AVANTCARS OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Pärna hagi SN vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Harju Maakohtu 17.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SN apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
62 761,24 eurot
Istugi toimumise aeg
24.11.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AVANTCARS OÜ pankrotihaldur Martin Pärn
(registrikood
11161442)
Kostja SN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Hannes Toodu Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.03.2014 otsus. Saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Menetluskulud jaotatakse asja lõplikul lahendamisel. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu 30.08.2011 kohtumäärusega nimetati AVANTCARS OÜ (edaspidi võlgnik) ajutiseks halduriks Martin Pärn. 31.10.2011 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Pärn (edaspidi hageja). Kostja on võlgniku osanik alates 19.10.2005. Kostja oli võlgniku juhatuse liige ajavahemikus 28.10.2005-17.05.2011. Hagi kohaselt on kostjale üle kantud võlgniku kahelt arvelduskontolt ajavahemikul 29.02.2008 – 28.10.2008 kokku 62 761,24 eurot. Kostja selgitas, et rahaülekannetega maksti talle tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. Võlgniku osanikud SN ja TAS otsustasid 05.09.2005 maksta juhatuse liikmetele TAS-le ja SN-le igakuist tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. Seda rahalist kohustust täitis hageja väidetavalt osade kaupa 2008. Hageja leidis, et osanike koosoleku 05.09.2005 protokoll on fabritseeritud ning tegelikkuses sellist osanike otsust juhatuse liikme tasu maksmise kohta vastu ei võetud. Seda tõendab osaühingu osa müügileping, mille kohaselt sai kostja võlgniku osanikuks alles 19.10.2005. Seega ei saanud kostja ja TAS 05.09.2005 (ca 1 kuu enne nende osanikuks saamist) otsustada juhatuse liikmetele tasu maksmist. Otsuse tegemise ajal oli võlgniku ainuosanik ja asutaja OÜ Moverum (endise ärinimega Osaühing
LIIVIKAS).
Vaidlusaluse võlgniku osanike koosoleku protokolli punktis 4 on sätestatud: „Tasu maksmine algab 2005 septembrist ning maksed teostatakse vastavalt ühingu võimalustele kas igakuiselt või ajutisel vahendite puudumisel pikema perioodi eest, tagantjärgi.“ Kuigi tegemist on hiljem vormistatud tõendiga, siis sellest hoolimata ei arvestanud kostja võlgniku kohustustega ning eelistas isiklikke huvisid (tasu saada). Hageja leidis ajutise haldurina aruandes, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2009 aastal. Käesoleval ajal on hagejal rohkem informatsiooni võlgniku kohustuste ja varade kohta, mistõttu leiab hageja, et võlgnik oli maksejõuetu juba 2008 veebruaris ehk endale tasu maksmise ajal. Kriminaalasjas nr 1-127190 on kostja süüdi tunnistatud omastamise ja kelmuse toimepanemises. Nimetatud kohtuotsus ei ole veel jõustunud, kuid iseloomustab kostja tegevust võlgniku juhtimisel. 09.08.2012 kinnitas Harju Maakohus võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku, mille resolutsiooni kohaselt on võlgniku suurimateks võlausaldajateks Danske Bank A/S Eesti filiaal (tunnustatud nõue 1 100 125.41 eurot; jaotis: 46,43 %) ja Unistar-Auto OÜ (pankrotis) (tunnustatud nõue 659 547.17 eurot; jaotis 27,84 %). Mõlema suurema võlausaldaja nõuded võlgniku pankrotimenetluses muutusid sissenõutavaks samas ajavahemikus, mil kostja endale juhatuse liikme tasu „tagant järgi“ üle kandis (ülekanded toimusid 29.02.2008 – 28.10.2008). Lisaks eeltoodule sõlmis kostja võlgniku nimel 14.01.2008 laenulepingu AV 2008/01 OÜ-ga Polycom. Laenulepingu punkt 1.1 kohaselt sai võlgnik OÜ-lt Polycom laenu 250 000 krooni (15 977.91 eurot) sularahas. Laenusumma täieliku tasumise lõpptähtajaks oli 31.12.2009. Seega, kostja oli võtnud võlgnikule suures ulatuses kohustusi ning ei arvestanud kostja asjaoluga, et kohustused tuleb täita ning seda tehes tuleb enda huvidele eelistada võlgniku huvisid. Maksejõuetuse olemasolu väljamaksete tegemise ajal kinnitab osaühingu maksuvõlgnevus 42 247.09 eurot. Võlgnik võttis endale väljamaksete teostamise ajal, so 10.10.2008 märkimisväärse
