2-14-62869/47 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 19.12.2014 esitas TK (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Liira & Ko (kostja I) vastu varalise kahju 8160 eurot ja kohtu äranägemisel õiglase mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja 11.03.2015 esitatud täiendatud hagiavalduse alusel kaasas kohus 16.03.2015 määrusega kaaskostjatena menetlusse RB (kostja II) ja VS (kostja III). Hageja taotles hambaarst RB ja hambatehnik VS kaasamist kostjatena solidaarselt esialgse kostjaga. Hageja palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 8160 eurot. Hambaarst RB ja hambatehnik VS vastutavad hageja arvates VÕS § 758 lg 2, § 770 lg 1 ja § 130 lg 1 alusel tekitatud kahju eest. Vastuseks kohtu 12.03.2015 nõudele seoses hambatehnik VS kostjana kaasamise osas selgitas hageja VÕS § 758 lg-le 2 viidates, et hageja arvates on hambatehnik iseseisev tervishoiuteenuse osutaja. Hageja eeldas, et hambatehnik töötab kostja I juures töölepingu alusel ja palus kohtul kostjalt I nõuda töölepingu esitamist või kui hambatehnik osutas teenust muul lepingulisel alusel, siis sellise lepingu esitamist. Hagiavalduse ja 11.03.2015 esitatud täiendatud hagiavalduse kohaselt teostati ajavahemikul veebruar-juuli 2013 kostja I poolt hambaravi ja ülemise ning alumise lõualuu proteesimine stomatoloog RB (kostja II) ja hambatehnik VS (kostja III) poolt. Hageja tasus kostjale I hambakulla eest 3060 eurot ja ravi ning proteesimise eest 5100 eurot, kokku 8160 eurot. Kuna ravi ja proteesimine olid tehtud ebakvaliteetselt, pöördus hageja 29.08.2013 pretensiooniga kostja II poole, kes oli nõus tasuta teostama hammaste korrigeerimise. Kuigi hambaarst RB andis nõusoleku eemaldada kõik proteesid ja valmistada uued hambakroonid, ei ole hagejal tema vastu enam usaldust – proteesimisel kasutasid kostjad teistsugust kulda kui oli kokku lepitud, töö tehti ebakvaliteetselt. Hageja nõudis nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, leides, et hageja ja kostja I sõlmisid tervishoiuteenuse lepingu, mis seisnes hageja hammaste ravis ja sellele järgnevas üla- ja alalõua proteesimises. Hagejale ei osutatud tervishoiuteenust kooskõlas VÕS § 762 sätestatud kvaliteediga ega järgitud seadusest tulenevat hoolsuskohustust. Kostjad on oma kohustusi süüliselt rikkunud tervishoiuteenuse osutamisel ja põhjustanud sellega hagejale kahju,

mistõttu vastutavad VÕS §770 lg 1 alusel. Hageja leidis, et raviviga on tõendatud Baltic Medical Partners OÜ ja Harjudent Hambaprotees OÜ teatistega. Hageja käis 16.12.2013 konsultatsioonil Harjudent Hambaprotees OÜ hambaravi- ja proteesimiskabinetis, kus hambaarst-protesist dr. RM vaatas metallokeraamilised sillad üle ja tegi kokkuvõtte, et töö on teostatud ebakvaliteetselt ning sillad tuleks üldse eemaldada. 25. ja 45 hamba konsoolid olid patsiendil liiga sügaval limaskestas, andsid valuaistinguid. Röntgenuuringul tuvastati, et 15. hamba juur on jäänud kostjate poolt täitmata ja sellist hammast ei oleks tohtinud üldse proteesida. 35. hamba juuretäidis on osaline ning valutab seetõttu. Sisuliselt samale järeldusele tuli ka Baltic Medical Partners OÜ hambaarst TJ, kelle juurde hageja pöördus 02.06.2014 konsultatsiooni saamiseks. Dr. J tuli järeldusele, et valmistatud kroonid ja sillaproteesid tuleks eemaldada ja teha uus töö. Tõendilt nähtuvad patsiendi vaevused metalli maigu osas tema suus ja vale hambumuse kõrgus. Hageja kahju seisneb hagi kohaselt ebakvaliteetse hambaravi eest kantud reaalsetes kulutustes. Eeltoodust tulenevalt soovis hageja kahju hüvitamist tasutud kullasulami eest, mis ei vastanud kokkuleppele ja ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise eest. Kuna ebakvaliteetsed hambakroonid valmistasid hagejale ebamugavust ja valu (tugeva igemepõletiku tagajärjel ülespaistetanud ja valutavad igemed, mis takistavad mh mälumist ning pidevad peavalud mitme kuu jooksul) ja proteeside vahepealse puudumise tõttu oli rikutud hageja näo esteetika, mis tekitas suhtlemisprobleeme, soovis hageja saada mittevaralise kahju hüvitamist mõistlikus summas kohtu äranägemisel. Alternatiivselt põhjendas hageja oma nõuet VÕS § 189 lg 1 alusel, tuginedes tervishoiuteenuse osutamise lepingust faktilisele ja konkludentsele taganemisele (kd I tl 117, 170) ja paludes kohustada kostjaid solidaarselt tasuma hagejale 8160 eurot, märkides, et hageja on nõus üle andma proteeside sulami koheselt materjali- ja tööraha laekumisel tema kontole. Kostjate vastuväited Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad olid seisukohal, et hageja ja kostjate vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu sisuks on hageja ülemise ja alumise lõualuu proteesimine. Kostjad ei tegelenud hageja hammaste ravimisega. Proteesimise alustamiseks oli tehtud hageja ülemise ja alumise lõualuu röntgen. Röntgeni alusel