993GA) hinnaga 4810.43 eurot (edaspidi: lepingud) müügiks. Hageja täitis lepingutest tuleneva kohustuse ja tasus esemete ostuhinna summas 42 720.94 eurot, kostja jättis asja hagejale üle andmata. 14.08.2012 teatas hageja kostjale, et on kaotanud huvi täitmata jäänud kohustuse vastu arvestades, et lepingute esemete üleandmise mõistlik aeg on ilmselgelt möödas. Kostja aga viitas hageja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisele. Hageja leiab, et müügilepingu rikkumisega on kostja tekitanud temale kahju 42 720,94 eurot. Viivist arvestab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 ja 94 lg 1 alusel. Tulenevalt kostja vastusest leiab hageja, et garantiikirjadest tulenev nõue on aegunud 23.01.2014 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja 147 lg 1 alusel. Tasaarvestuse nõue on ka tõendamata. Hageja on korduvalt kostjalt nõudnud kohustuse täitmist. Pooled ei ole sõlminud väljanõudeõiguse loovutamise kokkulepet. Hageja palub jätta tasaarvestuse nõude rahuldamata. Kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue ei ole siiski põhjendatud, siis saab alternatiivselt kohaldada alusetu rikastumise sätteid.
Hageja täpsustas ka seda, et müügilepingute sõlmimisel oli poolte tahteks see, et kostja annab üle esemete otsese valduse. Hageja on kostjalt veoauto ja haagise üleandmist korduvalt nõudnud. Asjaolu, et hageja astus samme, et Venemaalt vara tagasi saada ei tähenda seda, et kostja ei pidanud vara otsest valdust üle andma. Menetluse käigus esitas hageja ka täiendava nõude paludes tuvastada Kojahooldus OÜ ja hageja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisinglepingutest nr 0124812L ja 0124813L tulenevate kohustuste puudumine. Oma seda nõuet põhjendab hageja sellega, et kostja tasaarvestusavaldus on kostja poolt õiguste kuritarvitamine TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 järgi. Hageja on garantiilepingust tuleneva kohustuse täitnud teostatud maksetega misjärel liisinglepingud lõpetati ja pooled kinnitasid, et ei oma vastastikuseid kohustusi ega pretensioone. Tasaarvestusavalduse esitamine aastaid hiljem on käsitatav vastuolulise käitumisena ja heauskse käitumise nõude rikkumine. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 42 720.94 eurot, viivis perioodi 15.08.2012-11.03.2014 eest summas 5524.67 eurot ning alates 12.03.2014 seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on sõlminud Kojahooldus OÜ-ga (praeguse nimega Metsa Müük OÜ, edaspidi: liisinguvõtja) 06.04.2006 liisinglepingud nr 0124812L ja 0124813L, mille esemeks olid müügilepinguga samad objektid. Kostja andis vara liisinguvõtja valdusesse. 06.04.2006 andis hageja kostjale garantiikirjad nr 0124812L ja 0124813L millega garanteeris liisinglepingust tulenevaid kohustusi vastavalt summas 56 616.13 eurot ja 9 829.16 eurot. 2008 või 2009 läks vara Venemaal liisinguvõtja valdusest välja. 2009 augustis ütles kostja liisinglepingud üles. 23.12.2010 esitas kostja nõude garantiilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Garantii täitmise ajaks peab kostja 23.01.2011. Kuna hageja ja liisinguvõtja on läbi juhtorganite liikmete seotud isikud ja hageja oli välja andnud garantii, sõlmisid hageja ja kostja 14.03.2011 laenulepingu nr 11-013711-KI liisinglepingute ostuarve finantseerimiseks. Puudub vaidlus, et hageja on müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitnud. Kostja leiab, et hageja ostis vara teades, et valdus võib olla kolmandatel isikutel. Müügilepingute p 5 kohaselt kinnitab hageja, et lepingute esemete valdus on temale üle läinud ning ta on esemetega põhjalikult tutvunud ega oma kostja suhtes mingeid pretensioone. Seetõttu on kostja müügilepingust tulenevad kohustused täitnud. Pooled on välistanud hageja nõudeõiguse kostja vastu. Sellega läks hagejale üle vara väljanõudeõigus kolmandatelt isikutelt. Kaudne valdus antakse üle vara väljanõudeõiguse loovutamisega. Liisinglepingute lõpetamisel ei ole vara valdust kostjale üle antud. Kuna hageja ei ole kostjalt kohustuse täitmist nõudnud, ei saa ta VÕS § 115 lg 2 ja 114 lg 1 alusel ka kahju hüvitamist täitmise asemel nõuda. Kui kohus hagi rahuldaks, taastuks garantiikirjadest tulenev nõue. Seetõttu esitab kostja alternatiivselt tasaarvestusnõude garantiikirjadest tulenevate nõuetega juhuks kui kohus hagi rahuldab. VÕS § 200 lg 2 kohaselt saab tasaarvestada nõuet ka juhul, kui nõue on aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
