2.Välja mõista XXX’elt XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur XXX’a kasuks riigilõiv 675 eurot.
3.Välja mõista XXX’elt riigilõiv 675 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfole.
4.Kohtuotsuse p-s 3 sätestatud menetluskuludelt (675 eurot) tuleb XXX’el tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-13-9866
5.Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur XXX’a arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX AS-i SEB Pank määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 25 eurot. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (27.10.2015). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur XXX (hageja) esitas 28.08.2013 hagi XXX’e (kostja) vastu kahju 54 772,28 euro hüvitamiseks. 05.08.2013 esitas hageja kostja vastu kahju 7988,96 euro hüvitamiseks. Tsiviilasjad on liidetud ühte menetlusse. Harju Maakohtu 30.08.2011 kohtumäärusega nimetati XXXOÜ (edaspidi osaühing) ajutiseks halduriks XXX. 31.10.2011 kohtumäärusega kuulutati välja osaühingu pankrot. Kostja oli osaühingu juhatuse liige ajavahemikus 28.10.2005-17.05.2011. Hagiavalduse kohaselt on kostjale üle kantud osaühingu kahelt pangakontolt ajavahemikul 29.02.2008 – 28.10.2008 kokku 62 761,24 eurot. Kostja selgitas, et rahaülekannetega maksti talle tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. Hageja leiab, et osanike koosoleku 05.09.2005 protokoll on fabritseeritud ning tegelikkuses sellist osanike otsust juhatuse liikme tasu maksmise kohta vastu ei ole võetud. Seda tõendab osaühingu osa müügileping, mille kohaselt sai kostja osaühingu osanikuks alles 19.10.2005. Seega ei saanud kostja ja XXX05.09.2005 (ca 1 kuu enne nende osanikuks saamist) otsustada juhatuse liikmetele tasu maksmist. Otsuse tegemise ajal oli osaühingu ainuosanik ja asutaja OÜ XXX (endise ärinimega Osaühing XXX). Seega on kostjale maksed tehtud ilma õigusliku aluseta ning hagejal on kahjuhüvitamise nõue kostja vastu. Alternatiivselt leiab hageja, et kostja peab talle tehtud maksed hüvitama, kuna need olid tehtud pärast osaühingu maksejõuetuse ilmnemist. Ajutise halduri aruande kohaselt muutus osaühing maksejõuetuks 2009. a. Käesoleval ajal leiab hageja, et osaühing oli maksejõuetu juba 2008. a veebruaris ehk endale tasu maksmise ajal. Kriminaalasjas nr 1-12-7190 on kostja süüdi tunnistatud omastamise ja kelmuse toimepanemises. Nimetatud kohtuotsus ei ole veel jõustunud, kuid iseloomustab kostja tegevust osaühingu juhtimisel. 09.08.2012 kinnitas Harju Maakohus osaühingu pankrotimenetluses jaotusettepaneku, mille resolutsiooni kohaselt on osaühingu suurimateks võlausaldajateks Danske Bank A/S Eesti filiaal (tunnustatud nõue 1 100 125,41 eurot; jaotis: 46,43 %) ja Osaühing Unistar-Auto (pankrotis, tunnustatud nõue 659 547,17 eurot; jaotis 27,84 %). Mõlema suurema võlausaldaja nõuded osaühingu pankrotimenetluses muutusid sissenõutavaks samas ajavahemikus, mil kostja endale juhatuse liikme tasu „tagant järgi“ üle kandis. Samuti oli väljamaksete tegemise ajal osaühingul
2-13-9866 maksuvõlgnevus 42 247,09 eurot. 2007. a majandusaasta lõppes osaühingule puhaskahjumiga 430 814 krooni (-27 534.03 eurot) ning osaühingu osanikud soovisid kahjumit katta. Eelnimetatud olukorras, kus osaühing oli sisuliselt maksejõuetu juba 2007. a lõpus (hageja hinnangul hiljemalt 2008. a alguses), ei ole kuidagi põhjendatud juhatuse liikme tasu maksmine. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostjale on makstud juhatuse liikme tasu õiguslikul alusel, mille kohta on asjas esitatud osanike otsus, tasutud summadelt on deklareeritud ka maksud. Osanike koosoleku 05.09.2005 otsus nägi ette, et hageja juhatuse liikmetele alustatakse igakuist juhatuse liikme tasu maksmist 2000 eurot kuus ning see toimub kas igakuiselt või vastavalt võimalustele pikema perioodi eest tagantjärgi. Kostja osanikuna oli õigustatud vastu võtma otsust ning ebaõige kuupäev dokumendil ei muuda seda võltsituks. Keelatud ei ole kahjumiga lõppenud majandusaasta puhul juhatuse liikmetele tasu maksmine. