Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 42 720,94 eurot, viivis perioodi 15.08.201211.03.2014 eest summas 5 524,67 eurot ning alates 12.03.2014 seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.03.2011 müügilepingu TOL nr 0124812L metsaveoki Volvo FH 12 12,1 (registreerimismärgiga XXX) hinnaga 37 910,51 eurot ja müügilepingu TOL nr XXX metsaveohaagise XXX (registreerimismärgiga XXX) hinnaga 4 810,43 eurot (edaspidi: lepingud) müügiks. Hageja täitis lepingutest tuleneva kohustuse ja tasus esemete ostuhinna summas 42 720,94 eurot, kostja jättis asja hagejale üle andmata. 14.08.2012 teatas hageja kostjale, et on kaotanud huvi täitmata jäänud kohustuse vastu arvestades, et lepingute esemete üleandmise mõistlik aeg on ilmselgelt möödas. Kostja aga viitas hageja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisele. Hageja leiab, et müügilepingu rikkumisega on kostja tekitanud temale kahju 42 720,94 eurot. Viivist arvestab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 ja 94 lg 1 alusel. Tulenevalt kostja vastusest leiab hageja, et garantiikirjadest tulenev nõue on aegunud 23.01.2014 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja 147 lg 1 alusel. Tasaarvestuse nõue on ka tõendamata. Hageja on korduvalt kostjalt nõudnud kohustuse täitmist. Pooled ei ole sõlminud väljanõudeõiguse loovutamise kokkulepet. Hageja palub jätta tasaarvestusnõude rahuldamata. Kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue ei ole siiski põhjendatud, siis saab alternatiivselt kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Hageja täpsustas ka seda, et müügilepingute sõlmimisel oli poolte tahteks see, et kostja annab üle esemete otsese valduse. Hageja on kostjalt veoauto ja haagise üleandmist korduvalt nõudnud. Asjaolu, et hageja astus samme, et Venemaalt vara tagasi saada ei tähenda seda, et kostja ei pidanud vara otsest valdust üle andma. Menetluse käigus esitas hageja ka täiendava nõude paludes tuvastada XXX OÜ ja hageja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisinglepingutest nr 0124812L ja XXX tulenevate kohustuste puudumine. Oma seda nõuet põhjendab hageja sellega, et kostja tasaarvestusavaldus on kostja poolt õiguste kuritarvitamine TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 järgi. Hageja on garantiilepingust tuleneva kohustuse täitnud teostatud maksetega misjärel liisinglepingud lõpetati ja pooled kinnitasid, et ei oma vastastikuseid kohustusi ega pretensioone. Tasaarvestusavalduse esitamine aastaid hiljem on käsitatav vastuolulise käitumisena ja heauskse käitumise nõude rikkumine.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on sõlminud XXX OÜ-ga (praeguse nimega XXXOÜ, edaspidi: liisinguvõtja) 06.04.2006 liisinglepingud nr XXX ja XXX, mille esemeks olid müügilepinguga samad objektid. Kostja andis vara liisinguvõtja valdusesse. 06.04.2006 andis hageja kostjale garantiikirjad nr XXX ja XXX millega garanteeris liisinglepingust tulenevaid kohustusi vastavalt summas 56 616,13 eurot ja 9 829,16 eurot.