Vaidlus tuleneb 15.03.2011 sõlmitud müügilepingutest nr 0124812L ja 0124813L, millega hageja ostis kostjalt metsaveoki Volvo FH 12 ja metsaveohaagise JYKI V42 TJ FH 12. Nende lepingute sõlmimises ning ka selles, et hind on tasutud, vaidlus puudub. Vaidlus seisneb selles kas kostja on hagejale lepingute objektid üle andnud. Lepingute p 5 kohaselt kinnitab hageja, et eseme valdus on talle üle läinud, ta on eelnevalt esemega tutvunud ning loobub õigusest esitada eseme tehnilisest seisundist tulenevaid mistahes pretensioone müüja vastu. Tegelikkuses asub veok ja haagis Venemaal ning hagejal vara valdus puudub. AÕS § 92 lg 1 järgi on vallasomandi tekkimiseks vajalik omandiõiguse ülemineku kokkulepe ja valduse üleandmine. AÕS § 93 kohaselt „kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.“ Seda sätet kohaldatakse juhul, kui võõrandajal puudub valdus. Neil juhtudel asendab asja valduse omandajale üleandmine asja kolmandast isikust valdaja vastu suunatud väljanõudeõiguse loovutamine, s.o väljanõudeõiguse loovutamine on võrdsustatud valduse üleandmisega. Lepingute tekstist nähtub selgelt, et kostja on hagejale loovutanud vara väljanõudeõiguse ning sellega tuleb kostja müügilepingute järgne asja üleandmiskohustus AÕS § 93 järgi täidetuks lugeda. Antud juhul olid sõiduk ja haagis Venemaal kolmanda isiku valduses. Pooled olid sellest lepingute sõlmise ajal teadlikud. Lepingute p 6 kohaselt leppisid pooled kokku, et kõik esemega seotud nõuded esitab hageja kolmanda isiku vastu. Sellega on kostja loovutanud hagejale eseme väljanõudeõiguse. Tunnistajana üle kuulatud PK kinnitas, et müügilepingute eesmärgiks oli, et hageja saaks auto ja haagise omanikuks, et neid oleks võimalik Venemaalt ära tuua. Tunnistaja SJ andis ütlusi, et kuna auto oli Venemaal ja liisinglepingujärgse kohustuse eest vastutas hageja garantiikorras, tundus mõistlik, et liisingleping vormistatakse ümber laenulepinguks ja hageja vara omanikuks; see võimaldas vaidlust Venemaal paremini pidada. Kuivõrd kostja on müügilepingujärgse kohustuse täitnud, ei ole ta lepingut rikkunud. Seetõttu puudub alus ka kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ( VÕS § 115 lg 1). Samuti ei ole tegemist alusetu rikastumisega, sest kostja ei ole õigusliku aluseta midagi saanud. Hageja tasus (laenulepingu kaudu) müügilepingute järgse müügihinna. Sellega täitis hageja oma müügilepingust tuleneva kohustuse. Kostja andis omandi hagejale üle, täites sellega müügilepingujärgse kohustuse. Kostja finantseeris vara ostu Kojahooldus OÜ jaoks, seda liisingukohustust garanteeris hageja. Kostja oli vara omanik. Liisinglepingust tulenevad kohustused ei olnud müügilepingute sõlmimise ajaks täidetud, samuti ei olnud kostjale kui vara omanikule tagastatud vara ennast. Selles suhtes oli kostja õigustatud saama vara eest raha ning garantiikohustuse ümbervormistamine müügilepinguks on lubatav, sest pooled saavad oma õigussuhteid vabalt ümber kujundada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja varalise nõude summas 42 720,94 eurot ja viiviste saamiseks rahuldamata. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu ning esitas selle vaidlustamiseks täiendava nõude paludes tuvastada Kojahooldus OÜ ja hageja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisinglepingutest tulenevate kohustuste puudumine. Kohtu hinnangul puudus vajadus antud nõude esitamiseks. Haginõudele on kostja esitanud tasaarvestuse avalduse (tingimuslikult). Selle avalduse menetlusliku vormina on kohtupraktika aktsepteerinud kostja vastust. Samas ei saa hagejale keelata nõuete esitamist. Kuna aga antud juhul on tegemist sisuliselt hageja vastuväitega kostja alternatiivsele vastuväitele, ning kostja alternatiivset vastuväidet puudub vajadus menetleda, puudub vajadus menetleda ka hageja täiendavat nõuet. Alternatiivsed nõuded on kohtupraktikas lubatavad, kuid nendeni jõutakse vaid siis, kui esineb vastav tingimus (näiteks vaid juhul, kui hagi rahuldatakse vms). Antud juhul seda tingimust ei esine.