laenulepingust tuleneva kohustuse 31 955.82 eurot OÜ Rustikal ees. Eeltoodu viitab võlgniku enda raskele majanduslikule olukorrale – puudus raha. Võlgnik sõlmis 21.04.2008 OÜ-ga Rustikal käenduslepingu, millega käendas OÜ Rustikal ja OÜ Astroserv vahelisest laenulepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepingust tulenev põhinõude summa on 200 043.46 eurot. CKE Inkasso OÜ omandas eelnimetatud nõuded OÜ-lt Rustikal loovutuse korras 23.03.2009 ja 07.04.2009. Selle asemel, et oma maksukohustusi ning laenulepingute järgseid võlgnevusi vähendada, võttis võlgnik endale maksejõuetuse olukorras täiendavaid kohustusi ning maksis oma juhatuse liikmele väidetavalt juhatuse liikme tasu. 2007 majandusaasta lõppes võlgnikule puhaskahjumiga 430 814 krooni (- 27 534.03 eurot) ning võlgniku osanikud soovisid kahjumit katta. Eelnimetatud olukorras, kus võlgnik oli sisuliselt maksejõuetu juba 2007 lõpus (hageja hinnangul hiljemalt 2008 alguses) ei ole kuidagi põhjendatud juhatuse liikme tasude väljamaksmine. Kostja ei arvestanud võlgniku huvisid (maksejõuetust vältida, kahjum katta ning täita kohustused võlausaldajate ees. Kui kostja oleks järginud juhatuse liikme üldist hoolsus- ja lojaalsuskohustust, siis ta ei oleks eelistanud oma huvisid juhatuse liikmena võlgniku huvidele (kahjum katta, võlgnevused tasuda). Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitisena 62 761,24 eurot või alternatiivselt kohustada kostjat tagastama AVANTCARS OÜ-le (pankrotis) talle välja makstud juhatuse liikme tasud summas 62 761,24 eurot ÄS § 180 lg 51 III lause alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjale on makstud juhatuse liikme tasu õiguslikul alusel, mille kohta on asjas esitatud osanike otsus, tasutud summadelt on deklareeritud maksud. Osanike koosoleku 05.09.2005 otsus nägi ette, et hageja juhatuse liikmetele alustatakse igakuist juhatuse liikme tasu maksmist 2000 eurot kuus ning see toimub kas igakuiselt või vastavalt võimalustele pikema perioodi eest tagantjärgi. Kostja osanikuna oli õigustatud vastu võtma otsust ning ebaõige kuupäev dokumendil ei muuda seda võltsituks. Hagejal on kohustus tõendada, et hageja oli maksevõimetu 2008 aastal kostjale ülekannete tegemise ajal. Keelatud ei ole kahjumiga lõppenud majandusaasta puhul juhatuse liikmetele tasu maksmine. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumist, osaühingule kahju tekkimist ega põhjuslikku seost juhatuse liikme käitumise võimaliku kahju osas. Samuti ei ole hageja tõendanud maksejõuetuse tekkimise aega ning hageja väited maksejõuetuse ajast ja selle tekkepõhjustest on hageja enda seisukohtades vastuolulised. 2008-2009 saabus ülemaailmne majanduslangus, milline oli ka osaühingu tegelikuks maksejõuetuks muutumise põhjuseks. Juhatuse liikmele makstud tasu puhul ei ole tegemist ebaseadusliku väljamaksega. Väljamakse summa puhul ei saa ilmselgelt tegemist olla otsese varalise kahjuga selle ulatuses. Ebaõige on seisukoht, et kostja ei ole tohtinud aastate jooksul saada osaühingu juhtimise eest mitte mingit tasu. Nõude õiguslikuks aluseks ei saa samadel põhjustel olla ÄS § 180 lg 5l. Asjaolu, et osanikud otsustavad dividende mitte jaotada, ei tähenda, et osaühing oleks maksejõuetu. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi (ÄS § 187 lg 2, TsÜS § 35 alusel) ja mõistis kostjalt välja võlgnevuse 62 761,24 eurot hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Samuti mõistis kohus kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja 645 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja oli perioodil 28.10.2005 kuni 17.05.2011 hageja juhatuse liige. Ja kandis sellel perioodil 11 erineval korral hageja kontodelt enda arveldusarvele selgitusega „tagasimaks“62 761,24 eurot. Hageja osanike koosoleku 05.09.2005 otsus ei ole tõendina usaldusväärne, kuna see kannab 05.09.2005 kuupäeva, kuid kostja sai hageja osanikuks alles 19.10.2005 müügilepingu alusel. Dokumendi päises kajastuv ebaõige kuupäev on ka arutelu punktis 1 ning otsuse punktis 4, kus on märgitud, et tasu maksmine algab 2005 septembrist. Tõendamist leidis, et hagejal oli väljamaksete tegemise perioodil mahukaid rahalisi kohustusi nii teiste ettevõtete kui riigi ees. Maakohus tuvastas, et hagejal oli võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees 71 963,68 eurot, Danske Bank AS Eesti filiaali ees 1 100 125,41 eurot, Unistar-Auto OÜ (pankrotis) ees 659 547,17 eurot ja CKE Inkasso OÜ ees 65 679,86 eurot. Olukorras, kus kostja teostas endale aluseta väljamakseid ning jättis samal ajal täitmata suures ulatuses ettevõtte rahalisi kohustusi, ei ole kostja tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega ega olnud osaühingule lojaalne. Kostja ei ole esitanud usaldusväärset tõendit, mis kinnitaks alust endale ülekannete tegemiseks, seetõttu kostja põhjustanud hagejale otsest varalist kahju 62 761,24 euro ulatuses (VÕS § 128 lg 3). Kui kostja oleks järginud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust ega oleks kandnud endale võlgnikule majanduslikult raskel ajal aluseta üle erinevaid summasid kokku 62 761,24 euro ulatuses, ei oleks võlgnikul vastavas summas otsest varalist kahju tekkinud (VÕS § 127 lg 4). Kostja ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit ning on teinud endale põhjendamatul hulgal ja suuruses ülekandeid olukorras, kus ettevõttel oli hulgaliselt muid rahalisi kohustusi, mille täitmine oleks pidanud olema kostja kui hageja juhatuse liikme prioriteet. Kostja oleks pidanud mõistma, et juhul, kui kostja teeb endale suures mahus hageja arvelt ülekandeid, kuid jätab samas tasumata osaühingu teised rahalised kohustused, võib ettevõte selle tulemusena muutuda maksejõuetuks. Vastava tagajärjega arvestamata jätmisel on kostja jätnud järgimata ka korraliku ettevõtja hoolsusstandardi. ÄS § 187 lg 4 kohaselt võib ÄS § 187 2. lõikes nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Kohus jättis kostja alternatiivse nõude TsMS § 442 lg 8 alusel analüüsimata, kuna kohus rahuldas hageja esimese alternatiivina esitatud nõude. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uueks läbivaatamiseks tagasi saatmata uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg 1 ja 2, jättes rahuldamata kostja taotluse tunnistaja (endine juhatuse liige TAS) ülekuulamiseks ning põhjendas seda väitega, et ühingu majanduslikku olukorda ei saa tunnistaja ütlustega tõendada. Samuti jättis kohus rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjusel, et tõendamist vajava asjaolu kohta on esitatud dokumentaalne tõend, millele kohus annab
otsuses hinnangu. Kohus oleks saanud keelduda tunnistaja ärakuulamisest, kui asjaolu oleks juba piisavalt tõendatud - antud juhul luges kohus hiljem, et asjaolu ei ole tõendatud. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui luges kogu juhatuse liikme tasuks makstud summa äriühingu otseseks varaliseks kahjuks. Maakohtu vaatles tõendina vaid esitatud osanike otsust ning seda et viimasel on ebaõige kuupäev. Kostja selgitas, et kuupäeva puhul on tegemist inimliku eksitusega. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et juhatuse liikme tasudelt deklareeriti nende tegemise ajal ka maksud. Seega on ilmselgelt ebaõige maakohtu järeldus, et tegemist fabritseeritud dokumendiga, kuna ka hageja ise võttis omaks, et varasemalt juba olid maksud deklareeritud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata samale maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. I
7.Poolte vahel on vaidlus, kas kostja peab hüvitama hagejale kahju, mis on tekkinud 2008 aastal tehtud ülekannetega hageja pangakontodelt kostjale kui juhatuse liikmele. Vaidluse all on, kas osanike otsuse alusel juhatuse liikmele tehtud ülekannetega tekkis hagejale kahju.