selgus, et takistused proteesimiseks puuduvad (hambajuurte põletikku ega muud takistust ei olnud). VÕS § 766 lõikes 2 sisaldub tagajärje garanteerimise keeld, selle sätte kohaselt ei või tervishoiuteenuse osutaja reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust. Inimorganismi eripärast tulenevalt võib soovitud tulemus jääda saabumata olenemata tervishoiuteenuse osutaja pingutustest, seetõttu ei saa tervishoiuteenuse osutaja kuidagi tagada lõpptulemust. Silmas peab pidama ka seda, et lepingu täitmise hindamisel tagantjärele ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Hageja ei kinnitanud dokumentaalselt oma väidet, et proteesimine oli teostatud ebakvaliteetselt. Kostjatele jääb ebaselgeks, milles seisneb töö ebakvaliteetsus. Kostjad on teavitanud hagejat läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Seega teavitamiskohustus on kostjate poolt täies ulatuses täidetud. Tõele ei vasta hageja väide sellest, et hageja ja kostjad leppisid kokku, et ülemiste proteeside valmistamisel kasutatakse ainult kollast kulda“. Hagejal tuleb tõendada, et poolte vahel oli kokkulepe just ülalmainitud tingimustel. Siinkohal juhtisid kostjad

tähelepanu, et meditsiinis puudub mõiste „kollane kuld“. Proteeside ja muude med. esemete valmistamiseks kasutatakse nn meditsiinilist kulda/hambakulda ehk spetsialiseerutud ettevõtjatelt ostetud kuld, millel on vastavuse sertifikaat. Proteesimisel on kasutatud kaks kulla sorti, milles proov erineb mitteoluliselt. Mõlemad kullaproovid vastavad meditsiinilistele sertifikaatidele. Hagiavaldusele lisatud 07.01.2014 Harjudent Hambaprotees OÜ arsti RM poolt väljastatud teatest ega Baltic Medical Partners OÜ hambaarsti TJ poolt väljastatud teatisest ei tulene, et kostjate töö on ebakvaliteetne. Samuti leidsid kostjad, et tõendamata on mittevaralise kahju olemasolu ning põhjuslik seos kostjate tegevusega. Kostjad olid seisukohal, et just patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Kostjad olid seisukohal, et teostatud töös puuduvad igasugused ravivead. Hageja ei esitanud kohtule veenvat tõendit oma paljasõnaliste väidete kinnitamiseks. Kostjad märkisid, et kui patsient kahtleb talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedis, võib ta pöörduda tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel tegutseva tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Kostjad olid seisukohal, et hageja poolt esitatud teiste hambaarstide poolt väljastatud arvamuste puhul ei ole tegemist usaldusväärsete ja nõuetekohaste tõenditega, kuna tegemist pole sõltumatu ekspertidega, vaid kostjate konkurentidega, kelle eesmärgiks võib olla kasu saamine hageja arvelt. Kostjad olid seisukohal, et usaldusväärseks tõendiks oleks antud juhul ekspertkomisjoni otsus. Samuti märkisid kostjad, et hagejal on õigus käia mitmete arstide konsultatsioonidel või soovi korral ravil, kuid see ei anna alust arvata, et kostjate I ja II diagnoos oleks olnud vale. Kostjad esitasid kohtule dr. VT poolt väljastatud arvamuse, mille palusid kaasata käesolevasse menetlusse tõendina. Nimetatud dokumendiga tõendasid kostjad, et kostjate töös puuduvad igasugused ravivead. Proteesid ajutisele tsemendile olid hageja suhu paigaldatud 11.04.2013. Hageja kandis neid ca kuu aega. 20.05.2013 visiidil kinnitas hageja, et hambad pole tundlikud ning tema tunneb ennast hästi ning soovib proteesimist püsitsemendiga. Esmaselt tuli hageja kostjate I ja II juurde kaebusega 26.08.2013, kaebuse sisuks oli allergia kullale, mis on senini hageja poolt tõendamata. Peale seda ei ilmunud hageja arsti juurde. Läbirääkimiste korras olid kostjad nõus tegema vastutuleku patsiendile ning arst RB nõustus võtma patsiendi vastu igal viimasele mugaval ajal ning korrigeerima vajadusel proteese. Läbirääkimiste korras ei soovinud hageja arsti juures käia ega parenduste tegemist. Kostjad olid seisukohal, et hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kostja III oli seisukohal, et tema ei ole vastutavaks isikuks hageja suhtes, kuna hageja ei sõlminud temaga lepingut ning kostja III ja kostja I vahel puuduvad töösuhted. Maakohtu otsus 27.04.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 650 eurot ja kostja III kasuks menetluskulud summas 180 eurot. Samuti määras kohus, et hageja poolt kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ning kostja I vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping (tl 82). Seejuures kostja arvates tervishoiuteenuste

