Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2015 Tartu
Tsiviilasja number
2-13-58444
Tsiviilasi
Imetals OÜ hagi Elektroonikus OÜ vastu 12 181,38 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9 279,74 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. mai 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Imetals OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
20. oktoober 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Imetals OÜ (registrikood: 12375586); esindajad juhatuse liige Roman Beljavski ja vandeadvokaat Ljudmila Tamar; Vastustaja (kostja): Elektroonikus OÜ (registrikood: 10802640); esindaja advokaat Tõnu Mets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 28. mai 2015 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Imetals OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Imetals OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.Imetals OÜ (hageja) esitas 12. detsembril 2013 hagi Elektroonikus OÜ (kostja) vastu ettemaksu 8 435 eurot tagastamiseks ning leppetrahvi, intressi ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. jaanuaril 2013 autokaalu müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja tarnima hagejale CI200 tüüpi autokaalu koos mahasõiduteega hinnaga 16 870 eurot. Müügieseme kirjeldus sisaldus müügilepingu lisas nr 1. Hageja tasus kostjale ettemaksu 8 435 eurot
30.jaanuaril 2013 (I kd tl 12). Teise osamakse 8 235 eurot pidi hageja tasuma kahe päeva jooksul müügiesemete tarnimisest kostja poolt hageja näidatud territooriumile ning kolmanda osamakse 200 eurot kolme päeva jooksul peale seda, kui autokaal on kasutamiseks valmis. Kostja pidi andma müügieseme üle kahe kuu jooksul pärast ettemaksu laekumist, st hiljemalt
30.märtsil 2013. Kokkulepitud tähtajaks müügieset üle ei antud. Kostja informeeris hagejat, et müügieseme tarnimine viibib ja lubas viivitatud aja eest maksta viivist. 2013. maikuu alguses teatas kostja, et autokaalud on Eestisse saabunud, asuvad tollilaos ja ära tuleb maksta teine osamakse.
06.mail 2013 avaldas hageja VÕS § 213 lg 3 alusel soovi autokaalud üle vaadata. Hageja on korduvalt palunud kostjat autokaal ette näidata, et veenduda eseme olemasolus, kuid kostja on erinevatel põhjustel keeldunud asja ette näitamast. Kostja väide, et kostja võimaldas hagejale tollilaos kaubaga tutvumise, mida hageja ei kasutanud, on väär.
18.juunil 2013 tegi hageja kostjale ettepaneku lahendada asi kokkuleppel, st paigaldada autokaalud hageja territooriumile, kus hageja saab need üle vaadata. Kostja nõudis teise osamakse tasumist. Hageja esindaja tegi 05. augustil 2013 kostjale ettepaneku teatada autokaalude kood ja koht, ning kordas seda 20. augusti 2013 e-kirjas, hoiatades, et hageja võib müügilepingust taganeda. Kostja ei ole kirjadele vastanud. 14. oktoobril 2013 esitas hageja kostjale avalduse müügilepingust taganemise kohta alates 18. oktoobrist 2013, nõude ettemaksu tagastamiseks ja intresside maksmiseks hiljemalt
28.oktoobriks 2013, kuna kostja on oluliselt rikkunud müügilepingu tingimusi (lepingu p 4.1) ja VÕS § 209 sätteid ning ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud ka pärast selleks korduvalt antud tähtaegu. Hagejal puudub huvi lepingu jätkamiseks. Kostja ei ole avaldusele vastanud ega raha maksnud.