Täiendava nõudega soovis hageja tuvastada, et garanteeritav kohustus puudub. VÕS § 155 lg 2 kohaselt „garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele.“ See tähendab seda, et garantiilepingust tulenevad kohustused on täiesti sõltumatud lepingust, millest tulenevaid kohustusi ta tagab. Garantii puhul ei ole võimalik esitada mingeid garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid, esitada võib üksnes garantiist tulenevaid või garantiis lubatavaid vastuväiteid. Ka garantiikirjades on märgitud, et garantii andja kohustus hageja ees ei sõltu liisinglepingust ega selle kehtivusest. Hageja täiendav nõue jääks seetõttu sellisel kujul ka sisuliselt rahuldamata. Hageja on kostja tasaarvestusavalduse vastuväitena esitanud ka õiguste kuritarvitamise väite TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 järgi. Kuivõrd kohus tasaarvestusavaldust ei analüüsi, puudub vajadus seda väidet täpsemalt uurida. Ka hagi aluseks olevates müügilepingutes on kirjas, et hagejal puuduvad müügilepingute esemeks olevatest esemetest tulenevad mistahes pretensioonid kostja vastu, ometi on hageja hagi kohtusse esitanud. Seetõttu on hageja ka endale lubanud samasugust käitumist, mida ta kostjale ette heidab. Asja lahendamisel ei oma tähendust kostja väited, et hageja ja liisinguvõtja on seotud isikud ega vaidlus sellest, kas hageja on kahju hüvitamist kohtueelselt nõudnud või mitte. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Pooled vaidlevad, kas lepingu objektideks olnud veoauto ja haagise kaudne valdus on üle antud. Kohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli omandiõiguse ülemineku kokkulepe, otsest valdust aga üle ei antud. Kohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata hageja väited selle kohta, et poolte vahel puudub kokkulepe väljanõudeõiguse loovutamise kohta hagejale kui omandajale. Kohtu viide lepingute punktile 6 ei ole antud kontekstis asjakohane, sest selles punktis on kirjutatud nõuetest loobumisest, mis tulenevad esemete tehnilisest seisundist. Esemete väljanõudeõiguse loovutamise kokkulepe peab olema selge, konkreetne ja üheselt mõistetav ning antud juhul selline kokkulepe puudub. Kolmas isik, kelle valduses müügilepingu esemed varem olid, oli enne hageja ja kostja vahel müügilepingu sõlmimist sõlminud kostjaga lepingute lõpetamise kokkulepped, milles on kirjas, et liisinguesemete valdus on kostjale üle antud. Tunnistaja SJ, kelle ütlusele kohus on tuginenud, räägib Venemaal asunud vara üle peetud vaidlusest, mida pidas kostja. Ka eeltoodud asjaolu välistas sellise ebamõistliku kokkuleppe sõlmimise, mille kohaselt hagejast ostja pidi esitama väljanõudeõiguse endise liisinguvõtja vastu, kellel ilmselgelt polnud vara, mida üle anda. Kostja ja Kojahooldus OÜ on 15.03.2011 allkirjastanud liisingulepingute lõpetamise aktid nr 0124812L ning nr 0124813L, millega on ühesel ja selgelt tõendatud, et liisinguvõtja andis vaidlusalused sõidukid kostja kui liisinguandja valdusesse. Kostja esindajad püüdsid müügilepingu sõlmimisel saada allkirja valduse üleandmise aktile, kuid hageja esindaja keeldus seda allkirjastamast, kuna hagejale otsest valdust üle ei antud. Ka see asjaolu tõendab, et hageja ja kostja vahel sõlmiti kokkulepe, et müügilepingute esemete otsene valdus antakse üle just kostja, mitte kellegi teise poolt. See on nii hageja kui ka teiste liisingufirmade praktikas kinnistunud, et vara üleandmine vormistatakse eraldi aktiga. Kohus on TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 rikkudes jätnud hageja eelnimetatud väited ja tõendid tähelepanuta ja hindamata. Tunnistajana üle kuulatud PK ei ole andnud ütlust, et müügilepingute eesmärgiks oli, et hageja saaks auto ja haagise omanikuks, et neid oleks võimalik Venemaalt ära tuua. PK andis tunnistajana ütluse, et