osutamise leping seisnes vaid hammaste proteesimises, kostja ei tegelenud hageja hammaste raviga. Kuigi kostja I tegeleb ka hammaste raviga, siis kostja leidis, et hagejaga selles kokku ei lepitud, kuna hagejal olid hambad enne proteesimist korras (tl 82). Kohus märkis, et võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes III (P. Varul, I, Kull, V. Kõve, M. Käerdi) lk 294 on ka hammaste proteesimist peetud üheks võimalikuks tervishoiuteenuse osutamise lepingu alaliigiiks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tulenevalt VÕS § 759 loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. Kuna kostja I osutas hagejale tervishoiuteenust (sh alustas tervishoiuteenuse osutamisega hammaste proteesimise osas 11.04.2013, lisaks eelnevad konsultatsioonid, proovid, röntgen jm vt tl 4042), siis ka seetõttu tuleb lugeda, et hageja ning kostja I vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuste osutamise leping. Seega lahendab kohus käesoleva vaidluse lepingut reguleerivate sätete alusel. Hageja nõuete põhjendatuse hindamisel märkis kohus esmalt, et sõltumata muudest asjaoludest on igal juhul põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata hagi hambatehnik VS (kostja III) vastu. VÕS § 758 lg 2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Kohus leidis, et VS kui hambatehnik ei kuulu VÕS § 758 lg 2 sätestatud loetellu. Hambatehnik VS ei olnud iseseisvaks tervishoiuteenuse osutajaks, ka hagi kohaselt sõlmis hageja tervishoiuteenuse osutamise lepingu kostjaga I. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes III lk 296 on VÕS § 758 lg 2 kommentaarina märgitud, et tervishoiutöötaja võib vastutada enda tegevuse eest solidaarselt tervishoiuteenuse osutajaga siis, kui tervishoiutöötajaga on sõlmitud tööleping või muu sarnane leping. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes III lk 296 selgitatakse, et VÕS § 758 lg-s 2 on seadusandja soovinud suurendada arsti tsiviilõiguslikku vastutust, kuna arsti kätte on usaldatud kõige väärtuslikumad õigushüved. Hambatehnik VS ei ole arst, samuti ei vasta ta muule VÕS § 758 lg-s 2 näidatud isiku määratlusele ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, nagu oleks kostjaga III sõlmitud tööleping või muu sarnane leping. Kostjate esindaja selgitas 15.04.2015 kohtuistungil, et "OÜ Liira & Ko ning VS vahel ei ole sõlmitud töölepingut ega muud sarnast lepingut. OÜ Liira & Ko ning VS vahel oli üksnes suuline koostööleping. OÜ Liira & Ko tellimusel tehti teatud tööd VS poolt, kusjuures VS ei saa osutada raviteenust. VS-l on oma firma, tema tegevusvaldkond ei nõua litsentsi ega registreerimist ja seda temal ka ei ole“(tl 169). Hageja väide, et tervishoiuteenus on oma väljenduse leidnud ka kostja III tegevuse läbi, ei anna alust kostja III iseseisvaks tsiviilõiguslikuks vastutuseks hageja ees VÕS § 758 lg 2 järgi. Samuti ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kaaluda kostja III iseseisvat tsiviilõiguslikku vastutust hageja ees mistahes muul õiguslikul (sh deliktilisel) alusel. Kohus leidis, et lisaks kostjale III on hagi põhjendamatu ka teiste kostjate suhtes. Kostjad on hageja arvates oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel süüliselt rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale kahju, mistõttu kostjad vastutavad VÕS § 770 lg 1 alusel. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes III lk 312 selgitatakse, et dokumenteerimiskohustuse rikkumine,

mis annab aluse tõendamiskoormuse ümberpööramiseks, peab olema ulatuslik. Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul jäetud hagejale tervishoiuteenuse osutamine nõuetekohaselt dokumenteerimata, kindlasti ei ole aga dokumenteerimiskohustuse rikkumine ulatuslik (vt 4042 esitatud hageja diagnoosi ja raviloo väljavõte, mille koostas kostja II). Seega pidi kostjate vastutuse aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et kostjad oleksid hageja hammaste proteesimisel toime pannud ravivea. VÕS § 770 lg 1 on sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Käesoleval juhul on raviviga hageja arvates tõendatud Harjudent Hambaprotees OÜ ja Baltic Medical Partners OÜ teatistega. Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatisest nähtuvalt (tl 22) pöördus hageja nende poole 16.12.2013 ehk rohkem kui pool aastat pärast hammaste proteesimist ja kaks kuud pärast viimast visiiti kostja Osaühing Liira & Ko juurde, mille käigus alumine sild hageja suust eemaldati (tl 42). Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatises viidatakse 25. hamba ja 45. hamba pressimisele limaskesta liialt sügavale, mis põhjustab valu; samuti valutab 35. hammas osalise juuretäidise tõttu (tl 22). Samas ei nähtu Harjudent Hambaprotees OÜ teatisest, et teatise koostaja arvates oleks just kostjad tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravivea või diagnoosivea ega põhjendatud, milles konkreetselt selline viga võiks seisneda. Harjudent Hambaprotees OÜ teatises viidatakse röntgenpildi alusel sellele, et 15. hambal on juur täitmata ja täitmata juurega ei oleks tohtinud hammast kroonida, kuid ka see tõdemus ei selgita, kes ja mil viisil on teatise koostaja arvates teinud ravivea hageja suhtes. Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatises esitatud soovitus eemaldada sillad ja põhjused kõrvaldada jääb arusaamatuks nii keeleliselt kui sisuliselt, arvestades mh asjaolu, et juba 17.10.2013 visiidi käigus kostja I juurde eemaldati hageja suust alumine sild (tl 42). Kostja II selgitas kohtuistungil, et „Proteesimisel on mitmeid võimalusi. Kuna hageja esitatud arsti tõendi kohaselt oli hammas nr 35 probleemne, siis meie tõendi alusel see hammas oli terve ega takistanud proteesimist. Mis puudutab 15. hammast (tl 22), see oli nn surnud hammas ja selle hambaga polnud võimalik tegeleda ja selle juurt polnud vaja täita. Röntgeni kohaselt (tl 56) hageja hammastes enne proteesimist polnud põletikke“ (tl 171). Kostja väiteid kinnitab ka OÜ Apollonia Hambaravi stomatoloogi VT poolt koostatud dokument, milles ei ole sedastatud vastunäidustust hageja hammaste proteesimiseks (tl 158). Hageja poolt esitatud Baltic Medical Partners OÜ 02.06.2014 teatises esitatud soovitus eemaldada valmistatud kroonid ja sildproteesid ning teha uus töö (tl 23) ei nähtu samuti, et teatise koostaja arvates oleks just kostjad tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravivea või diagnoosivea ega põhjendatud, milles konkreetselt selline viga võis seisneda. Soovitusel rohkem kui aasta pärast proteeside paigaldamist need eemaldada võib olla väga erinevaid põhjuseid, mh ka hageja subjektiivsed kaebused, kuid sellest ei tulene, et just kostjad oleksid teinud ravivea. Pealegi, nagu juba märgitud, juba 17.10.2013 visiidi käigus kostja I juurde eemaldati hageja suust alumine sild (tl 42). Kohtul puuduvad ka andmed, mida hageja vahepeal oma hammastega tegi (kas hageja lasi hambaid ravida või teha muid protseduure pärast viimast visiiti kostja I poole 17.10.2013) enne teiste hambaarstide poole pöördumist. TsMS § 232 kohaselt otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Arvestades eeltoodud kaalutlusi leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid kostjate ravivea kohta. Kostja on väitnud ka seda, et pooltevaheline tervishoiuteenuste osutamise leping seisnes vaid hammaste proteesimises, kostja ei tegelenud hageja hammaste raviga (tl 82). Kostja selgitas, et kuigi kostja tegeleb ka hammaste raviga, siis hagejaga selles kokku ei lepitud, kuna hagejal olid hambad enne proteesimist korras (selle kohta esitas kostja tl 56 asuva röntgenpildi).

Kohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale, sest hageja ei ole tõendanud, et kostjatega oleks kokku lepitud ka hageja hammaste ravis. Kostja on maksnud hagejale proteesimise eest 5100 eurot ja hambakulla eest 3060 eurot, kokku 8160 eurot (tl 1 ja 8), seega ei ole hageja tasunud kostjatele hammaste ravi eest. Kohus märkis, et kuigi ka hammaste proteesimise puhul peab VÕS § 762 kohaselt olema tagatud teenuse osutamine vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda teenust tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavalise oodatava hoolega, ei ole kohtule esitatud tõendeid kostjate poolt nimetatud kohustuste rikkumise kohta. Proteesimise alustamiseks oli tehtud hageja ülemise ja alumise lõualuu röntgen (tl 56), lisaks eelnevad konsultatsioonid, proovid, röntgen jm (vt tl 40-42). Hageja pole ümber lükanud kostjate vastuväidet, et röntgeni põhjal takistused proteesimiseks puudusid (hambajuurte põletikku ega muud takistust polnud). Kostjate kohustuste rikkumist ei nähu ka tl 40-42 esitatud hageja diagnoosi ja raviloo väljavõttest. Nimetatud dokumendi kohaselt 20.05.2013 visiidil kinnitas hageja, et hambad pole tundlikud ning ta tunneb ennast hästi ning soovib proteesimist püsitsemendiga. Esmakordselt tuli hageja kostja juurde kaebusega 26.08.2013, kusjuures kaebuse sisuks oli mh „allergia kullale.“ Kostja pakkus hagejale mh sildade äravõtmist ja uute tegemist (tl 4142). Hageja jättis korduvalt vastuvõtule tulemata (tl 41-42), töö ümbertegemisega hageja ei nõustunud, sest kaotas enda sõnul usalduse kostja vastu (tl 2, tl 83). Kohus märkis, et on täiesti võimalik, et tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel võisid hagejale tekkida teatavad komplikatsioonid, nt hammaste valutamine, põletikud igemetes, raskendatud mälumine vms. Samas kohus selgitas, et VÕS § 766 lg-s 2 sisaldub tagajärje garanteerimise keeld, selle säte kohaselt ei või tervishoiuteenuse osutaja reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust. Kohus nõustus kostjaga, et inimorganismi eripärast tulenevalt võib soovitud tulemus jääda saabumata olenemata tervishoiuteenuse osutaja pingutustest, seetõttu ei saa tervishoiuteenuse osutaja kuidagi tagada lõpptulemust. Õige on kostjate vastuväide, et lepingu täitmise hindamisel tagantjärele ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Kostjate kohustuste rikkumist tervishoiuteenuste osutamise lepingu alusel asjas esitatud tõendite alusel kohus