Samuti on kostja rikkunud VÕS § 211 lg-st 1 tulenevat kohustust anda üle müügieseme juurde käivad dokumendid. Kostja väide, et hageja on tellimusest loobunud, on ebaõige. 14. oktoobri 2013 taganemise avalduses on üheselt märgitud, miks hageja müügilepingust taganeb, viidatud on VÕS § 116 lg 2 p-dele 1–5 taganemise alusena. Kostja poolt saadetud müügilepingu projekti võis käsitleda lepingueelsete läbirääkimistena, mille alusel ei ole kokkulepet saavutatud. Kuna poolte allkirjad lepingutel puuduvad ja pooled ei ole omavahel vahetanud ei lepinguid ega muid kirju, millest võib järeldada vastava lepingu sõlmimist, on tegemist suulise müügilepinguga, ning kehtivad vaid need tingimused, milles pooltel on üksmeel. Olukorras, kus pooled ei leppinud kokku asja üleandmises ja ostuhinna tasumises, tuleb kohaldada VÕS §-i 213 ning järeldada, et hagejal puudus ostuhinna tasumise kohustus enne, kui ta saab müügieseme üle vaadata. 16. mail 2014 ettenäidatud kaalud ei ole hageja poolt tellitud kaalud. Kostja ei esitanud nende kohta tehnilist dokumentatsiooni, seega ei ole hageja kindel nende kasutamisotstarbes.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Müügileping poolte vahel sõlmiti oluliselt erinevatel tingimustel, kui väidab hageja. Hagiavaldusele lisatud müügilepingu (I kd tl 29–33) ja kostja poolt hagejale 29. jaanuaril 2013 edastatud müügilepingu (I kd tl 57–61) sisu ei kattu. Kostjale ei ole hagiavaldusele lisatud müügilepingut saadetud. Kostja nägi müügilepingu p-de 3.2. ja 4.2. muudatusi esmakordselt siis, kui need edastas temale pärast autokaalude tarnimist ning konflikti tekkimist hageja advokaat. Väidetava parandatud müügilepingu saatis hageja seaduslik esindaja ise endale (I kd tl 9–10), kostjale teadaolevalt kuuluvad nii e-kirja saatja (XXXXX), kui saaja aadress (XXXX) hageja esindajale. Kostja ei ole hagiavalduses viidatud tingimustel müügilepingut sõlminud ühegi kliendiga, kuna sellistel tingimustel ei ole lepingut võimalik täita. Kostja tarnib autokaale Hiina Rahvavabariigist, kus ainuüksi pangaülekanded, kauba laadimine ja transport Eesti Vabariiki võtavad aega enam kui 2 kuud. Müügilepingu sõlmimist kostja poolt esitatud müügilepingu sõnastuses näitab ka asjaolu, et hageja ei pöördunud kostja poole lepingu täitmise nõudega märtsi 2013 lõpus, vaid alles maikuus, s.o 3-kuulise tarneaja möödudes. Asjaolu, et 29. jaanuari 2013 müügileping on hageja esindaja poolt allkirjastamata, ei muuda müügilepingut ja selle tingimusi kehtetuks, kuivõrd tunnistaja A.Ž. ütluste kohaselt kajastas leping hageja juhatuse liikmega eraldi läbiräägitud tingimusi ning jäi allkirjastamata hageja juhatuse liikmest põhjustatud asjaoludel. Hageja asus 29. jaanuaril 2013 edastatud müügilepingut täitma, tasudes 29. jaanuari 2013 müügilepinguga koos saadetud arve nr 1770. Samuti hakkas lepingut täitma kostja, asudes kaupa tarnima. Hageja väljendas arve tasumisega tahet müügilepingu sõlmimiseks kostja poolt 29. jaanuari 2013 müügilepingus näidatud tingimustel. Muid tingimusi ei ole pooled kunagi läbi rääkinud. Kostja ei ole hagejalt saanud ühtegi ettepanekut kostja poolt 29. jaanuaril 2013 edastatud müügilepingu tingimuste muutmiseks. Kostja on täitnud kõik endapoolsed kohustused 29. jaanuari 2013 müügilepingu täitmisel, sh tarnis kostja kokkulepitud autokaalu (I kd tl 68). Hageja keeldus teise osamakse tasumisest, millega rikkus