müügilepingu sõlmimisel oli selline kokkulepe, et kostja peab auto Venemaalt ära tooma. Kojahoolduse OÜ poole pealt (esindajana) käis Venemaal KR ja panga poolt oli Peterburist volitatud advokaat. Kohtus käidi, et tõendada, et Swedbank oli selle auto omanik. Nõudeks oli saada auto enda valdusesse. Seega on hageja tunnistaja ütlusega tõendanud poolte tahe müügilepingu sõlmimisel – kostja pidi auto ja haagise Venemaalt ise ära tooma ja nende otsese valduse hagejale üle andma. Sõlmitud ei ole kokkulepet auto ja haagise kaudse valduse üleandmise kohta, sellise kokkuleppe puudumine tuleneb ka müügilepingutest. Kohus on otsuses viidanud tunnistaja PK ütlusele, mida ta pole andnud ning jätnud tähelepanuta ja analüüsimata ütluse mida tunnistaja tegelikult andis. Vara üleandmise loovutamise kokkulepe oleks olnud ülalkäsitletud asjaoludel äärmiselt ebamõistlik ning see ei kuuluks VÕS § 6 lg 2 tulenevast niikuinii kohaldamisele. Tunnistaja SJ väitis kohtus tunnistajana ütlusi andes, et tema isiklikult lepingutega kokku puutunud ei ole. Seega ei saa SJ teada lepingute sõlmimise asjaolusid, sh poolte tahet ja kokkuleppeid müügilepingute esemeteks olnu auto ja haagise valduse üleandmise kohta. Seetõttu ei oma tema ütlused tõenduslikku väärtust ning neile ei tohtinud kohus tugineda. Hageja pidi esitama nõude, millega hageja palus tuvastada Kojahooldus OÜ ja hageja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisinglepingutest nr 0124812L ja 0124813L tulenevate kohustuste puudumise. Hageja advokaadist esindaja pidi arvestama võimalusega, et kohus võib otsuses asuda seisukohale, et hageja põhinõue on põhjendatud. Sellisel juhul oleks pidanud kohus asuma hindama kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse põhjendatust. Kohustuse puudumise tuvastamine vabastab garantiikohustuse täitmisest, mistõttu oleks hageja täiendav nõue tulnud rahuldada. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-34-13 p 16. Kohus on segi ajanud garantiikohustuse ja garantiiga tagatava kohustuse, sest hageja on palunud tuvastada garantiiga tagatavate liisingulepingutest tulenevate kohustuste puudumise. Kuna kohus kohustas kohtuistungil kostja esindajat esitama kuluarveid ning kostja kohtu korraldust ei täitnud, siis ei ole kohus saanud kulu põhjendatuses veenduda. Leping ei saa antud juhul olla kuludokument, sest teenuse osutamisel tekkinud kulu saab tõendada vaid arve, ning lisaks tuleb menetluskulude nimekirjas kinnitada, et see kulu on kantud. Sellist kinnitust pole kostja esindaja kostja nimel andnud. Seega tuleb kostja menetluskulude väljamõistmise taotlus jätta rahuldamata. Lisaks ei tulene kostja esitatud koostöölepingust, et kostja esindaja Olavi Järve oleks lepingu pool ning et tal oleks osutatud teenuse eest õigus esitada kostjale arveid. Arveldamisest ei räägita selles koostöölepingus üldse. Olavi Järve on kostja lepingupartneri palgatöötaja, kes esindab vastavalt koostöölepingule ja oma tööandja Swedbank AS korraldusele kostjat. Seega Olavi Järve ei ole lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 mõttes ning tema kui esindaja osavõtust ei saanud tekkida kostjale menetluskulu TsMS § 138 lg 1 mõttes, mistõttu ei oleks kohus tohtinud sõltumata asjaoludest menetluskulusid kostja kasuks välja mõista. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja tuvastusnõue tuleb jätta läbi vaatamata ja selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada. Maakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue, jääb lõppjärelduses muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS 657 lg 1 p 21 ja p 4).
