Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 20. oktoobrist 2015. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. I. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24.10.2013. a lepingu nr F/329/2013, mille alusel väljastas hageja kostjale krediidil põhinevad elektroonilised maksevahendid (nn ARISkaardid), mis andsid kostjale õiguse ARIS-kaarte aktsepteerivates teenindusjaamades sõidukeid autokütusega tankida ning saada muid teenuseid. Kostja kohustus tulenevalt lepingu § 2 p-st 3 tasuma kütuse ja teenuste eest vastavalt lepingule ja hageja poolt esitatud arvetele. Lepingu lisa nr 1 p 2 kohaselt kohustus kostja tasuma ARIS-kaartidega ostetud toodete eest 15 kalendripäeva jooksul arvates arve väljastamisest. Lepingu § 5 p-s 1 leppisid pooled kokku, et maksetingimuste rikkumisel tasub kostja viivist määraga 0,2% tähtajaks tasumata summalt kalendripäevas. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja jätnud hagejale tasumata ARIS-kaartidega ostetud toodete eest kokku 10 882,31 eurot. Seisuga 12.05.2014 moodustas kostja viiviste võlgnevus kokku 964,52 eurot. Neil asjaoludel ja toetudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja 6 nõudis hageja 13.05.2014.a. esitatud hagiavalduses kostjalt kohustuse täitmisena põhivõlgnevuse summas 10882,31 eurot, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise summas 964,52 eurot, samuti TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmist.

2 (10)

II. Kostja vastuväited Kostja on 06.02.2015.a esitanud vastuse hagile (tl 62-65), mille kohaselt on põhinõue 23.05.2014 ja 27.05.2014 kogu ulatuses tasutud. Viivisenõuet kostja ei tunnista alljärgnevatel põhjustel: - viivisenõue on tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõtetega; - lepingu tingimuste, sealhulgas viivise määra näol on tegemist tüüptingimustega või alternatiivselt – kui kohus leiab, et viiviste kokkulepe on kehtiv, siis - viivisenõue on ebaproportsionaalne võrreldes tasumata arvetega, seega vastuolus heade kommetega; - viivisenõue on osaliselt põhjendamatu ja alusetu. Kostja on esile toonud, et arvete tasumisega viivitamise peamiseks põhjuseks oli alates 2012. a augustist Venemaa äripartneri poolt osutatud teenuste eest kostjale tasumata jätmine summas 59 935,79 eurot, millest tingituna oli ka kostjal raskusi maksetähtaegadest kinnipidamisega. Kostja põhitegevus toimus abikaasadest juhatuse liikme Tarmo Tšernjavski ja tegevjuhi Signe Tšernjavski juhtimisel.14.04.2014 tõi Signe Tšernjavski ilmale kaksikud, mistõttu nihkus mõneks ajaks põhifookus ettevõtte juhtimiselt isiklikule elule. 16.04.2014 andis raamatupidaja Annika Metsaots e-kirja teel hagejale info, et juhtkond tasub arved hiljemalt 10.05.2014, kuid juba kaks päeva hiljem andus esitas hageja kostja vastu kohtusse hagi. Sellest tulenevalt leiab kostja, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on kuritarvitanud oma õigusi ning pöördunud kohtusse, andmata kostjale mõistlikku tähtaega arvete tasumiseks; samuti on ta kasutanud ära kostja haavatavat seisundit ehk sünnitust; tekitanud kostjale majanduslikku kahju kohtukuludena; andnud lepinguga liiga lühikesed tähtajad arvete tasumiseks; sõlmides tüüptingimustele vastava lepingu ning nõudnud ebaproportsionaalselt suurt viivist võrreldes nõude suuruse ja seadusest tuleneva viivisega. Kostjal ei olnud vaidlusaluse lepingutingimuse sisu, sh viivisemäära olemasolu ja selle suurust võimalik reaalselt mõjutada, kuna lepingutingimused olid eelnevalt välja töötatud tüüptingimustena kasutamiseks. Nimetatud asjaolu tõendab e-kirjavahetus, millest nähtub, et kostjale ei ole tehtud ettepanekut lepinguläbirääkimiste pidamiseks või tutvumiseks lepingutingimuste sobivusega, rõhutatud on lepingu allkirjastamise ja tagasisaatmise vajalikkust. Lepingus sätestatud viivisemäära näol on tegemist kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Üldise tava kohaselt toimuvad arvete tasumised 45-60 päeva jooksul, millest ka käesoleval juhul on kinni peetud. Kuna viivisemäär on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja poolt nõutav viivis – 1284,62 eurot moodustab 11% põhivõlast. Viivise määr - 0,2% päevas, s.o 73% aastas on kümme korda suurem kui VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud viivise määr (~0,022% päevas või ~8,05% aastas), mis oleks mõistlik viivis. Hageja viivisenõue on vastuolus heade kommetega, sest eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Seaduses sätestatust olulisel määral kõrgema viivise nõudmisel peab hageja tõendama suurema tekkinud kahju olemasolu., hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis arvete tähtaegsest tasumata jätmisest kahju.