tuvastanud ei ole. Kohus märkis, et käesoleva asja õigeks lahendamiseks ei ole oluline hageja poolt viidatud kullaproovide erinevus ja sellega seotud tõendid. Vastuseks kohtu 10.03.2015 kohtuistungil esitatud küsimusele seoses hageja viidatud kullaproovide väidetava erinevuse tähtsusele käesolevas asjas vastas hageja esindaja, et tegemist on emotsionaalse väitega ja sellisest väitest ei tulene rahalist nõuet (tl 83). Samuti küsis kohus hagejalt 10.03.2015 kohtuistungil, et kas hageja väited paigaldatud proteeside kullasisalduse väidetavast mittevastavusest poolte kokkuleppele omavad hageja arvates mingit tähendust seoses hageja väitega kostja raviveast. Hageja esindaja vastas kohtu küsimusele, et hageja pole tuginenud sellele. Hageja pole ka hiljem tuginenud sellele, et proteeside kullasisalduse erinevust võiks vaadelda raviveana või et sellest võiks tuleneda kostjate vastu rahaline nõue. 15.04.2015 kohtuistungil jäi hageja 10.03.2015 kohtuistungil esitatud seisukohtade juurde (tl 168). Kokkuvõttes leidis kohus, et kostjad ei ole süüliselt rikkunud oma kohustusi hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ega põhjustanud hagejale kahju. Hagi ei ole võimalik rahuldada ka alternatiivselt VÕS § 189 lg 1 alusel ehk tuginedes tervishoiuteenuse osutamise lepingust faktilisele ja konkludentsele taganemisele (tl 117, tl 170). VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kuna kohus ei tuvastanud kostjate poolset olulist lepingurikkumist, siis ei olnud hagejal õigust tervishoiuteenuse osutamise lepingust taganeda. Rahuldamata jääb ka hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest käesolevas asjas ei esine mittevaralise

kahju hüvitamise eeldusi: kohtule pole esitatud tõendeid selles, et kostjad oleks oma kohustuste süülise rikkumisega põhjustanud hagejale mittevaralise kahju. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt hageja kanda. Samuti määras kohus TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate I ja II menetluskulude üldsummaks 650 eurot (seisuga 16.04.2015). Kostjad kinnitasid, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-14-62869 ning ei sisaldu käibemaksu. Kostjate I ja II menetluskulude nimekirja kohaselt on teostatud toiminguteks: hagiavaldusega tutvumine ja vastuse ettevalmistamine ning kohtusse esitamine (2h 15min, 29.01.2015) – 200 eurot (90 eurot/tund); 10.03.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine (1,5h) – 135 eurot; täpsustatud hagiavalduse analüüs ja 31.03.2015 vastus täpsustatud hagiavaldusele (1,5h) – 135 eurot; 10.03.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine (2h) – 180 eurot. Kostja III menetluskulud seisnevad 10.04.2015 konsulteerimises, kohtule esitatud menetlusdokumentide arutlemises ja õigusliku positsiooni väljatöötamises (2h) – 180 eurot. Kostjad palusid hagejalt välja mõista kostjate I ja II menetluskulud kostja I kasuks summas 650 eurot ning kostja III kasuks menetluskulud summas 180 eurot. Kohus märkis, et hageja ei ole kostjate menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid esitanud, kuid vaatamata sellele peab kohus hindama kostjate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Seejuures tugines kohus TsMS § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kohus rahuldas kostjate avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks, leides, et kostjate menetluskulud on olnud käesolevas asjas põhjendatud ja vajalikud ning kostjate lepingulise esindaja ajakulu ja tunnitasu (90 eurot/h) on käesolevas asjas mõistliku suurusega. Kuigi kostjate esindaja on menetluskulude nimekirjas märkinud ekslikult kahekordselt ettevalmistuse ja osalemise 10.03.2015 kohtuistungil, on kohtul võimalik toimiku vahendusel kontrollida, et kostjate esindaja osales ka 15.04.2015 käesolevas asjas toimunud kohtuistungil. Kohus leidis, et kuna kostja taotleb käesolevas asjas menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta summas, siis ei ole käibemaksu küsimus oluline. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märkis kohus kostjate avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seoses kostjate taotlusega menetluskulude viivise osas arvestada esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevus märkis kohus, et täitmine erinevate kohustuste katteks on reguleeritud VÕS §-s 88 ning kohus ei pea vajalikuks antud küsimust regulaarida käesolevas otsuses. Apellatsioonkaebus 27.05.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.04.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate väide, et hagejale osutati vaid proteesimise raviteenust, pole millegagi tõendatud ning selline väide on vastuolus kahe hageja esitatud tõendiga. Hageja käis 16.12.2013 konsultatsioonil Harjudent Hambaprotees OÜ hambaravi- ja proteesimiskabinetis, kus hambaarst-protesist dr. RM vaatas metallokeraamilised sillad üle ja tegi kokkuvõtte, et töö on teostatud ebakvaliteetselt ning sillad tuleks üldse eemaldada. 25. ja 45 hamba konsoolid olid patsiendil liiga sügaval limaskestas, andsid valuaistinguid. Röntgenuuringul tuvastati, et 15. hamba juur on jäänud kostjate poolt täitmata, sellist hammast ei oleks tohtinud üldse proteesida. 35. hamba juuretäidis on osaline ning valutab seetõttu. Sisuliselt samale järeldusele tuli ka Baltic Medical Partners OÜ hambaarst TJ, kelle juurde hageja pöördus 02.06.2014 konsultatsiooni saamiseks. Dr. J tuli järeldusele, et valmistatud kroonid ja sildproteesid tuleks eemaldada ja teha uus töö. Tõendilt nähtuvad patsiendi vaevused metalli