8.Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - kostja on võlgniku osanik alates 19.10.2005; - kostja oli võlgniku juhatuse liige 28.10.2005 – 17.05.2011; - ajavahemikul 29.02.2008 – 28.10.2008 kanti kostjale võlgniku pangaarvetelt kokku 62 761.24 eurot, maksete selgitusse on märgitud „tagasimakse“; - kostjale tehtud väljamaksetelt deklareeriti nende tegemise ajal maksud (kui töötasult); - võlgniku 2007 majandusaasta lõppes puhaskahjumiga 27 534.03 eurot; - võlgnik on deklareerinud väljamaksetelt maksud ja esitanud maksuametile deklaratsioonid valdavalt 2009. Deklaratsioonidel on kajastatud summad töötasuna;
9.Hageja tugines menetluses eelkõige järgmistele asjaoludele: - osanike 05.09.2005 kuupäeva kandev otsus on koostatud tagantjärele; - ajal, mil kostja endale juhatuse liikme tasu üle kandma hakkas (veebruaris 2008), oli võlgnik maksejõuetu; - 30.08.2011 nimetati võlgniku ajutine haldur ja 31.10.2011 kuulutati välja võlgniku pankrot; - pankrotimenetluse jaotusettepanekus märgitud suuremate võlausaldajate nõuded muutusid sissenõutavaks kostjale väljamaksete tegemisega samas ajavahemikus; - võlgnik sõlmis maksejõuetuse olukorras käenduslepingu OÜ-ga Rustikal, millega võttis endale täiendavaid kohustusi; - kostja ei ole arvestanud võlgniku huvidega maksejõuetust vältida, kahjum katta ning täita võlausaldajate ees olevad kohustused; - võlgniku juhatuse liikmed on teinud 2007 majandusaasta aruandes ettepaneku dividende mitte jaotada ning katta 2007 aasta kahjum eelmiste perioodide kasumi arvelt. Osanikud kinnitanud selle aruande 10.11.2008.
10.Kostja tugines vaidluses eelkõige järgmistele vastuväidetele: - osanike otsuse kuupäev on ekslikult vale, dokument koostati vanale põhjale ja kuupäev jäi muutmata; - hageja ei ole tõendanud, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja et võlgnik oli 2008 kostjale tehtud ülekannete tegemise ajal maksejõuetu; - kahjumiga lõppenud majandusaasta puhul pole keelatud juhatuse liikmele tasu maksmine; - otsus dividendide mitteväljamaksmise kohta ei tähenda osaühingu maksejõuetust; - hageja tegelikuks maksejõuetuse põhjuseks oli 2008-2009 saabunud ülemaailmne majanduslangus; - kostjale tehtud väljamaksete summa ei saa olla hagejale tekkinud varaline kahju; - kostja võis saada aastate jooksul osaühingu juhtimise eest tasu tagantjärele. II
11.Hageja nõue on suunatud kostja kui juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kostja õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlasuhe ja sellele saab kohaldada käenduslepingu sätteid.