29.jaanuari 2013 müügilepingu p-i 3.2. Kostja tuli hagejale vastu ning võimaldas talle erandkorras tollilaos kaubaga tutvumise, mida hageja ei kasutanud. Asja ülevaatamise võimaluse puudumist ei saa lugeda müügilepingu oluliseks rikkumiseks, kui müügilepingu objektiks on autokaal, mis transporditakse osadena, paikneb merekonteineris tollilaos ning mille kokkupanek ja töötamise kontroll on võimalik teostada alles tellija platsil metroloogide abiga. Müügilepingust taganemiseks puudub seaduses sätestatud alus. Kostja keeldus põhjendatult ja õigustatult autokaalu paigaldamisest ja üleandmisest, kuna hageja ei täitnud omapoolseid 29. jaanuari 2013 müügilepingus sätestatud kohustusi, st ei tasunud teist osamakset. Hageja ei ole hagiavalduses
lepingust taganemist põhjendanud. 29. jaanuari 2013 müügilepingu p 12.3. kohaselt tellimusest loobumisel ettemaksu ei tagastata. Müügileping on lõppenud hageja poolt tellimusest loobumise tõttu ning müügilepingu p-st 12.3. tulenevalt puuduvad kostjal kohustused hageja ees. 14. oktoobri 2013 müügilepingust taganemise avaldus on kehtetu sellel lasuvate formaalsete ning juriidiliste puuduste tõttu. Müügilepingust taganemise avaldust ei saa lugeda kehtivaks ka seetõttu, et see esitati hilinemisega VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses. 14. oktoobri 2013 avaldus oli kostjale üllatuslik, kuivõrd ligi pool aastat varem 23. mai 2013 e-kirjas oli hageja teatanud tellimusest loobumisest. Kompromissläbirääkimiste käigus esitas kostja hageja esindajale kaalu CI-200A/CI-201A kasutusjuhendi. Hagejale kompromissläbirääkimistel ette näidatud komponentide puhul on tegemist viimase poolt tellitud autokaalu CI-200A detailidega. Autokaal CI-200A koosnebki 4-st platvormist, pealesõiduteedest, anduritest ning muudest väiksematest detailidest. Kokkupandud valmiskaalu transport merekonteineris ei ole kaalu suuruse tõttu eluliselt võimalik. Pooltel ei õnnestunud kompromissi saavutada, kuna hageja nõudis, et kostja võtaks täiendava vastutuse hageja platsi kvaliteedi osas, mis oli 29. jaanuari 2013 müügilepingu punktide 4.6., 6.1. ja 6.6. järgi välistatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis Imetals OÜ hagi Elektroonikus OÜ vastu täielikult rahuldamata ja menetluskulud Imetals OÜ kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas müügileping oli sõlmitud kirjalikult või on tegemist suulise lepinguga, samuti selles, kas hageja on tellimusest loobunud või kehtivalt lepingust taganenud. Maakohus leidis, et vaidluse lahendamiseks ei oma tähtsust, kas sõlmiti suuline või kirjalik leping. Kohtul on võimalik tuvastada poolte tahe, mis algas kirjalikest läbirääkimistest, formuleerus