2008 või 2009.a-l läks vara Venemaal liisinguvõtja valdusest välja. 2009a augustis ütles kostja liisinglepingud üles. 23.12.2010 esitas kostja nõude garantiilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Garantii täitmise ajaks peab kostja 23.01.2011. Kuna hageja ja liisinguvõtja on läbi juhtorganite liikmete seotud isikud ja hageja oli välja andnud garantii, sõlmisid hageja ja kostja 14.03.2011 laenulepingu nr XXX liisinglepingute ostuarve finantseerimiseks. Puudub vaidlus, et hageja on müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitnud. Kostja leiab, et hageja otsis vara teades, et valdus võib olla kolmandatel isikutel. Müügilepingute p 5 kohaselt kinnitab hageja, et lepingute esemete valdus on temale üle läinud ning ta on esemetega põhjalikult tutvunud ega oma kostja suhtes mingeid pretensioone. Seetõttu on kostja müügilepingust tulenevad kohustused täitnud. Pooled on välistanud hageja nõudeõiguse kostja vastu. Sellega läks hagejale üle vara väljanõudeõigus kolmandatelt isikutelt. Kaudne valdus antakse üle vara väljanõudeõiguse loovutamisega. Liisinglepingute lõpetamisel ei ole vara valdust kostjale üle antud. Kuna hageja ei ole kostjalt kohustuse täitmist nõudnud, ei saa ta VÕS § 115 lg 2 ja 114 lg 1 alusel ka kahju hüvitamist täitmise asemel nõuda. Kui kohus hagi rahuldaks, taastuks garantiikirjadest tulenev nõue. Seetõttu esitab kostja alternatiiselt tasaarvestusnõude garantiikirjadest tulenevate nõuetega juhuks kui kohus hagi rahuldab. VÕS § 200 lg 2 kohaselt saab tasaarvestada nõuet ka juhul, kui nõue on aegnud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Kohtu põhjendused Pooltevaheline vaidlus tuleneb 15.03.2011 sõlmitud müügilepingutest nr 0124812L ja XXX millega hageja ostis kostjalt metsaveoki Volvo FH 12 ja metsaveohaagise XXX (I kd, t lk 912). Nende lepingute sõlmimises ning ka selles, et hind on tasutud vaidlus puudub. Vaidlus seisneb selles kas kostja on hagejale lepingute objektid üle andnud. Lepingute p 5 kohaselt kinnitab hageja, et eseme valdus on talle üle läinud, ta on eelnevalt esemega tutvunud ning loobub õigusest esitada eseme tehnilisest seisundist tulenevaid mistahes pretensioone müüja vastu. Tegelikkuses asub veok ja haagis Venemaal ning hagejal vara valdus puudub. Kohus peab andma hinnangu, kas vara valdus on hagejale üle antud, s.o kas kostja on müügilepingu täitnud. Kohus asub alljärgnevale seisukohale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi on vallasomandi tekkimiseks vajalik: 1) omandiõiguse ülemineku kokkulepe ja 2) valduse üleandmine. Poolte vahel oli omandiõiguse ülemineku kokkulepe. Otsest valdust aga üle ei antud. Valduse ülemineku osas on õiguskirjanduses avaldatud seisukohta, et valduse üleandmine ei pruugi vältimatult toimuda üksnes vahetult võõrandajalt omandajale, n-ö käest kätte, vaid lubatavad on ka teatud modifikatsioonid. Nõutav ei ole (asjaõigusliku) kokkuleppe sõlmimise ja valduse üleandmise ajaline kokkulangevus. Asja üleandmine on võimalik ka kaudse valduse üleandmisega ilma et muutuks vahetu võim vallasasja suhtes (vt P. Varul. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura: 2014, lk 419-420). AÕS § 93 kohaselt „kui asi on

kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.“ Seda sätet kohaldatakse juhul, kui võõrandajal puudub valdus (näiteks on ta asja kaotanud ning kolmas isik on selle leidnud, sellisel juhul kuulub omanikule seadusest tulenev väljanõudeõigus). Neil juhtudel asendab asja valduse omandajale üleandmine asja kolmandast isikust valdaja vastu suunatud väljanõudeõiguse loovutamine, s.o väljanõudeõiguse loovutamine on võrdsustatud valduse üleandmisega. Omandi üleminek ei sõltu siin sellest, kas ja millal omandaja oma väljanõudeõigust teostab (vt samas, lk 430-431). Antud juhul oli sõiduk ja haagis Venemaal kolmanda isiku valduses. Pooled olid sellest lepingute sõlmise ajal teadlikud. Lepingute p 6 kohaselt leppisid pooled kokku, et kõik esemega seotud nõuded esitab hageja kolmanda isiku vastu. Sellega on kostja loovutanud hagejale eseme väljanõudeõiguse. Tunnistajana