12.Hageja palus kostjalt välja mõista kahju kas juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu võlgniku juhatuse liikmena (ÄS § 187 lg 2) või alternatiivselt hüvitama maksjõuetuse ilmnemise järel tehtud võlgniku maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 1805 III lause koosmõjus ÄS §-ga 187). Lähtuvalt ÄS § 187 lg 2 sõnastusest jaguneb tõendamiskoormus poolte vahel järgmiselt. Hageja peab tõendama, et kostja on rikkunud oma ametikohustusi ja just rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Juhatuse liikme vastutuse eelduseks ei ole tema süü. ÄS § 187 lg 2 II lause järgi peab juhatuse liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
13.Hageja on tuginenud oma väidetes asjaolule, et ta ei pea täiendavalt tõendama kahju tekkimist ja võlgniku maksejõuetuse tekkimise aega, kuna see ei ole võimalik. Nimelt pole hagejale üle antud võlgniku raamatupidamisdokumente. Hageja ei ole esile toonud, et võlgniku raamatupidamisdokumendid peavad olema kostja käes ja kostja on keeldunud nende üleandmisest. Võlgniku äriregistri väljavõttest nähtub, et kostja oli võlgniku juhatuse liige kuni 17.05.2011. 17.05.2011 on võlgniku seaduslikuks esindajaks saanud likvideerija ülesannetes Sirje Tael. Ringkonnakohtu istungil märkis hageja, et võlgniku raamatupidamisdokumendid võivad olla uurija käes või kriminaalasja toimiku juures. Nimetatu ei anna alust pöörata ümber hageja tõendamiskoormust kostja kahjuks. Hageja on võlgniku maksejõuetuse tõendamiseks toonud välja ja tõendanud asjaolu, et võlgnikul olid maksuvõlad ja võlgnik võttis endale täiendavaid kohustusi. Nimetatud asjaoludest ei saa järeldada võlgniku püsivat maksejõuetust ega selle tekkimise aega.
14.Kuigi hageja on tuginenud kostja süüdimõistmisele kriminaalasjas, ei saa käesoleva asja lahendamisel hinnata tõendina kriminaalasjas tehtud maakohtu lahendit (I kd, tl 56-95). Lahend on jõustumata ja see on tehtud hoopis erinevatel asjaoludel sellest, millele hageja hagis tugineb.
15.Kostja kui võlgniku juhatuse liikme kohustused tulenesid seadusest. Juhatuse liikme kohustusi näevad ette seaduse erinevad sätted, kuid tema kõige üldisemaks kohustuseks on ÄS 187 lg 1 järgi kohust täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ehk nn üldine hoolsuskohustus. See kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema piisavalt hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse
hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. TsÜS §-st 35 tuleneb lisaks juriidilise isiku juhtorgani liikme kohustus täita oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja kohustus olla juriidilisele isikule lojaalne. III
16.Hagiavaldusest saab järeldada, et hageja tugines kostja järgmistele kohustuste rikkumistele: - kostja tegi makseid ilma õigusliku aluseta, sest selleks puudus osanike otsus maksete tegemise ajal; - kostja põhjustas endale maksete tegemisega võlgniku maksejõuetuse; - kostja tegi väljamakseid võlgniku maksejõuetuse olukorras, arvestamata teiste võlausaldajate huvidega.
17.Maakohus leidis, et kostjal ei olnud alust endale maksete tegemiseks. Maakohtu hinnangul ei olnud osanike 1995 otsus usaldusväärne tõend osanike otsuse vastuvõtmise kohta, kuna selles on märgitud kuupäev, mil kostja ei olnud veel hageja osanikuks saanud. Kostja on selgitanud seda eksitusega, kuna otsus kirjutati varasemale põhjale. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad asjas esitatud poolte väited asjaolule, et otsust ei võetud vastu mitte 2005 aastal, vaid see tehti tagantjärele. Otsuse hilisemale koostamisele viitab lisaks eksimusele ajas ka see, et äriühing ei teinud väljamakseid kostjale aastatel 2005-2008, maksud väljamaksetelt deklareeriti 2009. Seega osanike otsus ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et vastav otsus võeti vastu 2005 aastal. Samas ei ole teada otsuse tegelik vastuvõtmise aeg, otsus on kehtiv (selle kehtetusele ei ole hageja tuginenud).
18.Ringkonnakohtu hinnangul võivad äriühingu osanikud otsustada juhatuse liikmele tasu maksmise ka tagantjärele ja äriühing võib makseid teha tagantjärele olukorras, kui see ei kahjusta äriühingu huve. Kui osanike protokollile märgitakse vale kuupäev, tuleb lähtuda osanike tegelikust tahtest (taunides küll protokolli võltsimist). Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, mille järgi sisuliselt juba ainuüksi asjaoluga, et protokolli märgitakse varasem kuupäev, on välistatud sellest õiguslike tagajärgede tekkimine. Kui osanike tahe oli maksta juhatuse liikmele tagantjärele tasu, tulebki lähtuda sellest tahtest. TsÜS § 75 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Asjaoludest saab järeldada, et osanike tahe oli tasu maksmine juhatuse liikmele alates 2005 aastast tagantjärele, kui äriühingul on selleks vastavad võimalused. Võimalik on ka olukord, et kostjale olid tehtud väljamaksed varem, kuid osanike otsusega kiideti need heaks kui juhatuse liikmele tasu maksmised. Nimetatus asjaoludele viitavad nii makse selgitusena märgitud “tagasimakse”, mitte “juhatuse liikme tasu” ja maksude deklareerimine mitte 2008, vaid 2009 aastal. Asjaolu, et makse deklareeriti töötasuna ja mitte juhatuse liikme tasuna, ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamise seisukohast oluline.