I
7.Vaidlust ei olnud poolte vahel, et - kostja ja Kojahooldus OÜ vahel sõlmiti 06.04.2006 liisingulepingud nr 0124812L ja 0124813L (edaspidi liisingulepingud), mille esemeteks olid veok ja haagis; - kostja andis liisingulepingute esemete otsese valduse Kojahooldus OÜ-le üle; - 06.04.2006 garanteeris hageja garantiikirjadega nr 0123812L ja 0124813L liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmist vastavalt 56 616.13 ja 9829.16 euro ulatuses; - 2008 või 2009 läksid veok ja haagis Kojahooldus OÜ valdusest Venemaal välja; - 2009 augustis ütles kostja liisingulepingud üles ja nõudis hagejalt kui garantiiandjalt garantiist tulenevate kohustuste täitmist; - 15.03.2011 sõlmisid hageja ja kostja müügilepingud nr 0124812L ja 0124813L, mille esemeteks olid veok ja haagis; - müügilepingute sõlmimise ajal veokit ja haagist poolte valduses ei olnud ja neid füüsiliselt üle ei antud; - 14.03.2011 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 11-013711-JI, millega refinantseerisid osaliselt ka liisingulepingute ostuarvet ja vormistasid varade jääkväärtuse laenuks; - hageja on müügilepingute hinna kostjale tasunud.
8.Poolte vaidlus taandub küsimusele, kas vaidlusaluste müügilepingutega omandas hageja veoki ja haagise väljanõudeõiguse või on hagejal õigus nõuda kostjalt veoki ja haagise kui müügilepingute objektide üleandmata jätmise tõttu kahju ostuhinna ulatuses.
9.Poolte esiletoodust nähtub, et kuna Kojahooldus OÜ-l tekkisid pärast liisinguesemete valduse kaotamist raskused liisingulepingute täitmisega, vormistati Kojahooldus OÜ liisingulepingust tulenevad võlgnevused ja varade jääkväärtus ümber laenuks hageja ja kostja vahel, nimetatu kujunes ka müügilepingu hinnaks. Nimetatut kinnitab RK kiri hagejale, millest nähtub hageja soov, et varade jääkväärtus vormistataks laenuks ja liisinguesemed vormistataks ettevõtte nimele (I kd, tl 97), samuti LK kiri hagejale, mille kohaselt hageja on nõus sõlmima laenulepingu pikenduse kostja pakutud tingimustel (I kd, tl 98), tunnistaja SJ ütlused (II kd, tl 111). Kuigi hageja oli liisingulepingud üles öelnud, vormistati 15.03.2011 liisingulepingute lisad, lõpetamise aktid, milles märgiti, et liisinguvõtja annab liisinguandja valdusesse veoki ja haagise (I kd, tl 128, 129). Samas ei vaidle pooled, et veok ja haagis olid selleks ajaks väljunud liisinguvõtja valdusest, nende üle peeti Venemaal kohtuvaidlust ja füüsiliselt neid esemeid hagejale ei tagastatud. Seega on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et aktidega on tõendatud vara liisinguvõtja poolt kostja valdusesse andmine.
