Võlaõigus

järgmiselt: V. G.-l tuleb tasuda menetluskulud ja sellelt arvestatud viivis Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr xxxx viitenumbriga 715932308.

Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti 1000 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt esialgse võlausaldaja poolt esitatud arvete alusel. Krediidi limiit oli 1000 eurot. Kasutatud limiit oli 01.07.22 seisuga 1000 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata krediit summas 1000 eurot. Kostjalt laekus 15.01.2023 100 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kostja põhivõlg on 900 (1000-100) eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 40% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 27.08.2022 oli kostjal tagastamata 2022.a. juuni, juuli ja septembrikuu intressid kokku summas 81,10 eurot (13,33+33,33+34,44). Kostja pole intressi maksnud ja intressi võlg on 81,10 eurot. Intressi pidi kostja maksma 12.06.2022 13,33 eurolt põhisummalt 20 eurot, 12.07.2022 sama palju ehk 13.33 eurot ja 12.08.22 34.44 eurot põhisummalt 20 eurot. Viivis on arvestatud põhivõlalt 900 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates ehk 28.08.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.06.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras ehk 40% aastas. See on kooskõlas laenulepingu Euroopa standardinfo teabelehe ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutav viivis 292,93 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist lepingu alusel tekkinud põhinõudelt 900 eurot kuni kohase tasumiseni alates 21.06.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras 40% aastas. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist VÕS 113.2 lg 2 järgi ja lepingu üldtingimuste p-st 5.3 järgi (hageja lepingu sätte täpsustus, dtl 74). Sissenõudmiskulud 50 eurot on kujunenud järgmiselt: 07.10.2022 tasulise kirja saatmine 25 eurot; 25.10.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 08.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad järgmisi toiminguid: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud- edastatud kirjade kulu; võlgnikule tehtavate kõnede ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks: - põhivõlgnevust 900 eurot, intressi 81,10 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 292,93 eurot; viivist alates 21.06.2023 kuni põhinõude summas 900 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40% aastas; - menetluskulud, sealhulgas riigilõivu 315,00 eurot ja hageja õigusabikulusid 527,00 eurot; menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja tegi 08.11.2024 ümberarvestuse (dtl 270) VÕS 403.4 lg 7 I lause alusel ja märkis, et kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis nõuab hageja - põhivõlga 900 eurot, - viivist seadusjärgses määras kokku 258,08 eurot ja viiviseid tasumata põhivõla jäägilt alates 09.11.2024 kuni põhinõude tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja märkis, et kostja tasus alles 15.01.2023 100 eurot, mille hageja arvestas põhivõla katteks. Selle tulemusel on põhivõla jääk 900 eurot. Perioodi 29.08.2022 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) - 15.01.2023 (kuni tasumises päevani) eest on viivis võlalt 1000 eurolt vastavalt 65,25 eurot ja perioodi 16.01.2023 - 08.11.2024 eest võlalt 900 eurolt vastavalt 192,83 eurot, kokku 258,08 eurot (dtl 271 -274). Kostja vastuväited

Kostja vastas, et ei saa aru võlasuhte olemusest (dtl 181), vastust ei allkirjastanud. Kohus toimetas hageja 08.11.2024 dokumendid kätte kostjale TsMS § 314.1. lg 4 alusel vastavalt 15.12.2024. Kostja ei vastanud 06.01.2025 (dtl 275). Kohtu põhjendused A Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2. B Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma, lg 3 sätestab, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga, VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 399 lg 1 p 1 sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, 4, 6, § 108 lg 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja viivist, lepingu üles öelda. VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi on viivis VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub 8 % aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 164 lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui

loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale, lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. TsÜS § 69 lg 3 lause sätestab, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. B Hageja on esitanud krediidikonto lepingu nr 19.03.2022 nr xxxx ja väljavõtte maksesüsteemist, et P OÜ kandis 19.03.2022 kostjale 1000 eurot. Nende tõenditega on tõendanud, et P OÜ ja kostja sõlmisid krediidikonto lepingu nr 19.03.2022 nr xxxx ja kostja sai krediiti 1000 eurot. Kostja on füüsiline isik ehk tarbija ja P OÜ on majandus-kaitsetegevuses tegutsev laenuandja. Kostja sai lepingu alusel krediiti ja pidi lepingu tingimustest nähtuvalt selle punkti 6.1 alusel krediiti tagasi maksma igakuiselt võlausaldaja esitatud makseteatiste alusel (dtl 150). Lepingu põhitingimuste kohaselt pidi kostja maksma aastas ka saadud krediidilt intressi 40% (dtl 141). Seega oli P OÜ ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 401, § 402 järgi, millele kohalduvad ka laenulepingu sätted. Hageja on tõendanud kohtule esitatud nõude loovutamise lepinguga, et esialgne võlausaldaja P OÜ loovutas vaidlusalusest lepingust tuleneva nõuded hagejale koos õigusega nõuda kostjalt viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid ja teavitas sellest kostjat kirjalikult (nõude loovutamise teatis 30.08.22, dtl 153). Seega on lepingust tulenevad nõuded hagejale üle läinud ja ta on asunud võlasuhtes esialgse võlausaldaja asemele VÕS § 164 lg 1, 2, § 170 järgi. C

VÕS § 403. 4 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust, lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403.4 lg 6 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 403.4 lg 7 I lause sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja väitis, et laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas ärakuulamisel, et krediidilepingu sõlmimisel lähtuti kostja andmetest, arvestati Maksu- ja tolliameti andmeid, kuid kostja pangakonto väljavõtet ei nõutud (vt protokoll 04.11.2024, dt 266). Kostja laenutaotluse kohaselt oli tema töötasu 1500 eurot, kohutused olid järgmised: 50 eurot liising/järelmaks, muud kohustused 250 eurot, kulud ülalpeetavalt 113 eurot, majapidamiskulud 200 eurot (dtl 44). Seega avaldas kostja laenuandjale, et tema igakuised kulutused on kokku 613 eurot kuus ning võlausaldaja arvestas igakuiseks vähimaks makseks 53,33 eurot (taotluse andmed, dtl 44). Lepingu põhitingimuse kohaselt pidi laenusaaja (kostja) maksma tagasi laenumakset (põhiosa) vähemalt 2% krediidi summast, minimaalselt 20 eurot (dtl 141). Hageja esitatud taust.ee väljavõttest nähtub, et kostjal võis olla võlg 30.08.22 seisuga, kuid ei nähtu, et tal oleks olnud võlgasid teiste võlausaldajate ees 19.03.22, kui sõlmiti vaidlusalune leping. Hageja esitas laenu tegemise otsuse aluseks olevate kontrollandmete väljavõtte, mille kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 758,87 eurot (dtl 248), muud kohustused 250 eurot, liising/järelmaks 50 eurot, ülalpeetavate kulud 113 eurot, majapidamiskulud 225 eurot, osamakse suuruseks arvestati 53,33 eurot. Laenuandja arvestas, et kostjale jääb reservi alles 67,54 eurot (758,87-413,-22553,33). Arvestades lepinguga võetud kohustuste igakuist suurust, kostja igakuist sissetulekut ja teisi kohustusi, jäi kostjale pärast kohustustuste mahaarvamist järgi kuus 67,54 euro, mis on vähem kui Statistikaameti andmeil oli 2022.a. arvestuslik elatusmiinimum 303,38 eurot (avalikud andmed). Hageja väidetele pole kontrollitud kostja pangakonto andmeid, seega ei ole hageja kostja tarbimisharjumisi vähemalt pangas leiduvate andmete alusel kontrollinud. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja krediidilepingut sõlmides ja krediiti 1000 eurot andes piisavalt kontrollinud VÕS § 403.4 lg 1, 2, 6 järgi kostja krediidivõimekust ja sõlmis lepingu kostjaga olukorras, kus kostja polnud krediidivõimeline. Nimelt jättis hageja kontrollimata kostja tegelikud kohustused, väljaminekud, pangkontol raha laekumised, väljaminekud. Krediidiandja (võlausaldaja) jättis arvestamata, et kostja kõikide kohustuste summa, mis sisaldab ka igakuist lepingujärgset makset, ei vasta tegelikule kostja toimetulekule ja krediidivõimelisusele. Seda kinnitab ka hageja enda väide, et kostja ei asunud üldse kohustusi täitama. Viimane nähtub hageja esitatud lepingu punkti 6.1 järgi kostjale saadetud makseteatistest 01.06.22 nr xxxx (dtl 56), mille kohaselt oli kasutatud krediidilimiit 01.05.2022 seisuga 1000 eurot; põhiosa makse oli 20 eurot ja intress 13,33 eurot, kokku 33,33 eurot. Mainitud makse tuli tasuda 12.06.2022 VÕS § 82 lg 1 järgi (lepingu põhitingimuste järgi tuli tagasimakse teha kuu 12. kuupäeval, dtl 141). Hageja esitatud