19.Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostjale maksti töötasu. Deklareeritud on eeldatavasti samad summad, mis kostjale juhatuse liikme tasuna on makstud. IV
20.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas endale maksete tegemisega halvendas kostja võlgniku majandusseisu sellisel määral, et sellega kaasnes võlgniku pankrotistumine. Sellega võib kostja olla rikkunud ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud üldist hoolsuskohustust.
21.Vaidlust ei ole selles, et maksete tegemise ajal kostjale olid võlgnikul sissenõutavaks muutunud ja täitmata kohustused kolmandate isikute ees. Samas ei ole hageja tõendanud, et just maksed kostjale muutsid võimatuks kolmandate isikutega sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete täitmise. Osanike otsuse kohaselt tuli kostjale tasu maksta vastavate võimaluste olemasolul. Hageja on väitnud, et kõik rahalised vahendid vaidlusalusel perioodil maksti kostjale. Tõendid selle kohta puuduvad.
22.Maksete tegemist maksejõuetuse saabumise või eksisteerimise olukorras võib vaadelda nii hoolsuskohustuse rikkumisena (kostja pidi aru saama, et väljamaksete tegemiseks sellises majanduslikus olukorras ei ole õiguslikku alust) kui ka lojaalsuskohustuse rikkumisena (kostja eelistas enda huve äriühingu huvidele).
23.Hageja väitis samuti, et kostja kohustuse rikkumine seisnes selles, et kostja ei arvestanud hageja huvidega maksejõuetust vältida, kahjum katta ning täita kohustused oma võlausaldajate ees. Hageja ei ole esile toonud ja põhistanud, et maksete tegemata jätmisega oleks suudetud need eesmärgid saavutada. Hageja on lähtunud vaid kaudsetest tõenditest ja tuginenud üldjoontes vaid sellele, et hagejal olid ulatuslikud täitmata kohustused kolmandate isikute ees, 2007 aasta majandusaasta aruandest tulenevalt kahjum ja hageja ei ole esitanud hiljem majandusaasta aruandeid. Nendest asjaoludest ei saa järeldada võlgnikupüsiva maksejõuetuse tekkimise konkreetset aega.
24.Hageja peab tõendama, et kostja ei täitnud kohaselt osanike otsust ja ei järginud endale väljamaksete tegemisega korraliku ettevõtja hoolsust, mida juhatuse liikmelt sellises olukorras oodatakse, või rikkus lojaalsuskohustust. V
25.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu võlgnikul. Hageja näeb talle kostja rikkumisest tuleneva negatiivse tagajärjena võlgniku pankrotistumist ja võlausaldajate nõuete täitmata jätmist. Rahaliselt näeb hageja võlgnikule tekkinud kostja rikkumistest tekkinud kahju kostjale tehtud väljamaksete summana. Nimetatust lähtus ka maakohus.
26.Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas selline kahjuarvestus kajastab hüpoteetilist olukorda, kui kostja ei oleks rikkumisi toime pannud. Maakohus on sisuliselt eeldanud, et kui kostja ei oleks endale makseid teinud, oleks võlgniku kohustused oma (suuremate) võlausaldajate eest, mida pankrotimenetluses tunnustati, saanud rahuldatud. Sisuliselt tähendab see hageja võlausaldajate nõuete esitamist kostja kui võlgniku juhatuse liikme vastu talle tehtud väljamaksete ulatuses. Tuvastatud ei ole, kas ja millises ulatuses oleks teiste võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalik, kui kostja oleks täitnud endale raha maksmise kohustust proportsionaalselt teiste sissenõutavaks muutunud kohustustega.