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumist, osaühingule kahju tekkimist ega põhjuslikku seost. Samuti ei ole hageja tõendanud maksejõuetuse tekkimise aega. Kui kohus leiab, et juhatuse liikme tasu maksmiseks puudus õiguslik alus, on tegemist kostjale makstud töötasuga. Maakohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.Käesolevas asjas on vaidlus, kas kostja on juhatuse liikmena tekitanud osaühingule kahju, mis seisneb osaühingu poolt kostjale perioodil 29.02.2008–28.10.2008 üle kantud summades kokku 62 761,24 eurot. 31.10.2011 on osaühingu suhtes välja kuulutatud pankrot (kd I tl 21-23). Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur (äriseadustik (ÄS) § 187 lg 4 2. lause). Dokumentaalsete tõendite alusel ja poolte omaksvõtuga loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: • kostja oli osaühingu osanik alates 19.10.2005; • kostja oli osaühingu juhatuse liige 28.10.2005–17.05.2011 (kd I tl 24-26); • ajavahemikul 29.02.2008–28.10.2008 tehti kostjale väljamakseid osaühingu arveldusarvetelt kokku 62 761,24 eurot, maksete selgitusse on märgitud „tagasimakse“; • võlgniku 2007. a majandusaasta lõppes puhaskahjumiga 27 534,03 eurot (kd II tl 2133); • võlgnik on deklareerinud väljamaksetelt maksud ja esitanud maksuametile deklaratsioonid 2008-2009. a. Deklaratsioonidel on kajastatud summad töötasuna (kd II tl 154-166).
5.Hageja tugineb menetluses eelkõige järgmistele asjaoludele: • kostjale on osaühingu arveldusarvetelt tehtud maksed õigusliku aluseta; • osanike 05.09.2005 kuupäeva kandev otsus on koostatud tagantjärele; • kui väljamaksete tegemine on tehtud õiguslikul alusel, siis on väljamaksed tehtud pärast osaühingu maksejõuetuks muutumist; • pankrotimenetluse jaotusettepanekus märgitud suuremate võlausaldajate nõuded muutusid sissenõutavaks kostjale väljamaksete tegemise ajal; • kui käsitleda makseid töötasuna, siis osaühingu ja kostja vahel sõlmitud tööleping on tühine; Kostja tugineb vaidluses eelkõige järgmistele vastuväidetele:
2-13-9866 • • • •
osanike otsuse kuupäev on ekslikult vale, kuid see ei muuda osanike otsuse sisu; väljamaksete näol oli tegemist osaühingu juhatuse liikme tasuga; hageja ei ole tõendanud, et osaühing oli 2008. a kostjale tehtud maksete ajal muutunud maksejõuetuks; kui kostjal ei olnud õigust saada juhatuse liikme tasu, siis on kostjale makstud töötasu.
6.Hageja nõue on suunatud kostja kui juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kostja õigussuhe osaühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlasuhe ja sellele saab kohaldada käsunduslepingu sätteid. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju, kas osaühingu juhatuse liikmena juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu (ÄS § 187 lg 2) või alternatiivselt hüvitama maksjõuetuse ilmnemise järel tehtud osaühingu maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 180 lg 51).
7.ÄS § 187 lg 1 kohaselt juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral võlgnikult nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Nõude rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada nii rikkumine (VÕS § 100), kahju (VÕS § 127 lg 1) kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Nende vastutuse eelduste tuvastatuse korral võib juhatuse liige siiski vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 1).
8.Käesolevas asjas seisneb kahju selles, et hageja hinnangul on osaühingu pangakontodelt kantud kostja pangakontole summasid, mille maksmiseks puudus õiguslik alus. ÄS § 183 tulenvalt korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist. Kohtu hinnangul saab hagejale kahju tekkida sellest, kui kostja, tegutsedes osaühingu usalduse alusel, kasutas viimase raha isiklikes huvides. Kostja kohustus on tõendada, et ta kulutas hageja arveldusarvetelt saadud raha osaühingu huvides (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-154-08 p 13). Kohustuse täitmise tõendamise üldpõhimõtte kohaselt peaks võlgnik end ise varustama tõendiga kohustuse täitmise kohta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-02 p 16). Nii saab näiteks esitada asjas tõendina ka raamatupidamises kirjendamata arveid ning kohus peab kindlaks tegema, kas ja millised tõendid tõendavad raha tegelikku kasutamist hageja huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-15408 p 12).