makseteatiste 01.07.22 nr xxxx (dtl 55) kohaselt oli kasutatud limiit 01.06.2022 seisuga 1000 eurot, põhiosa makse oli 20 eurot ja intress 13,33 eurot, millele lisandus eelmisel võlalt arvestatud viivis 0,29 eurot ja meeldetuletustasu 5 eurot, kokku 38,62 eurot. Sellest teatisest nähtub, et varasem põhiosa makse, intress on ka tasumata ja seetõttu oli võlausaldaja arvestanud viivist eelnevalt põhivõlalt vastavalt 0,29 eurot ja meeldetuletustasu 5 eurot. Makseteatise 01.08.22 nr xxxx (dtl 54) kohaselt oli kasutatud limiit 01.07.2022 seisuga 1000 eurot, põhiosa makse oli 20 eurot, intress 34,44 eurot, millele lisandusid eelmise perioodi põhivõlg kokku 40 eurot, intressivõlg kokku 46,66 eurot, viivised eelmiste võlgnevuste eest kokku 0,88 eurot ja meeldetuletustasu 10 eurot, kõik kokku 151,98 eurot. Sellest teatisest nähtub samuti, et varasemad maksed on ka tasumata. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja, kellele on nõue kostja vastu üle läinud, ei saa nõuda vaidlusaluse lepingu järgi kostjalt lepingulist intressi, vaid üksnes põhivõlga ja seadusjärgset intressi VÕS 403.4 lg 7 I lause alusel, kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Asjas ei ole tõendeid, et kostja oleks tasunud ära lepingu p 6.1 ja põhitingimuste järgi võlausaldajale tema makseteatise järgi igakuist minimaalset põhivõla osamakset 20 eurot ja jäi võlgu kolme järjestikuse põhiosa maksega 2022.a juuni, juuli ja augustikuu eest. Seega oli võlausaldajal õigus VÕS § 416 lg 1, § 399 lg 1 p 1, § 101 lg 1 p 4 järgi kostjale leping üles öelda. Hageja on tõendanud 12.08.2022 kirjaga (dtl 42), et võlausaldaja andis kostjale tähtaja võla tasumiseks 26.08.2022 (14 päeva) ja hoiatas, et võla tasumata jätmise korral ütleb lepingu üles 27.08.2022. Selles kirjas on võlausaldaja võimaldanud kostjal sõlmida ka võla tasumiseks kokkulepet. Kirjast nähtuvalt on too saadetud kostjale lepingus märgitud kostja kontaktaadressile (dtl 31, 42) kooskõlas TsÜS § 69 lg 3 ja nii on märgitud avaldus kostjale tehtud kättesaadavaks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks võlausaldaja poolt antud tähtajaks (27.08.2022) võla ära tasunud. Seega on hageja tõendanud, et ütles kostjale lepingu kehtivalt üles VÕS § 101 lg 1 p 4, § 416 lg 1, § 399 lg 1 p 1 järgi 27.08.2022. Hageja on teinud 08.11.2024 võla tasumise ümberarvestuse (dtl 270) VÕS 403.4 lg 7 I lause alusel ja märkis, et kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis nõuab hageja põhivõlga 900 eurot, viivist seadusjärgses määras kokku 258,08 eurot ja viiviseid tasumata põhivõla jäägilt alates 09.11.2024 kuni põhinõude tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja märkis, et kostja tasus alles 15.01.2023 100 eurot, mille hageja arvestas põhivõla katteks. Selle tulemusel on põhivõla jääk 900 eurot. Perioodi 29.08.2022 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) - 15.01.2023 (kuni tasumises päevani) eest on võlalt 1000 eurolt viivis 65,25 eurot ja perioodi 16.01.2023-08.11.2024 eest võlalt 900 eurolt vastavalt 192,83 eurot, kokku 258,08 eurot (dtl 271 -274). Kostja ei ole vaidlustanud, et ta tasus 15.01.2023 100 eurot. Tõendeid pole, et ta oleks ära tasunud ülejäänud võla 900 eurot. Seega on tõendatud, et kostja laenuvõlg on 900 eurot. Kohus leiab, et kostja on rikkunud VÕS § 100 mõttes VÕS § 401 lg 1, 3, § 402, § 396 lg 1, § 399 lg 1 p 1 tulenevat kogu laenu tagastamise kohustust pärast lepingu ülesütlemist ja on viivituses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 2. lause, § 401 lg 1, 3, § 402, § 396 lg 1, § 399 lg 1 p 1 järgi võlgnetava laenu 900 eurot tasumist ja viivist seadusjärgses määras perioodi 29.08.22 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) 15.01.2023 (kuni tasumises päevani) eest võlalt 1000 eurolt 65,25 eurot ja perioodi 16.01.2023 08.11.2024 eest võlalt 900 eurolt viivist 192,83 eurot, kokku 258,08 euro. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 2. lause ja TsMS § 367 järgi õigus nõuda kostjalt ka seadusjärgset viivist alates nõude täpsustamise järgnevast päevast, so 09.11.2024 võlgnetavalt põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Hageja ei nõudnud ümberarvestuse tegemise korral seadusjärgset intressi (08.11.2024 dokument), see on ka 0,00% aastas (Eesti Panga vastavad andmed), mistõttu ei ole põhjendatud