maigu osas tema suus ja vale hambumuse kõrgus. Seega nähtub neist kahest mainitud tõendist, et lisaks proteesimisele sooritati kostjate poolt muid hambaraviteenuseid (35. hamba juur täideti, aga osaliselt). Seega siiski osutati hagejale mitte üksnes proteesimise teenust, vaid hambaravi raviteenust. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-t 8. Hageja rõhutab, et ajavahe viimase hageja poolt kostja I poole pöördumise ja Harjudent Hambaprotees OÜ juurde konsultatsioonile mineku vahel ei ole aluseks selle tõendi kõrvalejätmiseks. Hageja ei olnud oma hambaid ravinud pärast kostja I teostatud viimasest raviteenuse osutamisest. Harjudent Hambaprotees OÜ teatises viidatakse röntgenpildi alusel sellele, et 15. hambal on juur täitmata ja täitmata juurega ei oleks tohtinud hammast kroonida. Erinevalt maakohtust loeb hageja sellest tõendist välja, et kuna täimata juurega hammast ei tohi proteesida, kuid ometi kostjad sooritasid proteesimise, siis on raviviga sellega tõendatud. Asjaolu, et viidatud tõendis ei kasutata otsesõnu väljendit „raviviga“, ei tähenda, et tõendi sisust poleks üheselt võimalik järeldada ravivea toimepanekut. Kes ja mil viisil on teinud ravivea hageja suhtes, selgub tsiviilasjas kogutud tõendite kogumit hinnates – kui hageja ei pöördunud pärast raviteenuse osutamist kostjate poole ega ravinud oma hambaid, siis on üksühene järeldus, et ravivea sai teha üksnes isik, kelle poole hageja raviteenuse saamiseks pöördus. Samuti ei hinnanud maakohus õigesti Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatist. Maakohtule jäi nii keeleliselt kui ka sisuliselt arusaamatuks teatises esitatud soovitus eemaldada sillad ja põhjused kõrvaldada, arvestades mh asjaolu, et juba 17.10.2013 visiidi käigus kostja I juurde eemaldati hageja suust alumine sild (tl 42). Hageja selgitab, et kuigi eemaldati alumine sild, jäi ülemine hageja suhu alles. Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 758 lg-t 2 ja §-i 759). Maakohus leidis, et VS kui hambatehnik ei kuulu VÕS § 758 lg 2 sätestatud loetellu. Hageja arvates vastutavad hambaarst RB ja hambatehnik VS solidaarselt kostjaga I hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 758 lg 2 alusel. Seejuures tugineb hageja VÕS § 758 lg-le 2 ja märgib, et kostja II kinnitas, et kostja III töötas kostja I juures koostöölepingu alusel. Kuna hageja arvates allus kostja III kostja I juures kehtinud töökorraldusele, osutas teenust samades ruumides ning tema üle valvas stomatoloog, siis on alust pidada temaga sõlmitud koostöölepingut „muuks sellesarnaseks lepinguks“. VÕS § 758 lg 2 sõnastusest ei nähtu, et sättes on toodud ammendav loetelu iseseisvalt terviseteenuse osutajatest, mis välistaks hambatehniku kaasamise kostjana ja tema vastutuse ravivea eest. Hageja arvates on hambatehnik iseseisev tervishoiuteenuse osutaja. Kostjad esitasid kohtule tõendina OÜ Apollonia Hambaravi stomatoloogi VT poolt koostatud dokumendi (tl 158). Hageja selgitab, et hageja pole kunagi kohtunud sellenimelise hambaarstiga ega ole sellenimeline hambaarst teda konsulteerinud ega osutanud muud raviteenust. Hagejal on seega alust kahelda selles tõendis ning hageja ei pea võimalikuks hinnata selle tõendi sisu ja leiab, et maakohus oleks pidanud kaaluma seda tõendit muude tõenditega seonduvalt. VT dokument sisaldab vaid hinnangut ega tõenda väidetud asjaolusid, et hageja hambad ei vajanud enne proteesimist ravi. Hageja nõustub maakohtu selgitusega seoses VÕS § 766 lg-s 2 sisalduva raviteenuse tagajärje garanteerimise keeluga, kuid jääb endale kindlaks, et antud juhul sõltumata hageja ootustest, sooritati raviteenus ravivea tegemisega – proteesimisele eelnenud ravivõtted ei vastanud kaasaja arstiteaduse tasemele ega osutatud raviteenust kostjate poolt nõutava hoolsusega, mis on tõendatud Harjudent Hambaprotees OÜ ja Baltic Medical Partners OÜ teatistega. Mõlemad nimetatud tõendid on omavahel sisuliselt sarnased, küll aga erineb neist sisuliselt kostjate esitatud VT antud dokument, seejuures on käinud hageja nende juures