29.jaanuari 2013 kostjapoolses dokumendis ning realiseerus poolte endi käitumise tulemusena. Pooled sõlmisid kirjaliku lepingu, mis on küll allkirjastamata. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et poolte vahel pole kehtivat (allkirjastatud ja kirjalikku) müügilepingut VÕS § 11 lg 4 mõttes. Asjaoludest ja poolte käitumisest tulenevalt saab pooltevahelise ostu-müügilepingu sõlmimise asjaolusid hinnata kui kaudset käitumist teineteise suhtes TsÜS § 68 lg 3 ja VÕS § 9 lg 1 ja 2 mõttes. Lepingu sõlmimine on võimalik ka teoga ning järelikult võib tahteavaldus olla väljendatud raha maksmisega. Asjaolu, kas leping on suuline või kirjalik, ei muuda kehtetuks neid lepingutingimusi, mis 29. jaanuari 2013 e-kirjas kokku lepiti. Kostja ei saanud kätte hageja nn parandatud tingimustega lepingut, kuivõrd hageja vastas kostja saadetud pakkumisele iseenda e-posti aadressile. Hageja ei kontrollinud üle, kas tema poolt saadetud e-kiri jõudis adressaadini ning asus kostja poolt saadetud tingimustega lepingut täitma, tasudes ettemaksu. Sellest järeldub, et kumbki pool täitis oma arvates just seda lepingut, mille nad üksteisele olid saatnud. Maakohus nõustus kostja väitega, et hagiavaldusele lisatud lepingu ja kostja poolt 29. jaanuaril 2013 hagejale edastatud müügilepingu sisu ei kattu. Vastuväited tarnimise tähtaegade osas on eluliselt veenvad ja usutavad, kuna hagiavalduses viidatud tingimustel müügilepingut ei ole elulistel asjaoludel võimalik täita, sest kostja tarnib autokaale Hiina Rahvavabariigist, kus ainuüksi pangaülekanded, kauba laadimine ja transport Eesti Vabariiki võtavad aega enam kui 2 kuud. Seega ei saa hageja süüdistada kostjat lepingu rikkumises ega selles, et ta ei näidanud eset hagejale ette enne teise osamaksu tasumist. Sellist tingimust 29. jaanuari 2013 lepingu kohaselt kostjale pandud ei olnud ning hoopis hageja ise jättis täitmata lepingus märgitud kohustuse tasuda teine osamakse. Hageja teist osamakset ei tasunud ning teatas 24. mai 2013 e-kirjaga, et loobub teise osamakse tasumisest ja autokaalude tellimusest. Kuna tellimusest loobumist reguleerib 29. jaanuari 2013 müügilepingu p
12.3., mille kohaselt ei tagastata tellimusest loobumisel ettemaksu, siis leidis maakohus, et hageja on minetanud oma õiguse nõuda ettemaksu tagastamist. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse 14. oktoobril 2013, s.o üle kuue kuu hiljem, kui hageja teavitas kostjat tellimusest loobumisest. Selline tähtaeg ei ole tulenevalt VÕS § 118 lg 1 p-st 1 lepingust taganemise avalduse esitamiseks mõistlik. Asjaolu, et pooled vaidlesid lepingueseme ülevaatamise üle, ei saa olla mõistlikuks aluseks lükata taganemise avalduse tegemine niivõrd kaugele tulevikku. Loobumine oli hageja poolt juba toimunud ning oli teada, et kostja ei loobu teise osamaksu nõudmisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Imetals OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada, teha asjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata, millega rahuldada Imetals OÜ hagi ja mõista Elektroonikus OÜ-lt välja Imetals OÜ kasuks ettemaks 8 435 eurot, intress 45,06 eurot, viivis kuni hagi esitamiseni 84,28 eurot ning viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda ja mõista Elektroonikus OÜ-lt välja Imetals OÜ kasuks menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) asus maakohus ekslikule seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud leping vastustaja poolt