9.Kostja tugineb väljamaksete tegemisel 05.09.2005 kuupäevaga osanike otsusele (kd II tl 81). Nimetatud otsuse on allkirjastanud osanikena kostja ja XXX. Otsuse p-s 3 seisab, et alustada osaühingu juhatuse liikmetele XXX’le ja XXX’ele igakuist tasu maksmist juhatuse liikme ülesannete täitmise eest; p-s 4, et igakuise summa suurus ühele juhatuse liikmele on 2000 eurot. Tasu maksmine algab 2005. a septembrist ning maksed teostatakse vastavalt ühingu võimalustele kas igakuiselt või ajutisel vahendite puudumisel pikema perioodi eest, tagantjärgi. Kohtu hinnangul on objektiivsete tõenditega tuvastatud, et osanike otsuse vastuvõtmise kuupäevaks ei saanud olla 05.09.2005, sest osaühing muutis oma nime (endine ärinimi Osaühing XXX) 28.10.2005 ja kostja koos XXX’ga said osaühingu osanikeks 19.10.2005 (kd II tl 98-102). Seega ei saanud kostja ja XXXsellist otsust 05.09.2005 osaühingu osanikena vastu
2-13-9866 võtta. Väljamakseid tehti üksnes kostjale. Hageja leiab, et osanike otsuse näol on tegemist ebausaldusväärse dokumendiga, mida ei saa tõendina arvestada.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas osaühingu osanikud on vastu võtnud otsuse juhatuse liikme tasu maksmise kohta ning kas kostja sai sellel alusel maksta endale tasu. ÄS § 1801 lg 1 kohaselt juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. ÄS § 174 lg 1 kohaselt osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuse kaudu, mis on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-72-13, p 21; lahend nr 3-2-1-157-10, p 12; lahend nr 3-2-1-38-06, p 10). Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kohus leiab, et teise osaniku, XXX, ütlustega on tõendatud, et osanikud võtsid vastu otsuse juhatuse liikmele tasu maksmiseks. Tunnistaja XXXütluste kohaselt toimus otsuse vastuvõtmine Tallinnas 2005. a ning tunnistaja on lähtunud otsusel kajastatud kuupäevast (kd IV tl 19-20). Tunnistaja XXX kinnitab, et selline otsus on osanike poolt vastu võetud ning arvestades ÄS § 174 lg 1 nõuet, on kostja ja XXX esindatud hääled üle poole osanike koosolekul esindatud häältest. Eeltoodust tulenevalt saab lugeda kostja väljamaksete aluseks osanike otsuse juhatuse liikme tasu väljamaksmise kohta. Asjaolu, et tuvastatav ei ole konkreetne otsuse vastuvõtmise kuupäev ja et maksed on deklareeritud tagant järele töötasuna, ei muuda maksete tegemist alusetuks. Kostjal oli õiguslik alus saada juhatuse liikme tasu. Seega ei ole kostja tekitanud osaühingule kahju, sest osaühingu raha kasutamiseks on õiguslik alus.
11.Järgmise alusena kontrollib kohus, kas hageja saab nõuda osaühingu tehtud makseid 62 761,24 eurot kostjalt tagasi seetõttu, et need on tehtud pärast maksejõuetuse ilmnemist. ÄS § 180 lg 51 kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 187 sätestatut.
12.Nõude ühe eeldusena tuleb tuvastada, kas maksed on tehtud pärast maksejõuetuse ilmnemist. Maksete tegemine vaadeldavas olukorras pidi olema vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187). Tegemaks kindlaks, kas äriühingul ilmnes 2008.a veebruaris maksejõuetus, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Kohtupraktika kohaselt on maksejõuetus faktiline seisund, mille tõendamiseks on hageja käsutuses kõik tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõendid (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-05 p 12). Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tuvastamaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda
2-13-9866 hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile (vt Riigikohtul lahend nr 3-1-1-49-11 p 17). Hinnata tuleb osaühingu suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda. Äriühingust võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-49-11 p 18). Käesoleval juhul on vaidluse all maksejõuetuse väidetav ilmnemise aeg 2008. a veebruar. Hageja tugineb maksejõuetuse tõendamisel pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldustele, laenu- ja käenduslepingutele OÜ-ga XXX ja OSAÜHINGUGA XXX, 2007. a majandusaasta aruannetele ja maksuvõlgnevustele.