27.Hageja tugineb erinevatele teineteist välistavatele asjaoludele, mis iseenesest ei ole keelatud. Ühelt poolt leiab hageja, et kostja põhjustas väljamaksete tegemisega võlgniku järkjärgulise pankrotistumise. Teisalt leiab hageja, et kostja tegi väljamakseid olukorras, kus hageja maksejõuetus oli juba välja kujunenud. Kui kostja käitumine tõi kaasa võlgniku majandustegevuse lõppemise või pankrotistumise, võib hagejale tekkinud varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus võlgnik oleks maksejõulisena edasi tegutsenud. Kahjuna saab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist, mida võlgnik oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti saanud. Nimetatud asjaolusid ei ole hageja esitanud ega tõendanud.
28.Lisaks rikkumisele ja kahjule peab kohus tuvastama ka selle, et kahju tekkis hagejal just sellise rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Selleks tuleb kontrollida muuhulgas seda, kas hagejale ette heidetud
rikkumiste tagajärjeks oli hageja pankrotistumine, võlausaldajate nõuete täitmata jäämine ja sellest kahju tekkimine hagejal. Põhjusliku seose tõendamiskoormus on hagejal. VI
29.Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et hageja esimese alternatiivi rahuldamiseks puuduvad alused, tuleb kontrollida hageja nõuet teisel alternatiivsel alusel. Selleks tuleb hagejal tõendada, et maksete tegemise ajal oli võlgnik maksejõuetu ning maksejõuetus ei olnud tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine; hagejal tuleb tõendada maksejõuetuse ilmnemise aeg juhatuse liikmetele ja asjaolu, et väljamakseid kostjale ei tehtud pärast maksejõuetuse ilmnemist korraliku ettevõtja hoolsusega. VIII
30.Kostja on maakohtule ette heitnud tunnistaja TAS tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist. Vastav taotlus sisaldub kostja 10.09.2013 menetlusdokumendis (II kd, tl 170). Taotluse kohaselt soovib kostja tunnistaja ütlustega tõendada juhatuse liikme tasude maksmise asjaolusid ning osaühingu majanduslikku olukorda puudutavaid asjaolusid väljamaksete tegemise perioodil. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata 11.10.2013 määrusega (II kd, tl 185-187) põhjusel, et võlgniku osanike 05.09.2005 osanike koosoleku protokoll juba tõendab juhatuse liikmete tasude väljamaksete tegemise asjaolusid. Samas on apellant viidanud õigesti maakohtu vastuolulisele käitumisele, kuna maakohus on otsuses leidnud, et 05.09.2005 protokoll ei ole usaldusväärne tõend. Hoolimata maakohtu menetluslikust minetusest nimetatud taotluse rahuldamata jätmisel leiab ringkonnakohus, et kostja taotlust ei saanud rahuldada. Kostja soovis tunnistaja ütlustega asuda vastuväiteid looma. Kostja ei ole esile toonud, millal tegelikult osanike otsus vastu võeti ja millal ilmnesid võlgnikul makseraskused. Nimetatud põhjusel ei tulnud tunnistaja taotlust rahuldada. Samal põhjusel tuli maakohtul rahuldamata jätta kostja 06.02.2014 menetlusdokumendis esitatud sama tunnistaja ülekuulamise taotlus. Kostja soovis tunnistaja ülekuulamist, et tõendada asjaolusid, kus ja millal tehti osanike otsus ning mis olid otsuse tegemise motiivid. Kuigi kohus on jätnud tunnistaja taotluse rahuldamata valel põhjendusel, ei saa kostja tunnistaja ülekuulamisega hakata looma vastuväiteid hagile, kui ta ei ole ise nimetatud asjaolusid esile toonud. Seetõttu oli taotluse rahuldamata jätmine lõppjäreldusena õige. Asja uuel arutamisel maakohtus saab kostja nimetatud asjaolud välja tuua. IX
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust osanike otsuse kehtivuse osas, jätnud välja selgitamata olulised asjaolud vaidluse lahendamiseks, jätnud selgitamata pooltele tõendamiskoormuse. Asja uuel arutamisel tuleb hageja nõude osas viia uuesti läbi eelmenetluse toimingud, selgeks teha nõude suurus, selgitada vajadusel pooltele tõendamiskoormust ja tõendite asjakohasust, võimaldada neil väidetud asjaolude kohta esitada tõendeid. Selleks on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse.
32.Ringkonnakohus jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.