3 (10)

Ebaproportsionaalselt suur viivisenõue toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Viivisenõude suuruse üle otsustamisel on oluline arvestada ka kostja poolt kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul ja tavapärast rahvusvahelist praktikat arvestades. Viivisenõue vastuolus heade kommetega, kuna viivisemäär on äärmiselt ebasoodne kostja jaoks ning vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 1, 2). Lisaks tuleb võtta arvesse hageja majanduslikku seisu, mida võib hinnata väga heaks, kuna hageja ei pidanud vajalikuks vähemate kuludega võla sissenõudmist, st kohtueelses menetluses kostjale tasumata arvete meeldetuletamist ja mõistlike tähtaegade andmist, vaid pöördus koheselt kohtusse, mis tõi kaasa menetluskulud riigilõivude näol kokku summas 2681,26 eurot. Hageja on ebaõigesti arvestanud arve nr FAW1790/2014 viivised. Kostja on arve tasunud varem, kui viivisearvestuses on märgitud. Mittekorrektse arvestuse tõttu on viivisenõue osaliselt põhjendamatu ja alusetu. Kostja on taotlenud ka viiviste vähendamist, kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur. III. Hageja arvamus hagi vastuse kohta Hageja ei nõustu, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, arvestades, et lepingud kuuluvad täitmisele. Hageja ei ole oma positsiooni kuritarvitanud ega hea usu põhimõtteid rikkunud, kostja vastupidised väited on paljasõnalised ja väärad (tl.77-80). Kostja väide, et tal ei olnud võimalik lepingutingimusi mõjutada, on paljasõnaline ja väär, sest peale lepingu projekti kostjale edastamist ei esitanud kostja hagejale ettepanekuid lepingu muutmiseks. Viivisekokkulepe ei muutu tühiseks ainuüksi põhjusel, et tegemist on väidetava tüüptingimusega. Väär on kostja seisukoht, nagu oleks arvete maksmise tähtajad olnud lühikesed. Kostjale võimaldatud maksetähtaeg 15 päeva on pikem kui majandustegevuses tavapäraselt kasutatav arve maksetähtaeg (so kuni 10 päeva). Kostja väide, nagu oleks tavapärane maksetähtaeg 4560 päeva, on väär ja paljasõnaline. Kostja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv nr 2011/7/EL ei ole liikmesriikide suhtes otsekohalduv, kusjuures ka direktiivis on märgitud vaid seda, et arved tuleb tasuda hiljemalt 60 päeva jooksul, juhul kui pooled ei ole lepingus kokku leppinud teisiti. Viivise nõue ei ole ebaproportsionaalne, kuna nõutav viivis on oluliselt väiksem kui põhivõlgnevus (10 882,31 eurot), moodustades vaid ca 11% põhivõlast. Eesti õigusteoorias kui ka kohtupraktikas omaks võetud arusaama järgi ei pea hageja sellisel juhul tõendama tekkinud kahju olemasolu, seda peaks tegema üksnes põhivõlga ületava viivise nõudmisel. Kuna tasumisele kuuluv viivis (0,2% päevas, kokku 1274,99 eurot) ei ole ebamõistlikult suur, ei esine ka aluseid viivise vähendamiseks. Seoses põhinõude tasumise ajaga on hageja täpsustanud viivise arvestust ning taotleb viivise väljamõistmist summas 1274,99 eurot.

4 (10)

IV. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks, et vähendatud hagihinnast tulenevalt (tl.51-52) on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 7 ja 9 loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist ning teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi (tl 8889). Pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega (tl 4, 64). Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et hagiavalduse esitamise hetkeks võlgnes kostja hagejale 24.10.2013.a sõlmitud lepingu nr F/329/2013 alusel ostetud toodete eest kokku 10 882,31 eurot ning et kostja tasus nimetatud summa täies ulatuses 23.05.2014 ja 27.05.2014. a., seega pärast hagi esitamist. Põhinõude tasumisest tulenevalt on hageja nõuet vähendanud ning taotlenud viiviste väljamõistmist summas 1274,99 eurot (tl 51 ja 79). Tl 7-11 on poolte vahel sõlmitud leping, mille § 2 p 3 kohaselt kohustus kostja õigeaegselt tasuma saadud toodete eest vastavalt arvetele ning lepingu ja selle lisade tingimustele. Lepingu lisa nr 1 p 2 kohaselt on poolte vahel kokku lepitud maksetähtaeg 15 päeva alates arve väljastamisest ning lepingu § 5 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% ulatuses tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hagiavalduse kohaselt oli kostja hagiavalduse esitamise hetkeks 13.05.2014 makseviivituses seitsme arve tasumisega, mille tasumistähtajad jäid vahemikku 15.03.2014 – 15.04.2014. a. Kostja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud. VÕS § 100 järgi loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et asjaolu, et kostja pidi täitma rahalise kohustuse ning viivitas kohustuse täitmisega on tõendatud. Järgnevalt käsitleb kohus kostja vastuväiteid viivise väljamõistmise nõudele. Kostja on leidnud, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu tühine. Hea usu põhimõte on sätestatud TsÜS §-s 138 , mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Tulenevalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