13.2007. a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu kahjum -430 814 krooni ning see kaeti eelmiste perioodide kasumi arvelt. Juhatus tegi ettepaneku dividende mitte jaotada (kd II tl 21-33). Ajutise pankrotihalduri aruande p 10 kohaselt on võlgnik tõenäoliselt muutunud maksejõuetuks juba 2009. a (kd I tl 41-48). Kohus nõustub hagejaga, et maksejõuetuse ilmnemise tuvastamisel ei saa ainuüksi ajutise pankrotihalduri aruandes avaldatule tugineda ning hageja saab tõendada maksejõuetuse ilmnemise varasemat aega (vt otsuse p 12). Kohtule esitatud tõendite kohaselt on viimane osaühingu majandusaasta aruanne koostatud 2007. a. Ajutise pankrotihalduri aruande p 5 kohaselt ei töötanud osaühingus 2007. a ühtegi töötajat, sama on kajastatud 2007. a majandusaasta aruandes (kd II tl 23). Puuduvad andmed, et osaühingus oleks pärast 2007. a töötajaid olnud. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et 2008. a veebruarist oli osaühingul järgmised võlgnevused: • Maksu- ja Tolliameti ees võlgnevus 42 247,09 eurot: intressivõlgnevus 146,68 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.02.2006 - 24.12.2008; tasumata tulumaks 7739,44 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.07.2008 - 01.10.2008; sotsiaalmaks 12 530,15 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.06.2008 – 01.10.2008; kogumispensionimaksed 756,78 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.07.2008 – 01.10.2008; töötuskindlustusmaksed 340,53 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.07.2008 – 01.10.2008; käibemaks 20 880,19 eurot, mis muutus sissenõutavaks perioodil 01.08.2008 – 01.11.2008 (kd III tl 77-81); • Danske Bank A/S Eesti filiaali ees võlgnevus 1 100 125,41 eurot, mis tulenes 15.01.2008 sõlmitud faktooringulepingust nr XXX ja nõue muutus sissenõutavaks perioodil 15.01.2008 – 15.01.2009 (kd I tl 101), • Osaühingu XXX (pankrotis) ees võlgnevus 659 547,17 eurot ja nõue muutus sissenõutavaks 13.05.2008 – 30.11.2008 (kd I tl 102-104) Kohus on tuvastanud, et kostjale tehtud väljamaksete tegemise ajal on osaühing võtnud laenu: sõlmitud laenuleping nr XXXOÜ-ga XXX, võttes laenu 15 977,92 eurot (kd I tl 105-106); 10.10.2008 sõlmitud laenuleping nr XXX OSAÜHINGUGA XXX, võttes laenu 31 955,82 eurot (kd III tl 82);
14.Kohtu hinnangul ilmnes osaühingu maksejõuetus 2008. a veebruaris ning kostjale pidi olema selge, et osaühing on majandusraskuses. 2008. a alguses võttis kostja osaühingut esindades laenu ning tekkisid püsivad võlgnevused. Hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt on 2008. a algusest osaühingu tegevus seisnenud täiendavate kohustuste võtmises ning puuduvad andmed, mis annaksid objektiivsele kõrvaltvaatajale alust uskuda osaühingu finantsseisundi paranemisse. Puuduvad andmed, et osaühingul oli realiseerumas perspektiivikas äriplaan. Hageja on väitnud, et 2008. a osaühingul vara puudus. Kohtule esitatud tõenditest tulenevalt ei nähtu, et osaühingul oleks olnud märkimisväärset vara 2008. a
2-13-9866 alguses. Kui vaadelda osaühingu bilanssi seisuga 31.12.2007, siis osaühingul on vara samas suuruses kohustuste ja omakapitaliga. Kui nendele andmetele lisada juurde täiendavad kohustused 2008. a algusest, siis osaühingu vara ei katnud enam tema kohustusi. Samuti leiab kohus, et asjaolu, et osaühing võttis laenu 2008. a alguses, võib viidata sellele, et raamatupidamine ei kajastanud võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ajutise olukorraga, sest osaühingu võlgnevused 2008. a jooksul aina kasvasid.
15.TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10 p 13). Käesoleval juhul on hageja esitanud tõendid maksejõuetuse ilmnemise tõendamiseks. Seega ei piisa üksnes kostja paljasõnalisest vastuväitest, vaid kostjal tulnuks omakorda tõendada, et osaühingu majanduslik olukord ei olnud püsivalt muutunud selliseks, mis ei võimaldanud osaühingul oma kohustusi täita. Kostja ei ole vastuväiteid tõendanud.