29.jaanuaril 2013 saadetud tingimustel. Pooled arutasid lepingutingimusi telefoni teel ja apellant soovis tingimusi muuta, mida kinnitas ka tunnistaja A.Š. (II kd tl 18–27). Kuna saadetud lepingu projektis olid teistsugused tingimused kui pooled omavahel telefoni teel arutasid, kirjutas apellant kohe samal päeval vastustajale selle kohta kirja, kuid edastas parandatud lepingu projekti ekslikult iseenda e-postile ning ei kontrollinud, kas lepingu projekt on kostjani jõudnud. Kehtivalt allkirjastatud (kirjalikku) müügilepingut VÕS § 11 lg 4 esimese lause mõttes ei ole pooled sõlminud. Lepingu mõlemas variandis punktis 12.3. on märgitud, et leping jõustub allakirjutamise hetkest; 2) on kinnitanud apellandi soovi muuta lepingu tingimusi tunnistaja A.Š.. Apellandi jaoks oli oluline autokaalu tarneaeg (2 või 3 kuud) ja teise osamakse maksmise tähtaeg (pärast kauba vastuvõtmist oma platsil või enne seda). Maakohus tunnistas otsuse p-des 66, 68 ja 71, et apellandil ei olnud tahet sõlmida müügileping vastustaja tingimustel, kuid tugines otsuses vastustaja lepingule; 3) tõlgendas maakohus ettemaksu arve maksmist apellandi selgitusi ja arve tasumise asjaolusid arvestamata. Ettemaksu tasumise initsiatiiv tuli vastustajalt. Ettemaksu maksmise ajendiks oli saavutada autokaalu kiirem tarneaeg, tegemist ei olnud apellandi tahteavaldusega lepingu sõlmimiseks vastustaja poolt pakutud tingimustel; 4) pidi maakohus tuvastama, et tegemist on suulise müügilepinguga, mille esemeks on vastavalt pakkumisele autokaalud kuni 60t/20 kg, ühe platvormi ja 4 tk kaldteega, autokaalu paigaldamine Tallinnas ja käivitamine hinnaga 16 870 eurot koos käibemaksuga. Vastustaja poolt saadetud müügilepingu projekti võis pidada lepingueelseteks läbirääkimisteks, mille alusel kokkulepet kõikides tingimustes ei saavutatud. Olukorras, kus pooled ei leppinud täpselt kokku asja üleandmises ja ostuhinna tasumises, tuleb kohaldada VÕS § 213 sätteid ning järeldada, et apellandil puudus ostuhinna tasumise kohustus enne, kui ta saab müügieseme üle vaadata; 5) on vastustaja rikkunud müügilepingujärgset kohustust ning maakohtu vastupidine järeldus on ebaõige. Vastustaja ei ole apellandile müügieset üle andnud, millega rikkus VÕS § 209 lg-s 1 ja lg-s 4 sätestatut. Samuti on vastustaja rikkunud VÕS § 211 lg-st 1 tulenevat kohustust müügieseme juurde käivate dokumentide üleandmiseks;
6) ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et apellandil puudub ettemaksu tagastamise nõudeõigus, kuna ta on 24. mai 2013 e-kirjas tellimusest loobunud. 24. mai 2013 e-kirjast nähtub, et apellant keeldub täiendavalt ettemaksu tasumast. Täiendava ettemaksu all pidas apellant silmas ülejäänud ostuhinda, mille maksmist nõuti veel kord ette. Tellimusest loobumist kirjast välja ei loe, teine lause viitab pigem lepingust taganemisele ja see tahteavaldus on tingimuslik; 7) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et lepingust taganemine ei toimunud mõistliku aja jooksul. Maakohus luges väidetava loobumise kirja kuupäevaks ekslikult 24. märtsi 2013, mitte 24. mai 2013, seega oli kohustuse rikkumise ja taganemise vaheline aeg 4 kuud, mis ei ole ebamõistlik. Selle aja jooksul avaldas apellant korduvalt soovi kaalu näha ja määras vastustajale kaalude üleandmiseks täiendava tähtaja. Maakohus ei ole lepingust taganemise muude eelduste täitmist kontrollinud, piirdudes tõdemusega, et taganemise avaldus ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.
