Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja nõuet ei tunnista. Laenuandja ja kostja sõlmisid 19.06.2007 laenulepingu nr XXX3 195,58 euro (50 000 krooni) laenamiseks kostjale, mille kostja pidi tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 15.07.2009. Laenuandja ja kostja sõlmisid 23.03.2009 laenulepingu nr XXX3 653,88 euro laenamiseks, mille arvel kaeti laenulepingust nr XXXtulenevad kostja kohustused panga ees summas 3 654 eurot. Kostjal tekkisid 2007.a sõlmitud laenulepingu täitmisel makseraskused ja ta nõustus võtma uut laenu 19.06.2007 laenulepingu järgse võlgnevuse kustutamiseks. 2009.a laenulepinguga loeti 2007.a laenulepingu järgsed kohustused täidetuks, millised asendusid uue lepingu järgsete kohustustega. Krediidisumma väljamaksmist 2009.a lepingu järgi kostjale ei toimunud. Laenuandja on rikkunud kohustust järgida laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 2009.a laenulepingu sõlmimisel pidi krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu maksmine üksnes suurendaks kostja võlakoormat. Kui 2007.a laenulepingu järgi oli kostjal väidetavalt võlgnevus 3 654 eurot (57 170,82 krooni), siis koosnes võlg ka kõrvalnõuetest ja uue laenu korral nõutakse viivist juba viivistelt, mis ei ole lubatud. Ülesütlemisavaldusest ei nähtu, millistel alustel leping üles öeldi. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Kostja ei võta omaks, et hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal tasumata põhinõue summas 3 634,65 eurot ja intressid 2 524,20 eurot. Hageja nõue on põhjendamata. Kostja on tasunud makseid maksegraafikutes fikseeritud summades. Kostjal puudub ülevaade, milline osa maksetest on tasutud intresside ja viivisena. Kostja arvestuse kohaselt on ta tasunud saadud 3 195,58 euro suurusest laenust kokku 2 741,09 eurot: 16.07.2007 kuni 15.12.2007 – 1 162,14 eurot; 14.01.2008 kuni 17.11.2008 – 1 496,39 eurot; 21.05.2010 kuni 31.12.2010 - 19,17 eurot; 01.02.2011 kuni 28.11.2011 - 63,39 eurot. Maksmata on 454,48 eurot. Kostja möönab, et tasumata on 2 503,50 eurot, kuid 2007.a sõlmitud laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Hageja seisukoht kostja vastusele Lepingust nr XXX tulenevalt anti kostjale krediiti 3 195,58 eurot (põhivõlg), millele lisandus maksegraafiku kohane intress 1 963,70 eurot. Krediidisummast tasus kostja 1 793,28 eurot, millest põhisumma katteks arvestati 750,84 eurot ja intressi katteks 1 042,44 eurot. Seega kuulus lepingu alusel tasumisele põhivõlg summas 2 444,74 eurot. 21.04.2008 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt anti kostjale lisalaenu summas 613,55 eurot ja maksegraafikuga lepiti kokku intressinõude 1 909,52 eurot tasumises. Seega sai kostja oma kasutusse krediidisumma 3 058,29 eurot, s.o krediidisumma 2 444,74 eurot mis tasaarvestati lepingust XXX tuleneva krediidiandja nõudega ning lepingu XXX alusel saadud lisalaen 613,55 eurot. Lepingu katteks on kostja poolt laekunud 702,39 eurot – 313,93 eurot sellest on arvestatud põhisumma katteks, 362,90 eurot intressi katteks ja 25,56 eurot sissenõudekulu katteks. Kuna nõude ümberarvestamisel lähtub hageja lepingust nr XXX, arvestab hageja nimetatud lepingu, kokkulepete ja lepingu nr XXXkatteks laekunud 1 035,17 eurot lepingu XXXkatteks. Intressi tuleb arvestada alates 15.05.2008-03.11.2008 (lepingu XXXkokkuleppe 1 sõlmimiseni) ning intressi suuruseks kujuneb 454,72 eurot.