10.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja omandas veoki ja haagise asjas väljanõudeõiguse loovutamisega (AÕS § 93 mõttes). Õige on apellandi väide, et otseselt seaduse sõnastuse järgi lepingu punkti ei ole sõnastatud. AÕS § 93 kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Müügilepingute lisade kohaselt (I kd, tl 11 ja 12) on omandi ülekandmises lepitud kokku järgmises sõnastuses: „Lähtuvalt eeltoodust on müüja andnud ja ostja vastu võtnud eseme omandiõiguse.“ Selline asjaõiguskokkuleppe sõnastus on piisav, lepingu lisadest on näha, millised lepingu objektid üle antakse ehk millele väljanõudeõigus on suunatud. Väljanõudeõigusele mingeid täiendava sõnastuse tingimusi ei kehti ja piisab, kui selle sisuks on konkreetse eseme omandi üleandmine. Ka ei pea asja valdajaks olev kolmas isik olema üleandmissuhte pooltele teada. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, et kostja ei andnud üle asja väljanõudeõigust.
II
11.Hageja on heitnud kohtule ette, et kohaldades AÕS § 93 pole kohus analüüsinud, kas poolte vahel oli kokkulepe väljanõudeõiguse loovutamise kohta hagejale kui omandajale, mis asendaks asja valduse üleandmist (AÕS § 93). Põhjendatud on apellandi väide, et kohtu viide müügilepingu p-le 6 ei ole asjakohane, kuna käsitleb eseme tehnilisest seisundist tulenevate pretensioonide esitamise õigusest loobumist ja mitte asja väljanõudeõigust. Nimetatud seisukoht tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
12.Vaidlust ei ole, et veoki ja haagise otsene valdus pooltel puudus. Asjaoludest tulenevalt pole võimalik väita ka seda, et müügilepingu pooltel oleks olnud kaudne valdus müügilepingu esemete üle. Esile toodud asjaoludest järeldub, et veok ja haagis olid väljunud ka kostjaga lepingulises suhtes olnud Kojahooldus OÜ valdusest Venemaal. Maakohus tuvastas õigesti, et müügilepingu pooled olid selle sõlmimise ajal teadlikud, et kummalgi pole müügilepingute eseme otsest valdust.
13.Põhjendamatu on apellandi väide, et vara üleandmise loovutamise kokkulepe oleks olnud äärmiselt ebamõistlik ning see ei kuuluks VÕS § 6 lg 2 tulenevast niikuinii kohaldamisele. Kostjal oli (enne müügilepingute sõlmimist hagejaga) kui vara omanikul seadusest tulenev asja väljanõudeõigus liisingulepingute objektide otsese valdaja vastu (AÕS § 80 alusel). Samas on loogiline, et kostja ei pidanud võimalikuks kulutada oma ressursse Venemaal kohtupidamisele, et autode kaudne valdus endale ja otsene valdus hagejale saada. Seoses müügilepingu sõlmimisega oli eelduslikult hageja huvitatud veoki ja haagise kättesaamisest Venemaalt. Liisingulepingute ülesütlemisel jäi kostja liisinguesemete omanikuks, mistõttu jäi talle endiselt seadusest tulenev asja väljanõudeõigus liisingulepingute objektide ebaseadusliku valdaja vastu (AÕS § 80 alusel). Nimetatud olukorda liisingulepingu korral on Riigikohus lahanud ja leidnud, et olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Selleks, et vältida liisinguandja põhjendamatut rikastumist olukorras, kus tal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada, st liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata. /.../ Eelkirjeldatud olukorras on liisinguandjal õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale (VÕS § 164 lg 1). Viimasel ei ole hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1 ja § 76 lg 2) tulenevalt õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguandja on loovutanud liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale ja viimasele ei ole liisingueset tagastatud, on tal õigus nõuda liisinguese ebaseaduslikult valdajalt AÕS § 80 alusel oma valdusse. Juhul kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-104-14, p 14). Käesoleval juhul oli kostjal valida, kas loovutab asja väljanõudeõigus Kojahooldus OÜ-le kui liisinguvõtjale või ostu-müügilepinguga hagejale, kes vastutas garandina liisingulepingute täitmise eest. Hageja eitab poolte kokkulepet väljanõudeõiguse loovutamise osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui sellist kokkulepet ei olnud, siis hea usu põhimõte on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades kohaldatav ka hageja ning kostja vahelises suhtes ja hagejal ei olnud õigust keelduda loovutatud õiguse vastuvõtmisest.