5.Elektroonikus OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja kõik menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et müügilepingu tingimused olid toodud välja vastustaja
29.jaanuari 2013 e-kirjas ja selle manustes. Mistahes teistsugustes tingimustes ei olnud pooled kunagi kokkulepet saavutanud, lepingut sõlminud ega täitnud. 29. jaanuari 2013 müügilepinguga kaasas olnud arve tasumist apellandi poolt tuleb käsitleda konkludentse tahteavaldusena sellistel tingimustel lepingu sõlmimiseks. 29. jaanuari 2013 tingimuste osas üksmeele saavutamist kinnitas tunnistaja
A.Š.;
2) ei ole apellant tõendanud, et ta oleks lähtunud teistsugustest lepingu tingimustest ning püüdnud neid vastustajale saata. Kohaldades apellandi esitatud lepingu tingimusi, oleks apellant pidanud pöörduma vastustaja poole juba 2013. aasta märtsi lõpus (2-kuuline tarneaeg). Pooled asusid suhtlema aga 2013. aasta mais (3 kuu möödudes s.o vastustaja esitatud lepigutingimustes märgitud ajal); 4) on vastustaja selgitanud, miks ei olnud võimalik autokaalu ette näidata viisil nagu seda kujutab võlaõigusseaduse järgi ette apellant. Asja ettenäitamist ei nõudnud 29. jaanuari 2013 lepingu tingimused. Tegemist on Hiina päritolu suuremõõtmelise kaubaga, mida transporditakse merekonteinerites, autokaalu ettenäitamiseks kokkupanek ei ole olulisi kulusid kandmata reaalne. Sellest tulenesid ka 29. jaanuari 2013 lepingus poolte vahel läbiräägitud tingimused, mis erinevad valdkonna spetsiifika tõttu võlaõigusseaduse üldsätetest. Apellandi poolt viidatud sätete puhul ei olnud tegemist imperatiivsete normidega, millest poleks pooltel võimalik erinevalt kokku leppida; 5) ei olnud vastustajal mingit huvi jätta kaup tarnimata, vaid see jäi paigaldamata ja üle andmata apellandist tulenevatel põhjustel, s.o osamakse tasumata jätmise tõttu; 6) ei soovinud apellant lepingut täita ning loobus tellimusest. Loobumise soov sisaldus sõnaselgelt ka pooltevahelises kirjavahetuses, sh maakohtu poolt viidatud e-kirjas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleb jätta muutmata. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et puudub alus müügilepingu alusel tasutud ettemaksu tagastamiseks hagejale ja kostjalt leppetrahvi, intressi ja viivise väljamõistmiseks. Leppetrahvi väljamõistmata jätmise osas ei ole apellant maakohtu otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga apellandi 24. mai 2013 e-kirjale, mida maakohus hindas apellandi tahteavaldusena lepingust loobuda. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled sõlmisid autokaalu müügilepingu vastustaja poolt
29.jaanuari 2013 e-kirjaga apellandile edastatud tingimustel (I kd lk 57-61). Nimetatud e-kirja koos selle manuses olevate lepingutingimustega ja ettemaksu arvega saab lugeda pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), millele apellant andis nõustumuse (VÕS § 20 lg 1) sellega, et tasus ettemaksu arve. Selles teos väljendus nõusolek sõlmida leping vastustaja poolt välja pakutud tingimustel. Pakkumuse tagasilükkamist VÕS § 21 lg 1 tähenduses ei toimunud, kuna apellandi väidetav vastus pakkumusele koos muudetud tingimustega vastustajani ei jõudnud. Seega leppisid pooled kokku selles, et autokaalu tarne aeg oli 3 kuud pärast ettemaksu laekumist (p 4.1) ja teise osamakse 6862,50 eurot pidi apellant tasuma viie päeva jooksul pärast seda, kui müüja on talle teatanud, et müügiese asub tollilaos ja on valmis ostja näidatud territooriumile tarnimiseks. Leping sõlmiti kirjalikult taasesitatavas vormis. Kuigi lepingutingimuste p 12. 3 kohaselt jõustub leping allkirjastamise hetkest, ei muuda lepingu allkirjastamata jätmine lepingut kehtetuks, kui poolte tahe olla lepinguliselt seotud on tuvastatav. Autokaalu müügilepingule ei ole seadusega vorminõuet sätestatud. Tasudes ettemaksu enne lepingu allkirjastamist, aktsepteeris apellant lepingu sõlmimist muus vormis. Antud asjaolu on tõendatud ka tunnistaja A.