Tasutud summa (1 035,17 eurot) arvestab hageja esmajärjekorras võla sissenõudmiskulude katteks (25,56 eurot) ning seejärel põhivõla katteks (1 009,61 eurot). Seega kuulub tasumisele põhinõue 2 048,78 eurot ja intress 454,72 eurot. Viivist tuleb arvestada alates lepingu XXX tähtaja saabumisele järgnevast päevast, s.o alates 16.04.2010 kuni hagi esitamiseni ning sissenõutavaks muutunud viivised on summas 832,08 eurot. Nõue ei ole aegunud, kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks ülesütlemisega 28.12.2011 ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse 17.12.2014, s.o enne aegumistähtaja saabumist. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Vaidlust ei ole selles, et BIGBANK AS-i ja kostja vahel on sõlmitud järgnevad lepingud: 1) 19.06.2007 leping nr XXX(t lk 132-133), millega laenuandja andis kostjale laenu summas 3 195,58 eurot (50 000 krooni). 2) 21.04.2008 leping nr XXX(t lk 151-156), millega laenuandja andis kostja kasutusse krediidisumma 3 058,29 eurot - krediidisumma 2 444,74 eurot, mis tasaarvestati lepingust XXXtuleneva krediidiandja nõudega, ning lisalaen 613,55 eurot. 3) 23.03.2009 leping nr XXX(t lk 54-61), mille järgi oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 3 653,88 eurot, mis tasaarvestati lepingust XXXtuleneva krediidiandja nõudega. Kostja on lepingute alusel summasid osaliselt tagastanud (t lk 134-137; 146-150). Kostja tunnistab et tasumata põhivõlg ja intress on summas 2 503,50 eurot, seega ei esine vaidlust ka selles, kuidas kostja tasutud summasid on põhinõuete ja kõrvalnõuete vahel jagatud. 28.12.2011 ütles BIGBANK AS lepingu nr XXX üles (t lk 62). BIGBANK AS loovutas nõude kostja vastu hagejale (t lk 33-48), millest hageja teavitas kostjat 04.11.2014 (t lk 63). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingute näol on tegu laenulepingutega, täpsemalt tarbijakrediidilepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Kostja peamine vastuväide on see, et nõue on aegunud. Selle kontrollimiseks tuleb esmalt selgeks teha, millisest lepingust nõue tuleneb. Hageja on nõude esitanud 23.03.2009 sõlmitud lepingu nr XXX alusel. Nõude täpsustuses on hageja aga võtnud aluseks lepingu nr XXX ning arvestanud täpsustatud põhinõude summaks nimetatud lepingust tuleneva põhivõlgnevuse (maha on arvestatud kostja poolt tasutud summad). Samuti on hageja arvestanud ka intressi 2008.a lepingu järgi perioodi 15.05.2008-03.11.2008 eest (krediidi tagastamise esimesest maksegraafikujärgsest maksest kuni lepingu nr XXX kokkuleppe nr 1 sõlmimiseni); viivist on arvestatud alates 2008.a lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega on nõude täpsustuses hageja asunud tuginema teisele lepingule, kui hagiavalduses. Selliselt on hageja muutnud hagi alust. TsMS § 376 lg 1 sätestab: „pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet“. Kostja ei ole hagi aluse muutmisele vastuväiteid esitanud. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas menetluses kajastatud lepingutest tuleneb ainus kehtiv võlasuhe viimasest, 2009.a sõlmitud lepingust. Nimelt on 2008.a lepingus märgitud, et krediidisummast 38 401,89 krooni tasaarvestatakse 2007.a lepingust tulenevate nõuetega ning 2009.a lepingus on märgitud, et krediidisumma tasaarvestatakse 2008.a lepingust tulenevate nõuetega. VÕS § 186 p 2 sätestab, et võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Lepingu nr XXX alusel tekkinud võlasuhe on seega lõppenud, kuna sellest lepingust tulenevad nõuded on tasaarvestatud lepingu nr XXX alusel antud krediidiga. Seetõttu puudub alus lepingu nr XXX alusel nõude esitamiseks või sellise nõude rahuldamiseks. Lisaks juhib kohus hageja tähelepanu sellele, et BIGBANK AS on hagejale loovutanud lepingust nr XXX tulenevad nõuded, mitte muid nõudeid. Hagi jääb eeltoodust tulenevalt rahuldamata. Kuigi see ei mõjuta asja lahendust, selgitab kohus aegumisega seonduvalt täiendavalt siiski järgmist. 2008.a lepingus kokkulepitud tagasimaksed pidid muutuma maksegraafiku kohaselt sissenõutavaks perioodil 2008.a aprill-2010.a aprill, seega isegi kui 2008.a lepingust tuleneks kehtiv võlasuhe, oleks maksegraafikujärgsed osamaksed kõik olnud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks aegunud. Hageja on asunud seisukohale, et tema nõue muutus sissenõutavaks ülesütlemisest 28.12.2011, kuid 28.12.2011 on üles öeldud 2009.a leping, mitte 2008.a leping. Kui aga hageja nõude aluseks oleks 2009.a leping, siis oleks nõue ikkagi osaliselt aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 2009.a lepingu maksegraafiku kohaselt hakkasid osamaksed sissenõutavaks muutuma alates 2009.a oktoobrist. Ülesütlemisega 28.12.2011 muutus sissenõutavaks osa, mis graafiku järgi veel selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud ei olnud. Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksed ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud osa hakkavad aeguma erinevatel aegadel (Riigikohtu lahend 3-2-1-153-14, p 12). Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osadele kohalduv TsÜS § 154 lg 1 sätestab: „korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks“. Seega 2009.a osamaksed aegusid 31.12.2012 kell 23.59, 2010.a osamaksed aegusid 31.12.2013 kell 23.59. 2011.a osamaksed ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud osa ei olnud aegunud, kuna hageja esitas 17.12.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille esitamine TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaselt peatab aegumise. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei käsitle kohus kostja ülejäänud vastuväiteid.

Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud asjas on kostjale antud riigi õigusabi, peab kohus otstarbekaks määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast lahendi jõustumist ning päras seda, kui kostja esindaja on esitanud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotluse. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.