14.Asja lahendamisel ei oma tähendust, et praktikas antakse valdus üle vastava aktiga. Samuti ei saa sellise akti allkirjastamata jätmisest teha järeldust, et just kostjal oli kohustus anda hagejale üle
müügilepingu esemete otsene valdus. Kuigi kohus jättis nimetatud hageja väited analüüsimata, ei ole see toonud kaasa lõppjärelduses ebaõiget kohtuotsust.
15.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus on omistanud tunnistaja PK-le ütlused, mida viimane ei ole andnud. Samas ei ole see toonud kaasa lõppkokkuvõttes ebaõiget otsust ja maakohtu minetuse saab ringkonnakohus parandada. Tunnistaja PK andis ütlusi, et müügileping sõlmiti selleks, et pank tooks auto Venemaalt tagasi. Ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ettemääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid objektiivselt ning kogumis, tehes tuvastatud asjaolude kohta järelduse oma siseveendumuse kohaselt. Selline tunnistaja seisukoht ei ole kooskõlas müügilepingu sisuga, PK kirjaga kostjale (I kd, tl 94), RK kirjaga kostjale, millest tulenevalt pidas esialgu vaidlust Venemaal Kojahooldus OÜ ja edasi oodati vaidluse finantseerimiseks kostja kaasabi (I kd, tl 96), tunnistaja SJ ütlustega, hageja ning kostja asjas esitatud kirjavahetusega. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et tunnistaja SJ ütluste kohaselt pidas vaidlust veoki ja haagise valduse saamiseks Venemaal kostja. Sellist seisukohta tunnistaja ülekuulamise protokollist ei tulene (II kd, tl 111). On eluliselt usutav, et selliseid läbirääkimisi enne müügilepingu sõlmimist peeti, kuid pooled pole väitnud ja puuduvad tõendid, et sellisele kokkuleppele oleks jõutud. Vastasel korral poleks müügilepingu sõlmimine olnud mõistlik. Kostja esindaja ei eitanud ringkonnakohtu istungil, et kostja oleks kohtuvaidlusest Venemaal osa võtnud, kui kostjale oleks hüvitatud sellega kaasnevad õigusabikulud. Asjas puuduvad tõendid, et seda oleks tehtud ja et kostja oleks Venemaal pidanud kohtuvaidlust veoki ja haagise omandiõiguse üle või valduse saamiseks. Seega pole PK ütlustest tulenevalt võimalik teha järeldust, et müügilepingu sõlmimisel oli poolte tahe, et kostja tooks veoki ja haagise Venemaalt ise ära ja annaks otsese valduse üle hagejale.
16.Põhjendatud ei ole apellandi etteheide, et kohus ei võinud arvestada tunnistaja PJ ütlustega. Tunnistaja on andnud ütlusi tema ja PK kohtumiste ja läbirääkimiste sisu kohta. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et ta oli teadlik müügilepingu sõlmimise asjaoludest ja poolte tahtest. Seejuures ei ole vajalik, et tunnistaja viibinuks lepingute sõlmimise juures või olnuks muul viisil nendega seotud. Maakohus on seetõttu põhjendatult tuginenud SJ ütlustele. III
17.Alternatiivselt tugines kostja menetluses asjaolule, et kui maakohus rahuldab hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks, ei saa hageja poolt garantiiga tagatud Kojahooldus OÜ liisingulepingutest tulenevaid kohustusi kostja ees lugeda täidetuks ja kostjal on garantiist tulenev nõue hageja vastu. Hageja esitas järgnevalt menetluses täiendava nõude - tuvastada Kojahoolduse OÜ ja kostja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisingulepingutest nr 0124812 L ja 0124813L tulenevate kohustuste puudumine. Täiendava nõude esitamise vajadust põhistas hageja sellega, et kohus ei pruugi nõustuda hageja väitega, et kostja kui garantii saaja õiguste kuritarvitamine on antud juhul selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav ning viitas Riigikohtu lahendile 3-2-1-49-12, p 11. Nõude aluseks oli asjaolu, et Kojahooldus OÜ eest teostatud maksetega oli hageja täitnud garantiinõuded. Kostja ei ole menetluses eitanud, et liisingulepingutest tulenevad Kojahooldus OÜ kohustused on täidetud hageja poolt, kes ostis varad kostjalt ära.