konsultatsioonidel, VT juures aga mitte. VT antud dokumendist ei nähtu, kellele ja millal tehtud röntgenülesvõtet ta arvamuse andmiseks uuris, millised asjaolud seavad tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla. Maakohus on jätnud hindamata kostja I vastuse hagejale 25.09.2013, milles kostja I tunnistab, et hagejal on hammaste ja proteesidega probleeme ning pakub võimalust defektid oma kulul kõrvaldada. Sisuliselt võttis kostja I ravivea tegemise omaks ja pakkus hagejale vigade kõrvaldamist, mida hageja ei võtnud vastu kuna oli kaotanud kostja I vastu igasuguse usalduse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, hageja menetluskulud tema enda kanda ja mõista kostjate kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 27.04.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on hageja seisukohal, et tõendatud ei ole kostjate väide hagejale üksnes proteesimise raviteenuse osutamise kohta. Hageja hinnangul nähtub Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatisest (kd I tl 22) ja Baltic Medical Partners OÜ 02.06.2014 teatisest (kd I tl 23), et lisaks proteesimisele sooritati kostjate poolt muid hambaraviteenuseid (35. hamba juur täideti, aga osaliselt). Ringkonnakohus hageja eelnimetatud seisukohaga ei nõustu. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaebuse väitega, mille kohaselt on Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatisega tõendatud ravivea tegemine kostjate poolt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjas esitatud tõenditele tuginedes õigesti tuvastanud, et pooltevaheline tervishoiuteenuse osutamise leping seisnes vaid hageja hammaste proteesimises. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 ja Baltic Medical Partners OÜ 02.06.2014 teatistest ei tulene, et kostjad oleksid tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravivea või diagnoosivea. Vaatamata sellele, et maakohus on otsuse põhjendavas osas läbivalt ekslikult osundanud, et hageja viimane visiit kostja I juurde, mille käigus eemaldati hageja suust alumine sild, toimus 17.10.2013, ei mõjuta see eelnimetatud teatiste hindamise osas tehtud maakohtu õiget lõppjäreldust. Asjaolu, et hageja diagnoosi ja haigusloo väljavõttest (kd I tl 42) nähtuvalt leidis hageja viimane visiit kostja I juurde, mille käigus eemaldati hageja suust alumine sild, tegelikkuses aset 17.10.2014, ei tõenda sellegipoolest hageja väiteid kostjate poolt ravivea tegemisest ega lisaks muus kui hageja hammaste proteesimises kokkulepitust tervishoiuteenuse osutamisel. Harjudent Hambaprotees OÜ 07.01.2014 teatisest, mille järgi viibis hageja konsultatsioonil 16.12.2013, ei nähtu erinevalt kaebuses väidetust, justkui oleks 16.12.2013 konsultatsiooni käigus tehtud röntgenuuringul tuvastatud, et 15. hamba juur on jäänud kostjate poolt täitmata ja sellist hammast ei oleks tohtinud üldse proteesida. Ka ei nähtu kostjate poolt hageja hammaste raviga tegelemine hageja diagnoosi ja raviloo väljavõttest (kd II tl 40-42). Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks korrata ka maakohtu poolt esiletoodut, mille kohaselt ei ole hageja ümber lükanud kostjate vastuväidet, et proteesimise alustamiseks hageja ülemise ja alumise lõualuu röntgeni (kd I tl 56) põhjal takistused proteesimiseks puudusid (hambajuurte põletikku ega muud takistust polnud). Lisaks ei ole hageja ka tõendanud, et hageja oleks tasunud kostjatele hammaste eraldi hammaste ravi eest. Toodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus asuda maakohtust teistsugusele seisukohale selles, milles seisnes

pooltevahelise tervishoiuteenuse osutamine leping. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostjatega oleks lisaks hageja hammaste proteesimisele kokku lepitud ka hageja hammaste ravis, on maakohus põhjendatult leidnud, et selles kokku ei lepitud, kuna vajadust selleks ei tuvastatud. Lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud, et hageja hammaste proteesimisel oleks kostjad teinud ravivea või diagnoosivea. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, asudes seisukohale, et kostja III ei kuulu võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg-s 2 sätestatud loetellu ega saa viidatud sätte järgi olla iseseisva kostjana hageja ees vastutav. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid toetamaks tema väidet, et kostja III allus kostja I juures kehtinud töökorraldusele, osutas teenust samades ruumides ning tema üle valvas stomatoloog, mistõttu on alust pidada temaga sõlmitud koostöölepingut „muuks sellesarnaseks lepinguks“ VÕS § 758 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kostja III iseseisvaks vastutuseks hageja ees VÕS § 758 lg 2 järgi. Apellatsioonkaebuses on hageja esitanud vastuväite kostjate poolt 31.03.2015 menetlusdokumendi lisana esitatud tõendile – OÜ Apollonia Hambaravi stomatoloogi VT poolt koostatud dokumendile (kd I tl 158), märkides, et hageja ei ole kunagi kohtunud stomatoloog VT-ga, nimetatud arst ei ole hagejat kunagi konsulteerinud ega hagejale raviteenust osutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda eeltoodud hageja väited seada kahtluse alla kostjate poolt kohtule esitatud stomatoloog VT arvamust tõendina. Tõendist on üheselt arusaadav, et stomatoloog VT on andnud pildijärgse konsultatsiooni patsient TK kohta, seega ei oma tõendi hindamisel tähtsust asjaolu, kas hageja on nimetatud arsti juures ravil viibinud. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et vastuväite kostjate 31.03.2015 menetlusdokumendi lisana esitatud tõendile on hageja esitanud alles apellatsioonimenetluses ning maakohtu menetluses ei ole hageja nimetatud tõendi usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. 15.04.2015 toimunud kohtuistungil, kus kohus selgitas, et võtab kõik seni poolte poolt esitatud tõendid asja materjalide juurde ning ühtlasi palus kostjatel selgitada tõendi sisu ja seda, mida soovivad kostjad tõendada VT poolt koostatud dokumendiga, ei ole hageja nimetatud tõendi usaldusväärsuse ega asja materjalide juurde võtmise osas kohtule vastuväiteid esitanud. TsMS § 652 lg-st 6 juhindudes jätab kohus arvestamata hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited kostjate esitatud OÜ Apollonia Hambaravi stomatoloogi VT arvamusele. Kaebuse kohaselt on maakohus jätnud hindamata kostja I 25.09.2013 vastuse hagejale, milles kostja I tunnistab, et hagejal on hammaste ja proteesidega probleeme ning pakub võimalust defektid oma kulul kõrvaldada. Hageja hinnangul võttis kostja I sisuliselt ravivea tegemise omaks ja pakkus hagejale vigade kõrvaldamist, mida hageja ei võtnud vastu kuna oli kaotanud kostja I vastu usalduse. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud kostja I 25.09.2015 vastusest hageja pretensioonile ei nähtu erinevalt kaebuses väidetust, et kostja I oleks tunnistanud enda poolt tehtud raviviga või veel enam, selle omaks võtnud. Nimetatud vastuses on kostja I üksnes vastanud hageja poolt 29.08.2013 pretensioonis esiletoodud asjaoludele, hagejal tekkinud ebamugavuste eest vabandanud ning märkinud, et on valmis hageja vastu võtma ja kõrvaldama kõik puudused. Kostja I heasoovlikku vastutulekut hagejal tekkinud ebamugavuste omal kulul kõrvaldamiseks ei saa käsitleda ravivea tegemise tunnistamise ega selle omaksvõtuna. Lisaks peab kolleegium hagejal tekkinud ebamugavuste osas vajalikuks korrata maakohtu märgitut, mille kohaselt on täiesti võimalik, et tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel võisid hagejale tekkida teatavad komplikatsioonid, nt hammaste valutamine, põletikud igemetes, raskendatud mälumine vms. Samas ei või tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 766 lg-s 2 sisalduvast tagajärje garanteerimise

keelust tulenevalt reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust. Inimorganismi eripärast tulenevalt võib soovitud tulemus jääda saabumata olenemata tervishoiuteenuse osutaja pingutustest. Seega üksnes asjaolu, et hagejal tekkisid väidetavalt hambaproteeside paigaldamise järgselt komplikatsioonid, ei võimalda väärata maakohtu seisukohti kostjate poolt tervishoiuteenuse lepingu täitmise hindamisel. Asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väidet kostjate kohustuste rikkumisest tervishoiuteenuse osutamisel. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjate poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate menetluskuludeks apellatsiooniastmes kulud õigusabile summas 395 eurot. Avalduse kohaselt on kostjate lepinguline esindaja osutanud kostjatele apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 4 tundi ja 25 minutit tunnitasuga 90 eurot. Kostjate lepinguline esindaja on õigusabi osutamisel teinud järgmised toimingud: 27.05.2015 apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse ettevalmistamine ning kohtule esitamine – 2h 15min (200 eurot); 20.10.2015 hageja taotluse analüüs – 10min (15 eurot) ning 21.10.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine (1h) ja istungil osalemine (1h) kokku summas 180 eurot. Kostjad kinnitasid, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning käibemaksu ei sisaldu. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning ringkonnakohtu istungi kestust, leiab, et kostjate esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostjate õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Vastavalt kostjate taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostjate kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Vastuseks kostjate taotlusele arvestada seoses menetluskulude viivisega esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevus, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd täitmine erinevate kohustuste katteks on reguleeritud võlaõigusseaduse VÕS §-s 88, ei pea kohus vajalikuks antud küsimuse reguleerimist käesolevas otsuses.