hageja algses hagiavalduses nõutud intressinõue lepingulises määras kokku 81,10 eurot. Hageja intressinõue 81,10 eurot jääb rahuldamata. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei saa hageja nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 403.4 lg 7 järgi muu tasuna ka lepingu 5.3 järgi meeldetuletuskirjade saamise tasu kokku 50 eurot. Hageja saab nõuda neid kulusid VÕS § 113.2 lg 2 järgi. VÕS 113.2 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. Hageja nõue kostja vastu oli enne 15.01.2023 tehtud makse tasumist 1000 eurot, sest seadusjärgne intress oli Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt 2022. aastal 0,00% (arvestama peab, et leping sõlmiti vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes ja lepingulist intressi nõuda ei saa). Hageja on tõendanud kohtule esitatud kolme e-kirjaga, et on pärast lepingu lõppemist ja enne kostja poolt 100 euro tasumist, palunud kostjal võla tasuda (07.10.2022 e-kiri, 25.10.2022 e-kiri, 08.11.2022 e-kiri, dtl 58-62). Nii on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 113.2 lg 2 p 2 alusel 40 eurot, mitte 50 eurot. Hageja sissenõudmiskulud on seega osaliselt põhjendatud. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks need kulud hüvitanud, seega rikub ta VÕS § 100 mõttes VÕS § 113.2 lg 2 p 2 tulenevat sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust.

Hageja menetluskuluks on ka TsMS § 144 p 1, § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud 4 tunni eest tasu määraga 169 eurot tunnis käibemaksuta. Arvestades asja mahtu, keerukust, hageja menetlustoiminguid, istungeid, leiab kohus, et esindaja tööaeg 4 tunni eest ja tasu määr 169 eurot tunnis on põhjendatud kokku 676 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1193,40 eurot (90 % 1326-st; 630 + 20 + 676=1326) ja kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnetavatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus võib TsMS § 445 lg 1 järgi määrata kindlaks otsuses menetluskulude tasumise korra. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal menetluskulud ja sellelt nõutav viivis tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr xxxx viitenumbriga 715932308. Kui kostjale ei õnnestu toimetada kohtuotsust muul viisil kätte, siis tuleb toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, kuivõrd algselt toimetas kohus hagiavalduse kätte kostjale Ametlike Teadaannete kaudu (TsMS § 317 lg 1 p 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.