18.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja täiendav nõue jätta läbi vaatamata. Hageja ei saa nõudegarantiist tulenevate õiguste võimalikku maksmapanemist kostja poolt vältida tema poolt esitatud nõudega. Nagu apellant õigesti märgib, on garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Seega ei ole hagejal õigus esitada VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt garantiiga tagatava kohustusega (kolmanda isiku ja kostja vahelise liisingulepinguga) seotud vastuväiteid. Käesoleval juhul väidab hageja, et kolmandaja isiku
liisingulepingust tulenevad kohustused on täidetud. Hageja poolt esitatud nõudega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, sest hagi rahuldamine ei tooks kaasa hageja soovitud muutust. Garantiilepingu kehtivuse üle pooled ei vaidle. Kohane nõue oleks seega pidanud olema suunatud garantiiga antud nõudeõiguse tagasisaamiseks. Apellant on ka ise apellatsioonkaebuses rõhutanud, et soovist tuvastada garantiiga tagatavate liisingulepingust tulenevate kohustuste puudumise kolmanda isiku ning kostja vahel ja ta pole esitanud tuvastushagi garantiikohustuse puudumise tuvastamiseks. Seetõttu tuleb hageja täiendav nõue jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.
19.Maakohus ei ole kajastanud otsuses nõudeid, mis rahuldamata jäid. Hagi üldsõnaliselt rahuldamata jätmine, ilma nõudeid märkimata, on TsMS § 438 lg 1 II lauses toodud menetlusnormi rikkumine. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada, märkides maakohtu resolutsiooni sõnastusse, et rahuldamata jääb kahju hüvitamise ja viivise nõue. IV
20.Apellandi etteheited maakohtule menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas ei ole põhjendatud. Nimetatud osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu seisukohtadega järgib neid ja ei korda. Põhjendamatu on apellandi väide, et O.Järve ei saa kostjat esindada ja et kostja ning Swedbank AS koostöölepingus puudub kokkulepe arveldamise kohta. Nimetatud kokkulepe tuleneb koostöölepingu p-st 1.3. ja selle alapunktidest.
21.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
22.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
23.Vastustaja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub apellandilt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 465 eurot. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud õigusabiteenust apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ajakuluga 7 tundi tunnihinnaga 60 eurot (kokku 420 eurot), nimetatud ajakulu sisaldab ka apellatsioonkaebuse analüüsi. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil täiendavalt, et tema poolt osutatava teenuse tunnihind 60 eurot ei sisalda käibemaksu. Kliendi kohtuistungil esindamise tasuks arvestas esindaja 45 eurot (45 minutit). Vastustaja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastustaja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
24.Apellant vastustaja menetluskulude suurusele, s.o osutatud õigusabitoimingute ajamahule ja esindaja tunnitasule, vastuväiteid ei esitanud, kuid leidis, et O. Järve ei saa olla vastustaja esindajaks, kelle osavõtust võiks tekkida väljamõistetavaid menetluskulusid.
25.Ringkonnakohus, tutvunud vastustaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning vastavate materjalidega toimikus, leiab, et vastustaja esindaja toimingud tuleb hinnata vajalikeks ning nende ajakulu põhjendatuks. Osutatud õigusabiteenuse tunnihind 60 eurot (ilma käibemaksuta) ei ole kohtupraktikat arvestades ülemäära kõrge. Apellandi väite osas, et O. Järve esindajaks olemisest ei
teki väljamõistetavaid menetluskulusid, on ringkonnakohus seisukoha võtnud juba eelpool apellatsioonkaebuse väidetele vastamisel.
26.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et TsMS § 175 lg 1 kohasteks vajalikeks ja põhjendatud vastustaja lepingulise esindaja kuludeks on kokku 465 eurot (7,75 x 60). Ringkonnakohus mõistab need menetluskulud apellandilt välja.
27.Vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub vastustaja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalsel Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.