üle kuulatud XXX kinnitas, et müügilepingute eesmärgiks oli, et hageja saaks auto ja haagise omanikuks, et neid oleks võimalik Venemaalt ära tuua. Tunnistaja XXX andis ütlusi, kuna auto oli Venemaal ja liisinglepingujärgse kohustuse eest vastutas hageja garantiikorras tundus mõistlik, et liisingleping vormistatakse ümber laenulepinguks ja hageja vara omanikuks; see võimaldas vaidlust Venemaal paremini pidada. Seega olid pooled lepingute sõlmimise ajal teadlikud, et lepingute objektiks olev vara asub Venemaal ning kostjal puudub vara otsene valdus. Kohtu hinnangul nähtub lepingute tekstist selgelt, et kostja on hagejale loovutanud vara väljanõudeõiguse ning sellega tuleb kostja müügilepingute järgne asja üleandmiskohustus AÕS § 93 järgi täidetuks lugeda. Kuivõrd kostja on müügilepingujärgse kohustuse täitnud, ei ole ta lepingut rikkunud. Seetõttu puudub alus ka kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, mis eeldab VÕS § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumist. Samuti ei ole tegemist alusetu rikastumisega, sest kostja ei ole õigusliku aluseta midagi saanud. Hageja tasus (laenulepingu kaudu - I kd, t lk 86-93) müügilepingute järgse müügihinna. Sellega täitis hageja oma müügilepingust tuleneva kohustuse. Kostja andis omandi hagejale üle täites sellega müügilepingujärgse kohustuse. Nagu varem märgitud ei oma tähendust väljanõudeõiguse teostamise tulemused. Seetõttu ei tulene müügilepingutest alusetut rikastumist VÕS § 1027 jj tähenduses. Kui antud situatsiooni vaadelda laiemalt, siis seisnesid sõidukit ja haagist puudutavad suhted selles, et kostja finantseeris nimetatud vara ostu XXX OÜ jaoks (I kd, t lk 63-76), seda liisingkohustust garanteeris hageja (I kd, t lk 7780). Kostja oli vara omanik. Liisinglepingust tulenevad kohustused ei olnud müügilepingute sõlmimise ajaks täidetud, samuti ei olnud kostjale kui vara omanikule tagastatud vara ennast. Selles suhtes oli kostja õigustatud saama vara eest raha ning garantiikohustuse ümbervormistamine müügilepinguks on lubatav, sest pooled saavad oma õigussuhteid vabalt ümber kujundada. Ka õigussuhteid laiemalt analüüsides ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostja oleks raha alusetult saanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja varalise nõude summas 42 720,94 eurot ja viiviste saamiseks rahuldamata. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata puudub vajadus analüüsida kostja tasaarvestusavaldust, mis oli esitatud juhuks kui kohus hagi rahuldab. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu ning esitas selle vaidlustamiseks täiendava nõude paludes tuvastada XXX OÜ ja hageja vahel 06.04.2006 sõlmitud liisinglepingutest nr XXX ja XXX tulenevate kohustuste puudumine (I kd, t lk 81-85, 128-129). Kohus märgib esmalt seda, et kohtu hinnangul puudus vajadus antud nõude esitamiseks, kohus on seda ka selgitanud (II kd, t lk 1). Haginõudele on kostja esitanud tasaarvestuse avalduse (antud juhul tingimuslikult). Selle avalduse menetlusliku vormina on kohtupraktika aktsepteerinud kostja vastust (mitte vastuhagi). Kuivõrd tasaarvestusavaldus on esitatud ilma nõudeta, saab sellele kohtu hinnangul vastu vaielda samuti ilma nõude esitamiseta. Samas ei saa hagejale keelata nõuete esitamist. Kuna

aga antud juhul on tegemist sisuliselt hageja vastuväitega kostja alternatiivsele vastuväitele, ning kostja alternatiivset vastuväidet puudub vajadus menetleda, puudub vajadus menetleda ka hageja täiendavat nõuet. Alternatiivsed nõuded on kohtupraktikas lubatavad, kuid nendeni jõutakse vaid siis, kui esineb vastav tingimus (TsMS § 370 lg 2: näiteks vaid juhul, kui hagi rahuldatakse vms). Antud juhul seda tingimust ei esine (nõude lahendamise tingimuseks oleks olnud tasaarvestusavalduse vastuväitega kohupoolne nõustumine) ja kohus hageja täiendavat nõuet kui alternatiivset nõuet kostja alternatiivsele vastuväitele ei analüüsi. Selgitavalt osundab kohus hageja täiendava nõude osas siiski VÕS § 155 lg-le 2. Täiendava nõudega soovis hageja tuvastada, et garanteeritav kohustus puudub. VÕS § 155 lg 2 kohaselt „garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele.“ See tähendab seda, et garantiilepingust tulenevad kohustused on täiesti sõltumatud lepingust, millest tulenevaid kohustusi ta tagab. Garantii puhul ei ole võimalik esitada mingeid garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid, esitada võib üksnes garantiist tulenevaid või garantiis lubatavaid vastuväiteid (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura: 2006, lk 528-529). Ka garantiikirjades on märgitud, et garantii andja kohustus hageja ees ei sõltu liisinglepingust ega selle kehtivusest (p 2). Hageja täiendav nõue jääks seetõttu sellisel kujul ka sisuliselt rahuldamata. Hageja on kostja tasaarvestusavalduse vastuväitena esitanud ka õiguste kuritarvitamise väite TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 järgi. Kuivõrd kohus tasaarvestusavaldust ei analüüsi, puudub vajadus seda väidet täpsemalt uurida. Siinkohal märgib aga kohus, et ka hagi aluseks olevates müügilepingutes on kirjas, et hagejal puuduvad müügilepingute esemeks olevate esemetest tulenevad mistahes pretensioonid kostja vastu, ometi on hageja hagi kohtusse esitanud. Seetõttu on hageja ka endale lubanud samasugust käitumist, mida ta kostjale ette heidab. Asja lahendamisel ei oma tähendust kostja väited, et hageja ja liisinguvõtja on seotud isikud ega vaidlus sellest, kas hageja on kahju hüvitamist kohtueelselt nõudnud või mitte. Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks. Kohtuistungil andis kohus pooltele menetluskulude esitamiseks aega kuni 06.04.2015 ja vastuväidete esitamiseks kuni 13.04.2015. Kostja esitatud menetluskulu dokumentide kohaselt on kostja menetluskulud 1 860 eurot. Kostja menetluskulud koosnesid õigusabist (kuni kohtuistungini 24 tundi, kohtuistung koos ettevalmistusega 3 tundi ja menetluskulu dokumendi koostamine 4 tundi) tunnihinnaga 60 eurot. Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu. Siinkohal märgib kohus, et vastuväidete esitamise ajaks esitas hageja tõenäoliselt ekslikult 13.11.2014 esitatud menetlusdokumendi, kuid vaatamata sellele hindab kohus hageja sisulisest vastuväitest tulenevalt kostja menetluskulusid tervikuna. Kohus leiab, et kostja menetluskulud on osaliselt põhjendatud. Kokku on kostjal kulunud õigusabi 31 tunni ulatuses. Hageja menetluskulude osas märgib kostja, et õigusabile ei saanud kuni kohtuistungini kuluda rohkem kui 20,5 tundi. Kohtu hinnangul ei saanud ka kostjal rohkem õigusabile kuluda, sest kostja vastused korrespondeeruvad hageja nõuetele. Kohus

määrab ka kostja põhjendatud menetluskulude suuruseks kuni kohtuistungini 20,5 tundi. Kohus nõustub, et kohtuistungil osalemiseks ja selleks ettevalmistamiseks võis kuluda kokku 3 tundi. Kohus ei nõustu, et menetluskulu dokumendi koostamiseks kulus rohkem kui kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks. Kohus määrab menetluskulu dokumendi koostamiseks 0,5 tundi, sest see dokument ei hõlmanud kostja jaoks ulatuslikku dokumentatsiooni ega keerukat argumentatsiooni. Kokku määrab kohus õigusabi mahuks 21 tundi. Kohus peab seda mahtu põhjendatuks arvestades ka seda, et hageja õigusabi maht oli menetluskulu taotluse kohaselt 54,25 tundi. Menetluskulu väljamõistmiseks on vajalik kuludokument, s.o dokument, millest nähtuks menetlusosalise kohustus kulu kanda. Vajalik ei ole see, et kulu oleks ka tegelikult kantud (näiteks arve tasutud). Antud juhul on kostja esitanud koostöölepingu, mille alusel lepinguline esindaja (Swedbank AS-i jurist) osutas kostjale õigusabi. Sellest lepingust nähtub kostjale õigusabi eest tasumise kohustus ning kohus peab seda piisavaks menetluskulusid tõendavaks dokumendiks. Osutatud õigusabi tunnihind 60 eurot vastab turusituatsioonile ega ole ülepaisutatud. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud on kostja lepingulise esindaja kulud moodustavad (21 x 60) 1 260 eurot. Kohus mõistab need menetluskulud hagejalt välja. Kostja on palunud välja mõista ka menetluskulude viivis (I kd, t lk 60), mille kohus TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.