5 (10)

põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on osutanud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 2010. a otsus nr 3-2-1-13209, p 12). Kohus leiab, et antud juhul ei ole tuvastatud, et hageja oleks käitunud eesmärgiga tekitada kostjale kahju või oma õigusi muul viisil kuritarvitades. Õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist tuleneb otsesõnu seadusest, samuti on pooled lepingus kokku leppinud viivise tasumises. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kuna viivise rakendumine sõltus kostjast (oma kohustust õigeaegselt täites olnuks kostjal võimalik seda vältida), ei saa viivisenõuet iseenesest lugeda kostjat kahjustavaks. Asja materjalidest ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe viivisenõudest loobumise kohta või et hageja oleks muul viisil jätnud kostjale mulje, et ei soovi viivist sisse nõuda. Asjaolu, et kostjaga seotud ettevõtted olid raskes majanduslikus seisus või et kostja seaduslik esindaja sünnitas, ei muuda hageja viivisenõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Lepingu § 3 p-st 3.6. tulenevalt oli kostjal kohustus viivitamatult informeerida hagejat kõigist muudatustest, mis on seotud tema majandusliku või juriidilise olukorraga ning mis võivad takistada kostjal lepingust tulenevate kohustuste õigeaegset täitmist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejat võimalikest makseraskustest teavitanud. Vastavalt VÕS § l03 lg 2 on kohustuse rikkumine vabandatav vaid juhul, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja on väitnud, et makseraskused hageja esitatud arvete tasumisel tekkisid asjaolude tõttu, et Venemaa äripartner jättis kostja poolt osutatud teenuste eest 2012. a augustis tasumata ulatusliku summa ning et 14.04.2014. a tõi kostja tegevjuht ilmale kaksikud. Kohus leiab, et lepingu sõlmimise hetkel 24.10.2013. a sai kostja nende mõlema asjaoluga arvestada ning need ei saanud olla kostja jaoks ettenägematud. Seonduvalt kostja väitega viivisekokkuleppe kui tüüptingimuse kohta märgib kohus, et VÕS § 35 lg 1 ja 2 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

6 (10)

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega on tüüptingimuste kasutamise korral üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 koostoimes tõlgendades on Riigikohus leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s.t lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2007. a otsus nr 3-2-1-150-06, p 17) Kohtu hinnangul pole kostja käesolevas asjas tõendanud, et hageja oli viivisemäära või mõne muu maksetingimusi puudutava lepingutingimuse varem välja töötanud tüüplepingutes kasutamiseks või kasutas seda tingimust muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Kostja poolt kohtule esitatud e-kirjast (tl 70) nähtub vaid, et hageja esitab lepingu allkirjastamiseks, kuid ei selgu, et kostja oleks üldse teinud katset mõne lepingutingimuse üle läbi rääkida ja see oleks nurjunud. Kohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, et lepingus kehtestatud 15-päevane maksetähtaeg on liiga lühike ja sellisena kostjat kahjustav ning et majandus- ja kutsetegevuses on tavapärane 45-60-päevane maksetähtaeg. Euroopa juhtiva krediidihaldusettevõte Intrum Justitia poolt läbiviidud maksekultuuri uuringu (European Payment Index 2013, kättesaadav arvutivõrgus) kohaselt oli Eestis majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitavates lepingutes 2013. a keskmiseks maksetähtajaks 20 päeva. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel kokku lepitud 15-päevast maksetähtaega, mis on vaid 5 päeva keskmisest lühem, ei saa seega lugeda ebamõistlikult lühikeseks, vaid pigem tavapäraseks. Kostja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis nr 2011/7/EL äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise kohta maksetähtaegade suhtes sätestatu on siseriiklikku õigusesse üle võetud VÕS § 821 näol. Sätte eesmärk on kaitsta võlausaldajat, kuna majandusvõi kutsetegevuses tehtud tehingutele nähakse ette maksimaalsed maksetähtajad, millest kõrvale kalduda on lubatud vaid piiratud juhtudel. Kostja viidatud 60 päeva on mõeldud maksimaalse, mitte minimaalse ja tavapärase maksetähtajana, ja seda võib ületada vaid juhul, kui see ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seega käesoleval juhul ei oma antud säte viivisenõude seaduspärasust analüüsides tähtsust. Liiatigi nähtub asja materjalidest, et vähemalt kolme arve alusel tekkinud rahalise kohustuse täitmisega oli kostja võlgnevuse tasumise hetkeks 23.05.2014. a viivituses isegi rohkem kui 60 päeva, mistõttu räägib VÕS § 821 pigem kostja kahjuks kui kasuks. Kostja on esitanud vastuväite, et viivisenõue on võrreldes tasumata arvetega ebaproportsionaalselt suur, st vastuolus heade kommetega. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a kohtuotsuse nr 3-2-1-66-05, p 14). Varasema kohtupraktika alusel võib väita, et viivist, mis moodustab kuni pool põhivõla