16.Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostjale maksete tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohtule esitatud tõenditest saab teha järelduse, et 2008. a algusest ei olnud osaühing võimeline oma kohustusi täitma. Osaühing võttis endale täiendavaid kohustusi (faktooringu- ja laenulepingud), kuid pole näha, et need kohustused on võetud osaühingu majandustegevuse jätkamiseks. Esitatud tõenditest nähtuvalt võttis osaühing laenu, kuid samas maksis kostja endale välja juhatuse liikme tasu, jättes maksmata teised osaühingule tekkinud kohustused. Kostja ei ole täpsustanud laenude võtmise eesmärke. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja eelistas enda huve osaühingu huvidele, rikkudes seega juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Lojaalsuskohustus tähendab, et juriidilise isiku juhtorgani liige peab eelistama oma tegevuses juhtorgani liikmena juriidilise isiku huve enda isiklikele või kolmandate isikute huvidele. Juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatav hoolsus tähendab, et juhtorgani liige peab ilmutama hoolsust, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Kohus leiab, et olukorras, kus osaühingul olid kohustused ning osaühing võttis täiendavalt laenu, siis juhatuse liikme tasu maksmine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohtu hinnangul ei ole juhatuse liikme tasu maksmine ilmtingimata vajalik osaühingu majandustegevuse jätkamiseks. Samuti olid osanikud juhatuse liikme tasu väljamaksmisel otsustanud, et makseid teostatakse vastavalt osaühingu võimalustele. Kohtu hinnangul ei olnud osaühingul 2008. a alguses rahalisi vahendeid juhatuse liikmele tasu maksmiseks.
17.Juhatuse liige on kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostjalt tuleb osaühingu kasuks välja mõista järgmised osaühingu tehtud maksed: -
29.02.2008 kantud 100 000 krooni selgitusega „tagasimakse“, 04.03.2008 kantud 100 000 krooni selgitusega „tagasimaks“, 27.03.2008 kantud 80 000 krooni selgitusega „tagasimaks“, 07.05.2008 kantud 25 000 krooni selgitusega „tagasimaks“, 29.05.2008 kantud 67 000 krooni selgitusega „tagasimakse“, 25.06.2008 kantud 70 000 krooni selgitusega „tagasimakse“, 31.07.2008 kantud 105 000 krooni selgitusega „tagasimakse“, 24.09.2008 kantud 110 000 krooni selgitusega „tagasimaks“, 28.10.2008 kantud 75 000 krooni selgitusega „tagasimaks“. 06.08.2008 kantud 50 000 krooni selgitusega „tagasimakse“, 28.08.2008 kantud 75 000 krooni selgitusega „tagasimakse“.
2-13-9866
Kohtu hinnangul tuleb tähelepanuta jätta Harju Maakohtu 25.03.2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-7190, kuna see ei oma asja lahendamisel tähtsust (kd II tl 103-142). Menetluskulud
18.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuna hagi rahuldatakse, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad vastavalt Riigikohtu 04.03.2015 määrusele hageja kanda (kd III tl 199).
19.TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja menetluskuluks on riigilõiv (TsMS § 138 lg 1, 2). Hageja on tasunud menetluses riigilõivu määruskaebuse esitamisel 25 eurot (kd I tl 129) ja riigilõivu hagiavalduse esitamisel 675 eurot (kd I tl 149; kd II tl 49). Hagejale on 15.03.2013 ja 18.09.2015 määrustega antud menetlusabi ja vabastatud hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest kokku summas 675 eurot (kd I tl 126, 143-144). TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse määruskaebuse esitajale või tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse peale maakohtule kaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Harju Maakohus rahuldas oma 04.09.2013 määrusega XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur XXX’a määruskaebuse 30.08.2013 esitatud määruse peale (kd I tl 130). Seega kuulub XXX’a poolt 30.08.2013 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 tasutud riigilõiv selgitusega „riigilõiv määruskaebuselt Harju Maakohtu 08.08.2013 kohtumäärusele tsiviilasjas 2-13-36478“ tagastamisele. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist hageja põhjendatud menetluskuluga ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista summas 675 eurot.
20.TsMS § 190 lg 3 esimene lause sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kostjalt kuulub riigituludesse väljamõistmisele riigilõiv 675 eurot. Kohus lisab eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed (TsMS § 179 lg 22). TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/
2-13-9866 Meeli Kaur Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.