Š. ütlustega (II kd lk 20) selles, et apellant lubas pärast ettemaksu tasumist lepingu allkirjastada, kuid jättis selle tegemata. Apellandi väide, et ettemaksu tasumise ajendiks oli saavutada autokaalu kiirem tarneaeg annab tunnistust apellandi tahtest olla vastustajaga lepinguliselt seotud ja apellandi vastupidised väited ei ole asjakohased. Apellandi väide, et leping sõlmiti suuliselt ja sellele kohaldub osas, milles pooled on lepingutingumuste osas eriarvamusel, seaduses sätestatu, ei ole õige. Lepingu teksti p 12.3 kohaselt pidi leping jõustuma allakirjutamise hetkest. VÕS § 11 lg 2 kohaselt kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Ka kokkulepitud vormi järgimata jätmise tagajärjeks on üldjuhul lepingu tühisus (TsÜS § 83). Samas võivad pooled lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokkulepitud vorminõude oma hilisema kokkuleppega (mis võib olla vormivaba) uuesti tühistada. Käesoleval juhul leppisid pooled konkludentselt (asudes mõlemad enne selle alla kirjutamist lepingut täitma) kokku, et kirjaliku nõude järgimine ei ole lepingu kehtivuseks vajalik. Vorminõude rikkumise tagajärje üle otsustamisel tuleb arvestada kokkuleppelise vorminõude eesmärki. Antud juhul oli kokkulepitud vorminõude eesmärgiks tõendamisfunktsioon, mistõttu ei tooks vorminõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisust (vt TsÜS kommenteeritud väljaanne lk 259).
8.Pärast seda, kui vastustaja teatas apellandile autokaalu saabumisest tollilattu mais 2013, apellant teist ettemaksu vastavalt lepingu p-le 4.1. tasunud ei ole. 24. mai 2013 e-kirja (I kd lk 102) saab käsitleda ettepanekuna lõpetada müügileping poolte kokkuleppel. E-kirja sõnastusest ei tulene apellandi selget tahet tellimusest loobuda, nagu on tuvastanud maakohus. Seetõttu ei kohaldu antud juhul ka lepingu p 12. 3, mille kohaselt tellimusest loobumisel ettemaksu ei tagastata. Kuna apellant ei ole tellimusest loobunud, siis p 12.3 asjas ei kohaldu ja vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
9.Apellant esitas lepingust taganemise avalduse 14. oktoobril 2013 (I kd lk 22), põhjendusega, et vastustaja on rikkunud oluliselt müügilepingu tingimusi ja VÕS 209 sätestatut sellega, et on hilinenud autokaalu tarnega ning ei ole võimaldanud apellandil ostjana tarnitud autokaalu enne teise lepingujärgse makse tegemist üle vaadata. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et müügileping oli sõlmitud tingimustel, mis oli edastatud apellandile vastustaja poolt 29. jaanuaril 2013, ning selles oli tarneajaks mitte kaks vaid kolm kuud, samuti puudus vastustajal kohustus müügieseme ettenäitamiseks enne teise lepingujärgse makse tasumist (lepingu p 4.1.). Kuna vastustaja ei ole tasaarvestusavalduses kirjeldatud viisil lepingut rikkunud, puudub apellandil alus kasutada lepingust taganemist õiguskaitsevahendina (VÕS § 101 lg 1 p 4). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et apellant ei ole lepingust taganenud mõistliku aja jooksul. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganemiseks, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama.
Apellandi väitel sai ta olulisest lepingurikkumisest teada vähemalt mais 2013, taganes 14. oktoobril 2013, seega viis kuud hiljem, mida ei saa pidada mõistlikuks tähtajaks.
10.Kuna ettemaksu tagastamise nõue jääb rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka intressi ja viivise nõue.
11.TsMS § 171 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta apellandi kanda. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab käesolevas asjas menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.