7 (10)

suurusest, ei loeta ülemäära suureks, hea usu põhimõttega võib olla vastuolus viivise nõudmine mitmekordselt suuremas ulatuses kui põhivõlg (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 382-383). Viivisenõue summas 1274,99 eurot moodustab vaid ca 12% põhivõlast (10 882,31). Seega on tegemist viivisenõudega, mis on oluliselt väiksem kui isegi pool põhivõlast, mistõttu ei saa hageja esitatud viivisenõuet lugeda ebaproportsionaalselt suureks ja seetõttu heade kommetega vastuolus olevana tühiseks. Kostja on VÕS § 113 lg 8 tuginedes esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. juuni 2005. a kohtuotsuse nr 3-2-1-66-05 p-s 19 osutanud, et kui viivise vähendamist taotleb kohtult kostja, on tema kohustus TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest hagejale tekkinud kahju oleks viivisenõudega võrreldes väiksem. Kohus on kindlaks teinud, et antud juhul ei nõua hageja viivist suuremas ulatuses kui põhivõlg, seega pole viivisenõue ebaproportsionaalselt suur. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja taotluse viivisenõude vähendamiseks rahuldamata. Eeltoodu alusel leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et viivisenõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega, tüüptingimusena poolte vahel läbi rääkimata või põhivõlaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Ka viivisenõude vähendamiseks puudub alus. Seega on hagejal õigus kostjalt viivist nõuda ning kostjalt tuleb hageja kasuks viivisena välja mõista 1274,99 eurot. V. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 176 lg 2 andis kohus 10.08.2015. a kirjaliku menetluse määramisel pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks 11.09. 2015. a. Hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on kohtule edastatud juba 16.03.2015. a menetlusdokumendis (tl 7780). Kohus andis pooltele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks 14.10.2015.a. Kostja seisukoht hageja menetluskulude kohta on kohtusse saabunud tähtaegselt. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja

8 (10)

läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest summas 1016,67 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivust summas 700 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 650 eurot (tl 23) ja hagi tagamise avalduse esitamisel 50 eurot (tl 42). Tasutud riigilõiv kuulub kostjalt väljamõistmisele summas 700 eurot. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 18.12.2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses nimetatud kinnituse andnud (tl 79 pöördel). TsMS § 174 lõikest 10 tuleneb, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane (tl 79 pöördel). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuta summas. Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi kokku 10 tunni ja 10 minuti ulatuses (hagi ja hagi tagamise avalduse koostamine ajakuluga 5h, haginõude vähendamise avalduse koostamine ajakuluga 10 min ja tutvumine kostja 05.02.2015 vastusega, hageja arvamuse koostamine ajakuluga 5h). Kostja vastuväite kohaselt ei ole nimetatud ajakulu põhjendatud ning viidatud dokumentide koostamisele võiks kostja hinnangul kuluda maksimaalselt 6 tundi ja 10 minutit. Hagejat esindas menetluses Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vandeadvokaat Rainer Kuulme. Õigusabi osutati tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks), mis kostja vastuväite kohaselt on liiga kõrge hind. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kohtu hinnangul on hageja esindaja töötunni hind - 100 eurot (käibemaksuta) põhjendatud. Hageja esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast ja toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja suhtes teostatud kõik hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas esile toodud õigusabitoimingud. Kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega osutatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele tervikuna (Tartu Ringkonnakohtu 03.09.2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-1227843). Kohus leiab, võttes arvesse menetluse tulemuslikkust, on õigusabi osutamise ajakulu

9 (10)

kliendi huvide kaitseks 10 tunni ja 10 minuti ulatuses on põhjendatud ja vajalik ning kuulub hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks täies ulatuses ning mõistab õigusabikulude katteks kostjalt hageja kasuks välja 1016,67 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud (tl 80). TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. VI. Hagi tagamise kehtivus ja tagatise tagastamine Vastavalt TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna käesolevas asjas kohus hagi rahuldas, ei pea kohus vajalikuks hagi tagamise abinõud tühistada, vaid see tuleb jätta kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hageja poolt esitatud taotluse hagi tagamisel antud tagatise tagastamiseks lahendab kohus pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.